Saturday, January 31, 2009

Medal Race

Täna käisime medal race-i vaatamas kaatriga ning Harlese juures.
Hetkel olen liiga väsinud, et neist rääkida, kuid mõlemad olid väga motiveerivad ning kõiksugune langus, mis sellest tulemusest ka tulla võiks, on juba duubeldunud uuesti!

Head Ööd!
Karla

Friday, January 30, 2009

Fin!

Nüüdseks on see minevik.

See võistlus ei läinud mitte nii nagu olin seda ette kujutanud jõusaalis nühkides. Siiski, selleks polnud ilmselt põhjustki, sest esiteks ei tule 2 kuuga mitte midagi, teiseks polnud siin tugevaid tuuli ning kolmandaks polnud ma sõitnud väga pikka aega. See teeb suisa...4 kuud. 1/3 aastat polnud paadis istunud!!

Siiski polnud kõik üdini negatiivne, sugugi mitte. Sain kogemusi, harjutasin sisse uusi asju ning üritasin endast parimat anda ning nägin, kus ma umbes asetseda võiksin. Samuti on läinud paremaks stardid, ka vahed on üldiselt väiksemad esimestega kui eelnevalt.

Tänasest ei tahaks eriti rääkida, kuid kui ma selle teema juba üles võtsin, siis mul midagi enam üle ei jää. Tuult täna oli. 5-8m/s ma arvaksin. Tuul oli väga ebastabiilne ning keerutav, kuid tuli ALATI paremalt, mis tähendas, et alla võisid sõita puhtalt kahe bakstaagiga seest kaarega. Seega, algul ootasime u. 2h tuule stabiliseerumist. Edasi tuli start, tegelikult 4. Liin oli väga-väga viltu, parema eelisega. Kõik stardid olid enam-vähem, välja arvatud see loomulikult, mis lõplikult stardina kirja läks. Jäin kuidagi kinni sinna ning olin põhimõtteliselt teises reas. Seejärel läks katki poomiliiki kinni hoidev Clew Strap, mis tähendas, et ei saanud purje eriti trimmida ning seda terve sõidu. Üles märki jõudsin eel-viimasena, kuid edasi suutsin end tõstatada vähemalt kuhugi maale-42ks. Vähemalt üks master (Laseril rühmitatakse vanuse järgi, 50+ on masterid) oli väga nördinud, et isegi katkise poomiliigiga talle ära tegin.

Edasi pakkisin paadi kokku, mis toimus loomulikult pakkimise ilmaga - paduvihm! Seejärel tulin koju ning õhtul käisime veel Lincoln Grove-is shoppamas, söömas ja niisama ringi vaatamas.

Üldiselt jäi sellest võistlusest hea mulje, korraldusel polnud viga ning miljöö oli kena, seevastu mererohi ning madal vesi olid väga ebameeldivad. Samuti oli rada VÄGA kaugel, kuid positiivne kaalub kuidagi negatiivse õnneks siiski üles. Siia võib tulla teine kordki.

Pean veidi mõtlema selle üle isegi ning siis kirjutan siia ka pikema kokkuvõtte võistlusest. Hetkel on pea pulki täis ja ei taha sellega end kulutada.

Ah jaa, lõpetasin 35ndana!

Thanks for all of your support!
Karla

Thursday, January 29, 2009

Sea(Weed)

Hei.
Tänane päev algas äkiliselt. Seda selles mõttes, et läksin välja juba mõttega, et pean starti kiirustama, sest tuult ei olnud ning pidi veel starti krüssama ka. Väljusin sadamast 9.30, mis oli 1.5h enne starti. Jõudes saarte vahelt ning sadama-alast välja, jõudis kohale tõsiasi - nii ma starti küll ei jõua. Olin poole tunniga liikunud umbes 1/5 või 1/6 läbitavast maast. Õnneks leidus üks hea USA onu, kes oli korraldaja ning tema kaatri firma oli Protector, mis oli sama suurelt või veel uhkemalt kirjutatud kui Reinu Tornado. Tema ei arvanud olevat probleem mind starti viia ega mulle suncreami või vett pakkuda.

Kohale jõudes vaatas vastu jube vaatepilt. Umbes 9/11 purjetamise mõistes. Radialidele oli antud start, tuult oli vaevalt pool meetrit. Asi võttis aina tumedama pöörde, kuna kohtunikud ei olnud mitte meelestatud katkestamisele, vastupidi, nad mõõtsid umbes iga 30 sekundi tagant oma uhke masinaga (see pidi olema uus ja huvitav, sest muidu poleks nad seda nii tihti teinud) tuult. Mulle ei tahtnud sugugi kohale jõuda, mida nad sellest plekist ikka mõõdavad, olgu siis 0 või 0.1 m/s.

Veel ei hakka rääkima enda sõidust, jõuan veel sinna. Enne halan natukene veel tüdrukute pärast. Uskuge või mitte, seda sõitu neil ära ei katkestatudki! Finish võeti 4nda otsa lõpuks vastu, terve tund loksumist!

Nii, vahepeal oli meil ka juba paar starti olnud, mitte asjalikku sellegipoolest. Algul polnud isegi ühe minuti reeglit ning liin oli sellise vasaku eelisega, et paremaga oli väga-väga keeruline üle saada. Ka teine start ei arvatud olevat mõistlik panna musta lippu. Mis te arvate, mis sai? ÕIGE, järjekordne üldine valestart. Sellega asi veel ei lõppenud, järgmiseks stardiks suutsid nad välja mõelda, et nende taktika ei vii mitte kuhugi, tõusis must lipp. Siiksi, järjekordne "ÜLDINE!" Rõhutan seda üldist ühel põhjusel, valestartinute tahvlile ilmus 1!!!! purjenumber! Üldine valestart ja 1 inimene sai DSQ!! Merepõhjast kerkis kogu laevastiku seas küsimus: What the Fuck? Nii, naljad naerdud (see ühe valestardi asi) saime siiski minema, 4nda stardiga vist siis jah?!

Olin õigel pool, isegi. Sellegipoolest, Matias Del Solari vend suutis sõita vasaku halsiga mööda liini lootes, et ta ei jää mitte kellegile ette. Sellegi poolest suutis ta seda - jäädes ette mulle ja kõigile teistele, rikkudes seega mu stardi. Nii hull ei tundundki, sest ülejäänud olid suhteliselt rohkem paremal. Sellegipoolest muutus asi hullemaks, sest paremalt saabus üha rohkem mehi minu tuult varjama ning olin sunnitud terve krüssu selles vaikses, pea olematus tuules vabat auku otsima. See tuli mul isegi pole väga viga välja. Üleval olin jällegi mingi 20 arvatavasti. Ka taganttuules ei olnud häda miskit, seevastu teine krüss oli koht, kus hakkasid kummitused mind taga ajama. Umbes poolel maal üles märki, mõeldes, et miks kurat ma ei liigu, avastasin enda rooli tagant terve Tallinna lahe mererohu aastakäibe. Selleks hetkeks oli minust juba 15-20 matsi kui mitte möödund, siis soodsasse positsiooni saanud. Üles märki jõudsin kusagil taga, väga taga. 40 umbes. Allatuultega suutsin mõned kohad tõusta, mis sest, et rohi mind siiski ohjeldamatult taga ajas. See sõit olin vist 36s, mis oli minu halvin sõit siia maani.

Teiseks sõiduks tuli tuul, uskuge või mitte. Sain hakkama oma esimese tõsiselt halva stardiga. Olgu mitte nii halvaga, kui ma tavaliselt teen, kuid vajusin teiste vahelt hoopis kiiresti välja ning olin sunnitud jällegi hakkama otsima vabat tuult. See ei olnud tegelt üldse teema, nii nagu oli kuskil reklaamis või laulus maarjamaal, teema oli endiselt hoopis adru, mis oli vallutanud mere nii, et sinist vaevalt näha oli. Kuulsin arvatavasti selle 20 minuti jooksul kõikide maailma keelte kõiki roppusi, sest nende etteteatamata külalistega rooli ja sverdi taga polnud mitte üks mees rahul. Kõige valjumad olid horvaadid ja inglased. Isegi žürii ei võtnud pumpamist eriti, sest enamus kreenitamine läks "kontrollimise" alla, kas sul rohtu foilide taga on - alati ka oli! Üles jõudsin jällegi normaalselt, 15-20. Taganttuules vaata, et isegi tõusin. Ütleme, et all märgis olin 17? Igatahes suutis mingi Kanada noormees minu ees tekitada Javier Hernandezega mingi tõsisemat sorti kaose, mis tekitas ahelreaktsiooni, mille tulemusena lõpetasin mingi suure paha-paha sees, kui nii võib rääkida. Langesin jällegi mingid kümned kohad, kuid ilm oli sellegipoolest mõnus, nautisin asja. Suutsin üles märki end enam vähem pildile tagasi sõita ning allatuultes veel mõned üksikud kohad tõusta. Finishis 30.

Rohkem sõite ei olnud. Seiklused päevaks ei olnud siiski läbi. Kaldale jõudes ootas mind ees üllatus. Ärge arvake, et ma olin endale teadmata vahepeal mõnes sõidus ees olnud vms, sest see ei olnud üldse õige. Hoopis oli keegi minu käru ära võtnud. Seega ei jäänud mul muud üle kui tõsta paat veest välja muru peale ning asuda oma käru otsima. Umbes tund ma otsisin, ja leidsin ka! Rootslane oli selle ära võtnud, sest keegi oli tema käru võtnud. Lõpuks sain mina oma käru tagasi, kuid ilma jäi hoopis mingi inglise tüdruk, kelle käru ma eelnevalt enda paadi transpordiks erandand olin, selle andsin ma vahetuskaubana rootslasele. Seega, minule lõppes kõik hästi, kuid inglast ootab hommikul ees üllatus.

Vastuseks Laurile, Harles sõitis mingi päev tuule auku ning katkestas. Edasi jäi ta haigeks, palavik.

Käed juba rakkus sellest kirjutamisest...
Homseni!
Karla

Wednesday, January 28, 2009

Puta De Madre

Nii palju õppisin täna merel tuult oodates hispaania keelt. Seda kõlas päris palju.
Kokku olin merel 6h, sõite tegime ühe.

Tuul oli vaikne, väga vaikne. mingi 3m/s.
Tuleb välja, et nõrga tuulega oskan ma siiski veel sõita.
Start oli hea, esimene krüss oli samuti täitsa tip-top. Ülemise märgi võtsin 8ndana, kuid seejärel vaikis tuul täiesti ära. Alla märki täiesti loksusime. Seejärel loksusime veel natukene ülemise märgi poole ka veel. Sel hetkel kui oli näha, et kohe jõuab tuul kohale, otsustati, et nüüd on õige hetk ära katkestada. Ei süüdistagi nii väga neid, kuid hoopis, et see on ikka nii Murphy, et täpselt siis vaikib ära kui mina ees olen.
Igatahes tundsin end väga mugavalt seal ees pool, polnud mingit pinget.

Pärast pikka ootamist tehti uuesti start.
Vallasin lolli peaga peale kahele vennale, tunnistan üles, olin süüdi. Tegin ringe ka. Teate ju küll kuidas lõppeb kohe peale starti ringide tegemine - Pole enam kuhugi minna. Sõitsin seega ühe hurraaga vasakusse nurka, üles tulin tagant 3ndana. Suutsin oma peaga, mis mulle antud on siiski midagi ette võtta ning finishisse, mis võeti vastu jällegi juba täielikus vaikuses, 34ndana.

Rohkem sõite ei toimund, seevastu ootamist toimus merel veel kõvasti! Kaldale sain Heidi Tenkaneni treeneri järel lohisedes.

Ma tean, nüüd oleks vaja paari head sõitu. Üritan homme end parandada ning tõesti, tulemustes see ei kajastu, kuid see, mis ma teen, tundub endale vähemalt aina rohkem ja rohkem purjeatamine olevat ning olen õnnelik, et saan teha seda, mis ma praegu teen. Väga mõnus on ning hea ettevalmistus eesootavaks hooajaks.

Homseks ei ole meil starti ette poole tõstetud ning seega on hommikul jällegi 11ks merele minek. Ei oska öelda, kas siis sõite ei plaanitagi järgi teha või mis, kuid jah, on nagu on.

Homseni.
Karla!

Tuesday, January 27, 2009

What is (your name)?

Täna oli päev nagu iga teine. Tegelikult siiski mitte, sest sain purjetada, mis oli mõnus:)

Sõite oli täna 3. Tuul oli tugevam kui eile, kuid tugev ta siiski polnud. Mingi 5-7 m/s, esimeses kahes sõidus vähemalt. Stardid olid jällegi head, väga head. Esimene sõit ma isegi mingeid ülisuuri vigu ei teinud, sõitsin täitsa kenasti, omaarust vähemalt. Probleem oli see, et allatuultes ei liikunud absoluutselt. Teine sõit tegin super stardi ning suutsin umbes sama reha peale astuda, mis eile. Koos Tonci Stipanoviciga läksime keskelt ning saime kõvasti peksa, mina muidugi rohkem, sest ta suutis mulle korduvalt silma teha. Allatuules endiselt ei liikunud, kuid viimaseks allatuuleks sain asja juba enamvähem liikuma.

Nüüd aga viimasest, 5ndast sõidust, mis oli väga huvitav. Start oli jällegi pole viga, kuid ainus kord, kus ma suutsin vasakule lõpuni minna, tuli välja, et oli vale kord. Mina ja paljud eesotsa poisid leidsime end vasakult viimaste hulgas, sest erinevalt teistest sõitudest vedas paremalt korralikult üles märki välja. Ülemise märgi võtsin tagant 5ndana umbes. Bakstaagis ei suutnudki end võib-olla veel nii hästi tööle saada, kuid koos meie liidri, Kontidesega, kes võttis ülemise märgi pärast mind, sõitsime taganttuules väljast kaarega, kus oli märgatavalt rohkem tuult ning võitsime u. 10-15 kohta. Krüssasin vasakult, kuid mitte nurgast. Võitsin veel mingi 5 kohta. Taganttuules jällegi väljast kaar ja 10 kohta umbes tõusmist. Isegi viimases külgtuules olin kiire ning finishikrüssus võitsin veel ühe koha. Kõige halvema algusega sõit kujunes siiani parimaks-22 koht.

Ma ei oskagi muud midagi öelda, et homme loodetavasti suudan end parandada ja hea alguse ning sõidu kokku panna. Ega mul midagi kaotada pole, tulingi siia ju hooaega alustama ning purjetama, mitte võitma. Loomulikult on natukene pettumus, et mingit edasi minekut pole märgata.

Sellegipoolest, täna pole mu tujul väga vigagi, tundsin end merel nagu kodus ning oli väga mõnus, erinevalt eilsest. Kokku olime väljas ligi 7h. Väsimus võtab võimu, ei jaksa teile rohkem enam kirjutada.

Tsauki!
Karla

Monday, January 26, 2009

Mõtlesin pikalt, mis sellele postile nimeks panna. Midagi asjalikku ning mitte väga nördimust väljendavat välja ma mõelda ei suutnud. Sellepärast jätsingi selle välja tühjaks.

Tänast päeva võiks kirjeldada vist kõige paremini nii, et ma näen tunneli lõpus valgust, kuid seda valgust nähes olen sedavõrd õnnelik, et karjatan ning tunnel variseb minu enda tegevuse tagajärjel kokku. Mitte, et ma hullult karjataks, kuid siiski, tundus kuidagi sarnane.

Klubisse läksin juba 8ks. 8.15 oli planeeritud rule 42 loeng, mis oli selline nagu ta ikka oli. Peale minu oli veel 2 vanameest. Väga mõttetu. Seejärel panin paadi üles, venitasin ning sättisin end valmis.

Tuul oli täna tugevam kui eelnevatel päevadel, kuid siiski mingi 3-5 m/s arvaksin mina. Puhus algul N/E-st. Laine oli väga ebameeldiv, lühike, kõrge, terav. Algul otsisin stardipaika, kuid lõpuks siiski leidsin mööda kaldajoont lõunapool asuva silmapiiril väikse paadi, mis oli meie suur stardilaev. Sõitsin end soojaks, proovisin liini ning läkski võistlemiseks.

Esimene oli muidugi üldine valestart, mis mul täielikult ebaõnnestus. Sellest polnud midagi. Pigem oli see isegi hea, sest sain end proovida ning teadsin, mida järgmine kord teisiti teha. Uskuge või mitte, aga see, mida ma mõtlesin, et võiks muuta, tuli mul ka välja. Leidsin õigel pool vaba ruumi ning sain vabalt liikudes kiirusega stardi. Ühena parimatest sain minema, arvan. Pilt oli seljataha vaadates kena (startisin vasakust otsast, seega kõik paadid olid mul kui seljataga), pautides läksin kõigil eest läbi. Vaid CYP Pavlos tegi enne mind paudi vasakule halsile, pärast mida ka mina olin võimeline seda tegema. Sõitsime päris pikalt vasakut ning ühel hetkel otsustas tema pautida ning minna vasakule layline-ile, kes saab aru, see saab. Mina sellist otsust vajalikuks ei pidanud ning see oligi minu tänane komistuskivi. Nurgad vedasid välja ja minu top 6 kohast sai ülemisse märki jõudes äkitselt umbes 45-50.
Loomulikult ei olnud see mulle üldse meeltmööda, kuid sundisin end siiski pingutama. Allatuuled mul pärast ülemist märki täna ei läinud. Teise krüssu ning viimaste allatuultega suutsin tõusta, finisheerisin 33ndana, mis on täiesti alla poole igasugust arvestust.

Teine sõit oli stardiga täpselt sama seis. Esimene üldine, teine arvatavasti paremuselt teine start. Seekord sõitsin veidi rohkem vasakule, mis andis ka parema tulemuse. Olin Del Solari järel teine. Seda kahjuks mitte kauaks, sest tegin seda, mida olin endale lubanud, et ei tee, kordasin sama viga!! Jälle jätsin lõpu nurka minemata ning langesin kolinal umbes 25ndaks. Taganttuules suutsin ronida veel liiga kalda alla, mis lasi grupil järgi tulla. Teine krüss sõna otseses mõttes sattusin olema valel pool hetkel, mil tuul pööras paremale, mis tähendas järjekordset hävingut. Enam ei tekitanud see minus mingit emotsiooni, sest olin end juba maha matnud, kui nii võib öelda. Sõitsin, loomulikult üritasin teha kõik nii hästi kui võimalik, kuid aura oli umbes selline nagu üheks hooajaks kokku ostetud superstaaridest koosnev jalgpalli klubi, 0 emotsioon. Viimase bakstaagiga suutsin alt kaarega (sama esimene sõit) võita mingi 5 kohta, sama palju umbes finishikrüssuga, (sama esimene sõit), mis tähendas kokku 31-st positsiooni.

Kokku annavad need sõidud mulle 30nda positsiooni 66 paadi võistluses.

Mingil põhjusel ei suuda ma end kuidagi aktiveerida, see on mu isiklik aus arvamus, mida olen teiega nõus jagama. Sõidan, aga ei ole nagu särtsu vms. Tahtmist on küllaga, kuid ei oska seda kuidagi avada. Sama, nagu uue DVD kilega. Sellegipoolest, homme on uus päev ning üritan end käima saada ning headelt positsioonidelt mitte ära langeda. Eks näis, mis saab.

Jätke mulle lund!
Karla

Sunday, January 25, 2009

5-4-1-Start!

Hei!

Täna oli meil registreerimise, mõõtmise päev. Läksin kümneks klubisse, et saada asjadega varakult ühele poole, sest ülesandmine pidavat hakkama 10. Nii see kahjuks ei olnud. Race-Office tegi mulle selgeks, et nad on selle operatsiooni alguse lükanud üheteistkümne peale. Sellest polnud isegi suurt midagi, sest mõõtmise, kui sellise sain siiski tehtud. Ütlen sellise tooniga, sest purjele pandi lihtsalt tempel, pilku tõstmata. Measurement Formi peal olid kõik: Mast, Hull, Sail, Foils. Pärast purje tembeldamist küsisin, et mis neist saab ning vastus oli minule "Dont worry about it!" Mõtlesin, et olgu siis nii ning läksin omi asju ajama.

Kell 11.15 algas tõesti lõpuks registreerimine, hilinemisega, nagu ikka. Järjekord oli selleks ajaks juba suureks kasvanud, sest kõik, kes olid tänase Miami Maratoni tõttu, mis meie klubist möödus autoga ummikus, ega pääsenud meie pesale ligi, olid samuti juba kohale jõudnud. Lõpuks saime ka selle tehtud. Seejärel tegin kerge kontrolltreeningu, vaadates kõik asjad, mis veel nokitsemist vajavad üle. Tegin stardiharjutusi ning harjutusasin tagurdamist jne. Olin veel kokku 1h. Tuul oli väga vaikne, 1.5-2.5m/s, veidi paremalt võrreldes kahe eelneva päevaga. See-eest oli palju soojem.

Edasi tegin kõik oma nokitsemist vajavad asjad korda, panin kleepsud paadile, pesin jne. Tulin koju, lugesin Sailing Instructionit ning varsti läksingi avamisele. See ei olnud mitte midagi erilist. Täiesti mõttetu, võiks isegi vist nii öelda. Kalkuni liha oli hea, ainuke pluss! Ajati täiesti mõttetut juttu, isegi USA kohta.

Nüüdseks olen tagasi kodus, veedan õhtut võiks juba öelda, et traditsiooniliselt - vaatan NBA-d. Tegelikult ma teen midagi asjalikku ka. Lugesin veel reeglite muudatused igaks juhuks kordamise mõttes läbi ning vaatasin juba veidi asju kokku. Homme siiski 8.15 Rule 42-e miiting.

Homme läheb lahti, hoidke pöialt ja säilitage seda lund, sest ma tahan saunast lumme minna!
Peace out!
Karla

Saturday, January 24, 2009

Hard training or lifestyle?

Täna algas hommik nii nagu tal siin juba kombeks on: soe, päike ja vaikne tuul. Võtsin seega väga rahulikult ega kiirustanud klubisse. Lõpuks siiski sinna jõudes panin paadi üles, rääkisin veidi Harlesega ning läksin veele.

Nüüd aga selle pealkirja juurde. Algul oli mul kõikide raamatute abiga välja mõeldud kõikvõimas plaan, kuidas ma kõigepealt teen soojenduseks kerge krüssu, seejärel paudi, halsi, ringide jne. harjutusi. Nii see siiski ei läinud.
Tõsi, soojenduse ma tegin. Mingil ajahetkel isegi treenisin halsse 8 minuti jooksul, isegi tegin 720 kraadi harjutust, kuid nii nagu ma seda ette olin näinud, nii ma seda lõpule ei viinud. Merel olevad teised laserid tõmbasid mind kui magnet vastasmärgilist. Seega lõppeb asi sellega, et sõitsin horvaatide, Pavlose, norraka, taanlase, kandakate, usakate ja rootslasega suuremat sorti pundis horvaatide treeneri juhendamisel.

Sellega jõudsingi selleni, et purjetamine peab ikka eelkõige fun olema. Meile kõigile, kes seda teevad. Tipp-sport või mitte, fun on tähtsaim, siis jätkub ka tahtmist, usun mina. Seega, ei hakka ma siin üldse mingisuguste tõsisemat sorti tehnika harjutustega tegelema vaid katsun sellest kõigest võimalikult palju mõnu tunda ning kui aeg tuleb (võistlus), siis endast anda kõik, mis mul hetkel välja pakkuda on. See kuidagi pingeline seisund, et sa oled kellegagi joonel ning proovid temast kiirem olla. Selline asi köidab mind.

Üldiselt oli täna suhteliselt tricky päev jällegi. Ilm oli iseenesest täpselt sama nagu eile. Kuidagi soojem oli ainult, võib-olla kõigest tundus. Pagiline, väga pagiline, kuid mitte Tallinna idatuul pagiline. Kuidagi sellised pikemad briisid on, mis kestavad nii 5-10 minutit, mis seejärel vaibuvad. Kokku veetsin Atlandi vetes täna tubli 3 tundi, mis möödusid lennates, oleks võind 5 ka teha, kuid vanusega tuleb vist ka suts kogemust ja vilumust, mis mind selles osas piirasid.

Homme algabki idee poolest võistlus, hommikul mõõtmine, seejärel vaatan paadi veel üle ning teen kiire sulpsu merele, mõõdan hoovust ning vaatan niisama ringi.

Homseni kallikesed!
Karla

Friday, January 23, 2009

I´m Livin It, And I´m Lovin It!

Ciao!

Täna oli mõnus päev. On, tegelikult. There, I said it!

Hommik algas jällegi päiksega, kuid tavapärasest soojema ilmaga. Ärkasin, märkasin ning läksin klubisse paati üles panema. See tehtud, tulin koju tagasi teisi riideid võtma, sest pealtnäha polnud kallutuspükstega mitte kui midagi teha. Seejärel tagasi klubisse purjetajate "lemmiktegevuse" juurde - tuule ootamine. See möödus tegelikult suhteliselt mõnusalt. Kuna see oli mu aasta esimene passimine, siis tundsin isegi sellest rõõmu, kuigi tõesti, veidi naljakas on, et enne kui üldse veele saan, pean juba tuult ootama. Igatahes läks see lõbusalt: rääkisin Harlesega, kes ikkagi sõidab, mis sest, et teda üles antud pole. Kuid küllap kuidagi siis saab. Väga tore igatahes. Mida rohkem eestlasi, seda uhkem. Enamus ootamise ajast veetsin aga soomlasest 470 sõitja, Joonasega, rääkides pehmelt öeldes maast ja ilmast - juttu jätkus kauemaks.

Lõpuks, tegelt mitte nii väga lõpuks, u. 1h ootasin vaid, tuli tuul. Algul oli ta vaikne, kuid mitte väga hull. Ehtne "wind building up". Seejärel tuul aina tugevnes, lõpus sain kallutadagi, kuid ega ta päris stabiilselt keskmiseks ei jõudnudki. Väga breezy oli. Lühidalt öeldes võiks ilma kokku võtta sõnadega "Super purjetamise ilm". Sile vesi, päike, keskne tuul, mis natukene mängib, et igav ei hakkaks. Just the way I like it!

Sellega asi siiski ei piirdunud. Jõudes linnale aina lähemale, (linn on üle lahe teise poolsaare peal), kohtasin kahte kutti. Panin neile mõttes nimeks Ed ja Bob, kes teab, mis põhjusel siis... Igatahes, need kaks kutti olid tegelikult suisa delfiinid. Mitte sellised suured nagu nad Brasiilias olid, et neid kartma peaks, vaid pesuehtsad nunnud, sellised nagu filmides. Neil oli vist parasjagu järgmise jõulupeo kava harjutamine pooleli, sest muud nad ei teinud kui hüppasid konstantselt täpselt samal ajal täies pikkuses veest välja, korduvalt. Nagu filmis! See oli väga mõnus! Homme, kui pole just tugev tuul, võtan fotoka mingisuguse kilekoti või millegiga merele kaasa ning üritan Ed-i ja Bob-i uuesti kohata.

Mis veel? Vesi on siin väga madal, kohe väga. Loodetavasti elame üle. Laine eriti ei moodustu, kui siis sildade koha peal, kus saari ees pole. Ja kui selle lõigu pealkirja vaadata, siis peaks vist mainima, et mu kallil emal, kes minuga siin seda rasket reisikoormat jagab, on sünnipäev, seega, palju õnne võib talle nüüd teie maal seal juba tagant järgi soovida!

Sellega minu päev siiski veel ei lõppend, sest vee peal olin vaid 2h, kuigi oleks tahtnud kauemaks jääda, kuid plaan on plaan. Edasi tegelesin sellega, mida USA-s ikka tegema peab. Käisin Shopping Mall-is. Uskuge või mitte, aga midagi ma ei ostnud. Kuid see ei ole üldse teema, sest hoopis märkimisväärsem on see, et see Mall oli maailma suurim - 280 poodi.

Nüüd olen ma kodus. Permanentselt vist! Sellel on vaid üks põhjus - leidsin, et meie televiisor näitab iga õhtu live-is KÕIKI nba mänge. Hetkel on käsil Knicks-Grizzlies, mille minu lemmiktiim, knicks paistab võitma. Jeei! Eks näis, mis televiisor mulle veel ette sööstab.

Homseni!
Lumist laupäeva teile!
Karla

Thursday, January 22, 2009

2009, Here I Come!

Hei!

Täna oli väga produktiivne ja purjespordi keskne päev juba. Hommikul võtsin rahulikult, ärkamisega ei kiirustanud. Edasi jalutasin klubisse mööda mere äärt. Merd vaadata on siin suhteliselt keeruline, sest igal pool on klubide ees saared, mis varjavad sadamaid.

Ilm oli soe, vastupidiselt sellele, mida windguru väitis, 13 kraadi? Pigem 20+. Klubisse jõudnud, vaatasin natukene niisama ringi ning seejärel otsisin üles Andy, mehe, kelle käest mul lootust 25ndal paat oli saada. Rääkisin temaga ning sain kokkuleppele. Nüüdseks on mul paat juba käes, üleval kaa. Seega, Homme algab minu jaoks 2009 purjespordi hooaeg, sest lähen vee peale - midagi, mida ma olen juba pikka aega oodanud.

Õhtupoolikul tegin veel ühe veidi kergema jooksul kui eelneval kahel päeval, põlved teevad valu sellest asfaldi peal jooksust. Täna suutsin 75% ajast vähemalt muru peal joosta.

Üldiselt läheb hästi, esimene vaimustus hakkab üle minema ning hakkab tekkima kodune tunne, rutiin, mida ma võib-olla, et isegi otsingi. Kindlasti aitas sellele kaasa fakt, et ma ei tegelenud täna ühegi turismi sorti tegevusega, vaid tegin nii, nagu ma kodus harjunud tegema olen.

Midagi huvitavat ka - nägin tänaval pärlit: kõigi Aston Martinite ja Ferraride vahel sõitis uus Nissan Skyline. Nüüd on ka see enda silmaga nähtud.

I´m Out!
Karla

Wednesday, January 21, 2009

Florida Gators



Hei!

Täna oli selline päev, et auto viis meid Florida sisemusse, soosse, kus nägime kõiksugu huvitavaid lindusid ning loomi. Kõndisime kõrvuti alligaatoritega ning sõitsime politsei akadeemiast kuulsaks saanud "airboat"-ga. See oli väga mõnus, sarnanes väga-väga driftimisele! Alligaatorid enda kõrval, meetri kaugusel, ilma mingi piirde või asjata oli see-eest veidi ebameeldiv. Loomulikult oli see huvitav, kuid siiski kuidagi eba!
See võttis meil kokku umbes pool päeva, mille järel tegin ma midagi ajaloolist: Sõin Burger Kingis...See pole siiski üldse erakordne, nii kahju kui see ka pole, kuid uudne on hoopis see, et sõin seal salatit, mis oli suhteliselt paberi maitsega.
Edasi, koju jõudnud tegin jooksu ning harjutused ning seejärel läksime minu jaoks oodatuimale päeva osale, Celticsi-Heati mängule. Kogu asi oli väga sarnaselt üles ehitatud Chicago Bullsi kodule. Atraksioonid olid samad jne. Heati fännid pole aga absoluutselt mitte mingid fännid. Õhus polnud peaaegu kordagi "elektrit", kuid samas ega selleks polnud ka põhjust. Celtics võitis 98-83, vist. Uni tuli peale. Mitte praegu, vaid juba mängul! See on juba aga halb, kui minul NBA-d vaadates uni tuleb.
Ühte päeva rohkem täna mahutada ei suutnud, kuid seegi väsitas nii, et praegu kirjutan siin, silmad kinni vajumas.


Panen paar pilti ka!
Karla



video video

Tuesday, January 20, 2009

Yes We Can!

See on vist tänane märksõna tõesti.
Alates tänasest päevast, 20ndast jaanuarist 2009 on USA-s ametis uus president, Barack Hussein Obama.

Tänane päev koosneski suuresti just sellest, et temast sai president. Ka minu Miami elu sai sellest paljuski mõjutatud. Algatuseks käisime hommikul kusagil linnahalli taolises kohas vaatamas suure ekraani pealt Obama inauguratsiooni. Rahvast oli murdu ning tujud olid laes.

President Obama kõne kuulatud, tegime väiksese pausi poliitikast ning tegime kerge 5h-se shopingu usun, et minu elu suurimas shopingmallis. Tegime autoga ringi ümber poe, see oli vist mingi 1.5 miili, 250 poodi.

Seejärel tulime koju ning vaatasime telekast edasi ametisse pühitsemise pidustusi. Uuel presidendil on päris raske päev selja taha saamas, 10 balli, millelt ta läbi peab käima!

Sellegipoolest, päris ameeriklast minust veel saanud pole. Õhtu pimeduses tõmbasin selga enda Batmanilikult (seda sellepärast, et olen praeug batmani lainel ning vaatan järjest neid filme) liibuvad jooksupüksid, tõmbasin vestiluku, millele suurelt peale kirjutatud Estonia, eest kinni ning läksin enda igapäevasele jooksuringile, mis täna oli juba veidi pikem.

Nüüd aga ongi minu väsitav päev õhtus ning sätin magama, et juba uueks päevaks siin nö. imedemaal välja puhanud olla.

Homne toob kaasa meil national pargi külastuse, näen vast ära oma Florida Gatorid, ehk siis kohalikud krokodillid ning õhtu kulmineerub Miami Heati-Boston Celticsi vahelise mõõduvõtuga.

Homseni,
Karla

Monday, January 19, 2009

Port Of Miami, Porting My Candy!

Tsau!
Täna oli esimene täispikk päeva koha peal. Hommikul võtsime asja väga rahulikult, seejärel sõitsime ringi ja vaatasime ringi.

Esimese asjana sõitsime klubisse, mis asub siit mingi 2 miili kaugusel. Nägin Mikaela Wulffi, kuid pikemalt rääkima ei jäänud. Vaatasin slipi äärde ning vesistasin vaadates kuidas Kyle Rogachenko parasjagu veele läks. Mõtlen, äkki üritan ka siiski varem paadi kätte saada. Tundus, et minu paat on igatahes juba seal, sest selle firma logoga paate oli terve hunnik seal kärude peal, täiesti identseid ja uusi.

Ilm oli täna üldiselt ilus, vahelduva pilvisusega, nii nagu kodumaal ilmataatidele ikka öelda meeldib. Aga täna see tõesti nii ka oli, oma kõige õigemas tähenduses. Ärgates oli kena päike, päeva peale tekkisid pilved, kuid lubatud sadu jäi tulemata. Samuti oli päris normaalne tuul, mingi 10-12m/s.

Edasi klubist liikusime igatahes rahulikult Miami Beachile, kus oli see kurikuulus tänav, millel mitu tuntud filmi tehtud on, nagu Scarface jne. Tunne oli väga super, käisime rannas ka, jalgupidi vees. Uskuge või mitte, kuid täpselt seal, kus me vette läksime päevitasid Ene tuttavad, kes olid Estraveli pakkumisega siia tulnud. Nii suur see maailm ongi. Ostsin sealt tänava pealt endale ka maha jäänud ujumispüksid.
Edasi vaatasime natukene niisama ringi ning ostsime ülehomseks, 21-ks kuupäevaks Miami Heat vs. Boston Celtics (NBA valitsevad meistrid) piletid. Loodan, et tuleb super mäng.
Seejärel tegime natukene kohustuslikku shopingut ja läksime golfi mängima. Golf tuli täiesti enam-vähem välja, kui arvestada, et ma pole sügisest saadik mänginud. Sain isegi ühe boggie või kuidas seda nüüd kutsutigi. Ene sai endale uue varustuse ka.

Sellega minu päev veel ei lõppenud, käisime veel toidupoes, mis siin maal on ikka tõsine seiklus. Kõike tahaks osta, sest kõik tundub nii hea. Sellegipoolest suutsin hoida kindlat joont ja enda dieedile vastavat kraami osta. Koju jõudnud, tegin kerge jooksu, klubisse ja tagasi. Ülimõnus oli, lühikese pluusiga oli täpselt paras õhtuses soojuses. Tegin veel paar harjutust ning nüüd vaatan ESPN-i pealt teist järjestikust College baskeballi mängu. Endiselt on ülimõnus, kuid aklimatiseerumine on veel täies hoos, sest kell on 10 ning mul on reaalne uni!

Pidage külmas vastu!
Panen paar pilti ka:


Olge muskad!

Sunday, January 18, 2009

I´m Going To Miami, Welcome To Miami (Will Smith)

HEI!
Olen nüüd kohal!
Algatuseks lennust. Kui arvestada välja fakt, et minu taga istus väga sophisticated leedulanna oma 50ndates, kel oli suur karvane kasukas, mis haises nii higi järele, et Lauri ja Marko käest võite küsida, meil jõusaalis on üks kutt, kes haiseb sama moodi! Kõigele lisaks, ta veel läkastas ka iga 2 sekundi tagant, ilma, et paneks kätt suu ette. Sellegipoolest sain ma sellest kiiresti üle, sest suure JUMBOJETI peale oli meid kokku umbes 50, mis tähendas, et kõik said üle 4 istme magada, kaasa arvatud mina. Väga mõnus oli. Lend läks libedalt.
Nüüd aga juba Miamist!

Algatuseks, on siin õhtul nüüd, kell pool 11 20 kraadi sooja. Käisime õues lühikeste pükstega jalutamas, väga mõnus oli. Kuid tegelikult alustaks ma hoopis algusest:
Jõudes meie neighbourhoodi, oli meil suu väga lahti, sest igal pool olid mustad ning tegemist oli kõige ehtsama getoga, mida ette kujutada oskad. Kõik aga muutus paugu pealt, ühe ristuva tänava juures sai mõttelise joonega slumist eliitlinnaosa. Täpselt selle piiri taga asub ka meie kodu, mis on ausalt, parim majutus, milles ma kunagi olnud olen. Lisan ka pilte:





Igatahes, tegu on väga euroopaliku apartmendiga, väga minimalistlik ja mulle väga meelepärane. Köök on suurepärane, Stinale kindalsti väga meeldiks, siin on kokkuraamatud ka meil ning külmkapp on terve garaaži suurune, nii nagu USA-s juba kombeks on. Dušširuum on ka selline, muidugi on neid esiteks 2, teiseks on duššil ka need masseerimismasinad vms, mis on väga head. Rõdu on ka hea, kus asju kuivatada. Elame viiendal korrusel, 6ndal asub terrass basseini ja päevitamistoolide ja kõige muuga. Apartmendiga kaasnes kõrval majas asuva Jõusaali pääse, nii, et vaatan ilmselt mingi päev sinna ka.
Edasi, üle tee on muidugi CVS Pharmacy, väga mõnna on, kui pood nii lähedal on. Ümber nurga on sushi baarid ja värgid, diivanid on tänava ääre peal nii nagu välikohvikud raekoja platsis, kuid väga lõunamaise tooniga. Superkaif!
Õhtustasime loomulikult ka juba u. 300 meetri kaugusel kodust asuvas Cheesecake factory-s. Mina võtsin "väikse" Ceasari salati ning Ene ja Ants jagasid Stina, sinu lemmikut, Farfallet selle kana ja mölluga. Seejärel tegime väikse jalutuskäigu ning tulime tagasi koju.
Esmased muljed on, et ei taha vist tagasi tulla. Olen otsinud USA linna, mis mulle igati istuks ning see võib vabalt olla SEE ÕIGE!
Praeguse seisuga on kõik väga super, homme üritan vaadata ka klubi üle, ookeani ääres küll juba käisin, vesi oli soe!
Homseni!
Olge muskad!

Saturday, January 17, 2009

7.00

Jah, see on lennu aeg! Kell on 6.19 ning ma kirjutan Tallinna lennujaama uues osakonnas, kus muide on erinevalt kõikidest teistest maailma lennujaamadest igal pool PISTIKUD, blogi. Uni võtab võimust, kuid lootus, et kunagi saab lennukisse magama, on juba piisavalt mõnus. Esimene asi, mis maha jäi on juba teada...Kõik päikseprillid: nii purjetamise uued polariseeritud prillid, mida ma nüüd saan alles Palmal proovida, kui ka kõik võimalikud tavalised päikseprillid. See ei ole just kõige parem uudis, kuid loovetavasti saan hakkama.

Hoian teid kursis, kuid ega ma ei oota, et te kell pool seitse istuks internetis ja loeks minu tavalist turistiklassi journeyt Miamisse!

Kõike paremat!
Karla

Wednesday, January 14, 2009

Countdown to Miami World Cup!


Hei!


Veel on minna 4 päeva ning siis olen mina juba lombi taga Miamis, head ilma nautimas. Esmalt sean end kenasti sisse ning seejärel, 25ndal saan paati proovida, peale mida, 26ndal algabki juba võistlus maailmakarika punktidele. Hetkeseisuga on üles andnud 55 laserit, mis on OM-i järgse aasta kohta mitte Euroopas toimuva võistluse kohta ennekuulmatult palju-see on otseloomulikult hea!


Endal on igatahes juba hammas verel, sõiduvajadus SUUUR ning tahtmine ka laes. Loodan, et saan sealt hooaja alguseks hea fiilingu ning kõik läheb nii, nagu me seda tahame.


Keep in Touch!

Karla

Thursday, January 1, 2009

Head uut aastat kõigile!

Loodetavasti kõik teie soovid täituvad !

Ja muide, 2011 valik on Perthis!:)