tag:blogger.com,1999:blog-1903454261003268292024-03-19T01:48:27.253-07:00Karl-Martin RammoKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.comBlogger427125tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-83306966021901595792019-11-24T12:46:00.000-08:002019-11-24T12:47:18.660-08:00Resurrection<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://1.bp.blogspot.com/-C0qtECDTx4k/XdrqlSZsSiI/AAAAAAAACWE/9vJVEObW24IC3kHuMAfigbMb-Vsh1LZIwCLcBGAsYHQ/s1600/IMG_1551.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="910" data-original-width="1600" height="181" src="https://1.bp.blogspot.com/-C0qtECDTx4k/XdrqlSZsSiI/AAAAAAAACWE/9vJVEObW24IC3kHuMAfigbMb-Vsh1LZIwCLcBGAsYHQ/s320/IMG_1551.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Treeninglaagris Tenerifel. Aitäh Quiquele kutse eest! :)</div>
<br />
<div class="MsoNormal">
<span lang="EN-US">Tunnen juba kuid, et oleks teile justkui
midagi võlgu. Coverage Facebook´i lehel pärast Eel-OMi lõppes justkui poolajal tehnilise rikke tõttu ilma, et
keegi oleks kirjutanud üleval jooksval ribal “Vabandame, show katkes tehnilise
rikke tagajärjel”. Tegelikkuses aga tehnilist riket polnud. Küll aga oli
eetriaeg nii täis poogitud, et ühtki saadet ei jõudnud otsast lõpuni
korralikult ära näidata ja minu hooaja tipphetkeks olema pidanud teine Jaapani
turnee sai kuulsusetu lõpu Eel-OMi kuumarabandusega, mille võib liigitada
puuduliku ettevalmistuse ning miljööalaste teadmiste alla. Sellele järgnes veel
üks hing paelaga kaelas MK seal samas OM-i vetel ja hooaeg oligi justkui
sõrmenipsust läbi. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="EN-US">Nautisin viimased kaks aastat elus mõnusat
tasakaalu, kus sport, pere ja töö käisid sama rada ühtlases taktis ja kõik oli
kenasti kontrolli all. Ajapikku aga vastutus tööl aina kasvas, laps kodus
samuti. Treeningtunnid ei kannatanud, sain trennid tehtud, kuid kannatas
füüsiline mina. Elutempo, mis tundus algusest forsseeritud oli võtnud
hoomamatud mõõtmed, kus 6h und tundus hea saavutusena. Tõtt-öeda julgen
kõigile, kes tahavad proovida ja on eos optimistlikud nagu mina öelda, et kõik
alla 6h unega saavutatu ei ole jätkusuutlik, ükskõik, mida Elon Muskid ja muud
tänapäevased keepideta kapitalistlikud supermänid ka ei ütleks. Olen sel teemal
suhelnud ka arstidega ja nad kipuvad minuga nõustuma. Kui lisada valemisse suur
füüsiline koormus, siis räägime pigem 8h piirist. Neid numbreid polnud mul aga
kuskilt võtta, sest päevas on tunde jätkuvalt vaid 24. Nii juhtuski, et võlgu
polnud ma vaid teile blogi postitusi, vaid iseendale und, lapsele ja naisele
aega, tähelepanu, sõnu, naeratusi, armastust. Olin nagu täisautomaatne masin,
mis pöörles ca 18h ööpäevas ilma, et keegi jõuaks seda hooldada. Masina kokkujooksmine
polnud mitte kas küsimus vaid millal küsimus.<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="EN-US">See, kas mootor jõudis kokku joosta ja seda
Jaapanis kogesingi või jõudsin enne juhtme seinast välja tõmmata pole mulle
tänaseni lõpuni selge. Fakt on aga see, et tundsin lisaks füüsilisele poolele
mõtlemisvõime aeglustumist, mõtete küllastust ilma, et jõuaks ühtki neist
kategoriseerida, läbi mõtlemisest rääkimata. Ka mulle, lisaks mitmetele kaua
replay peal olnud suudele, oli lõpuks selge, et päris nii ei saa. Tuletan enne
jätkamist kõigile mind tundvatele meelde, et üldiselt ei võta ma ette tegevusi,
mis mind ei köida või mis mulle ei meeldi. Samuti ei tee ma midagi <i>half-assed,
</i>teate, et kaldun ekstreemsustesse ja <i>rahulikku tiksu </i>minust oodata
ei tasu. Siit ka probleemi tuum: Olen endiselt seda meelt, et suure musta töö
ära teinud mitmeid mitmeid aastaid tippsporti teinud kodaniku jaoks pole
psühholoogiliselt midagi paremat kui <i>a job on the side, </i>kuid see peaks
ehk olema rohkem oma rütmi valida võimaldav, mitte selline, kus suur hulk
inimesi otseselt või kaudselt sinust sõltub. Maksimalistina ei suuda ma vaadata
võistlustulemusi arvamata, et ma pidanuks olema listis esimene ega
ettevõtlusgalat, kus oli nomineeritud ka minu pinginaaber, kelle üle olen uhkem kui laiali
sulgedega paabulind ilma salaja mõtlemata, et mida mina kurat rabelen kui mind
seal pole. Lisaks kodu - Võibolla olen ainuke, aga kui lapselt küsida, et kas
unejuttu peaks lugema emme või issi, siis mingil põhjusel kõlab vastus “Emme”
mu kõrvadele nagu oleks poksimatši kohtunike <i>split decision´iga </i>kaotanud.
Kõiges korraga maailma parim ei saa (vist?) olla ja see on pill, mida mul on
olnud raske alla neelata. Kuidas sa teed endale selgeks, et keegi on sinust
milleski parem ja nii ongi? See pole minu loomuses või vähemalt ma seda ei
oska!<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="EN-US">Aga okei, jätkame – aega võttis, aga jõudis
kohale, et selleks, et Juulis iseendale järjekordset pettumust ei valmistaks ei
tule ilmtingimata rohkem treenida, aga tuleb targemalt treenida, seda rohkem
mõtestada ja rohkem magada! Sellest tingituna läbisin hooaja lõppedes mõne
kuuse nö üleminekuaja, kus katsusin kontorielus asju koomale tõmmata, et
novembrist täisprofina taas sportida. Tänaseks saan öelda, et see on mul
enamvähem õnnestumas. Tempolangust lähiaeg vast ette ei näe, kuid tunneli lõpus
paistab valgus, mis võib olla ka rong. Seda kirjutades lendan kodu poole oma
üle pika aja esimesest treeninglaagrist, mis ei sisaldanud endas ühtki
“kohustuslikku” võistlust vaid tõesti, lihtsalt ja kompromissitult, palju
trenni. Kodus saan veeta tubli kaks ööd, et seejärel veel neli päeva lähiriike
väisata ja pooleli olevaid tööprojekte lõpetada. Loodan siiralt, et pärast seda
jõuab kätte aeg, kus viimase asjana enne merele minekut ja esimese asjana
merelt tulles ei vaata ma üle telefoni voicemail´i ja emaile vaid hoopis
trennides tehtud video. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="EN-US">Elu on lõputu kaalukausi balansseerimise
kunst. Eelmine, kahe aasta tagusesse aega jääv blogi postitus kiitis takka,
kuidas tol hetkel kõik koos ideaalselt toimis, kuid nüüd oli õige hetk see kaalukauss
taas täiega purjetamisse suunata. Selleks, et mängida, nagu tol sõnastasin,
tuleb nüüd uuesti vähe rohkem eeltööd teha. “Tagasitulek” on olnud päris raske.
Näen, et teha on üksjagu suur hulk tööd ja veidi imestan kuidas ma viimased
kolm hooaega maailma mastaabis nii häid tulemusi olen suutnud hoida. Näib, et <i>Brains
over muscle </i>on päris võimas fenomen. Esimesed kolm “päris” trenninädalat
2020 tsüklis on olnud silmi avardav ja arengukõver ropult järsk. Tunnen endas
sellist purakat (sest nagu teame, siis ilma selleta pole võimalik tulemusi
saavutada </span><span lang="EN-US" style="font-family: "segoe ui emoji" , sans-serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin; mso-char-type: symbol-ext; mso-hansi-font-family: Calibri; mso-hansi-theme-font: minor-latin; mso-symbol-font-family: "Segoe UI Emoji";">😉</span><span lang="EN-US">), et ei mäletagi. Edasine
toob minu jaoks hulganisti meretunde erinevais maailma paikades, kuid sellega
hoian teid loodetavasti juba taas rohkem kursis. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="EN-US">Igaks juhuks mainin, et siinses postituses
ega üldse selles blogis ei pretendeeri ma tõele, veel vähem absoluutsele tõele.
Räägin kogetust läbi enda emotsionaalse prisma. Tänan väga neid, kes mulle
Eesti maailma purjetamises omal kohal hoidmisel abiks ja toeks on. Üksi ei
teeks selle mitme peaga lohega küll miskit!<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="EN-US">Karla<o:p></o:p></span></div>
<br />Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com11tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-18285244360871647182017-11-04T02:27:00.001-07:002017-11-04T02:27:54.324-07:00ArranžeeringHooaeg sai EM-i kümnenda kohaga minu jaoks ühele poole ja nüüdseks on uue ettevalmistus juba nädala jagu kestnud. Sinna vahele mahtus ka paarinädalane akude laadimine ja spordist hetkeks kaugenemine.<br />
<br />
Selle üle kas tegu oli mu elu parima hooajaga olen nõus vaidlema. Mis aga arutelu ei vaja on fakt, et suurt pilti ja tänaseks paika loksunud elukorraldust arvestades oli lõppenud purjetamisaasta just seda. Ma pole kindel, et keskmise spordifänni jaoks 19. koht väärib sõna parim, mistõttu sõnastan selle hooaja MM-i kui <i>senise karjääri edukaim. </i>Lisaks Kieli regati teine koht, mis oli minu elu kõige lähedasem kokkupuude suurregati võiduga, kus esikohta ja mind ei lahutanud punktigi ja tiebreak otsustas järjestuse, EM-i esikümme, MK-del edukas esinemine ja stabiilne käekiri kõigis tingimustes, enamustel võistlustel.<br />
<br />
Võibolla mäletate, et peale OMi kirjutasin, et tuleb rahulikumalt võtta. Tore, et selleni lõpuks jõudsin, sest maksimalistina on sellist asja alati keerukas iseendale selgitada. Ehk polegi minu puhul tegu rahulikumalt võtmisega vaid hoopis fookuse hajutamisega ka muudesse elutahkudesse, kuid tulemus on sellele vaatamata sama - asi liigub paremuse suunas. Naljakas on see, et ma tegelikult pole ettavalmistustsüklis muutnud suurt midagi - kõik põhimõtted on püsinud, muutunud on mentaliteet. Ja see mentaliteet on ehk see, millel tahakski pikemalt peatuda.<br />
<br />
Alustaksin seda mõtet nii, et mul on paljuski kahju iseendast ja laiemalt Eesti spordist. Kahju sellest, et tasemel ettevalmistus ei ole iseenesest mõistetav. Kui mitmeid aastaid olen mina andnud endast kõik, et tagada endale võimalus konkureerida läbi tasemel ettevalmistuse maailma parimatega? See energia, mis läheb kaduma protsessi õiges suunas liikuma saamiseks, on meeletu. Ja kui see protsess õiges suunas liikuma saab, siis võibki tekkida tunne, et nüüd ongi kõik hästi, kõik õige - nüüd on <i>ainult vormistamise küsimus.</i> Aga tegelikult ei ole - see esimene osa on väike tilk suurest veeklaasist. Kahtlemata on ettavalmistus edu eelduseks, kuid ettevalmistus ei taga edu. Alles hiljuti lugesin spordiuudistest mitut artiklit, kus sportlased olid veendunud, et sel hooajal tulevad kõvad tulemused, "sest kõik laagrid said tehtud".<br />
<br />
Narr tunnistada, aga sellise, <i>kõik laagrid said tehtud</i> mentaliteediga olen sporti suhtunud ka mina. Seda sellepärast, et eestlasena on kõik laagrid tehtud saada tõsimeeli saavutus omaette. Neid takistusi on lisaks ilmselgetele (majanduslik, sparringpartnerite puudus jms) palju, kuid nende ületamine ei tähenda tulemust. Not even close! Kui see kõik tehtud on, siis mäng alles algab. Kui paljud teist on kunagi mänginud arvutimänge? Kui paljud teist mäletavad sellest arvutimängust seda installeerimise osa? Meelde jääb ikka mäng ise, installeerimine on lihtsalt mälestuste eelduseks. Novot, aga mina installisin ja kui jõudsin 100%ni, et mängima hakata, siis olingi juba õnnelik, sest see tundus saavutusena ja mulle näib, et nii on paljudel spordialadel ja paljudel sportlastel.<br />
<br />
Lõppenud hooajal ma enam ei installind, nüüd ma mängisin. Ja oh kui lõbus see oli! Jabur on mõelda, et tehes kõik täpselt sama moodi, aga asetades rõhu vähe teise kohta võib tulemus olla nii erinev. Võibolla, et ma ei ole (veel) olümpiavõitja ja ka selle hooaja tulemused pole Eesti nõudliku spordifänni jaoks suurt midagi, kuid see rahulolu, mida sel hooajal puhtast spordi ilust sain mõtlemata ettevalmistuse kitsaskohtadele oli midagi uut - see oli midagi sellist, mis pani mind mõistma, miks osad purjetajad viiekümnele lähenedes endiselt olümpiakarusselli sõidavad. Naljakas - mu treener on mulle väiksest peale rääkinud sooritusest, ma olen selle kohta ka lugenud lugematu arvu raamatuid, kuid päriselt polnud see mulle eales kohale jõudnud, et sooritus ei ole kogu kompott - sooritus algab stardiliinil ja lõppeb ületades finišiliini. Keskendudes sellele, mis selle ajavahemiku sees juhtub jättes kõik eelnenu ja järgneva kõrvale on see, mis loeb. Huvitav, et ma olen umbes täpselt sellist lauset lugenud tuhandeid kordi ja oma arust sellest ideaalselt arusaanud, kuid tundub, et tegu on olnud keefir - kefiir situatsiooniga, sest alles praegu loen enda kirjutatut ja tunnen, et mõistan, mis see päriselt tähendab. Loodan, et teie, eriti noored, kes seda juhtuvad lugema, saate enne kui 28-aastasena aru, millest ma räägin :)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://2.bp.blogspot.com/-IZ4-M0rxGPA/Wf2IC_cqMoI/AAAAAAAACJI/HYXiMlN-0UkyWAw8S-kSb7jPavQWuim8wCLcBGAs/s1600/duck-rabbit.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="443" data-original-width="649" height="218" src="https://2.bp.blogspot.com/-IZ4-M0rxGPA/Wf2IC_cqMoI/AAAAAAAACJI/HYXiMlN-0UkyWAw8S-kSb7jPavQWuim8wCLcBGAs/s320/duck-rabbit.png" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Same same, but different!</div>
<br />
Rõõmsalt uue hooaja suunas!<br />
KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-59599068138269761512017-09-20T05:17:00.001-07:002017-09-20T05:17:23.840-07:00Muutuste aasta<div class="MsoNormal">
Hei!<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Sel hooajal pole siia, blogi avarustesse pea midagi
kirjutanud. Selleks on p<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>hjuseid
mitmeid, millest kohe-kohe ka l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>hemalt
r<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ää</span>gin. T<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>na aga
tunnen, et aeg on k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>ps ja peaks siia <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>he sisukama sissekande looma.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Eile l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ppes
selle aasta MM ja minu jaoks oli tegu v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>gagi
positiivse l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>puga, kus saavutasin 147 mehe
konkurentsis 19nda koha, mis on <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>ksiti
mu k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>rgeim koht MMidelt ja esimene
esikahek<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>mnes. Veel enam teeb mu r<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õõ</span>msaks kogu loo taust, sest see
hooaeg pole kulgenud p<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ris nii
nagu k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ik eelnevad. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Rio l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ppedes
tundsin 27-aastase mehena iseenda ees pinget ja kohustust oma eluga midagi
peale hakata. Eestis pole tipptasemel purjeta elukutse t<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>tt-<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ö</span>elda
just k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ige j<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>tkusuutlikum eluviis, sest vaata <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>ksk<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ik
millise nurga alt <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>hel hetkel saab see otsa. T<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>si,
purjetamises on see j<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>rjest
rohkem ja rohkem sportlase enda otsustada millal, sest ol<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>mpialt leiab sportlasi ka neljak<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>mnendate l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>pus <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> ja nad
on edukad. Kindlasti oleks variant p<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>hkida
Eesti tolm jalge alt ja viia oma teadmised ja oskused laia maailma, kus neid ka
materiaalse maailma prisma l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>bi
rohkem v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ää</span>rtustatakse, kuid p<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>eva l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>puks
olen ma siiski eestlane - siin on minu pere, minu kodu, minu inimesed <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> mina j<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ää</span>n <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> nagu meid <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>hutati m<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ni aeg
tagasi <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>tlema. Seega minu jaoks pole
lahkumine valik. Valik on end ikka ja edasi arendada ja selle k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>rvalt meie noori utsitada, et ka
nemad unistaksid neist k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>rgetest
tippudest millest mina endiselt, n<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">üü</span>dseks
juba 28-aastasena julgen ikka veel unistada ning nende nimel ka rabeleda. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Kui ma 8-aastasena end esmakordselt purjede alt leidsin,
siis armastasin seda esimesest hetkest oskamata m<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>elda
arvetele, kohustustele ja muudele p<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ris-maailma-jamadele,
millega tulevikus silmitsi peab seisma. N<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">üü</span>d
tundsin, et k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ik kaardid on m<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ngitud <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>hte v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ravasse ja purjetamine kui minu
elukutse ja ainus <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">„</span>sissetuleku allikas<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">“</span> (kui seda nii <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>ldse nimetada saab, sest endiselt m<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ngib kogu minu spordis <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>lisuurt rolli pere) ei paku mulle
seda rahuldust, mida lapsena nii vahetult tundsin <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> tahan seda tagasi!<o:p></o:p></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://1.bp.blogspot.com/-i0KRUN2Y6s0/WcJcNDe3DfI/AAAAAAAACIk/-3w5MujAZl8AnD4kWY9KEeNYmh6JKbQrQCLcBGAs/s1600/21740564_703642233164604_5755305976110119045_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="580" data-original-width="960" height="193" src="https://1.bp.blogspot.com/-i0KRUN2Y6s0/WcJcNDe3DfI/AAAAAAAACIk/-3w5MujAZl8AnD4kWY9KEeNYmh6JKbQrQCLcBGAs/s320/21740564_703642233164604_5755305976110119045_n.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Ja proovige öelda, et this is not fun!</div>
<br />
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Uuest aastast tegin midagi, mida ma veel kunagi teinud
polnud. L<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ksin t<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">öö</span>le <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> kohe p<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ris t<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">öö</span>le,
8st viieni. Alustasin oma <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ia
ettev<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ttes m<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">üü</span>gimehena ja t<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>naseks
olen kasvanud m<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">üü</span>giosakonna juhiks. See
tekitas minus valangu emotsioone, mida on v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ibolla
v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>he keeruline selgitada. Esmalt
kahtlesin endas, sest osa minust <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>tles,
et see on justkui easy way out, vahest isegi plaan B juhuks kui purjetamises ma
ikka neid k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>rgeid tippe ei valluta.
Teisalt tundsin meeletut kergendust, sest esmakordselt oli elus peale
inimsuhete midagi muud olulist peale purjetamise. Tundsin, et mulle jubedalt
meeldib, mida teen ja, et asjad on tasakaalus. Jah, just nii, tasakaalus <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> esimest korda <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>le pika aja. <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">Ü</span>ks asi, mida t<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">öö</span>inimesena
kohe m<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>rkasin on see, et teil on
jubedalt vedand! <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> See on ju nii rewarding! Ol<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>mpiasportlasena tuleb rabeleda v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>hemalt nelja aasta kaupa, vahel
rohkem, et n<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>idata, mida sa oled teinud,
kuidas pingutanud ja siis ehk l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>heb <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>nneks, l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>heb h<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>sti,
saavutad hea tulemuse ja k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ik
jookseb omavahel kokku. T<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">öö</span>l
juhtub see ju iga p<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ev! Teed midagi <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ra <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span>
tehtud! Alustad projektiga, viid selle l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>puni <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> tehtud! Fulfillment on igap<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>evane, vaevale j<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>rgneb tulemus <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>pris kiiresti ja see motiveerib aina enam ja enam
pingutama. <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">Ä</span>ge! Loving it! <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
Aga <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> tagasi
purjetamise juurde: Kuna n<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">üü</span>d
polnud enam tulemuse saavutamine maailma eksisteerimise ainus p<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>hjus ja selle plaani l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>bikukkudes kohe kolmandat maailmas<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>da ei j<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>rgnegi
t<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>hendas seda, et olin tagasi
algpunktis <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> seal, kuhu igatsesin.
Suutsin nautida purjetamist sellisena nagu ta minu arust olema peab <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> puhas m<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õõ</span>duv<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>tt
sinu, konkurentide ja looduse vahel. Miami algas kolmep<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>evalise juhtimisega, Palma algas s<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>iduv<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>itudega,
Kiel l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ppes samade punktidega
esikoha kaotusega ja h<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>bemedaliga
ja n<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">üü</span>d s<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>gisel parim MM. Pole vast olnud veel mu karj<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ää</span>ri parim hooaeg (v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>i on?), kuid hooaeg pole ka veel l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>bi ja ma olen <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>nnelikum kui olen ammu olnud. Tundub, et less is really
more, sest mis siin salata <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> trenni
teen ma k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>vasti v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>hem kui eelnevatel aastatel, mis
omakorda t<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>hendab, et ka keha on puhanum
ja tundlikum. Kui keegi noor n<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">üü</span>d seda
lugema peaks, siis pean siiski mainima, et oma pudru tuleb <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ra s<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">üü</span>a ja
noorest peale v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>he treenimine kaugele ei vii,
kuid mingist hetkest tuleb hakata piiri pidama t<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>esti <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> eriti kui oled selline <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>letreenija t<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">üü</span>p.<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Et sellest k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>igest
veel v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>he oleks, siis ootab mind
praegu, kus ootan MMilt kojulendu, kodus ees kuu ja kahep<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>evane t<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>tar,
kes tooks naeratuse n<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>ole <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>ks k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ik kui taga
ma v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>istlusel ka poleks <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> ja ilmselt sellep<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>rast ma v<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>istlustel taga ei olegi. Seda k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ike <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>hte
postitusse panna on <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>tlemata
keeruline, kuid n<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">üü</span>d, kus MM on edukalt l<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>bi tunnen kindlamana kui eales, et
minu otsused on olnud ainu<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>iged ja
dual-karj<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ää</span>r on mingitele inimt<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">üü</span>pidele hoopis sobivam lahendus kui k<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>ik leivad <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>hte kappi punnitamine. T<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>si <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">–</span> see eeldab, et sul kell viis <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>rkamise vastu midagi pole ja
unetundide puudus sind teisel p<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ä</span>eval
jalust ei niida, aga kes teeb, see j<span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">õ</span>uab ja
kurat, see elu on ikka <span style="font-family: "Times New Roman",serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin;">ü</span>ks
piiritu seiklus! <span style="font-family: "Segoe UI Emoji",sans-serif; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin; mso-char-type: symbol-ext; mso-hansi-font-family: "Times New Roman"; mso-symbol-font-family: "Segoe UI Emoji";">😊</span>
<o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<br />
<div class="MsoNormal">
Karla<o:p></o:p></div>
Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-30123373287453637162017-01-03T23:25:00.002-08:002017-01-03T23:25:35.726-08:00Uus Aasta, Uued (Vanad) TuuledHead Uut Aastat kõigile!<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://3.bp.blogspot.com/-4sDefkt-Eq8/WGyicPv0voI/AAAAAAAACDg/EO_b-ZWmg-87Rwcgec7FtL2K7gRb27nlwCLcB/s1600/DSC_3683.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://3.bp.blogspot.com/-4sDefkt-Eq8/WGyicPv0voI/AAAAAAAACDg/EO_b-ZWmg-87Rwcgec7FtL2K7gRb27nlwCLcB/s320/DSC_3683.jpg" width="320" /></a></div>
Minule algas aasta vaatamata sellele, et tegu oli tuuletu ilmaga vägagi tormiselt. Mõned kuud tagasi tekkis idee ja võtsin enda kanda ühe ettevõtmise, mis tänaseks on meeldiva mälestusena talletatud minu ja paljude teiste meeltesoppidesse. Selleks ettevõtmiseks oli esimese jaanuari purjetamisvõistlus, Eesti purjespordihooaja avaregatt. Lisaks igapäevastele toimetustele üritades seda ette valmistada ja teha seda inimlikult, ilma suuri kulutusi ja investeeringuid tegemata nii, et kõigil osalenutel ja kõrvalt vaatajatel oleks hea mõnus olla osutus lõpuks siiski võimalikuks ja olenemata sellest, et ka veel esimesel jaanuaril oli jooksmist kõvasti, sai asi minu silmis vägagi edukalt peetud. Siin kohal soovin tänada veel kord RS purjetamiskeskust, oma naist, Stinat, teist Stinat ja Beritit, kes end külmast vaatamata ringide lugemiseks ohverdasid ja kõiki teisi, kes aitasid asjal teoks saada. Arvan, et see võiks olla üks sellistest asjadest, mis võiks saada traditsiooniks ja tulevikus võiks asja veelgi vingemalt ette võtta.<br />
<br />
Lõbu, vaatemängulisus ja kõik selline kõrvale jättes ulatub minu jaoks selle ettevõtmise idee aga hoopis kaugemale. Nüüdseks juba kahe olümpia kogemusega tunnen end koduses svertpaadiseltskonnas ikka juba pigem väga kogenuna ja kõrvutades noorte tegevust minu enda noorusajaga leian end tihti mõttelt, et kas ma nii rahulikult nagu tänapäeval "moes on" meelestatult oleks tänaseks siin, kus olen? Olgu, loogika ütleb, et küllap polnud ka "minu ajal" seda minule omast mindsetti ülearu palju, sest vastasel juhul poleks Eesti tipp nii üksildane, kuid teisalt on tänased võimalused kordades paremad kui eelnevalt. Inimesed, kellelt uurida know-how, olgu see paadispetsiifiline tehnika, taktika, füüsiline ettevalmistus või ükskõik mis - olemas! Head vahendid, rajatised jms treeninguteks - olemas. Ilm, et vajadusel (ja noored kui te seda loete, siis sorry to say, aga see vajadus on teil vägagi olemas!) enda tehnikat jms lihvida - eilse päevani olemas!<br />
Seetõttu ükskõik kui ratsionaalselt ma sellele teemale ka ei lähene, jõuan alati ikka sinna, et ei näe ma horde noori, kelle silmis põleks ere leek tahtega vallutada maailma. Kuigi olen küll teinud noortele pea iga aasta väikse laagrikese, siis seni on mu liidristiil olnud pigem "lead by example" stiilis. Kuna mulle on vägisi jäänud mulje, et see example ülearu palju noori endaga kaasa ei haagi, siis üks minu enesele antud lubadusi järgmiseks olümpiatsükliks on kaasata rohkem noori, aidata neid edasi, olla vokaalsem liider. Seal oli minu jaoks selle ürituse iva. Näidata noortele, et saab - jah, saab küll purjetada, saab küll end arendada kui siht on silme ees - kasvõi esimesel jaanuaril. Ja see, et üritus juhtus olema väga hästi ajastatud, sest kes ei tahaks esimesel jaanuaril hingata värsket õhku ja vaadata kuidas teised kogu hingest rabelevad ise väga kiireid liigutusi veel tegemata? - see oli kõik teisejärguline. Keegi olla ühel ajahetkel lugenud kokku 115 pealtvaatajat, mis on number, mida mina polesk julenud ka oma kõige meeldivamates unenägudes unistada. Tuleb välja, et purjetamine on popp küll ja inimesed igatsevad seda juba täna päris kõvasti!<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://1.bp.blogspot.com/-fqDMEVUi028/WGyjMi4GSoI/AAAAAAAACDw/oUlyxAcU6ysHTm-iioJO6T9MBQ2y-87YACLcB/s1600/DSC_3851.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://1.bp.blogspot.com/-fqDMEVUi028/WGyjMi4GSoI/AAAAAAAACDw/oUlyxAcU6ysHTm-iioJO6T9MBQ2y-87YACLcB/s320/DSC_3851.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Might have miss-timed the opening...</div>
<br />
Ja igatsen ka mina! Kuna minu jaoks olulised regatid, MM, EM, ja tegelikkuses on neid veelgi, toimuvad sel hooajal kõik aasta lõpu poole, siis on mind väga teadlikult tagasi hoitud ja olen vaatamata oma iseloomule üritanud seda teha ka ise. Tasakesi aga hakkab see rahulik aeg õnneks lõpuks otsa saama, sest juba paari nädala pärast on aeg - aeg lennata Miamisse, et osaleda selle hooaja esimesel maailma karikaetapil. Juba ainuüksi mõte sellest paneb mind värisema nagu oleks tühja kõhu peale paar musta kohvi lammutand!<br />
<br />
Seniks teile aga veel kord, Ilusat Uut Aastat, loodan, et meil kõigil tuleb üks hea, tegus aasta!<br />
Karla<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://1.bp.blogspot.com/-bLPTvEppIwQ/WGyipkih5fI/AAAAAAAACDo/8c6RKLJ53FQBTYRXTPX6c44NgIGWcPyIQCLcB/s1600/DSC_3935.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://1.bp.blogspot.com/-bLPTvEppIwQ/WGyipkih5fI/AAAAAAAACDo/8c6RKLJ53FQBTYRXTPX6c44NgIGWcPyIQCLcB/s320/DSC_3935.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Võidukas tiim - Alex (GBR), Anna, Lauri ja mina</div>
<br />
<br />Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-68209966321485120602016-10-27T06:36:00.000-07:002016-10-27T06:36:41.632-07:00Mis on Eesti asi?<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://3.bp.blogspot.com/-7pJe9ex4e_A/WBH8_5dFB6I/AAAAAAAACAM/43FAQslziaIWB-6FT0ZkQlQI-cjyUoaZgCLcB/s1600/979457B800AC028E6359B099633F751930E42A2DD27BEE0052D9327890723215.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="180" src="https://3.bp.blogspot.com/-7pJe9ex4e_A/WBH8_5dFB6I/AAAAAAAACAM/43FAQslziaIWB-6FT0ZkQlQI-cjyUoaZgCLcB/s320/979457B800AC028E6359B099633F751930E42A2DD27BEE0052D9327890723215.jpg" width="320" /></a></div>
Hellõu!<br />
<br />
Sellise tsükli järel on mõtteainet arusaadavalt päris palju. Küsimuse peale, mida mitmeid kordi juba saanud olen, et "noh, kas paned sama soojaga, täie rauaga edasi?" peale ei osanud alul miskit kosta, kuid tänaseks ilmselt juba oskaks. Aga - selleks, et rääkida kuidas edasi tuleb kõigepealt teha eelmisest tsüklist "facts found".<br />
<br />
Esimene fakt on see, et eelmise tsükli alguses tundsin selgelt, et mul on tehnilisi nüansse, teadmisi, mida edukas olemiseks vaja läheb, selgelt puudu. Seetõttu laamendasin mööda ilma ringi, et neid leida ja õppida. Vahe praeguse ja nelja aasta taguse ajaga on ilmne - tunnen esmakordselt (või noh, seda ma SEL aastal olen ennegi juba rääkinud), et mul on kõik pliiatsid, vildikad, pastakad ja muu pinali sisu lõpuks olemas. Nüüd tuleb neid hakata korrastama, organiseerima nii, et õigel hetkel kiiresti teada, kus midagi asub. Esimene punkt "sama sooja, täie raua vastu".<br />
<br />
Teine fakt peitub meie väikses Eestis. Ükskõik, mis pidi me sellele probleemile ka otsa ei vaata, siis maarjamaad vahemere ega Kariibi äärde me ei mõtle. Sellest tulenevalt oleme mina, koos kõigi ülejäänud Eesti purjetajatega selgelt ebasoodsas seisus - vahet pole kui vinged mehed/naised me ka pole ja kui kaua me endale ei korruta, et "pole olemas sxxxa ilma, on sxxad riided", siis üks hetk tuleb piir ette - kindad, otsad, muud detailid, ja lõpuks ka meri ise lähevad jäässe! Ainus päästerõngas selles olukorras on emigreeruda. Teoreetiliselt seda ma ka eelmine tsükkel tegin. Üks laager teise otsa, vahele võistlused. Suurepärane - lõpuks oleme jõudnud samale nivoole suurte koondistega, kes aastaringselt, igapäevaselt merel treenivad. Ainuke vahe on selles, et nemad on kodus. Trenni lõppedes lähevad nad koju, lülitavad oma aju muule režiimile, teevad seda, teist ja kolmandat. Mina aga olen forsseeritud keskkonnas - siiski laager ju, kus aju aina ketrab ja ketrab ning kedagi omadest ümber ringi rahustamas pole. Tunnistan ausalt - üks hetk saab jaks otsa!<br />
<br />
Viimases mõttes on suur osa sellel, et väikse riigi sportlasena on suhteliselt tõsine probleem leida usaldusväärseid, tasemel treeningpartnereid. Olukorras, kus paigas on kindel punt ning kindel asukoht, kus treenitakse, polekski asi ehk nii hull - elaksidki seal, kujuneksid välja sõbrad ja ehk kutsuksid seda kohta ka koduks. Aga reaalsus on see, et mööda ilma partnereid taga ajades elad lõputult seljakotis, sobigu see või mitte. Siit jõuame kolmanda faktini - pole vahet kui suureks suuta ajada eelarve, mingites asjades jään ma alati sabas sörkijaks. See on lihtsalt paratamatu, sest kui osadel purjetamiskoondistel on eelarve sama, mis Eesti vabariigis kogu olümpiakomiteel, siis on mastaabid vähe teised. Samuti on mastaabid vähe teised saadaval oleva inimressursi osas. Enamikes suurtes tiimides valitseb "go hard or go home" moto, kus ellu jäävad need, kes on räige töövõimega suutes selle juures jääda positiivseks, mõtlevaks, mänguliseks. Ühe nimetatud faktori puudumisel heidetakse sind kõrvale ja valitakse uus. Meil seda varianti pole - kedagi pole valida. On endiselt see sama savi, mida vastavalt vajadusele saab ümber vormida.<br />
<br />
Seetõttu olen jõudnud järeldusele, et jäljendada teisi pole praegusel juhul enam otstarbekas. Kui eelmine tsükkel oli selleks uute oskuste õppimise tõttu reaalne vajadus, siis nüüd enam mitte. See, kes esimesena purki sxxxus oli kunstnik, kõik järgnevad aga haiged inimesed. Olgu see otseselt, kus perearst käskis neil "selle" proovi haiglasse viia, või kaudselt. Võibolla see olukord, kus ma praegu olen, ongi see, mida treener Rein mulle lapsepõlvest saadik selgitanud on - eestlasel läheb tipuni kauem. Võibolla seda ta mõtleski, et kõik need eelnevad sammud olid ehk vajalikud, et õppida selgeks maalitehnika ja nüüd on ehk käes see aeg, kus saame maalima hakata? Tahaks nii loota... Aga, maalima ei hakka ma mitte värviraamatut, kus on jooned ette antud, vaid puhast lõuendit, kuhu saab maalida Eesti asja. Mis asi see Eesti asi on? Usun, et see on oma limiteerituse aksepteerimine ja oma tugevuste rõhutamine. Võibolla me ei peakski poelettidelt otsima ideaalset prantsuse baguette-i või croissanti. Võibolla aksepteerime, et see on prantslaste nišš. Aga sel juhul ärme otsi ka prantsusmaalt head musta leiba (nagu ma igas maailma otsas teind olen), sest see on meie teema!<br />
<br />
Selliste mõtete tulemina olen jõudnud olukorda, kus tunnen, et ma ei hakka ei täna, ega homme, ega ka kahe kuu pärast forsseeritult valmistuma Tokyo olümpiaks. Kiiremad juba jõudsid mõelda "oh no, mis see nüüd tähendab?" eks? Ärge kartke, ei saa te minust nii kergesti lahti. Mida ma selle all mõtlen on see, et ma ei kavatse minna regatile X, sest seal saan harjutada Tokyo jaoks seda ning regatile Y, sest seal saan harjutada toda. Lähen igale regatile selleks, et seal regatil võistelda ja kogeda seda võistlusmomenti, mis mind lapsena kogu selle asja juures köitis. Mäletate - ütlesin, et õppisin asja uuesti armastama. Noh, I plan to keep it that way! Kogu selle protsessi juures soovin kaasata rohkem noori, et kunagi kui mul juuksed juba hallid on ja ma tõesti enam olümpiapurjetamisega ei jaksa kaasa minna oleks kedagi, kelle silmis näeksin sellist indu ja sellist soovi nagu noores endas.<br />
<br />
Kuna plaanidest juba juttu on, siis järgnev on minu 2017 hooaja maksimaalne võistluskalender. Maksimaalne tähendab, et palju sõltub eelarve täitmisest.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://1.bp.blogspot.com/-ZwO1hDZlC68/WBH86Ekop7I/AAAAAAAACAI/UUNVetkWk1UT1vPyJFkN3fgUnfqkDXg5QCLcB/s1600/Screen%2BShot%2B2016-10-27%2Bat%2B16.08.50.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="238" src="https://1.bp.blogspot.com/-ZwO1hDZlC68/WBH86Ekop7I/AAAAAAAACAI/UUNVetkWk1UT1vPyJFkN3fgUnfqkDXg5QCLcB/s320/Screen%2BShot%2B2016-10-27%2Bat%2B16.08.50.png" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Olge viisakad,</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Karla </div>
Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-27082885425975505352016-08-17T05:34:00.000-07:002016-08-17T05:39:39.028-07:00Probleemne laps<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://3.bp.blogspot.com/-nQKKG3GfhXE/V7RazoHWxSI/AAAAAAAAB_M/3drCjt9Q-Z0XBCDL2P6C3iP2_L8W1o9RACLcB/s1600/160810_RIO2016_jr_109323.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="247" src="https://3.bp.blogspot.com/-nQKKG3GfhXE/V7RazoHWxSI/AAAAAAAAB_M/3drCjt9Q-Z0XBCDL2P6C3iP2_L8W1o9RACLcB/s400/160810_RIO2016_jr_109323.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
<br />
Edukas tippsport on nagu perele ja sõpradele abikäe osutamine - me teeme seda armastusest, tingimusteta, alati. Mul küll päris lapsi (veel) ei ole, mis tähendab, et pean rahulduma sellega, et purjetamine on olnud seni kuni mäletan mulle lapse eest, minu elu. Ma pidanuks teda armastama tingimusteta, aga kui päris aus olla, siis I haven't...<br />
<br />
"Lähen käin ühel olümpial, kogun kogemusi, siis teen neli aastat rasket tööd ja küll see tulemus siis järgmisel tuleb" - see oli alati olnud mu plaan, sest kus ta pääseb, eks? No käisin Londonis (Okei, päris ei “käinud”, sest need, kes on kõrvalt näinud või ise käinud mõistavad kui palju vaeva tuleb näha, et olümpial “käia”, palju vaeva näha, et sinna pääseda), sain kogemusi. Tegin neli aastat ninast veri väljas (kui nüüd faktiliselt korrektne olla, siis ninast on mul trennides veri väljas olnud siiski väga harva, seega it is mostly a figure of speech!) trenni, õppisin uut, lihvisin vana ja ootasin. Ootasin seda hetke, et see kõik korraga lauale laduda nagu olümpiamängud oleks metallidetektor lennujaamas, kus pead taskud tühjaks tegema ja kõik ette näitama, mis sul on.<br />
<br />
Fakt on aga see, et ma kerisin ja kerisin. Keerasin pinget juurde ja juurde, trenni rohkem ja rohkem, et kõik nurgad - ka need pimedad nurgad - oleks kaetud. Kuidas ma teisiti saaks? Rändasin võistluselt võistlusele, kolisin aastaks Horvaatiasse, et veelgi rohkem treenida, olin nagu orav rattas. Rattas, mis keerles ja keerles ning pidurit ma ei leidnud või ei otsind, või ei osand ega tahtnudki otsida. Unustasin ära ühe asja - see on minu laps ja ma armastan teda. Ma TAHAN ta hommikul käest kinni kooliukseni viia, et ta õpiks ja areneks, et ma näeks, kuidas lapsest sirgub mõtlev inimene ja isiksus, mitte sellepärast, et saaksin sõprade seltsis kiidelda, et minu lapsel on kõik viied ja peale selle on ta males Eesti üks andekamaid noori. Julgen väita, et kogu nelja aasta jooksul oli ilmselt kahe käe näppude arv kordi (võibolla teen veidi liiga, aga no umbes), kus käisin merel sellepärast, et mulle meeldib - tingimusteta. Ei, ma läksin, lihvisin, analüüsisin, mõtlesin, proovisin uuesti, paremini. Kuigi ma kipun arvama, et see on kõigi spordialadega nii, siis purjetamisega igal juhul kindlasti - vägisi ei tule mitte midagi. Mul võivad olla selged kõik üksikud komponendid, kõik tehnilised atribuudid oskusest end rajal positsioneerida kuni kõige detailsemate manöövrite ja muude elementideni välja - sellest ei ole mitte midagi kasu kui puudub mängulisus. Csikszentmihalyi kirjutab (ja ma olen korduvalt lugenud), et "flow"-d ei saa tekitada. See tuleb iseenesest. "No mismõttes ei saa?! Mul on ju vaja!" (Selgituseks, et päris nii rumalaid asju ma pole välja hõiganud, aga meelestatus umbes sellises stiilis)<br />
<br />
Aga rattast maha ma ei saanudki. See veeres kuni esiratta vahele jäid Brasiilia džungli roikad ja ma katapulteerusin maandudes olümpiamängudel kolme päeva järel 30ndal kohal. See oli nii külm vee pahvakas vastu vahtimist, et tegelikult oli tegu juba ammu jääga, veest oli asi kaugel. Nii külm, et isegi mina sain aru, mis viimase nelja aastaga juhtund oli - Burnout! Ma julgen endiselt väita, et kõige ebaõnne puududes oleks ma selleltki olümpialt olenemata seisundist suutnud välja pigistada esikümne koha. See, milleks ma aga tunnen end võimeline olevat, see jäänuks igal juhul saavutamata, sest see polnuks olnud tingimusteta.<br />
<br />
Loo iroonia peitub selles, et tegu on spordipsühholoogilisest seisukohast väga "õpikust" looga, kuid mingil põhjusel ei näinud, ei tahtnud näha või ei otsinudki seda. Alles nüüd, tagasi vaadates saan tõdeda, et "näed siis, kus lugu". Teisalt, mul kipubki nii olema, et kõik rehad pean ikka ise läbi kobistama, iga otsa ise astuma enne kui nende olemasolu tunnistan. Igat pidi - pärast olümpiamängudel end 30ndalt positsioonilt leidnuna oli minulegi selge, et selle kõikuva kaardimaja tippu ei aseta enam mitte ühtki kaarti. Tuleb lammutada ja alustada puhtalt lehelt. See reboot, see restart tõi esile minu päris MINA. Selle, kes läheb starti tingimusteta, ootuseta, et finišis teda miski ootaks. Ja kae, mis välja tuli - päris pole viga.<br />
<br />
Seega, olenemata faktist, et olümpia 21. koht pole isegi mitte sinna poole, kus ma olla "soovisin", siis julgen tunnistada (olenemata sellest, et aega on endiselt möödas veel väga vähe), et erinevalt paljudest vahepealsetest regattides õppisin rohkem kui oleks eales uskunud. Õppisin oma asja uuesti armastama. Nüüd on järgmine küsimus: Kuidas seda tunnet järgmised 4 aastat hoida?<br />
<br />
Karla<br />
<br />
<br />
<br />Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-10616025742263283382016-08-14T04:38:00.001-07:002016-08-17T05:41:02.025-07:00...Enne kui alustan, siis ütlen, et nagu mulle öelda meeldib, siis "normaalsus on seal, kuhu sa selle sead!". Pärast seda lootusetult ebaõnnestunud võistlust lõpetasin endiselt positsioonil, kus saan öelda, et selleni pole olümpiamängudel Eestist laseril veel keegi küündind.<br />
<br />
Aga järjekordselt - tavapäraselt on vähemalt mu enda arvates postituste pealkirjades sisu. Sel korral kogu värki paari lööva sõnaga kokku võtta tundub aga pea sama võimatu kui aja tagasi kerimine, et teha läinud nädalas "mõningaid korrektuure". Iroonilisel kombel mõtlesin enne regati algust, et ei kasuta sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, eriti endaga seonduvaid. Arvasin, et võibolla see aitab keskenduda ja lükata kõrvale taustamüra, mis ehk segab. Tagantjärele julgen väita, et see oleks olnud mu nädala üks väiksemaid muresid, sest neid oli oioi kui palju! Erilist süvaanalüüsi ärge mult praeguses staadiumis palun oodake, lihtsalt esimesed mõtted...<br />
<br />
Asi algas umbes nii nagu ma olin mõelnud. Olin nimelt ettevaatlik ja see oligi strateegia, sest ettevalmistus näitas minu rutakust ja üleliigset entusiasmi kui pigem negatiivset mõjutajat. Esimene päev oli seega täiesti tiptop, kust jätkata. Või vähemalt nii ma arvasin. Tegelikkus võttis teisel võistluspäeval aga hoopis teise mõõtme kui kolmandas sõidus oma valearvestuse järgi (jah, neid tegin ma ka, ei olegi kõik teised süüdi) pärast meeletult head tõusvas joones sõitu kümne seast finišisse 17ndaks langesin. Olen tihti enda peale kuri kui kuskil ühe koha loovutan, sest punkt on punkt. Seitse-kaheksa, seda on palju ükskõik millise arvestuse järgi. Aga olgu, asi liikus endiselt väga õiges suunas kuni üks minu konkurentidest otsustas, et temal on sel korral rohkem võita vaja kui teistel. Tagantjärgi asja veidigi naljaga võtta üritades meenub vägisi anektoot, mille järgi oleks pidanud stardis lihtsalt soodi järgi laskma ja ootama, sest praegu "drugoi master jeedit". Drugoi master jediitas aga nii korralikult, et lõpetasin selle sõidu eelviimasena.<br />
<br />
Siit sai alguse korralik sündmuste ahel. Esmalt šokk, et minu "kaua tehtud kaunike" ehk plaan, kuidas meeldiva tulemuse jaoks OMi sõita oli pööratud pea peale. Teiseks rutiinist väljumine, sest õhtu ei möödunud mitte recovery ja järgmiseks päevaks valmistumise noodi all vaid tumma looma taga ajades olukorras, kus mina olen kaotaja igal juhul. Tõestada jäi vaid seda, et kaotaja pole ma läbi oma süü. Aga keda see aasta pärast huvitab?<br />
<br />
Edasi tuli "minu ilm". See ilm, kus konkurendid vaatavad mulle tavaliselt hommikul paadipargis vähe teistsuguse pilguga silma. Pilguga, mis justkui ütleb, et jah, täna sa oled hea, me teame. Ma teadsin ka, vähemalt arvasin end teadvat. Reaalsus oli nagu ema, kes äratas puberteedieas poisi tüdrukuid täis unenäost, et öelda "mis sa poiss magad, kasi kooli!". Selle "minu ilmaga", millisest ma OMiks valmistudes ei osanud isegi kõige rohkem tüdrukuid täis unenäos unistada ei suutnud ma aga mitte midagi. Arvasin, et küllap sellel nüüdseks palju jahutud purjel on oma osakaal, kuid ausalt öeldes ei osanud arvata, et nii suur. Ma ei väida, et selle purjega polnud võimalik purjetada, sest nagu eilne näitas, siis on küll. Mida ma küll väidan on see, et ma ei olnud valmis selleks, et olümpiavarustusega tuleb õppida uuesti, teist moodi purjetama. See ei ole koht, kus õpitakse ja kohanetakse uue normaalsusega vaid koht, kus peaks olema tagatud mingisugune standard ja kus inimesed saaksid näidata oma olemasolevaid või puuduvaid võimeid. Kui sel teemal juba peatusin, siis pean endale ka tuhka pähe raputama. Eestlasena oli minu hoiak varustusse stiilis "ah mis mina..." ehk alalhoidlik, tagasihoidlik ja järelandlik olukorras, kus olnuks pidanud olema temperamentne ja lahmiv. Siis oleks ma teadvustanud kiiremini, et asi ei olegi 100% minus ja teinud vajalikud korrektuurid juba ehk enne regati algust?! Eestlasena mõtlesin, et eiei... asi peab olema minus ning kui lõpuks veendusin, et nii see siiski pole, oli rong läinud.<br />
<br />
Neljanda võistluspäeva esimene sõit, järjekorras sõit nr. 7 oli puhtalt minu kapsaaeda. See on nüüd teine enda valearvestuse koht. Sain küll keskelt näiliselt hea stardi, mis postkaardil oleks ilmselt ilus välja näinud, kuid reaalsus oli selline, et peal olevate paatide poolt tekitatud sundolukord, mis ei lubanud mul vajalikku pauti sooritada viis mu valele raja poolele, kust tagasi tulles oligi juba jälle hilja. Järgmine sõit tegin korrektuurid ja esimene plaan C tulemus oli käes - 8. koht. Plaan C oli nagu arvata võib see viimane võimalikest variantidest kui kõik muu juba kadunud oli - Lihtsalt mõningad sõidud hästi sõita, sest muud mul ju enam polnud. Siit jõuamegi eilsesse, kus plaan C realiseerus 100%, kuid olukorras, kus suutsin olümpial ühe päeva lõikes parim mees väljakul olla, tekitab see minus (kui üldse emotsioone ligi lasta) endiselt pigem kurbust kui rõõmu. Mulle näitab see lisaks sellele, et ma tegelikult ikkagi oskan purjetada seda, mis oleks võinud olla. Mis saanuks kui asjad veidigi sujunuks? Optimist minus ütleb, et see viimane päev näitab, et minu aeg veel tuleb, lihtsalt on vaja 4 aastat oodata. Pessimist küsib: "mitu sellist võimalust ühel inimesel tekib, mitu OMi ma sõita jõuan?" Seda, kellel on õigus, kas optimistil või pessimistil, eks seda näitab aeg.<br />
<br />
Usun, et enamik, kes seda postitust loevad jõudsid eile ka teleka ette ning loodan, et suutsin teile nädalavahetusse väheke emotsiooni ja värvi lisada. Kes teab, näitaks meid kõigis sõitudes telekast, võibolla polekski mu olümpia veel läbi (haha)?! Nüüd aga jääb mul üle pakkida asjad ja naasta meie kaunile kodumaale.<br />
<br />
<a href="https://3.bp.blogspot.com/-OZE52_m-zpQ/V7BUxi3RyHI/AAAAAAAAB-8/nEHa8K5UPOYTNx_-nUcb9y6p-lWw1PaowCLcB/s1600/Screen%2BShot%2B2016-08-12%2Bat%2B21.29.30.png" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" height="243" src="https://3.bp.blogspot.com/-OZE52_m-zpQ/V7BUxi3RyHI/AAAAAAAAB-8/nEHa8K5UPOYTNx_-nUcb9y6p-lWw1PaowCLcB/s400/Screen%2BShot%2B2016-08-12%2Bat%2B21.29.30.png" width="400" /></a><br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Purjetades päikseloojangusse...(photo: Sailing Energy)</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Olge tublid,<br />
KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-57994938099450012022016-05-19T11:26:00.003-07:002016-05-19T11:26:48.265-07:00MM<div class="p1">
<span class="s1">Ei, ma pole teid ära unustanud ega pole ka muutunud vahepeal selleks vennaks, kes aint siis kirjutab kui hästi läheb. Kuna rahvas kaldub tänapäeva maailmas ülekaalulisuse suunas ja eestlase parim toit on teine eestlane, siis mõtlesin, et teen ühiskonnale teene ja ei kirjuta teile oma kadalipust iga päev (haha).</span></div>
<div class="p1">
<span class="s1"><br /></span></div>
<div class="p1">
<span class="s1">Tegelik põhjus on aga hoopis selles, et ma üritasin kõike, mida mu pea suutis välja mõelda - selle hulgas ülejäänud maailmast välja lõikamist ja meedia "black out"-i. Ka see ei töödanud, sarnaselt kõigile teistele minu üritustele.</span></div>
<div class="p1">
<span class="s1"><br /></span></div>
<div class="p1">
<span class="s1">Esimene mõte, mis mul endal tekib, veel enam siis ilmselt teil, on see, et kuidas saab juhtuda nii, et üks nädal oled MK-etapil 11, teades, et ka seal jäi palju lauale ja võimeid oli rohkemaks. Pärast seda, järgmisel nädalal ei toimi aga enam miski ja need kellega nädal tagasi mees-mehe vastu võitlesid ja keda võitsid, seisavad nüüd pjedestaalil, sina aga võtad hoogu, et tekiks julgus peeglisse vaadata ning tõdeda, et see ei olnud halb uni vaid reaalsus.</span></div>
<div class="p1">
<span class="s1"><br /></span></div>
<div class="p1">
<span class="s1">Tõde on see, et ma tõesti üritasin kõike, mida oskasin. Üritasin heaga, üritasin halvaga. Üritasin enda konservatiivset sõidustiili, üritasin ekstremistlikku lammutamist ja nurkade kompamist. Üks puha, mida ma ka ei üritanud, mitte miski ei toiminud. Ei toiminud kuni sinna maani välja, et lõpus ei olnud juhtumised enam šokid, vaid ajasid postdramaatilise stressi kombel naerma. Viimasel võistluspäeval olin järjekordse suurepärase stardi järel (see oli üks väheseid selle nädala positiivseid asju, stardid - need olid tõesti head!) kindlalt sõidu liider, mille järel vaatasin veel sõidu käigus viimast korda kriitilise pilguga väljakul toimuvat ning tegin poolte osas otsuse. Lähtusin terve nädala toiminust ja sellest, kuhu poole läksid sel nädalal parimat minekut näidanud sportlased - kontrollisin neid. Kui paar posti tagasi kirjutasin, et ükskõik kui bad asi ka poleks, siis good ta ikka pole, siis nüüd pidin enda sõnu sööma, sest pärast 25 kraadist tuulepööret oli minu juhtpositsioonist saanud järjekordne 40+ koht ja sel korral ei tahtnud ma isegi nutta enam, pigem naerda.</span></div>
<div class="p1">
<span class="s1"><br /></span></div>
<div class="p1">
<span class="s1">Aga, millest siis ikkagi selline nädal? Tunnistan kohe puusalt, et olin seda regatti oodanud - kaua oodanud. Mina kui teada tuntud asjade väga tõsiselt võtja - ikkagi MM! Veel, enam, ma pole MMil ammu hästi sõitnud ja nüüd oli ju viimane aeg seda parandada! Loomulikult panin endale peale suure pinge ja tegelikkuses tulin sellega isegi hästi toime. Olin terav, tegin häid starte ja suutsin esimestes sõitudes näidata pole viga minekut. Seda kuni olukorrani, kus sain kollase lipu. Asi ei olnud selles kollases lipus, vaid selles, kes selle mulle andis. Sama härra tekitas eelmisel hooajal minus nii alandatud tunde, mille laadset polnud ma kunagi enne tundnud. Mind süüdistati piltlikult öeldes selles, et ma olen "pätt ja kaabakas". Pärast, videotõestust vaadates küll vabandati, et tõesti, nad eksisid ja ma polegi pätt ja kaabakas, aga pabereid nad enam muuta ei saa ja nende kohaselt ma siiski olen pätt ja kaabakas. Järjekordne kokkupuude selle mehega viis mu ebastabiilsuseni, kus oleksin tahtnud plahvatada. Kuna enamus võistlust oli alles ees, siis plahvatamine polnud aga võimalike variantide seas, mistõttu pidin selle emotsiooni endasse matma. Koos sellega matsin ka kõik ülejäänud emotsioonid, mis võimaldasid mul eelnevalt näidata teravat sõitu - olin psühholoogiliselt surnud. Keha elas, tegin kõiki tegevusi nii professionaalselt nagu alati, valmistusin sõitudeks nii nagu alati, kuid emotsioon ja nauding, mis eraldab väga head headest oli mattunud pimedusse, kogu selle viha alla.</span></div>
<div class="p1">
<span class="s1"><br /></span></div>
<div class="p1">
<span class="s1">Sellest seisundist oleks ma veel välja tulnud, sest regatt oli veel pikk ja oleksin suutnud "bounce-ida back". Ainus, mida vajasin oli killuke õnne, mis taasäratab selle sädeme - midagi, mis näitaks, et mul on lootust. Seda ma sel regatil aga näinud. Rääkimata õnnest- kõik, mis valesti minna sai, läks. Flow - millest ma alatasa patran - seda polnud näha, mitte kuskil. Kõik, mis sõitudes tuli, oli raske töö tulemus, ükski olukord ei "lahenenud iseenesest" ja laseril, kus on märkides tihti 30 paati koos, on see üks väärtuslikemaid elemente. Lisaks sellele, 10 aastat selle paadiga purjetanuna tean, kuidas paat minu all käituma peaks. See siin aga nii ei toimind. Spetsiifiliselt rääkides oli paremal halsil, stardist minnes, kõik OK, kuid vasakul halsil, vastu lainet, oli mast nii pehme, et kõik jõud, mis oleks pidanud minema kiirusesse väljus purjest nagu okse keskkooli lõpupeo kangelasest. Kõik vajus läbi ja polnud käiku ega kõrgust. Nii olin sunnitud toetuma sellele, et ehk mõnes olukorras on pisut õnne. Nagu me juba teame, siis seda mul polnud, mis tekitaski surnud ringi.</span></div>
<div class="p1">
<span class="s1"><br /></span></div>
<div class="p1">
<span class="s1">Kui mind kuidagi iseloomustada, siis mulle meeldib arvata, et allaandja on üks viimaseid sõnu, mis pähe tuleb. Seetõttu proovisin, üht pidi ja teist pidi lõpuni. Fakt, et midagi ei toiminud, see frustratsioon, koos füüsilise pingutusega viis selleni, et minu heasse konditsiooni viidud keha ütles, et poiss, aitab ja viskas esimesi ohumärke - kurk! Adrenaliini mõjul suutsin hullemat vältida ja ise tahan mõelda, et mu võistlust see ei mõjutanud, kuid fakt on see, et nüüd istun lennujaamas ja ootan lendu, kurk on kinni paistetand, ninast õhk läbi ei käi ja olemine on kaugel 5+st. Seega, mine võta kinni.</span></div>
<div class="p1">
<span class="s1"><br /></span></div>
<div class="p1">
<span class="s1">Igal juhul. MM lõppes mulle 44nda kohaga, mis on vist minu elu paremuselt eelviimane tulemus. Kui end millegagi lohutada tahta, siis minu baastase on vähemalt selline, et üks kõik mis ka valesti ei läheks, siis kuldfliiti saan ma endiselt ning väga kindlalt. Sellega küll posiitivne vist lõppeb. Sportlased ütlevad alati, et läks küll sxxxsti, aga vot kui palju ma õppisin! Seda kirjutades mõtlen ja mõtlen pikalt - mida kuradit ma õppisin? Tahan öelda, et õppida on siit kindlasti palju, kuid mida täpselt? Kindlasti seda, et perfektsionism mind sihile ei vii ja peaksin ilmselt kõigis seatud katsumustes olema ükskõiksem ja asja võtma mängulisemalt, sest lõpuks, mis see sport siis on - mäng! Veel mida sportlased tavaliselt ütlevad on see, et iga ebaõnnestumine motiveerib mind rohkem pingutama ja töötama. Mul on selline kahtlane tunne, et minu puhul on see mitte võõrutusravi vaid droog ise. Pean õppima andma endast vähem kui 100% ja nii jaburalt kui see ka ei kõla, siis võib juhtuda, et tulemus on hoopis parem.</span></div>
<div class="p1">
<span class="s1"><br /></span></div>
<div class="p1">
<span class="s1">Vabandan kui oli pikk ja laialivalguv jutt, aga nädala jagu ülevoolavaid emotsioone kirjutisse panna on keerulisem kui mul hetke energiavaru lubab.</span></div>
<div class="p1">
<span class="s1"><br /></span></div>
<br />
<div class="p1">
<span class="s1">Üritan nüüd koju lennata, I'm out!</span><br />
<br />
<a href="https://4.bp.blogspot.com/-X709MKq9w9k/Vz4E6gAE-BI/AAAAAAAAB9k/mvos8FoIpgE7jk1nGGuCY38amVd10WgNwCLcB/s1600/13239892_1170259653005191_5326445639362698235_n.png" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" height="298" src="https://4.bp.blogspot.com/-X709MKq9w9k/Vz4E6gAE-BI/AAAAAAAAB9k/mvos8FoIpgE7jk1nGGuCY38amVd10WgNwCLcB/s400/13239892_1170259653005191_5326445639362698235_n.png" width="400" /></a><br />
<span class="s1"><br /></span></div>
Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-61521463851417524722015-12-21T05:52:00.002-08:002015-12-21T06:55:36.506-08:00LaagerHei!<br />
<br />
Rio treeninglaager tiksub omi viimaseid tunde. Varsti, tegelikult küll alles umbes 7-8h pärast, on aeg seada suund lennujaama poole, et teha seda nagu Eestimaised reklaamid sellel kõige pimedamal kuul ikka kilkavad - jõuluks koju!<br />
<br />
Laager ise oli super. Poleks nii head ausalt öeldes osanud lootagi, sest tavaliselt satub purjetajana ikka mingeid viperusi, mida ei oska planeerida, mis röövivad aega ja lõhuvad rutiini. Sel korral läks kõik aga jube meeldivalt ja valutult, saime keskenduda tööle ja õppimisele. Fakt, et Rio veed on keerulised, on juba kõigile selge, aga mida selles keerukuses otsida, mida kõrvale heita, millele tähelepanu pöörata ja mille mõistmisest sootuks loobuda - need on minu jaoks teemad, milles tahan selgust saada ja usun, et selle kahe nädalaga sai pilt palju selgemaks. Rõõmsaks teeb loomulikult ka veel fakt, et kõik päevad, kus tahtsime merele minna, oli ka tuult ja ükski päev ilma tõttu tegemata ei jäänud.<br />
<br />
Kuna aega oli siin mandril sel korral vähe, siis pakkisime kogu laagri väga kompaktselt nii, et tegelikult ei tulnud maandumisest kuni eilseni mitte ühtegi vaba päeva, mis oli nii minule, kes ma tahtsin veel jätkata füüsiliste treeningutega, kui ka Reinule väga koormavaks. Eile ja täna on selline tunne nagu oleks maandunud vatti täis topitud vanni, keha on väsinud, kuid vaim üllatavalt koostööaldis, sest positiivset oli tõesti palju. Ma ehk ei oska seda nii ilusti läbi sõnade edasi anda kui peaks, sest kui laagri lõpul toimunud regati tulemusi vaadata, siis lõpetasin ma 26nda kohaga, 18nda riigina, mis pole kindlasti see, mida pöidlahoidjana olümpiavetel 9 kuud enne tippsündmust näha tahaks. Reaalsus on aga hoopis selline, et järjekordselt, nii halvasti kui see ka ei kõla, siis resultaat oli minu jaoks kategooriasse "couldn't care less". Hea tulemuse tarvis oleks vaja enne paari vaba päeva, et olla nii füüsiliselt kui vaimselt valmis ja puhanud. Otsustasime teise tee kasuks ja usun, et pikas perspektiivis viib see tee meid kaugemale kui Brasiilia karikaetapi au ja kuulsus.<br />
<br />
Seda kõike silmas pidades on muidugi tõsi, et lisaks Rio keerukusele on mul ka tehnilisest aspektist tippvormini veel pikk maa minna. Teen vigu, mis kvalifitseeruvad optimisti purjetaja kategooriasse ja nendega maailma tippude vastu kaugele ei jõua. Kui suudan sõidu läbida ilma suuremate ämbriteta, siis on kohad nagu 5 ja 6, mis sel regatil jäid mu parimateks minu jaoks normaalsus, kui aga komistan mõne apsaka otsa - mida oli praegu palju - siis on kohad seal, kus nad olid...<br />
<br />
Suures pildis on minu jaoks mäng praegu sellises staadiumis, et vahelduseks ei ürita ma leiutada jalgratast, vaid saada oma vana ratta jooksud kaheksast vabaks ja käiguvahetajad vahetama, keti õlitatud, pidurid pidurdama ja sadula õigele kõrgusele. Siis saab hakata Tour de France-i ka sõitma, olgu ta siis nagu Saaremaa velotuur või ikkagi Le Tour (spordiuudiste lugejatele reference).<br />
<br />
Elulises aspektis on Niteroi, linnaosa, kus me sel korral peatume võrreldes Rio de Janeiro linnaga täiesti teine koht. Siin ei tekita õhtupimeduses õue minek minus mitte mingit kõhedust, inimesed on superviisakad, abivalmid ja sõbralikud. Kahe siin oldud nädala jooksul tekkisid jõusaalis juba omad sõbrad, liikluses on võimalik ratast kasutada ilma, et peaks kiirabiauto igaks juhuks endale seljataha palkama, et ta kohe valmis oleks. See kõik tekitab ainult positiivset meeleolu ja ausalt öeldes olgugi, et on jõuluaeg, hingetõmbehetk ja perega veetmise periood, siis mõtlen juba sellele, et paari kuu pärast saan siia veel laagrisse tulla ja suunurgad tõusevad üles.<br />
<br />
Ma ei tee seda ilmselt piisavalt tihti, kuid pean endiselt rõhutama, et kõik see ettevalmistus ei oleks võimalik ilma minu kallite toetajateta! Aitäh teile, mõtlesin Teie peale siin igal hommikul kui kaatri taga pukseerides merele lohisesin, teete võimalikuks võimatu, astuda sammu suurriikidega, kelle ettevalmistuseks määratud summad on (nagu selles laagris osade riikidega juttu oli) sadades kordades suuremad kui meil! Lööme neid töökuse ja kavalusega! Aitäh Matek ja BCS, kes on mind aidanud ajast, kus olin noor ja lootust andev poiss. Aitäh Lasita aken, Starter, Nordecon, Weber Saint-Gobain, Maru ja Catwees pikaajalise ja vankumatu usu eest minu toimetustesse. Suur tänu Autostrada, kes on minu meeskonna üks noorimaid liikmeid, kuid vastutab minu koduse ajasäästu ja mugavuse eest väga suuresti. Samuti Tradehouse, kes eraldas mulle noorsportlase stipendiumi. Ja lisaks veel kõik abilised, ilma kelleta jääks aega treeninguteks kõvasti vähem või oleksid nad palju ebakvaliteetsemad - aitäh Reval Cafe, Myfitness, SiSEstonia, Jakari Marine, Hawaii Express ja paljud teised, kes mulle pöialt hoiavad!<br />
<br />
Ilusat jõulu teile,<br />
KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-73843492321332935162015-12-07T17:44:00.002-08:002015-12-07T17:50:35.088-08:00IcaraiJa mina mõtlesin, et seda hääldatakse nii nagu kuuled. Tegelikult on aga hoopis Icara-ii, mis tähendab mingi kohalikus iidses keeles "blessed water", mis iseenesest on päris irooniline, sest wikipediast selle linnaosa ja randade kohta lugeda, siis esimese paari lause seas laiutab fakt, et linnaosa "has recently faced problems with water pollution." Aga, olgu selle kõigega nii nagu on, Icarai on Rio linnaosa nimi, kus me sel korral elame. Tegu on suhteliselt suure muutusega, sest tehniliselt pole me vist isegi enam Rio de Janeiro linnas vaid kohas nimega Niteroi, mis on Rio de Janeirost teisel pool lahte, üle mingiteist kilomeetri pikkuse Ponte (ka üks olümpia radadest selle sama silla järgi) silla.<br />
<br />
Olgugi, et jõudsime siia pärale eile hilistel tundidel laborirotiga sarnanevate silmadega ja täna toimetasime terve päeva kõikvõimalike logilistiliste toimetustega, siis tundub, et see Niteroi pool on hoopis ohutum ja meeldivam kui Rio. Ma pole umbes kilomeetri õhtupimedal tänaval läbinuna näinud veel ühtegi daami, kes mulle enda teenuseid sooviks osutada - see on juba midagi!<br />
<br />
Üldjoontes oli esimese päeva jaoks tempo kiire, väga kiire. Eile õhtul, või öösel, või siis Eesti aega elades juba peaaegu hommikul, siinse kohaliku aja järgi poole kahe paiku, pärast ligi 24h-st tiksumist magama heites tundus mõte, et kell 7 ärgata ja seada end valmis minna konteinerit lahti pakkima pigem mitte-mu-lemmik-tegevus, aga hommikuks oli üllatavalt normaalne olla ja ei tea kas pinge teemal, et kas kõik laabub ja kuidas ta laabub hoidis meid ärevana, keskendununa ja erksana või mis, aga päev vuhises nii kiiresti mööda nagu rullnoka bemm öisel linnaringil ja oli veel kõigele lisaks väga produktiivne ka!<br />
<br />
Tõsi, füüsilist tegevust just uskumatult palju polnud. Hommikul sõitsime kohalikus vaatamisväärsuses (milleks on ussssssskumatud liiklusummikud) ligi 2h sinna, kus pidi olema konteiner. Kuna viimase tunniga liikus takso u. 2,5km, siis otsustasime, et proovime, kas oleme võibolla pärast sellist ummikut ja eilset pikka lendu kõndimise ära unustanud, hakkasime extremesportlasteks ja eksperimenteerisime poolrekreatiivses korras Rio tööstuslinnaosas kiirtee ääres jalutamist. Ma arvan, et sellest võiks täitsa asjalik spordiala saada, potentsiaali on. Igal juhul, oma ala pioneeridena jõudsime nii konteineri juurde mitte kahetunnise hilinemisega nagu see oleks taksoga olnud, vaid kõigest poole teisese hilinemisega. Polnud lugu, see oli Brasiilia ajaarvamise järgi (mis on väga sarnane Hispaania omale) täpselt õige aeg, sest umbes kümne minutise vahega pärast meie saabumist ilmusid välja kõik osapooled, kes täna asjasse puutusid.<br />
<br />
Konteiner oli ilusti maha pandud, mis tähendas, et saime asjadele kiiresti ja vaevata ligi. Ainuke mure oli, et kont oli pargitud uksega seina poole, mis tähendas, et sain küll pugeda sisse uudistama, et kas kõik on terve, kuid asju reaalselt välja ei saanud. Arvasin, et see võib osutuda problemaatiliseks, kuid ei, minu Miami konteinerikogemused, mis on õpetanud nende raudkastidega tegeledes alati ootama halvimat, osutusid täiesti alusetuks, sest paari minuti pärast oli tõstuk meie konteineri kõrval ja mina pidin oma jalgu kiiresti liigutama, et koos kondiga mind mujale ei tõstetaks. Veel minut hiljem ja juba saimegi asjad välja veeretada. Siin kohal mainiks ära, et meister otste siduja ja pakkija Karl-Martin, kes on seda 3/4 oma elust teinud oli suutnud oma paadi nii siduda, et ust avades irvitas ta laest alla rippudes mulle vastu, justkui tahtnuks öelda, et harjuta veel! Ka sellest polnud lugu, sest tegu on õnneks laseriga, millega võiks arvatavasti sõjas mitu päeva üle elada olenemata sellest kas sinu stiil on rünnata või peituda - laser sobib kõigeks. Ma saan aru, et see kogu jutt tuleb päris korraliku magamatuse najalt, aga veidi on veider küll kuidas üks paat nii tugev saab olla.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://2.bp.blogspot.com/-UZNdvPfyZ0U/VmY1A25hB9I/AAAAAAAAB60/_rF7ksfE_3A/s1600/IMG_2430.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="http://2.bp.blogspot.com/-UZNdvPfyZ0U/VmY1A25hB9I/AAAAAAAAB60/_rF7ksfE_3A/s320/IMG_2430.jpg" width="240" /></a></div>
<div class="" style="clear: both; text-align: center;">
Nii ta ühe otsa peal rippus</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://3.bp.blogspot.com/-993KJKA0Dts/VmY1AyIPCUI/AAAAAAAAB64/tMv9-mjaphA/s1600/IMG_2433.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="http://3.bp.blogspot.com/-993KJKA0Dts/VmY1AyIPCUI/AAAAAAAAB64/tMv9-mjaphA/s320/IMG_2433.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Asjad liiguvad</div>
<br />
Igal juhul, kõik läks üpris libedalt, peaaegu, et sama libedalt kui minu otste vahelt välja libisenud paat. Haakisime kokku lepitud transportautole esimese kaatri taha ja Ingrid ning Matt saidki juba klubi poole ajama panna. Meie Reinuga jäime sama autot tagasi ootama, mis tähendas mõnusat 4h-st jala kõigutamist konteinerit vahel, jess! Et lugu depressiivsemaks või reaalsemaks või emotsionaalsemaks muuta, siis nii nagu kõikides läbi aegade ägedates linateosteski, sadas meie neljatunnise ootamise ajal loomulikult vihma, nagu tellitult. Üleüldse pidi olema Sxxx suvi ja minu oodatud 40+ kraadist pole haisugi. Samas võib see isegi minu kasuks töötada, sest seni pole ma peale merebriisi siin mingit muud tuult saanud ja vihmase ilmaga on see tõenäosus palju suurem - ehk õpin midagi sootuks erilist?! Aga, tulles tagasi päevakirjelduse radadele, ühtäkki olimegi ka meie Reinuga jälle autos, kaater taga lohisemas ja teel klubi poole. Päev oli õhtusse veeremas ja tundsin kerget pingelangust. Mitte, et ma oleks teadnud, et klubis ühtegi muret ei võiks oodata, kuid autot juhtinud noormees oli jahtklubi liige ja aktiivne asjapulk - eeldasin, et kui midagi on, siis küll tema juba teab, mis nuppe vajutada. Kuna täna oli mingi riigipüha, siis elu oli klubis üpris vaikne ja kaatreid me päris klubisse sisse veel ei saanud, kõigest valvega parklasse, kuid pöidlad on pihus, et nad ootavad meid homme hommikul seal täpselt nii nagu me nad täna jätsime. Ja siis, ja siis ja siis... Saabki juba vee peale!!<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://3.bp.blogspot.com/-5wwMcCcMo8M/VmY1BAbGs3I/AAAAAAAAB68/EoSWKhOcD-g/s1600/IMG_2438.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="http://3.bp.blogspot.com/-5wwMcCcMo8M/VmY1BAbGs3I/AAAAAAAAB68/EoSWKhOcD-g/s320/IMG_2438.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Big boss ja tema uus tööriist</div>
<br />
Kõige selle jutu lõpetuseks tahaks tänada EJL-i, eesotsas Ott Kallasega, kes suutis mulle täna umbes 7000km kaugusel olles tõestada, et konteineriasju on võimalik ka toimivalt ajada (vähemalt väljaspool "The Union" Miamit) ja kogu asja orgunnis, EOK-d, et nad meie asjad nii aegsasti siia olid nõus saatma ja kõiki mu tublisid toetajaid, kes on selle kõige taga, et me siin Reinuga olla saame ja homme loodetavasti merel juba uusi teadmisi kogume! Olen liigutatud ja annan endast kõik, et aeg maksimaalselt meie jaoks tööle panna.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://2.bp.blogspot.com/-uwSjdCU3NYQ/VmY1DIE2GdI/AAAAAAAAB7I/A3-5RxGV5-g/s1600/IMG_2440.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="http://2.bp.blogspot.com/-uwSjdCU3NYQ/VmY1DIE2GdI/AAAAAAAAB7I/A3-5RxGV5-g/s320/IMG_2440.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Selles laos oli muuseas kastides ka ilmselt tulevane olümpiaküla jõusaal, päris mitu Technogymi asja</div>
<br />
Head und!<br />
KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-15455544998153806342015-11-18T09:44:00.000-08:002015-11-19T06:58:46.552-08:00Raske õppustel, kerge lahingus (ehk Osa III)... Nii ma vähemalt loodan, et kui õppustel on olnud raske, siis ehk edasistes lahingutes läheb kergemini.<br />
<div>
<br />
Aga, mida ma siis õppisin? Algatuseks loomulikult seda ilmset, et horvaatidelt oli õppida palju tehnilisi nippe. Seda öelnuna tuleb tõdeda, et paljud neist ei ole mul endiselt sugugi koduseks muutunud, pole veel käe sees. See omakorda tähendab, et paljuski on mu käed juba enne hooaja algust piltlikult selja taha seotud. Kui suudan endale need tehnikad automaatseks lihvida, siis on kõik super ja sellisel juhul on kiiruse probleemid ilmselt enamikes tingimustes minevik. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Teiseks õppisin juba väga mitmendat ja loodetavasti viimast korda seda, et asja võlu peitub tasakaalus. See, et minu sõbrad-tuttavad mulle võistlusele või laagrisse minnes "head reisi" soovivad kriibib alatasa mu kõrvu. Põhjus seisneb selles, et tegelikkuses on asi reisist väga kaugel. Tegu on ju sisuliselt komandeeringuga, kus päev algab hommikul 6-7 ja lõppeb õhtul 10-11 ilma, et midagi muud peale põhitegevuse teha jõuaks. Komandeeringud on loomulikult väga produktiivsed ja kasulikud, kuid kui teha seda aasta otsa tavainimese konteksti pööratuna hommikust õhtuni koosolekul brainstormides, siis jookseb lõpuks juhe kokku. See minuga ka lõppenud hooajal juhtus. Elus peab olema tasakaal ja üheksa kuu jooksul kodus veedetud kolm nädalat võib mind ju tehniliselt filigraanseks muuta, kuid kui selle peale peas kruvid logisema hakkavad, siis pole asja tulem endiselt pooltki see, mis ta olla võiks. Siin kohal peab muidugi nentima, et professionaalsete pallimängualade sportlased elavadki tihti väljamaal, et mängida tippklubides. Sellele vaatamata ei tee nad seda enamasti üksi, nendega käivad seda teed nende partnerid, pered ja kes kõik muu. Seega, järgmise hooaja plaanidesse kuulub kindlasti tasakaalu leidmine. Seda nii füüsiliste ja meretreeningute jagunemise osas (mis peaks teoorias hoidma ära ka minu vigastused) kui laagrite/võistuste ja nende vahele jääva mõtlemisaja osas. Nagu öeldakse, siis kogu aeg ei saa tulistada, vahepeal tuleb sihtida ka. Peeglisse vaadates tuleb tõdeda, et lõppenud hooajal tulistasin, tihti puusalt. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Võibolla, et kõige olulisemana isegi mitte ei õppinud vaid pigem tõdesin, et "ignorance is bliss", ehk eesti keeles väga õudselt kõlavana ignorantsuses peitub õndsus. Vaatasin eelmisel nädalal juhuslikult 2002 noorte MM-i videosid. See oli regatt, kus mind krooniti maailmameistriks ja millega seostuvad mul vaid suurepärased mälestused. Minu õnnetuseks lõpetas see videopilt koos minu tänase nägemisoskusega paljuski mu eufooria. Olgugi, et tegu oli noorteklassiga, siis vigu oli mu silmade jaoks palju. Sellele vaatamata, tol hetkel, tol nädalal tundsin flowd ja väljusin maailmameistrina. Loo moraal on see, et väga palju teada, näha, osata, arvata, tahta - polegi alati kõige parem. Lihtsuses peitub võlu ja soov lõputult areneda, lõpmatult parandada midagi, saada uusi teadmisi, näha kõike, kogeda kõike, tunda kõike maksab lõpuks kätte. Kui teadmisi koguneb palju, siis on jälgitavaid faktoreid nii hulgi, et ühel või teisel hetkel hakkab kogu asi ühest otsast valguskiirusel pragunema ja seda protsessi peatada on võimatu. Siis kehtib juba see vana tarkus, et kui midagi Pxxxe juba läheb, siis ikka täiega! Seega, nii totralt kui see ka ei kõla, siis loodan järgmisel hooajal laseripurjetamise kohta õppida võimalikult vähe uut. Soovin, et oleks võimeline neid kõiki oskusi, mis mu pagasis tänaseks on suutma rakendada ja olen enam kui veendunud, et sel juhul pole teistele näha muud kui minu ahtrit.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Eelmise lõiguga seostub hästi veel üks minu olemusega seotud probleem. See, et olen maksimalist ja perfektsionist on teada ilmselt kõigile, kuid sel aastal tundsin üha uuesti ja jälle, et see ei vii mind mitte kuskile. Merel ei tule perfektset olukorda mitte kunagi. Merel ei ole isegi sellist asja nagu perfektne olukord sõnastatud, veel enam kirja pandud. Jah, vettehüpetel, iluuisutamises ja veel mõnel alal, kus on elemendid paigas isegi koos läbimise järjekorraga eksisteerib fenomen "perfektne sooritus", kuid purjetamises seda pole. Vahest on aeg lõpetada selle jälitamine ja tõdeda, et aeg on teha Sxxxst saia? Olukord võib olla kehv, kuid võitja ja kaotaja erinevus seisneb selles, kes selle kuidas lahendab. Aeg on lõpetada supermäniks püüdlemine, võtta omaks see, kes olen ja näidata endale ja teistele, et see Mina võib olla veelgi parem kui see keebiga mees, kelle suurim vaenlane on krüptoniit. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Saia tegemas,</div>
<div>
Karla</div>
Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-77057704487549329102015-11-07T01:08:00.000-08:002015-11-07T01:08:06.357-08:00Karl-Martini pääsemine, OSA IIEhk kaua tehtud kaunikese, hooaja kokkuvõtte teine sissekanne, mis kirjeldab, kuidas hooaeg tegelikult minu poolt vaadatuna, ilma eriliste ilustusteta, välja nägi. Hoiatan ette ära, et nagu mu hooaegki, tuleb see kokkuvõte päääääris pikk ja lähen kõikvõimalike marketingi reeglitega, mille järgi hoida oma jutt "lühike ja tabav" ilmselt päris suurde vastuollu. Lohutan end sellega, et kui Sind ei huvitaks, siis sa poleks sellele saidile klikkinud! Ja kui Sa juba siin oled, siis jagan sinuga kõike!<br />
<br />
Siit see tuleb:<br />
<br />
Kõik algas väga lubavalt. Tegin novembris ja detsembris Horvaatias mitu laagrit, kuid suutsin end uues seltskonnas siiski psühholoogiliselt maa peal hoida, selgelt treeningperioodi mitte liiga palju auru panna ja võtta asja nii, et kogu energia ei jääks sellesse, eelmise aastanumbri sisse jäävasse tsüklisse. Uue aasta hakul Rios toimunud laagris tundsin end endiselt kui work in progress. Merele minnes ei keskendunud mitte sellele, kuidas kõige kiiremini, lühemat maad ja nutikamalt rada läbida, vaid energia kulus enamasti selle esimese, kiiruse, otsingutele, sest teadsin uute tehnikate abil kui kiire on potentsiaalselt võimalik olla ning perfektsionistina eeldasin, et nüüd mitte, et pean, vaid, et olengi nii kiire, kogu aeg! Rio laagrile järgnes otselennul (sõna otseses mõttes) Miami MK etapp, mis oli minu silmis selle hooaja esimeseks oluliseks võistluseks. Suutsin end hoida heas konditsioonis, kuid tegelik fakt oli see, et olin pikast ja kuumast Rio laagrist tühi, tuim ja väsinud. Sel hetkel ma seda aga ei tunnetanud ega teadnud ja läksin endast kõike andma, nagu tavaliselt. Kõik algaski justkui hästi, sest esimeses sõidus juhtisin esimeselt ringilt tulles nii pika vahega, et rahvusvahelisel areenil polnud midagi sellist ma omal nahal tundnud. See aga lõppes kiiresti kui kohtunikud reeglite vastaselt rada liigutasid, mille tulemusena mina langesin kusagile teise kümnesse, 11 või 14, pole oluline. Kõlab jube halvasti, nagu selles postituses paljud asjad kõlama saavad, kuid see sama, esimene võistlussõit oli minu murdepunktiks, sest selline vastu pükse saamine niitis jalad alt, viskas mu selili, hinge kinni. Sellest olukorrast ma end enam ei kogunud, sõitsin tuima tükina regati lõpuni, kohaks mitte midagi ütlev 23 või 26 vms.<br />
<br />
Edasi läks asi ülesmäge. Ees ootas veel laagreid, Küprosel ning jällegi Horvaatias. Tundsin end paadis järjest kindlamalt ja kiiremini, uskusin, et saan Euroopa hooaja alguseks "valmis". Märtsis jõudis kätte periood, kus algasid Euroopa regatid, mida oli nagu seeni pärast vihma. Palma regatil olin väga heas vormis, kus tundsin end kindlalt ja kiirelt kõikidel kurssidel ja see kajastus otseselt ka tulemustes. Püsisin vist terve regati vältel esiviies, pärast esimesi finaalsõite suisa juhtisin. Regati lõppfaasis fookus hajus ja lõpetasin 9nda kohaga, mis oli kõigele vaatamata hea tulemus! Sellele järgnes Hyeresi MK etapp, kus ette ruttavalt tundsin selle aasta kõige paremat vormi. Purjetasin kiiresti ja targalt, kuid komistasin ühe suure vea otsa, mis sel hooajal oli kui minu trademark'iks. Ei jõudnud piltlikult öeldes ära oodata, et millal ma saan kõigile näidata kui hästi ma sõidan ja tegin valestardi. See kukutas mu 11ndale kohale ja jäin samade punktide arvuga medalisõidust välja. Sellele vaatamata, purjetasin kevadise Hyeresi keerulistes oludes targalt, olin kiire ja terav. Tundsin, et olengi enamvähem valmis. Jah, tehnika võiks endiselt palju parem olla, kuid suudan pakkuda väga, väga kõrget konkurentsi ka juba sellisena nagu olen.<br />
<br />
Aprilli lõpuks olin novembrist alates Eestis veetnud kuskil 12-14 päeva. Tol hetkel tundus see okei ja mingeid muremärke ma ei tundnud. Mai alguses sain olla nädala Eestis ja veetsin selle aja kodustele noortele laserile omaseid nippe õpetades, viisin läbi treeninglaagri. Just selles laagris, külmas vees tehtud liigutus jäi mind aga kummitama terveks hooajaks. Kuradi külm Eesti! - oli mu esimene mõte ja põgenesin siit nii kiiresti kui suutsin kuuma Horvaatiasse, sest seal oli juba tõsiselt soe ja valulikule seljale parem kliima paranemiseks. Kahjuks polnud sel külmal veel tegelikkuses minu seljaprobleemidega suurt pistmist ning fakt, et Horvaatiasse taastuma lennates puudus seal korralik füsioterapeutide, kiropraktikute ja massööride ringkond (kellelegi äriidee?) ei tõotanud tegelikult sugugi uhket järelmit. Istusin oma seljaga piltlikult nagu katkise autorehviga Sahara kõrbes, oodates, et äkki möödub mõni auto ja laenab rehvi. No ei tule seda teist autot! Nii oli ka mu seljaga. Tegin harjutusi, käisin "füsios" ja tegin kõik, mis minu võimuses, kuid selg paranes väga visalt ja sellest, kas on soe või külm ei tundund seljal ka olevat sooja ega külma (ha!). Seda aga fakti tõttu, et probleem sai alguse palju kaugemalt. Kogu uue tehnika ja muu õppimise taustal oli kogu minu füüsiline programm, mis tavasituatsioonis oli alati minu trumbiks, jäänud tagaplaanile. Minu keha ei olnud selles konditsioonis nagu ta oli harjunud ja olukorras, kus liigutuste ampluaa oli endiselt sama, andis keha järgi. Ja see polnud (või tegelikult võiks vist isegi öelda, et pole siiani) mingi easy fix! See võtab aega ja tööd, tööd, mida ma polnud nii suurel mahul panustanud kui tavaliselt.<br />
<br />
Igal juhul, see rehabilitatsioon ja kõrvalt passimine kuidas teised purjetamine hakkas rõhuma. Esmakordselt tundsin väga tõsist pinget kodust ära olemisest. Miks ma siin olen kui ma midagi teha ei saa? Kodus on ju kogu infrastruktuur mu "parandamiseks" olemas, mida ma siin teen? Selliste emotsioonidega ja mõne üksiku veetreeninguga kust Horvaatia treener mu kaldale saatis, sest "your back must be hurting you, you look like shit, go rehab!" sõitsin mina aga otse Hollandisse, et võistelda järjekordsel eurosarja etapil. See kukkus aga välja korralik tugeva tuule regatt, kus oma konditsiooni pealt sõitsin välja jällegi 11nda koha. Kui te mult praegu küsite kuidas, siis ma ei oska muud vastata kui, et mõttejõud on üks kuradima vinge tööriist! Aga, pärast regatti sain jällegi nädala, või viis päeva vms, et kodus olla. Tundsin end nii nagu õues oleks 3 kraadi, tuult 17m/s ja ma oleks just tulnud poolpaljalt õuest, tõmmanud teki üle pea ja öelnud iseendale: "Ma ei liigu siit mitte kunagi mitte kuhugi!" Olin oma turvatsoonis, nagu laste kullimänguski sõna ütleb, "kodus", siin ei saa mind puudutada, siin ma olen väljaspool ohtu!<br />
<br />
Fakt on aga see, et viie päeva pärast lendasin Inglismaale MK-etapile, sealt Kanadasse MM-ile olümpianormi täitma ning sealt tagasi Euroopasse, otse EM-ile ning kui see kõik läbi, siis ongi juba august! Nii mõeldes on need purjetamisvõistlused ikka päris jaburalt pikad. Kõigele vaatamata suutsin mingit moodi Inglismaal sõita välja järjekordse 11nda koha, kuid kogu protsessist räsituna, seljajamadest, lõputust reisimisest ja muust läbi väntsutatuna jäin korralikult haigeks. MK-etapp ei ole aga sellist nime kandev võistlus, mida minusugune põikpea pooleli oleks nõus jätma ja nii ma siis MM-iks, olümpiavalikuks, valmistusingi. Võistlesin haigena ja pärast lõdisesin kolm päeva kodus teki all külmavärinates ja kõrges palavikus. Olin kogu protsessist nii läbi, et ei suutnud voodist tõusta, lihtsalt magasin, päeval ja ööl, mis minu kui üpris energilise inimese jaoks on midagi ennekuulmatut. Tee mis sa teed, aga aeg oli lennata MMile. Õnneks tuli sel korral minuga kaasa üks väga väga hea inimene - Rein, kel "hästi veidi" on sportlaste ja ka minuga kogemust. Ta suutis mu nii palju rihma otsas hoida, et ma end pooleks ei rabaleks ja suudaks sõitude alguses ka normaalset vormi näidata, sest olümpiapilet tuli ju lunastada. See kõlab siia kirjutades nii jaburalt, kuid fakt on see, et sportlastel on justkui haigus. Nad ei julge puhata ja nii ka mina. Hetkel kui sina oled jõudeolekus võib ju keegi teine kuskil treenida ja paremaks saada. Mis ettekääne sul siis on, et mitte treenida? Ka mina olen selle haiguse sümptomeid kandev sportlane ja minu suureks õnneks on minu kõrval inimene, kes teab millal seda pidurit tõmmata. Kässarit tõmmati igatahes õigel hetkel, sest hoolimata kõigest muust sai vajalik Kanadas tehtud ja olümpiapilet lunastatud. Sellises situatsioonis, kus vajasin konservatiivsust, et mitte mingi rumaluse läbi Rio mõtetest pühkida oleks ka ilma selle kõige eelnevata supertulemust palju tahta. Läksime kindla peale.<br />
<br />
Pärast seda olin aga lõplikult tühi. Tühi, kuid hooaja alul mõeldud mõttest, et võistlemine on ju parim osa mu elust, oli vaid umbes pool plaani täidetud. Selle tühja salvega (nagu mõnel spordialal ennegi juhtunud on) ootas aga veel oma järjekorda EM, Eel-OM, üks MK ja MK finaal. EM-il sõitsin välja 13nda koha, milles olin nii pettunud, et pole ammu sellist viha ja ängi iseenda suunas tundnud. Nutsin, et ei suuda enamat, forsseerisin end, kuid ainus, mis sellest välja tuli, oli kaks järjekordset valestarti, mis ei aidanud positsiooni paranemisele kaasa. Õnneks oli võistlus Taanis, mis tundus väga kodusena ja hoidis ilmselt ära veelgi suurema murdumise, sest kusalgi teises maailma otsas poleks ma tol hetkel selle pingega toime tulnud. Sai läib, sain koju - suurepärane emotsioon, mida pärast võistlust tunda. Kuidagi suutsin end koguda ja olenemata faktist, et paljas mõte järgmisest võistlusest mõjus nagu kriiskav laps laupäeva hommikul, kus issi eelmisel õhtul sõpradega väljas käis ja üle keskmise rohkem kannu tõstis vaatasin eel seisvale Eel-OMile väga positiivse pilguga. Tõsi, seda küll mitte võistluse kontekstis. Esimest korda elus valmistusin regatiks sootuks teisiti. Algusest peale puudus mul soov võistlusel midagi saavutada. Ma tean, et see kõlab jällegi jaburalt, kuid tegelikult on mõte endiselt mu silmis päris tark. Võistlusolukorras raiskab purjesportlane lõviosa oma energiast konkurentide jälgimisele ja nende käikudele reageerides. Mina suunasin selle energia hoopis mujale - õppisin end ümbritsevat, tegin märkmeid, panin kõik kirja. Võtsin seda kui suurepärast võimalust õppida tundma seda, mis mind järgmisel suvel ees oodata võib. See, et ma kõige selle juures veel pärast esimest võistluspäeva juhtusin kolmandal kohal olema ning peale seda kukkusin kolinal teise kümne lõppu, on kirjeldatud umbes kõigi spordipsühholoogiliste raamatute esimestes paragraafides ja seda ma siin lahkama ei hakka. Loodan vaid, et lisaks järeldustele suudan sellest ka nii palju õppida, et äkki kahesaja esimest korda enam selle sama reha otsa ei komista.<br />
<br />
Selle lõigu esimeseks lauseks tahtnuks kirjutada, et "pärast eel-OMi olin lõplikult tühi", kuid tundub, et seda kirjutasin ma juba eelmise lõigu alguses seega nüüd tuleks justkui mingi parem lahendus leida. Olgu - ma olin tühjem kui lõplikult tühi. Ma olin nagu laste kõrrejoogipakk, tühjaks joodud, õhku täis puhutud, siis jala alla pandud ja pauguga puruks löödud. Võibolla mõni mäletab, see lahedate asi, mida teha kui jook otsa sai. Igal juhul, jutuga edasi minnes oli positiivne see, et sain pärast eel-OMi tervelt kolm nädalat kodumaal olla, mis tundus nagu varajane jõulukink. Sellega positiivsed faktorid ilmselt ka piirdusid, sest sellises staadiumis oleks tark ilmselt hooaeg lõppenuks lugeda, end koguda ja siis põhja hakata laduma. Mina aga üritasin seda kübekest, mis mul tööks jäänud oli nagu kärbest joogiklaasis hoida, et see jumala eest välja ei pääseks - üks MK ju veel ees. Kahjuks seda kärbest seal klaasis tegelikult ikka polnud või siis pääses ta juba eos sealt välja ilma, et ma oleks seda tähele pannud. Üks kõik milliseid paralleele ma teile siia ka kokku ei kirjuta, siis fakt on see, et Hiina, MK-etapile lennates mõtlesin lennukisse astudes, et miks ma sinna lähen, mul ei ole enam midagi anda?! Kui su töö on juhtumisi ülimalt monotoonne, siis on võibolla võimalik see halb, motivatsioonivaba päev ilma suuremate vigadeta üle elada, kuid kui sa pead maailma parimate vastu võistlema, siis sellisest situatsioonist head pallinahka ei saa, tee, mis tahad. Ei saanudki!<br />
<br />
Hiina MK järgselt oli aeg. Oli aeg see seljamurest räsitud hooaeg, kus väntsutasin end ühest maailma otsast teise, puhusin enda õhupalli järjest rohkem ja rohkem täis kuni ta lõpuks pauguga puruks läks, ära lõpetada. Aeg oli puhata ja siis rahulikult järgmiseks hooajaks valmistuma hakata. See, et värske ettevalmistuse hulka juhtus sattuma ka MK Grand Final, kuhu ma vaatamata kogu eelnevale jutule endiselt kvalifitseerusin näitab minu silmis milleks ma võimeline olen kui võtta aega, panna kirja reaalne plaan, mida on reaalselt võimalik jälgida ja see ellu viia. See, mis juhtub järgmine august.<br />
<br />
Aga, kuna ma lubasin kolme osalist kokkuvõtet, siis väga pikka juttu ma siia hooaja kirjelduse lõppu täna enam ei lisa, kuid: mida ma sellest kõigest siis õppisin? Seda, et kui palju ma seda kuradi purjetamist ikka armastan, et olen nõus kõik selle läbi elama. Veel enam, tõtt-öelda ei vahetaks ma seda hooaega mitte millegi vastu, sest enda vead on parimad, millest õppida, sest need on reaalsed. Sa elad selle kõik omal nahal läbi, tunned seda pettumust ja nördimust, sööd selle kõik sisse. Kellegi teise vead, see pole üldse õige kraam, need on nagu need kontrolltööd, milleks õpid ja unustad järgmisel päeval, kuid oma vead, need jäävad kogu eluks!<br />
<br />
Aga sellest pikemalt juba järgmises sissekandes,<br />
Forever Yours,<br />
KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-61081816590112398992015-11-01T10:04:00.000-08:002015-11-01T10:04:41.101-08:00Purjetaja, ehk Karl-Martini pääsemine kolmes osasSee on see kaua oodatud hooaja kokkuvõte. Nüüd, kus ta ka reaalselt läbi on, siis tundub paslik see lõpuks ka siia kirja panna. Juhtuma saab ta aga kolmes osas, millest esimene on see, kuidas asjad minu silmis enne hooaega minema pidid ja teine kuidas asjad tegelikult läksid. Nagu elus tihti, siis plaan ja tegelikkus ei läinud üksteisega väga paljudes aspektides just ülearu palju kokku. Kolmandas osas üritan asjades selguse luua ja tutvustada, kuidas nüüd siit edasi.<br />
<br />
Horvaatia treeninggrupiga ühinedes oli eesmärk suhteliselt selge: nad on tehniliselt väga tugevad, õpin nende pealt need nipid ära, teen endale selgeks ja ohhoo, kus siis tuleb kvaliteeditõus ja head tulemused. See, et õppimine nõuab palju harjutamist, oli iseenesest mõistetav ning sellest tulenevalt lugematud laagrid kõlasid asjade loomuliku käiguna ja normaalsena.<br />
<br />
Ajaks, mil hooaeg kiirematel tuuridel pihta algas - kevadeks, pidin olema kui valmis produkt, mida äpimiljonäriks ihkav noor itimees investoritele maha läheb müüma. See, et aprillist augustini leidis aset 8 nädalast ja 2 kolmepäevast võistlust ei tundund mulle ohtlik, sest purjetamine on ju sigalahe, võistlemine aga veel rohkem. Kõigele lisaks, selleks ajaks pidin olema valmis produkt ja näitama ainuüksi tulemusi esikümnes, mis annavad üha enam ja enam energiat ning panevad uut regatti järjest rohkem ootama.<br />
<br />
Sügisperioodil, hooaja lõppfaasis ootasid ees veel kaks regatti, üks MK etapp ja MK Grand Final, mis pidid olema uhke hooaja veel uhkemaks lõppvaatluseks ning sissejuhatuseks uude ja vaata, et kõige tähtsamasse aastasse.<br />
<br />
Selline oli plaan. Kuidas asi tegelikult välja nägi, sellest järgmises, lähipäevil ilmuvas postituses.<br />
<br />
KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-35427514065060487112015-08-23T02:50:00.001-07:002015-08-23T02:50:20.037-07:00RiocapEhk lubatud Rio Recap:<br />
<br />
Kust ma alustan? Äkki tulemusest, mis kaasaelaja jaoks eemalt vaadatuna on ju põhimõtteliselt ainus mõõteriist, et kuidas võistlus läks. Normaaltingimustes olen ma sellega isegi nõus, sest võistluse eesmärk on ju idee poolest selgitada välja parim. Nii mõeldes oli Rio Test event otse loomulikult minu jaoks pettumus, sest tean mina ja teate teie, et ma olen võimeline kordades rohkemaks kui 16. koht. Loomulikult, ma olen 3 aastat kogenum, vanem ja targem, kuid optimist minus räägib, et õnneks on aeg ja effort siiski raisatud õiges suunas, sest Londoni OM-iga võrreldes on ka praegusel, väga mitterahuldava tulemuse puhul paari kohaline tõus. Siin maal ma selle tulemuse jutu ka lõpetaks, sest tõsiasi on see, et isegi ilma äpardusteta, kus jäin tuuleaukudesse ja muusse jamasse poleks ma sel regatil paremat kohta 12ndast saanud, esimesed purjetasid lihtsalt kiiremini ja targemini, see on fakt.<br />
<br />
Jõudsime nüüd pärale, tarkuseni. See on midagi, mis tundub Rio venuel olema rohkem hinnas kui praegu USA dollar, kuld ja kõik muu kokku. Kõige hullem on asja juures see, et seda tarkust valuutavahetusest ei osta isegi hea tahtmise juures. Seetõttu on ainus väljapääs tarkuseni hours on the water, mille parim võimalik variant on võistlustunnid vee peal. Ma polnud kunagi võistlusele sellise mindsetiga peale läinud, et ma ei keskendu sellele, et parim võimalik tulemus saavutada, vaid sellele, et näha kõike, mis mind ümbritseb. Siin kohal ma ei väida, et ma võistluse jooksul kordagi meelega valele poole oleks sõitnud, et näha, mis saab, kuid kui keegi teistest eraldus, siis hoidsin rohkem kui kunagi varem silmad lahti, et mis temast siis sai.<br />
<br />
Julgen öelda, et olen praegu, koduteel Helsingi-Tallinn laevas istudes ja sellelel Rios veedetud ajale tagasi vaadates väga positiivselt meelestatud, sest regatt andis järgmisele aastale pilku heites rohkem kui ma oleks lootnud. Sellele aitasid kaasa väga asjalikud kohtunikud, kes kasutasidki reaalselt kõiki järgmise aasta radu ja hoidsid asja väga mitmekülgsena. Mida päev edasi, seda parem arusaam mul tundus olevat, mis mingil rajal kõige olulisemad faktorid on, millega tuleb arvestada ja mille võib ära unustada. Seda öelnuna tean, et võin ju pilvedel hõljuda ja arvata, et saan mõnest asjast ehk arugi, kuid tegelikkus on kahjuks see, et terve seal veedetud aja domineeris päeva sissevool, päris OM-i ajal peaks olema aga risti vastupidi, väljavool. See muudab asja ilmselt jällegi äratundmatuseni, mis tähendab plaanimisprotsessis kindlasti laagrit sellisel ajal, kus mainitud tingimused seal valitseksid.<br />
<br />
Üldisemas plaanis tundsin end Rios sel korral samuti vähe inimlikumalt. Tundub, et sel linnal on oma reeglid, millest kinni pidades on võimalik eksisteerida ilma, et peaks igapäevaselt kartma mingi jaburuse pärast. Sellega harjumine on ilmselt protsess, mis tuleb läbida ja õnneks on mul see nüüdseks tehtud.<br />
<br />
Nüüd on aeg olla kodus nii kaua, et peaaegu ei usugi - 3 nädalat! Selle aja sisse mahub järgmisel nädalalõpul toimuv Eesti MV teine etapp Lohusalus ja ilmselt suuremal määral pigem füüsilisi kui meretreeninguid. Seejärel Hiina MK, mis ajaks loodan nii vaimselt kui füüsiliselt paremasse konditsiooni jõudnud olla.<br />
<br />
KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-59845733395277812702015-08-20T18:36:00.002-07:002015-08-20T18:36:38.845-07:00Niteroi vol 2<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://1.bp.blogspot.com/--0q4PcHQ1OU/VdZ5wxYgN5I/AAAAAAAAByI/RN76K_TLCcM/s1600/Screen%2BShot%2B2015-08-21%2Bat%2B03.19.57.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="165" src="http://1.bp.blogspot.com/--0q4PcHQ1OU/VdZ5wxYgN5I/AAAAAAAAByI/RN76K_TLCcM/s320/Screen%2BShot%2B2015-08-21%2Bat%2B03.19.57.png" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Otsi mind pildilt! Photo credit Jesus Renedo, SailingEnergy</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Täna oli RC-l kindel plaan meile 3 sõitu pidada, sest esmakordselt minu siin veedetud kolme nädala jooksul polnud merebriisi süsteemist hommikul haisugi ja puhus varajastest tundidest peale korralik S/W tuuleke. Seadsime sammud merele juba 11 ajal, et 12.30 esimese sõiduga pihta hakata. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Kõik oli tore, kuid täpselt stardi hetkeks vaikis tuul 1-2m/s kanti ja sain lõpuks tunda millest kõik siin palju treeninud räägivad kui ütlevad, et väljas pole võimalik sõita. Suur ookeani swell, väga tugev hoovus ja vaikne tuul tekitas olukorra, et üle stardiliini polnud võimalik saada. Korralikult purjetades püsisid vaevu stardikaatri läheduses. Õnneks said olukorrast aru ka kohtunikud, kes korjasid ankru põhjast lahti ja läksime kaugemale ookeanile tuult otsima. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Polnud vaja kaugele minna, umbes kilomeeter avamerele tuli vastu korralik 5-6m/s tuuleke ja sõit võis alata. Esimeses sõidus sain OK stardi ja tegin ka päris enam-vähem krüssu, kuid ülemise märgi läheduses jäin veidi tobedalt karpi ja üles jõudsin kuskil vahetult enne 20. Allatuules üritasin kaotatud maad tagasi teha, kuid žürii arvas, et vahest veidi liiga agressiivselt, sain kollase lipu. Sealt enam tagasiteed suures plaanis polnud, sest vahed olid metsikud ja paremat 24ndast ei suutnud.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Teises sõidus sain kehvema poolse stardi, kuid leidsin üles kiiruse ja õnneks osutus minu genereeritud plaan samuti töötama, mis tähendas, et üles märki jõudsin neljandana. Allatuules tundsin end kui tigu ja andsin alla märki päris palju ära, mingi kaheksas vist. Teine krüss mängis kogu juhtgrupp konservatiivset mängu hoides keskele ja üritades vaikivas õhtuses tuules riske madalal hoida. Mina, kes olin tolleks hetkeks neist 30m maha jäänud nägin aga, et neil on tuulega väga kitsas ja innerloop-i peal taganttuules alla tulevatel Radialidel tundub tuult seevastu olevat nii nagu kaalust alla saate esimeses episoodis osalejate ülekilosid. Jätkasin raja paremasse serva kuni tuuleiil minuni jõudis ja siis kössutasin pehmelt öeldes kogu pundist üle. Tõusin hetkeks juhtima, kuid ülemise märgi võtsin siiski teisena. Allatuulega andsin jälle törtsu ära, finišis neljas. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Kuna olime seda tuult ajanud taga nagu tikutulega, siis oli märkamatult saanud otsa saamas valgus ja aeg oli need samad tikud, millega tuult otsisime jälle taskust välja võtta ja põlema panna, et näha, kus suunas kallas jääb. Okei, päris nii hull ei olnud, aga long story short, kolmandat sõitu ei tulnud ja minu eel-OM-i kohaks kujunes 16. Ma jään tihti sellistes olukordades lubajaks, aga ma sel korral üritan tegelt ka asjalikum olla ja kirjutada kogu regatist ühe kokkuvõtte, sest praegusel juhul on tegu selgelt tänase päeva recap-iga ja kogu regatti lahkama ei jaksa ma hetkel enam hakata. Seega, kirjutan teile jälle!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br />Karla</div>
<br />Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-59635522985766886972015-08-19T18:32:00.001-07:002015-08-19T18:32:49.835-07:00Copacabana<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://4.bp.blogspot.com/-jFaDZQa4u2k/VdUtnfF1VAI/AAAAAAAABx4/AK_4IKtEKlA/s1600/Screen%2BShot%2B2015-08-20%2Bat%2B04.28.18.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="168" src="http://4.bp.blogspot.com/-jFaDZQa4u2k/VdUtnfF1VAI/AAAAAAAABx4/AK_4IKtEKlA/s320/Screen%2BShot%2B2015-08-20%2Bat%2B04.28.18.png" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Pole viga scenery on merel! (Photo credit Jesus Renedo, SailingEnergy)</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Tänane algas järjekordse kolmetunnise kaldal ootamisega. Õnneks I came prepared, st. et võtsin raamatu kaasa ja lugesin rahulikult nii, et väga igav ei hakanudki. Üpris üllatusena saadeti meid kell 2 lõpuks merele, sest kaldal oli kõigil väga selline tunne, et välimistel radadel küll tuult pole.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Olime õnnega koos, sest nii nagu sel nädalal kombeks, tundus, et RC teab väga täpselt, millega nad tegelevad. Jõudsime puksiiris Copacabana nimelisele rajale, mis asub põhimõtteliselt selle sama kuulsa ranna all ja justkui tellitult hakkas puhuma ka tuul. Päris korralik isegi teine, 4-6m/s ja vaata, et kõige stabiilsem, mida ma siin seni näinud olen.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Sõitsin end soojaks ja üritasin silmad-kõrvad lahti hoida, et tekiks mingigi arusaam, mis ümber ringi toimub ja mida peaks ette võtma. Olen endaga täna ülimalt rahul, sest suutsin suhteliselt puhtalt lehelt genereerida masterplaani ja selle ka väga edukalt ellu viia. Üles märki tulin 4ndana, allatuulega andsin veidi ära, teise krüssuga tõusin tagasi viiendaks, et siis viimane allatuul Scheidtilt peksa saada ja finišeerida 6ndana. Isegi mingeid erilisi jaburusi ei toimunud, tuul oli üllatavalt stabiilne ja purjetamine oli selline nagu ta vanadel headel aegadel, siis kui muru veel roheline oli, vees ujuda kannatas ja linnud ikka laulsid. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Mis kõige tähtsam, siis sain kinnitust, et välimistel radadel on purjetamine ikkagi purjetamine!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Homme plaanitakse meile kolme sõitu, aeg puhata!<br />Karla</div>
<br />Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-83003308129995405732015-08-18T17:50:00.000-07:002015-08-18T17:50:08.295-07:00Ikka ei saa Pai<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://4.bp.blogspot.com/-k8bycITL024/VdPSk1LjEmI/AAAAAAAABxc/tDDZsFKKGBw/s1600/11057246_1156871127673074_3813398122372299907_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="182" src="http://4.bp.blogspot.com/-k8bycITL024/VdPSk1LjEmI/AAAAAAAABxc/tDDZsFKKGBw/s320/11057246_1156871127673074_3813398122372299907_n.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Päikseloojangu romantika. Siis oli veel kõik hästi! Mina vasakpoolseim</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Ei õnnestunud meid täna kaugele Pai rajale sokutada. Avamerel tuult lihtsalt polnud. Samuti polnud seda kuni kella poole kolmeni ka siselahes. Kõik ootasid kaldal ja meie algne vaba päev, mis muutus ühe sõiduga päevaks, muutus kiiresti päevaks, mis venis klubis nagu härjaila. Lõpuks, kella kolmest peksti meid välja, sel korral sellele samale Ponte rajale, kus esimesel päeval väga hästi sõitsin.<br />
<br />
Sinna jõudes oli olukord esimesele päevale vägagi sarnane, mis tähendas, et ka minu plaan oli vägagi sarnane. Tundus, et plaan on endiselt vägagi töökorras, sest üles märki tulin kuuendana ja alumiseks märgiks olime juhtgrupiga vahe nii pikaks venitanud, et tundsime end üpris mugavalt. Teisel vastutuule otsal läks kõik sama rida pidi nagu arvatud kuni umbes 200m enne ülemist märki vaikis paremal pool juhtgrupil tuul täiesti nulli ning pööras 30 kraadi vasakule. Ma pole kunagi nii kiiresti nii palju kaotanud. Kuna võistlejaid on siin vaid 38, siis kohtade kaotus polnud sugugi NIIIIII hull, aga see palju meetreid tagumised tagasi sõitsid oli muljetavaldav, vaata või taevasse ja näita ilmataadile thumbs up, hea töö, poleks uskundki, et selline asi võimalik on.<br />
<br />
Aga, nagu näha, siis purjetamises on endiselt kõik võimalik. Nii langesin mina minutiga väga kindlalt kuuendalt kohalt 20ndaks ja alumise märgi tagant viiendana, kolmandana ja esimesena võtnud tõusid vastavalt 3ndaks, neljandaks ja 10ndaks. Kuna aus olles oli hämming päris suur, siis ei teadnudki, kas nutta või naerda, mistõttu emotsioon lihtsalt puudus, sarnaselt nagu puudus toimunule loogiline seletus. Vägistasin end lõpuks tagasi 18ndaks, aga see on üpris väike vaevatasu selle porno eest, mida meiega parem rajapool ette võttis.<br />
<br />
Kes soovib, siis seda sõitu näeb <a href="http://www.sailing.org/olympics/rio2016/multimedia/live_tracking.php">http://www.sailing.org/olympics/rio2016/multimedia/live_tracking.php</a> siit järgi, tagant järele on peaaegu, et koomiline kuidas osa rahvast üks hetk lihtsalt seisma jääb. Koju tulles oli veidigi lohutav see, et minu kallis kaalutlev abikaasa oli pärast trackingu vaatamist endast väljas ja ütles, et soovis arvuti vastu maad katki visata. See tähendab, et vähemalt ühe asja ma täna võitsin, minu närvid olid paremad - ja mina pidin selle kahjuks ise läbi elama!<br />
<br />
C'est la vie!<br />KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-73271277481355800232015-08-17T16:46:00.000-07:002015-08-17T16:46:13.285-07:00PaiTänase raja nimi oli siis kirjade järgi Pai. Tegu on kõige kaugema rajaga, mis algselt OM-iks kavas polnud ning lisati pärast suurt vee kvaliteeti puudutavat kisa, et "väljas" oleks üks rada rohkem ja saaks puhtas vees rohkem sõite pidada. Kahjuks on aga nii, et avamere mõistes lähedal pole tänu juba eksisteerivatele radadele enam ruumi, mis tähendab, et Pai asub pärapõrgus! Nüüd julgen küll väita, et nii kaugel rajal pole ma kunagi varem võistelnud. Täna lohisesime suhteliselt täisgaasil 90min puksiiris enne kui rajale jõudsime. Mis oli aga veel nukram oli fakt, et olenemata kõigist ilmaennustustest, mis lubasid kui ühest suust 8-11m/s, puudus tuul täielikult. See tähendas, et loksusime kõrge ookeani swelli otsas ligi 4h. Tuli välja, et täielikus tuulevaikuses suurel lainel suudan minagi merehaigeks jääda. Ühel hetkel polnud kalade toitmine sugugi kaugel, õnneks suutsin end koguda ja asja unustusse suruda.<br />
<br />
Kuna Pai on tõesti kaugel, siis ei ulatu sinna isegi kalda mõjutusega merebriis. Siselahel asunud radadel oli seevastu tuult küll ja veel. Kui ülejäänud "sees" võistelnud klassid olid oma sõitudega tänaseks juba ühele poole saanud, siis kupatati meid tagasi sisse, et seal kiiremas korras mingigi sõit kirja saada. Mis seal ikka, pukseerisime terve selle maa siis uuesti tagasi rajale nimega Escola Naval, mis asub klubi vahetus läheduses. Seal veeretati meile loojuva päiksega üks kiire sõit just 180 kraadist pööret tegevas hoovuses. Üldine mulje on selline, et sisemistel radadel on sõitmine enamasti hoovuse järgi ja välimistel, kui seal juhtub tuult olema, pigem päris purjetamine. Igal juhul, tegin plaani, kuid plaan ei toiminud. Toimimisest jäi puudu nii palju, et mina startisin kaatri poolt 4ndana ja läksin kohe ära parema nurga suunas. Sama tegid kõik ülejäänud startijad, kuid vasakult tuli tuuletugevdus, mis u. 6-7nda kaatri poolt startijana juba jõudis, minuni aga mitte. Üles jõudsin kuskil 25ndana, alla umbes midagi sarnast. Teine krüss teadsin, mida teha ja kasutasin hoovuse enda kasuks 100% ära. Teist korda üleval olin juba 13, kuid siis, teisel allatuule otsal hoovuse loogika lakkas töötamast. Variant A väidab, et kuna hoovusel oli just kõrgvee aeg ja ta oli muutumas, siis toimis midagi ebaloogilist ja vairant B väidab, et sel rajapoolel kus mina ei olnud, oli tuuletugevdus. Igat pidi, kaotasin sel otsal kõvasti, finišis 20.<br />
<br />
Tänase ühe sõidu tulemusena oleme nüüd graafikust ühe sõiduga maas, mis tähendab, et homne puhkepäev on cancelled ja lähme sinna samma, Pai rajale ühte sõitu pidama. Pean tunnistama, et mul on selle üle ainult hea meel, sest õppima olen ma siia tulnud ja puhkepäeva jooksul ei õpiks ma siinse mere kohta ilmselt midagi. Kas üheks 50min sõiduks on meid vaja saata rajale, kuhu minek ja kust tulek võtab kokku 3h, on iseasi?<br />
<br />
Igal juhul, loodetavasti on homne päev tänasest õhtust jällegi targem,<br />
KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-41703271654830285522015-08-16T17:33:00.000-07:002015-08-16T17:33:45.969-07:00Niteroi<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://2.bp.blogspot.com/-y7QD6HqlNco/VdEla2T6KvI/AAAAAAAABxM/7jQUjRWokO0/s1600/IMG_3590.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="http://2.bp.blogspot.com/-y7QD6HqlNco/VdEla2T6KvI/AAAAAAAABxM/7jQUjRWokO0/s320/IMG_3590.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Punane märk ülearu palju õnne ei toonud</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Niteroi nimelisele rajale oli meie tänane suund hommikusest kihavast jahtklubist. See on üks kolmest avamerel asuvast. Tund ja 15min pukserotsa küljes lohisemist ja rajal me olimegi, oh imet! </div>
<br />
Erinevalt eilsest, kus oli suures osas purjetamine hoovuse järgi, oli täna rohkem normaalne, tuule järgi sõit. Ma ei suutnud stardieelselt ühegisse stsenaariumisse 100% uskuda, mis pani mind olukorda, kus plaanisin keskelt väga head starti (kõlab naljakalt, nagu ma tavaliselt plaaniks kehva starti) ja hoida võimalused avatuna, et oleks aega reageerida kui midagi juhtuma hakkab. Olin aga selgelt liiga agar ja sain kirja järjekordse valestardi. Palju neid sel hooajal juba kogunenud on? Kindlasti on see üks asi, millega OM-i eel peas tõsisemalt tööd tuleb teha, sest nii see jätkuda ei saa. Esimese sõidu vaatasin seetõttu kõrvalt ja tegin peas märkmeid, mis toimub, kust võidab ja üritasin mõtestada, miks nii ka toimub.<br />
<br />
Teiseks sõiduks oli selge plaan paigas. Paremalt start ja paremale minek, sealt võidab. Seal on nõrgem hoovus ja loodetavasti ka tugevam tuul, nii nagu esimeses sõidus. Nii nüri kui see ka polnud, siis tuul pööras krüssu käigus aga hoopis 10-20 kraadi vasakule, mis tähendas, et tee paremalt äärelt saba jalge vahel ära oli ütlemata pikk. Finišisse lonkasin 27ndana.<br />
<br />
Mis ma oskan öelda? Veits nagu liiga vana ja karussellis liiga kaua olnud, et hea päeva järel nii hing kinni tõmmata (Choke) ja täielikult lati alt läbi joosta. Enda arust olen üldplaanis suhteliselt lahtise peaga ja avatud inimene, aga kui mul mingi arusaam või siht silme ees on, siis võin olla kuradima jäärapäe, mis tänasel juhul kasuks ei tulnud. Olin teiseks sõiduks endale jällegi tekitanud arusaama, et tegu on hoovusesõiduga ja fakti, et tegelikkus oli hoopis midagi muud ei olnud minu aju võimeline vastu võtma. Nii ma mängisingi ääretult riskantset poole valiku mängu selle asemel, et võidelda keskel pundis, võitluses, nii nagu "päris" purjetamises käib.<br />
<br />
Loomulikult on selline päev väga mõru pill, mida neelata, kuid minu õnneks on asjal ka positiivne külg. Sõnade "Olympic" ja "event" vahel on sel korral veel ka sõna "test", mis tähendab, et loodetavasti teen kõik oma vead ja lollused sel korral ära ning järgmisel korral olen targem. Olgugi, et õhtu jooksul võttis kehva päeva järgne tujulangus siiski võimust, siis pean tunnistama, et peaaegu, et esimest korda elus tundsin pärast nii kehva päeva end merel endiselt positiivselt, sest see päev näitas kui näpuga mõningatele murekohtadele, mis siin linnas toimuvatel regattidel märksõnadeks võivad kujuneda - ümberlülitus ja kiire kohanemine uue olukorra, rajaga. Iga päev võib eelnevast sama palju erineda kui Michael Jackson 90ndatel oma noorpõlve välimuselt.<br />
<br />
Seda öelnuna loodan, et homme on tänasest väga erinev päev ja päikest paistab väheke ka tulemuste tabelis minu õuele.<br />
<br />KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-6847783115997965652015-08-15T17:33:00.005-07:002015-08-15T17:57:32.814-07:00Ponte... On tänase raja nimi. Kokku on tänavusel eel-OMil nagu järgmise aasta OM-ilgi võimalik purjetada kuuel erineval rajal. Ponte nimeline on üks kolmest Guanabara lahes (sees) asuvast ja nende seas sadamast kõige kaugemal, ligi tunnise purjetamise kaugusel lahesopi sisse Rio de Janeiro keskust ja Niteroi linnaosa ühendava monstrumi silla vahetus läheduses olev rada. Tegu on potentsiaalselt väga keeruka rajaga, sest merebriisi süsteemis asub ta nii sügaval siselahes, et tuul on tunduvalt vaiksem ja ettearvamatum kui mõnel teisel rajal. Kui meie raja maksimum oli täna 5m/s, siis välimistel radadel küündis ta 8m/s-ni välja. Sel rajal olin ma purjetanud vaid ühel korral ja sedagi mitte nüüd, vaid jaanuaris - ta on lihtsalt nii kaugel, et keegi väga ei tiku sinna.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://1.bp.blogspot.com/-vxEL63ooB64/Vc_aMStEmNI/AAAAAAAABw8/TegObTigpaM/s1600/11873385_10153692805365757_8297541840978910329_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="225" src="http://1.bp.blogspot.com/-vxEL63ooB64/Vc_aMStEmNI/AAAAAAAABw8/TegObTigpaM/s320/11873385_10153692805365757_8297541840978910329_n.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Tänane möll</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kui eile fb-s blogi reklaamides ütlesin, et "game on või game over", siis täna oli game on, vägagi on! Olgugi, et rajale jõudes ilutses seal veel täielik tuulevaikus, siis kerge ootamise järel olimegi juba stardiliinil sõidu ja üksteiselt mõõdu võtmise ootuses. Tundsin end täna üpris hästi mõistvat, mis minu ümber toimub ja suutsin suhteliselt kindlad plaanid mõtestada ja neid ka keskmisest paremini realiseerida. Samuti tundsin üle ühe tiitlivõistluse jällegi mõistvat, mida teevad kohtunikud, kelle töö oli täna minu silmis veatu, öö ja päev mõne hiljuti lõppenud tiitlivõistlusega, nimesid nimetamata... Jäi mulje, et saan toimuvast vähe paremini aru kui mõned minu konkurendid, mis muutis minu elu nii palju, et kui tihti peab nägema kurja vaeva, et mingigi võimalus sõidu jooksul avaneks, siis täna oli teisiti. Täna olin ma justkui kõrgete punaste kontsade ja lopsaka rinnapartiiga blondiin, kellele tuul kui viisakas härrasmees järjest uksi avas. Minu ülesanne oli teha valikuid millisest uksest sisse astuda ja milliseid vältida, kes on tegelt ka tore härra ja kes on tegelikult hoopis siga! Peab ütlema, et sain selle ülesandega üpris hästi hakkama, sest sõitude kohad 4 ja 10 räägivad nii keerulistes oludes enda eest.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Sellele vaatamata, maksimalist minus ajab endiselt veidi kripeldama, sest esimeses sõidus tulin ma esimeselt ringilt teisena ja vähe julgemate otsuste toel oleks ka võidu kindlasti koju toonud. Ka teises sõidus oleks õigel ajal pundist veidi eraldumine potentsiaalselt kasu toonud, kuid need on kõik oleksid-poleksid, spekulatsioonid, mis tegelikult ei vii kuhugi. Parem varblane peos kui tuvi katusel, või kuidas iganes see ütlus oligi? Igat pidi olen tänase päevaga väga rahul ja lähen homsele vastu märkimisväärsel kolmandal kohal! Saan punast särki ja täppigi purje peal kanda, vot kus lugu!<br />
<br />
Tulemused on kättesaadavad siit:<br />
<a href="http://www.sailing.org/olympics/rio2016/results/index.php?utm_source=ISAF+Press&utm_medium=email&utm_campaign=Aquece+Rio+2015+-+Media+Alert">http://www.sailing.org/olympics/rio2016/results/index.php?utm_source=ISAF+Press&utm_medium=email&utm_campaign=Aquece+Rio+2015+-+Media+Alert</a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Pikemat juttu väga polegi, pea on tühi ja akud vajavad laadimist, </div>
<div>
Olge mõnusad,</div>
<div>
Karla</div>
Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-57129785392988856622015-08-14T15:47:00.003-07:002015-08-14T15:47:51.342-07:005-4-1-Start!Hei!<br />
<br />
Oleks kangesti tahtnud kirjutada 3-2-1-Start, aga nii need asjad purjetamises ei käi ja minuteid loetakse täpselt nii nagu pealkirjas seisab. Aga, nüüd asjast!<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://3.bp.blogspot.com/-6_tzF0pdg70/Vc5uNwc8dII/AAAAAAAABwU/hpU2qPWs-lM/s1600/IMG_3584.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="http://3.bp.blogspot.com/-6_tzF0pdg70/Vc5uNwc8dII/AAAAAAAABwU/hpU2qPWs-lM/s320/IMG_3584.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Olümpialinn</div>
<br />
Jälle, nii nagu elus sageli juhtuma kipub, tundub mulle, et ma just jõudsin siia Riosse ja alustasin treeningutega. Nüüd on see "laagriosa" reisist (olgugi, et ma vihkan enda mööda ilma paiknemisel sõna "reis" kasutust, sest minu jaoks seostub see puhkamise ja mõnulemisega, mina siiski enamasti tegelen millegi muuga) läbi ja tasakesi on hiilinud uksetaha võistlus. Võib öelda, et hiilis, kuid nüüd ta tegelikult juba kolistab nii, mis kole, sest homme hakkavadki juba sõidud ja enam kuskile midagi edasi lükata pole.<br />
<br />
Seda öelnuna peab tõdema, et jeerum millise vahe võib paar päeva teha! Kui mõned päevad tagasi polnud klubis veel miskit, piltlikult öeldes heinarullid vuhisesid üle metsiku lääne väikelinna tänava, siis nüüdseks on kõik peaaegu, et nagu päris. Mõned postitused tagasi näidatud uhke slipp on valmis, klubis on paljudesse kohtadesse maha pandud vaip ja külma joogivett on ka igal sammul, ei pea üldse põdema. Isegi selline koht nagu Athletes Lounge on otse vee äärde meie auks püsti seatud, kus on isegi selline uus maailma leiutis nagu wifi, kes oleks osanud arvata? Seega, pean tunnistama, et kui brasiillased midagi ette võtavad, siis tundub, et nad teevad seda üpris korralikult ja suurelt. See paneb minu silmis neile järgmiseks aastaks päris suure ootuse, sest loodan nüüd näha vinget OM-i, kus kõik toimib lõpuks nii nagu peab!<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://2.bp.blogspot.com/-EntHHRMnDDU/Vc5uTQ4MhWI/AAAAAAAABwc/DU_xv1N_g4s/s1600/IMG_3587.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="http://2.bp.blogspot.com/-EntHHRMnDDU/Vc5uTQ4MhWI/AAAAAAAABwc/DU_xv1N_g4s/s320/IMG_3587.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Lahinguks valmis</div>
<br />
Isiklikul tasandil tundub kõik valmis olevat. Paat on mõõdetud, ise olen registreeritud ja kõik on muidu kombes. Peaksin justkui olema juba äksi täis, et homme läheb lammutamiseks, kuid mingil tasandil olen väga rahulik ja tunnen, et vajan seda kogemuse ammutamiseks järgmist aastat silmas pidades, mitte nii väga regatina, kus näidata, milleks võimeline olen. Seega, loodan, et saan kogeda, nii nagu ajakava ette näeb, kuuel päeval kuuel erineval rajal purjetamist ja kui kõik väga hästi kulgeb, siis võiks sellest veel üks hea tulemus ka realiseeruda.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://3.bp.blogspot.com/-lg9T8XiNbmE/Vc5t85PIJ5I/AAAAAAAABwE/T4TQPnLu3Bg/s1600/IMG_3523.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="http://3.bp.blogspot.com/-lg9T8XiNbmE/Vc5t85PIJ5I/AAAAAAAABwE/T4TQPnLu3Bg/s320/IMG_3523.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
ISAF-i crew</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://1.bp.blogspot.com/-xzqsXgCnkiM/Vc5tjDwrDSI/AAAAAAAABvs/XDzdAmoG4Rs/s1600/IMG_3533.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="http://1.bp.blogspot.com/-xzqsXgCnkiM/Vc5tjDwrDSI/AAAAAAAABvs/XDzdAmoG4Rs/s320/IMG_3533.jpg" width="240" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
fototõestus, et käidud (isale)</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://3.bp.blogspot.com/-akgQAAidOmQ/Vc5tw0-CTuI/AAAAAAAABv0/PmLHHNhu7fs/s1600/IMG_3547.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="http://3.bp.blogspot.com/-akgQAAidOmQ/Vc5tw0-CTuI/AAAAAAAABv0/PmLHHNhu7fs/s320/IMG_3547.JPG" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Jesus</div>
<br />
Vabal päeval õnnestuski mul muide ära käia Corcovado, ehk Jeesuse kuju juures, kõrgel mäe otsas. Sinna käiku muutis huvitavamaks asjaolu, et ISAF oli meile kaasa haakinud enda Camera Crew, et meie vaba päeva tegevustest stoori vändata ja seda ilmselt mingil ajavahemikul praegusest olümpiani rahvale näidata. Lisaks uskumatult vingetele vaadetele ja tõdemusele, et linnasuminast eemal seistes näeb see linn ikka kuradima uhke välja, oli igal juhul huvitav kogemus.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://3.bp.blogspot.com/-6fBQJnLhgVA/Vc5uBu1iMoI/AAAAAAAABwM/_geiWJhyxq8/s1600/Screen%2BShot%2B2015-08-15%2Bat%2B01.16.33.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="62" src="http://3.bp.blogspot.com/-6fBQJnLhgVA/Vc5uBu1iMoI/AAAAAAAABwM/_geiWJhyxq8/s320/Screen%2BShot%2B2015-08-15%2Bat%2B01.16.33.png" width="320" /></a></div>
<div class="" style="clear: both; text-align: center;">
Pole viga vaade</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://3.bp.blogspot.com/-n5Ph0AK4f5I/Vc5vBj-pA3I/AAAAAAAABwo/qiOGdxLlY3g/s1600/IMG_3548.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="157" src="http://3.bp.blogspot.com/-n5Ph0AK4f5I/Vc5vBj-pA3I/AAAAAAAABwo/qiOGdxLlY3g/s320/IMG_3548.JPG" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Päikseloojang</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://2.bp.blogspot.com/-wcd_zykiFXE/Vc5t5MxDbxI/AAAAAAAABv8/RTo85jIH5CM/s1600/IMG_3554.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="http://2.bp.blogspot.com/-wcd_zykiFXE/Vc5t5MxDbxI/AAAAAAAABv8/RTo85jIH5CM/s320/IMG_3554.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Üles viivat trammi kandenurk ei hirmutand</div>
<br />
Nüüd aga panen end juba homseks valmis ja siis viskan veel korraks jalad seinale, et homme värske olla.<br />
<br />
Karla<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-6696563192098076112015-08-11T17:27:00.003-07:002015-08-11T17:27:54.918-07:00LohusaluHeihei,<br />
<br />
Päevad on jälle lennanud nagu Nato hävitajad 24ndal veebruaril, ilmselt sellepärast, et nad on tööd täis olnud ja väga tegusad. Kui jaanuarist oli mul teadmisi ja kogemusi, nii vähe kui neid ka pole, siin vaid siselahe kohta, siis nüüd olen viimase nelja päeva jooksul siselahes saastas sumbanud vaid päeva, kolmel ülejäänud päeval olen treeninud kaugetel avamerel, ookeanil asuvatel radadel.<br />
<br />
Esimene emotsioon väljas ootava peale oli igal juhul see, et tuli pähe Coldplay lugu "Paradise", sest siselahe mustusest ja muust jamast pole väljas sõna otseses mõttes haisugi, meri on nagu meri ikka ainukese vahega, et taamal paistavad Copacabana, Ipanema ja teised rannad, Corcovado Jeesuse kuju, Sugarloaf ja kõik need kuulsad Rio vaated mille pärast turistid siia oma kaameraid kohalikele poistele "annetama" tulevad. Lisaks kõigele sellele on vähemalt praeguste treeningute jooksul avamerel olnud enamasti tuuline, mis on midagi, mida keegi sellelt paigalt ei oodanud. Ning viimaseks meenutab ta mulle mõnede omaduste poolest kangesti ühte kohta. See koht on meile nii lähedal, et ei usuks kui ise ei oleks näinud - Lohusalu! Korraliku läänetuulega on Lohusalus sarnased lained, olgu, veidi väiksemad, kuid igal juhul, sarnaselt lõbus nagu siin. Tõsi, kodumaal ei saa ilmselt kunagi selliste lainete peal poolpaljalt hullata, aga mõnes aspektis tuli hea kodune tunne küll hetkeks. Mis siis öelda? Tuleb välja, et kuulsates randades võib ilmselt ujuda nii palju kui süda lustib, sest juba peale vaadates on vee kvaliteedi vahe öö ja päev.<br />
<br />
Nüüd on aga aeg nii kaugel, et sõitude alguse ja praeguse vahele on jäänud 3 päeva, ma olen juba nädala siin olnud ja selle jooksul iga päev trenni lahminud. See tähendab, et homme on õige hetk aeg veidi maha võtta ja puhata. Kas ma ka kuskile minna julgen, see on omaette küsimus. Tahaks kangesti Jeesuse otsa ronida, aga eks näis, mis keha ja päevaplaan asjast arvavad.<br />
<br />
Õli tulle ei hakka valama ja igasugu "huvitavad" olukorrad, mis vahepeal toimund on jätan sel korral oma teada ja hoopis heidan valgust Rio positiivsele küljele. Näiteks on siin endiselt meeldivalt soe, täna jalutasin mööda sadamat ja vaatasin, et küll teisaldatav, kuid siiski, hakkab valmima mingisugune võistluspark eel-OMiks ja näiteks elektritraatidel ja muidu puude otsas müttavad väiksed ahvipärdikud, aww!<br />
<br />
Olge mõnusad,<br />
KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-56248969316148322522015-08-07T17:58:00.003-07:002015-08-07T18:00:53.656-07:00Streets of Rio<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://1.bp.blogspot.com/-zBp6MWUB5QQ/VcVPcGv8n5I/AAAAAAAABvE/e8Lp-k5DsxE/s1600/IMG_3513.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="http://1.bp.blogspot.com/-zBp6MWUB5QQ/VcVPcGv8n5I/AAAAAAAABvE/e8Lp-k5DsxE/s320/IMG_3513.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Paat käes, meel hea</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
Sain eile paadi kätte ja täna käisingi juba esimese raksu siin sees oleval rajal trenni tegemas. Vahepealse ajaga suurt midagi muutunud justkui pole. Hoovus on endiselt kõva, tuul keerutav ja auklik, aga üks asi, mida Jaanuaris polnud on swell, korralik ookeani swell, ka siselahes. Igal juhul oli mul väga hea meel taas siin vee peal olla! Ja kui kuskil õpib sooti suust väljas hoidma, siis nii nagu ma juba jaanuaris õppisin, siis ega seda siin suhu toppima tõesti ei tiku. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
Esmapilgul polegi sel veel suurt midagi häda. On umbes sellist värvi nagu Pirita jões, seda vist kirjeldasin ka juba eelmisel korral. Kui päris aus olen, siis ei leidnud ma täna enda rooli ega sverdi tagant ühtegi kilekotti, ka vees nägin neid üpris vähe. Olin juba peaaegu enne õhtut hõiskamas, kuid siis kaldale sõites kimasin bakstaagis täie käiguga ühe vee all ulpinud suure prussi otsa, selline 2m pikk ja hea 20cm paks. Õnneks on mul tugev austraalia svert, mis tegi ainult kõva paugu ja pani paadi seisma, kuid kõik jäi terveks. Sadamasse reaalselt peab mingi toru seal samas sisse voolama, sest sadama akvatooriumil on täpselt selline "lõhn" nagu veepuhastusjaama äärel seistes. Seal tuli küll see ütlus meelde, et water=hot lava! </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://1.bp.blogspot.com/-JlWediRM5j0/VcVPXvPXNnI/AAAAAAAABu8/jf_6ExaJIZg/s1600/IMG_3518.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="191" src="http://1.bp.blogspot.com/-JlWediRM5j0/VcVPXvPXNnI/AAAAAAAABu8/jf_6ExaJIZg/s320/IMG_3518.JPG" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Vaade klubist kahele "sees" asuvale rajale</div>
<br />
Nagu pildil näha, siis vesi võib siin ka ilusat värvi olla. See on kinni sellest, kuida pidi jookseb hoovus. Sissevooluga tuleb puhas vesi sisse, väljavooluga kogu lahe saast aga uhutakse välja. Mis veel positiivsusele meelitab on see, et erinevalt jaanuariga on vähemalt alustatud sadamas mingite töödega. All oleval pildil on näha, mis seisus tänase seisuga meie "sadam" on. Samuti on näha, kuidas käepärastest vahenditest kiiresti slipp valmis tehakse, milles probleem?<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://4.bp.blogspot.com/-5ixgPYrQ97Q/VcVPfQfGiFI/AAAAAAAABvM/-ClO_rrSyxA/s1600/IMG_3520.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="http://4.bp.blogspot.com/-5ixgPYrQ97Q/VcVPfQfGiFI/AAAAAAAABvM/-ClO_rrSyxA/s320/IMG_3520.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Olümpiasadam täies hiilguses</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://4.bp.blogspot.com/-KphxXOrqZIE/VcVPr2Bp6VI/AAAAAAAABvU/aT9p7yfBK6o/s1600/IMG_3521.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="http://4.bp.blogspot.com/-KphxXOrqZIE/VcVPr2Bp6VI/AAAAAAAABvU/aT9p7yfBK6o/s320/IMG_3521.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Sellest tuleb meie olümpiamängude slipp ilmselt. Eelnevalt oli see lava konstruktsioon. Taaskasutus!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
Üldiselt olen ma terve selle aja arvanud, et see ohutuse jutt on võibolla, et veidi üle paisutatud ja lihtsalt moevärk, et sellest nii palju jahutakse. Kui aga täna õhtul jõusaalist koju minnes veel admin üle kordas, et olge siis koduteel ettevaatlikud, siis mõtlesin endamisi, et kas tõesti on nii hull? Vastuse sain pool tundi hiljem kui õnneks olin juba koduuste vahelt sisse saanud ja ohutus (loodetavasti?!) kohas. Siin linnas on sellel laste kulli mängimise reeglitel tõsi taga. Kodu on koht, kus saab puhata ja puutuda ei tohi. Nii loodan vähemalt mina. Aga, kui kaarega tagasi asja juurde jõuda, siis oli meil täna maja ees actionit kui palju. Mingist autost hüppasid välja kamp mehi, kes tänaval jalutavaid (näiliselt kohalikke) inimesi kogu nende maisest varast tühjaks üritasid teha. Õnneks reageeris kiiresti üks taksojuht, kes blokeeris kiiresti varaste auto põgenemisraja ja varsti kohe oli kohal ka politsei, kes tegi paar ohutuslasku õhku ja hoidis seejärel pätte sihikul kästes "vehiikulost" välja tulla. Ei teadnudki kohe kas nutta või naerda, et enda akna all selline asi aset leidis, aga igal juhul panin akna üpris kiiresti kinni ja kontrollisin, kas uks ikka on lukus...</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
Aa, ja klubisse jalutades võttis täna kohalik daam mu poolakast treeningpartneril käest kinni ja uuris, et palju ta meilt erinevate kindlasti huvi pakkuvate teenuste eest küll kasseerida võiks. Ma üritan poolakale paar päeva nukke ja high five-i nüüd mitte lüüa igal juhul ja loodan, et ta pesi oma käsi atsetooni, bensiini ja ma ei tea, mille kõigega veel.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
Elu on ikka seiklus!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
Karla</div>
<br />Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-91150758272063246542015-08-05T15:41:00.003-07:002015-08-05T15:41:41.015-07:00Ärevam RioHei!<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://3.bp.blogspot.com/-rxRgnWWwFWU/VcKQ50THqkI/AAAAAAAABuk/ViK588TW6II/s1600/IMG_3512.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="http://3.bp.blogspot.com/-rxRgnWWwFWU/VcKQ50THqkI/AAAAAAAABuk/ViK588TW6II/s320/IMG_3512.JPG" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Pole viga spot blogi kribamiseks...</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Eelmisest postitusest, nagu viimasel ajal kombeks, on möödas jällegi kogu maa ja ilm. Sel korral vaata, et nii palju, et ma ei hakka isegi kõike vahepeal aset leidnut eriti analüüsima ega kokku võtma - see võtaks lihtsalt liiga kaua! Eks te enamasti olete end loodetavasti FB vahendusel ikka kursis ka hoidnud, aga lühidalt ja lakooniliselt kokku võetuna on vahele jäänud terve pinu võistlusi, kus olen maadelnud igasugu draakonitega, alustades hunnikust regattidest, selle käigus kergest seljavigastusest ja lõpetades olümpianormiga. Nüüd on aga see kõik (peale selja, mis vajab üht korralikku off-seasoni füüsilist perioodi) aga ajalugu ja olen omadega jõudnud siia, kust see aastanumber algas - Rio!<br />
<br />
Mõte blogi kirjutada ei saanud tulla paremal ajal, sest täna, kus ma lennumasina ratastega vastu Lõuna-Ameerika asfalti põrutasin ja end taas Riost leidsin, jääb olümpiamängude avatseremooniani täpselt üks aasta. Uskumatu kui kiiresti on aeg Londonist tänase päevani lennanud ja ilmselt veel uskumatum saab olema see kui kiiresti jõuab kätte aasta pärast täna, kus sportlased eufooriliselt avatseremooniale marsivad.<br />
<br />
Igal juhul, pärast 31h-st lendamist tundsin, et kuna magama kellaaeg minna ei luba, siis pidin keha turgutuseks kerge jooksu tegema. Seda tehes tekkis mõte, et oleks ju viisakas teiega siinset elu jagada. Näiteks, esimene suur muutus võrreldes jaanuariga on see, et olümpiasadamat on lõpuks ehitama hakatud! Teiseks on võrreldes jaanuariga, kus siinses mõistes valitseb südasuvi, vähe värskem ja mõnusam õhk, ei ole nii lämbe ja uskumatul kombel tundub sisse hingatav õhk näiliselt puhas. Rannas on olenemata kehatüübist ainuke aktsepteeritav kehakate stringid, mis tähendab, et vaatepilt on enamasti seal kuskil awesome-i ja awful-i vahel. Elu veereb siiski endist viisi, kus väärisesemeid kaasas kanda ei soovitata, mistõttu nt. abielusõrmuse jätsin sel korral vähe kogenumana juba koju, Eestisse, ei pea põdema. Meelerahu tekitab jutumärkides ka korteriomaniku ütlus, et temal on siinsest ohtlikust elust villand, kolib järgmine aasta Saksamaale.<br />
<br />
Kõigele sellele vaatamata oli täna joostes mind valdav tunne siiski üdini positiivne. Ainuüksi mõte sellest, et olümpiani on veel terve aasta ja ma olen juba siin, et õppida, mis sel kohal meile pakkuda on, annab kindlust. Kindlust, et aasta pärast on see paik 100% valmis ja sama ka mina. Seniks aga võtan homme paadi ja hakkan vaikselt valmistuma selleks, et 15ndal augustil Eel-OMi starti minna ja samade meestega, kes järgmine aastagi medaleid nõuavad, end proovile panna.<br />
<br />
Olge mõnusad,<br />
KarlaKarl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-190345426100326829.post-60254563678954700752015-05-18T02:44:00.001-07:002015-05-18T02:44:28.890-07:00Ärev koduHeippa hei!<br />
<br />
Viimati kui ma teile siia blogisse kirjutasin oli ees Hyeresi Mk-etapp, mis on nüüdseks juba kauge kauge minevik. Kõik, kes end asjaga vähegi kursis on tahtnud hoida on seda FB vahendusel kindlasti ka teha saanud, seega asju uuesti üle ei hakka käima. Küll aga rõhutan, et olenemata sellele, et esikümne eesmärk ühe punktiga saavutamata jäi, siis olen asjade käiguga üpris rahul. Kui võin öelda, et langesin valestardi tõttu esikümnest välja, siis see on olukord, millega olen võimeline elama. Senini on esikümnesse minu puhul ikka pigem tagant poolt tõustud.<br />
<br />
Pärast Hyeresi ootas ees vist kõige pikem kodus veedetud aeg, mis sel aastal ette tulnud, 11 päeva! Kui varasematel aastatel on kodus veedetud aeg olnud mõnus akude laadimine ja rebootimine, kus saab töötada asjade kallal, mis vajavad järele aitamist, siis sel aastal, kus kodust aega on veel kordades vähem, on asjad teisiti. Koju saabudes on mul kaks esmast prioriteeti - pere ja sõbrad! Kahjuks nihkuvad ka need mõni kord tagaplaanile, sest selle vähese kodus oldud aja jooksul on kohustusi, mis paari ära oldud kuu jooksul kuhjunud, enamasti rohkem kui reaalselt teha jõuab. Aga, kuna muud aega mul pole, siis üritan need siiski ära teha, enamasti rutates hommikust õhtuni ühest asutusest teise ja päevad, nii vähe kui neid on, kaovad käest kui Miami Heat-i fännid arenalt kui meeskond enne viimast veerandit rohkem kui kümnega taga on. Seega, viimasel ajal on kombeks, et kui ma lõpuks kodust, "puhkuselt" ära lendan, siis olen enamasti rohkem väsinud kui võistluselt koju jõudes. Sellega seoses on muutunud üpris kategooriliselt ka minu psühholoogia. Kui enamasti olen ma koduigatseja tüüp, siis viimasel ajal ma seda koju minekut ülearu palju ei oota. See omakorda on muutnud mujal maailmas treenimise veelgi meeldivamaks ja psühholoogiliselt kergemaks. Kes teab kui jätkusuutlik see on, aga praegu tundub, et toimib!<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://2.bp.blogspot.com/-3rHKUV1vY7k/VVm0Fu00-5I/AAAAAAAABrs/LHTZz-m7sgE/s1600/i-keep-losing-weight-but-it-keeps-finding-me-292-p.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="100" src="http://2.bp.blogspot.com/-3rHKUV1vY7k/VVm0Fu00-5I/AAAAAAAABrs/LHTZz-m7sgE/s320/i-keep-losing-weight-but-it-keeps-finding-me-292-p.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Kodus olemise võlu! Naise ja kõigi teiste tehtud head toidud, koogid ja muu ei saa ju jääda proovimata!</div>
<br />
Tegelikult on kodul ikka väga palju plusse ka. Jätan pere ja sõbrad mängust välja, sest see on siililegi selge. Sel korral oli minu kodus veedetud ajal kaks suuremat highlighti. Üheks neist oli suur üllatus, et minu tulemuste põhjal valis ERR mu aprilli parimaks sportlaseks, mis oli mulle kui välk selgest taevast. Enda silmis olen 100% work in progress ja alles teel sinna, kuhu sel hooajal jõuda soovin, kuid ülimeeldiv, et mu tegevus juba positiivselt silma on hakanud! Teiseks oli treeninglaager, mis Eesti noortele laser-purjetajatele treenerite Reinu ja Raivo abiga läbi viisin. Leppneeme on sigahea koht, kus slipilt avamerele on 30 sekundit ja sealsetel treeningutel saab aja efektiivsus uue tähenduse. Usun ja loodan, et minu näpunäidetest oli noortele kasu ja neil on väheke selgem siht järgmiseks paariks kuuks, mida enda juures parandada ja kuhu püüelda.<br />
<br />
Selle suure müttamisega jõudis asi aga nii kaugele, et kaks päeva enne lendu tegin külmal lahel treenides oma seljale veidi liiga. Arvasin, et see on easy fix ja lendasin siiski nüüd juba rohkem kui nädal tagasi Splitti, et siin soojas kiiresti selg korda saada ja treeningtsükliga alustada. Reaalsus oli kahjuks vähe hallim, sest selg nõudis siiski oma aja ja eelmise nädala jooksul jõudsin veele vaid kahel korral. Enamuse nädalast võttis teraapia, venitused ja mida aeg edasi, seda rohkem sinna juurde ka juba füüsilised treeningud. Täna, seda postitust kirjutades tunnen end juba vaata, et 100% ja selle üle on mul sama hea meel kui väiksel tüdrukul, kes on jõuludeks saanud kõik selle, mis ta jõuluvanalt küsis. Lisaks kõigele muule olen nüüd ka Neilpryde Sailing Team-i liige, mis tähendab, et kannan merel nende poolt tehtud varustust. Esmamulje põhjal on tegu väga tasemel asjadega, loodan, et meie koostöö on pikk ja tõhus :)<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://3.bp.blogspot.com/-SCGC56R_KE0/VVm0IvqdGAI/AAAAAAAABr0/ZsS-a0kc8v4/s1600/Screen%2BShot%2B2015-05-17%2Bat%2B20.11.22.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="202" src="http://3.bp.blogspot.com/-SCGC56R_KE0/VVm0IvqdGAI/AAAAAAAABr0/ZsS-a0kc8v4/s320/Screen%2BShot%2B2015-05-17%2Bat%2B20.11.22.png" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Neipryde kit</div>
<br />
Nüüd veel 5 päeva Splitis ja siis juba Hollandisse, Medemblikki, et vaadata üle enda hetkeseis Eurochampions etapil.<br />
<br />
Karla<br />
Karl-Martin Rammohttp://www.blogger.com/profile/09421140507217385903noreply@blogger.com1