Paat käes, meel hea
Sain eile paadi kätte ja täna käisingi juba esimese raksu siin sees oleval rajal trenni tegemas. Vahepealse ajaga suurt midagi muutunud justkui pole. Hoovus on endiselt kõva, tuul keerutav ja auklik, aga üks asi, mida Jaanuaris polnud on swell, korralik ookeani swell, ka siselahes. Igal juhul oli mul väga hea meel taas siin vee peal olla! Ja kui kuskil õpib sooti suust väljas hoidma, siis nii nagu ma juba jaanuaris õppisin, siis ega seda siin suhu toppima tõesti ei tiku.
Esmapilgul polegi sel veel suurt midagi häda. On umbes sellist värvi nagu Pirita jões, seda vist kirjeldasin ka juba eelmisel korral. Kui päris aus olen, siis ei leidnud ma täna enda rooli ega sverdi tagant ühtegi kilekotti, ka vees nägin neid üpris vähe. Olin juba peaaegu enne õhtut hõiskamas, kuid siis kaldale sõites kimasin bakstaagis täie käiguga ühe vee all ulpinud suure prussi otsa, selline 2m pikk ja hea 20cm paks. Õnneks on mul tugev austraalia svert, mis tegi ainult kõva paugu ja pani paadi seisma, kuid kõik jäi terveks. Sadamasse reaalselt peab mingi toru seal samas sisse voolama, sest sadama akvatooriumil on täpselt selline "lõhn" nagu veepuhastusjaama äärel seistes. Seal tuli küll see ütlus meelde, et water=hot lava!
Vaade klubist kahele "sees" asuvale rajale
Nagu pildil näha, siis vesi võib siin ka ilusat värvi olla. See on kinni sellest, kuida pidi jookseb hoovus. Sissevooluga tuleb puhas vesi sisse, väljavooluga kogu lahe saast aga uhutakse välja. Mis veel positiivsusele meelitab on see, et erinevalt jaanuariga on vähemalt alustatud sadamas mingite töödega. All oleval pildil on näha, mis seisus tänase seisuga meie "sadam" on. Samuti on näha, kuidas käepärastest vahenditest kiiresti slipp valmis tehakse, milles probleem?
Olümpiasadam täies hiilguses
Sellest tuleb meie olümpiamängude slipp ilmselt. Eelnevalt oli see lava konstruktsioon. Taaskasutus!
Üldiselt olen ma terve selle aja arvanud, et see ohutuse jutt on võibolla, et veidi üle paisutatud ja lihtsalt moevärk, et sellest nii palju jahutakse. Kui aga täna õhtul jõusaalist koju minnes veel admin üle kordas, et olge siis koduteel ettevaatlikud, siis mõtlesin endamisi, et kas tõesti on nii hull? Vastuse sain pool tundi hiljem kui õnneks olin juba koduuste vahelt sisse saanud ja ohutus (loodetavasti?!) kohas. Siin linnas on sellel laste kulli mängimise reeglitel tõsi taga. Kodu on koht, kus saab puhata ja puutuda ei tohi. Nii loodan vähemalt mina. Aga, kui kaarega tagasi asja juurde jõuda, siis oli meil täna maja ees actionit kui palju. Mingist autost hüppasid välja kamp mehi, kes tänaval jalutavaid (näiliselt kohalikke) inimesi kogu nende maisest varast tühjaks üritasid teha. Õnneks reageeris kiiresti üks taksojuht, kes blokeeris kiiresti varaste auto põgenemisraja ja varsti kohe oli kohal ka politsei, kes tegi paar ohutuslasku õhku ja hoidis seejärel pätte sihikul kästes "vehiikulost" välja tulla. Ei teadnudki kohe kas nutta või naerda, et enda akna all selline asi aset leidis, aga igal juhul panin akna üpris kiiresti kinni ja kontrollisin, kas uks ikka on lukus...
Aa, ja klubisse jalutades võttis täna kohalik daam mu poolakast treeningpartneril käest kinni ja uuris, et palju ta meilt erinevate kindlasti huvi pakkuvate teenuste eest küll kasseerida võiks. Ma üritan poolakale paar päeva nukke ja high five-i nüüd mitte lüüa igal juhul ja loodan, et ta pesi oma käsi atsetooni, bensiini ja ma ei tea, mille kõigega veel.
Elu on ikka seiklus!
Karla
No comments:
Post a Comment