Olümpiamängude 18.

Hei!

2012 Londoni suveolümpiamängud on minu jaoks nüüdseks ajalugu. Nädal rasketes oludes purjetamist lendas mööda kiiremini kui oleks osanud arvata ja nüüdseks ongi juba öö möödas sellest kui sai selgeks, et minu jaoks lõppesid mu esimesed olümpiamängud 18nda kohaga, 49st paadist.

Nädal algas imeliselt ja esimese päeva järel hoidsin 11ndat kohta, mis pani paljud ohkima ja imestama. Teisel päeval jätkasin head esitust ja tõusin hoopis 10ndaks. Ka kolmas päev oli suurepärane ja vabale päevale läksin vastu endiselt kümnendana, kuid samade punktidega üheksandaga ja taha vaadatuna olin suutnud vahe sisse sõita. Kõik oli super.

Kolmandale päevale järgnes puhkepäev, pärast mida hakkas kõik muutuma, ja kiiresti! Treener Rein ütles, et ma polnud kahel viimasel päeval enda nägu ja, et sellist Karlat polnud ta varem näinud. Kogusin nelja viimase sõiduga kaks korda rohkem punkte kui esimese kuuega. See on päris mõru pill, mida neelata. Viimased kaks päeva polnud mul rajal seda teravust, mis regati esimeses pooles, samuti oli kadunud kiirus, sellest tingituna ka igasugune enesekindlus.

"Mis vabal päeval siis juhtus?" on küsimus, mida te ilmselt küsiksite praegu. Ise ma vähemalt küll olen endalt seda välja üritanud pressida ja olgugi, et asi on veel endiselt väga noor, rutakaid järeldusi teha tundub nii tähtsa võistluse puhul mõttetu, siis mõningad mõtted on tekkinud siiski: Mulle ei sobi puhkepäev! Olgu see päev sisustatud füsiode käe all, kes mu järgnevateks päevadeks füüsiliselt korda teevad (mis see kord nii oli) või lihtsalt teleka ees istudes ja mitte midagi tehes, kuid siiani pole ma pärast vaba päeva oma karjääris veel hästi sõitnud. Ei eel-OMil, 2011 MM-il ega nüüd, kõige tähtsamal, OM-il.

Miks? Sellepärast, et minu jaoks on oluline asjade kulgemise rütm. Kui võistlus käib, siis olen asjas sees ja tegelen oma asjaga. Nagu ka sel korral näha oli, siis veel väga edukalt ka! Aja maha võttes tekib aga totter auk, mis annab võimaluse mõelda ja võibolla, et minu jaoks isegi liiga palju mõelda. Kui end nüüd, pärast oma olümpiadebüüti millegis süüdistan, siis vaid ühes: Ma ei jäänud päris endaks, oma liistude juurde. Siia tulles teadsin, mida tegema pean, kuidas tegema pean, mis mulle sobib ja mis mulle ei sobi. Juba kolm kuud enne OM-i ütlesin kõigile, alustades meediast ja lõpetades oma enda kihlatuga, et tahan hästi, väga hästi purjetada ja küll see koht siis ka on nii hea, et kõik võivad rahul olla.

Vabal päeval põlesin ilmselt psühholoogiliselt veidi läbi. Oli aega mõelda, et ma olen nii ees ja kui ma nii hästi (või veel paremini) sõidan, siis mis kõik saada võiks! Võiks ju ikka kümne sisse ära pressida. Tulemus hakkas minus võimust võtma ja nii pole ma kunagi oma sporti võtnud. Tean, et kui sõidan hästi, siis tuleb ka tulemus, aga mitte vastupidi. Nii oligi. Kahel viimasel päeval läksin ilmselt kõigile näitama, mis masti mees ma olen ja otseloomulikult ei tulnud siis enam midagi välja.

Mul on iseendaga hetkel veidi keeruline olla. Super super oli ju nii lähedal, algus oli esimeste mängude kohta uskumatult hea ja fakt, et ma viimase kahe päevaga võistlejaterivis 8 kohta langesin väänab vägisi suunurgad alla poole. Samas on 18. koht endiselt hea, lihtsalt kõik, ka mina ise suutsid juba sellest 10ndast eufooriasse sattuda ja sellega võibolla, et veidi isegi ära harjuda. Olgugi, et tean, et oleks suutnud veel paremini, siis võtan selle 18nda koha auga vastu ja lisan, et esimesel OM-il pigem kaotatud kui võidetud 18s koht on päris hea tase ja annab mulle selle vajaliku energia, et endast järgmise nelja aasta jooksul kõik välja võtta ja Rios teha juba seda, mida enne Londonit lubasin - medalite pärast võidelda.

Aitäh kõigile uskumatu toetuse eest, kirjutan teile kindlasti veel!
Karla