Saturday, February 19, 2011

Oih

Hei!!

Nii kiiresti läks see aeg.

Puhkasime paar päeva: käisime Miami Boat Show-l, päevitasime, päevitasime veidi veel. Rannas, rõdul, igal pool. Vahelduse mõttes käisin ka jooksmas paar korda. Samuti jõudsime omadega ka Miami delfinaariumisse, millest ma teile ka koju jõudes siia pildi panen nt.

Nüüd on asi aga nii kaugele jõudnud, et pean otsad kokku tõmbama ja juba ongi kahjuks aeg tagasi tulla kodumaale, kus meid ootab ligi 55-60 kraadine temperatuuri muutus. Mõnna!

Hetkel võtan veel soojast viimast. Tegelikult küll mitte, sest istun diivanil ning vaatan telekast NBA All-Star weekendit, kuid siiski. Homme hommikul vara seame sammud juba lennujaama ning siis kohe-kohe olengi kodus!

Kodus pikemalt,
Karla

Wednesday, February 16, 2011

Digimuutus

Hei!

Täna oli selle laagri üks tähtsamaid päevasid. Nimelt pakkisime konteinerit, mis tähendab, et idee järgi peaks see tagama ka meie edasiste treeningute võimalikkuse kodusel mandril, mis tõesti on suhteliselt tähtis, kas pole?

Lühidalt öeldes väga ladusalt pakkimine ei läinud. Tegelt nagu läks, kuid siinsed firmad ei ole oma kompetentsuse tasemel ning seega meist sõltumatutel põhjustel kulus selleks nagu ikka, terve päev. Tegelikult polnud sellestki hullu, sest erinevalt teistest mul oodates kõht väga tühjaks ei läinud ning sain hoopis juba nautida väikest viisi turistielu, võttes hulganisti päikest.

Sellest ka selle postituse pealkiri. Nüüd on aeg jõudnud nii kaugele, et ma puhkan! Puhkan nii kuidas oskan, sest ülearu palju ma seda oma elu jooksul teinud pole. Kavatsen kindlasti kõvasti Miami Bronze-i endale saada ning erinevalt Goodisoni blogist, siis mina mõtlen tõesti nahavärvi! Tema nimelt kasutas "Miami Bronze"-i jutus, mil ta oli OCR-lt pronksi võitnud. Mina aga kavatsen "to get my bronze on!"

Samuti on meil plaanis külastada kohalikku delfinaariumit ja vaadata, kuidas Edi ja Bobi sugulased vähe väiksema veega hakkama saavad. Tulemas on veel Miami Boat Show, seega tegemist jagub. Arvan, et koju tuleku aeg jõuab enne kätte kui ma oh ega ah öelda jõuan, seega külmale maale naasmisest mul pääsu nii ehk naa pole.

Seniks võtan viimast sellest soojast mõnusast paigast, mille nimi on Miami!

Karla

Monday, February 14, 2011

Kanjets


Multfilm!

Umbes nii on. Meie laager hakkab läbi saama. Tegelikult treeningute osa juba ongi läbi ning nüüd järgneb vaid pakkimine ning seejärel juba 4-5 päeva päris ehtsat puhkust!

Nimelt ei lenda ma sel aastal kohe otsejoones koju, et uuesti treenima ja rassima hakata, vaid võtan aja maha, puhkan end välja ning naudin tsiviilelu üldisemast aspektist. Polegi elu jooksul just kõige rohkem puhanud nii kusagil soojas kohas.

Rääkisin teile nüüd puhkusest, kuid tegelikult on sinna veel paar päeva minna. Olgugi, et trennidega on ühel pool, nüüd tuleb keskenduda veel 2 tugevat päeva, et paadid saaks pakitud ning kodus oleks need hea uuesti konteinerist tervena välja tõsta.

Üldisemas plaanis ei suuda ma uskuda kui kiiresti see laager möödus. Samuti ei suuda ma uskuda kui palju me sel aastal treenisime. Võtsime juba plaani tehes mahtu eelmise aastaga võrreldes vähemaks, keskendudes ikka kvaliteedile ning jättes veidi enam rõhku ka füüsilisele ettevalmistusele. Seda tehes tuli füüsilise tunde kõvasti rohkem kui eelneval aastal, meretunde lõpuks siiski vaid näputäis vähem kui eelneval. Väga erinevalt tundin end eelmise aastaga võrreldes, kuidagi väga vaba ja nauditav oli kogu protsess, ei mõelnud enda jaoks asja liiga keeruliseks ning tundsin kõigest rõõmu.

Loomulikult aitas mind ka see, et tõele au andes oli enamus ajast mul keegi pereliikmetest siin, mis aitas mul end ülimugavalt ja koduselt tunda lastes mul keskenduda ainuüksi tähtsale, treeningutele või siis vastavalt võistlusele. Suur tänu mu perele, et nad minu arengusse jätkuvalt nii tugevalt õlga alla panevad!

Mitte, et ma enam siit maalt ei kirjuta, kuid ütlen juba ette ära, et koju naastes teen ilmselt ka mingi vähe korralikuma ja sisukama posti, kus võtan kogu laagri, kaasa arvatud regatt, kokku ning räägin kõigest vähe lähemalt.

Järgmise postini,
Karla

Friday, February 11, 2011

Motiveeritult vastuvoolu

Hei!

Öeldakse, et Eesti inimesed ei saa algul vedama, pärast aga on pidama saamisega keeruline. See igatahes meie tänase päeva lööklause küll ei olnud.

Päev algas minule suhteliselt nukral noodil, sest Stina läks koju. Olgu nagu on, et ma olen arenenud igas mõttes ja suudan ka ilma lähedasteta kodust eemal olles tugevat tööd teha, siis positiivse poole peale seda ära minekut küll kindlasti ei paneks.

Stina saadetud ei võtnud päev sugugi nii tuure üles nagu ta pidanud oleks. Klubisse jõudes oli tuulega esmakordselt nii nukker, et ei teadnud, kas on mõtet minna. Kuna ilmataat õhtuks paremat ei lubanud otsustasime minna ning võtta, mis võtta annab. Õnneks meil siiski ei läinud, sest tuul vaikis täiesti ning juba 30min pärast olime tagasi kaldal.

Tegime siis hoopis füüsilist, kuid ka sellega ei olnud asi lust ja lillepidu. Nimelt oli taevas ääretult pilvine ning üleüldse päev väga hall ning Miamile mitte omane. Tibutas vihma, sadas vihma, siis ei sadanud ja siis jälle sadas. Natukene planeerimist ning meteoroloogia kaartide jälgimist leidsime siiski kõikide takistavate faktorite kiuste hetke, mil saime kuivalt oma rattasõidu ära teha.

Ajaks mil sellega ühel pool olime ei sillerdanud merevesi peegeldades enam vastu vaid lainetas. Tekkinud oli tuul ning meil motivatsioon, et end uuesti riietada ning merele kamandada. Kiire söök ning teoks see saigi. Üritas ilmataat, mis ta ürias, kuid merele me jõudsime! Saime veel kallutada ning üldse huvitava tuule osaliseks, väga mõnus treening!

Õhtul istusin pikalt diivanil, vaatasin ära ühe filmi ning püsti tõustes avastasin, et on kaks varianti: kas laager on vaikselt jõudmas lõpusirgele, või hakkan ma vanaks jääma. Lihased on mõnusalt kanged ning karjuvad massaaži järele, mis on üks väheseid asju, mis mind sinna külma kodumaale hetkel tõmbab!

Ärge külmetage,
Karla

Thursday, February 10, 2011

McAwesome!


Hei!

Paar päeva on jällegi möödunud ning olen õhtuti olnud liialt surnud, et midagi siia kirjutada.

Täna on aga läbi saanud meie treeningtsükli raskem pool, on puhkepäeva hommik ning olen valmis kõik tagasi tegema.

Kuna viimastel päevadel juhtus nii nagu treeningtsükli lõpu poole ikka, et läheb elu veidi keerulisemaks, siis otsustasin enda elu ka veidi elavamaks teha, et oleks mitmekülgne ning mittenüristav tsükli lõpp.

Sellest tulenevalt üleeilsel päeval tegin teistele ettepaneku, et tavapärase rattasõidu asemel lähme hoopis jooksma. Jooksmine ise mind tegelikult eriti ei paelunudki, kuid mul oli veel kurjem plaan. Nimelt, sõitsime autoga Miami beachi peale ning jooksime rannaliival. Väga mõnus oli ning vajalik getaway rutiinist samuti. Pärast seda läksin ühe hurraaga loomulikult merre ujuma, mis oli imeline! Edasi mängisime rannaliival ameerika jalgpalli ja pesapalli ning enne kui jõudsime oh ega ah öelda oligi õhtu käes!

Järgnev päev, eile siis, tegime viimase treeningu merel enne puhkepäeva. Pean mainima, et mul oli vahepeal kuidagi keeruline endaga seal merel piisavalt edukalt oma äranägemise järgi hakkama saada, kuid eile oli kõik endine. Tundsin end suurepäraselt ning see andis hea fiilingu, et minna vastu puhkepäevale ning sellest ka maksimaalselt mõnu tunda. Pärast merd tegin täna uuesti ratast nagu tavaliselt. Võimatult hea tunne on ikka ratast sõita jooksmise kõrval, ausalt ka! Õhtut läksin veetma jällegi aga kodust eemale. Seadsime Stinaga, kes muide kohe kohe, homme juba kahjuks koju sõidab, suuna taas Miami beachile, kus õhtustasime ja veidi pikema jalutuskäigu ette võtsime. Minu jaoks oli see lõppkokkuvõttes üüratult mõnus, kuid vägagi palav!

Nüüd aga soovin nautida oma ära teenitud puhkepäeva! Ei oskagi veel öelda, mida ma sellega peale hakkan, kuid küll te sellest juba hiljem kuulete!

Karla

Monday, February 7, 2011

Ooah, Kui Hea!!!




Heippa!

Ma ei tohi ikka endale kaamerat peale panna. See vist peletab tuule ära.

Täna nimelt tundus hommikul tuuline olevat ning eelmises lauses mainitud tendentsi märganud, mõtlesin, et jätan selle täna maha. Õigesti tegin, põhimõtteliselt.

Halb on selle juures vaid see, et teil jääb nüüd see mõnu, mida ma kogeda sain merel nägemata. Nimelt oli meil täna mõnus mõnus mõnus ilm, kus ilmataat kostitas meid ligi 28-29 soojakraadiga, vesi 25-26 ning tuul alguses 7-9 m/s, pärast suisa kuni 11m/s. Kõige tipuks, kirsiks tordi peale oli see kõik mõnu veel merelt, seega oli ka lainet! Oh kui hea oli üle pika aja jällegi jalad ribadeks kallutada nii, et pärast on voodist keeruline tõusta. Seda viimast juba ka pärast lõunauinakut muideks kogesin.
Jalgede ribadeks kallutamine on üks aspekt, kus ma Clay Johnsoniga vast ka kõige enam nõustun. Nimelt rääkis tema siinsel regatil juhtpositsioonil olles, kuidas purjetamine on nii palju spetsiifiline asi, et paadis olemist ning merel treenimist ei asenda miski. Tõsi ta on, siililegi selge, selleks ma ka siin Miamis praegu viibin. Siiski, minu arust on just kallutamine see, millele pole mitte mingit asendust. Kallutuspink ning kõik muud trenažöörid on nohu võrreldes õige pesuehtsa, vett lendava ja raske kallutamise tööga.

Miks mul see tuul ja kallutamine üldse nii hinge läks? Asi võib olla selles, et tegemist oli selle hooaja esimese tõsiselt mõnusa tugeva tuulega ning jalgadele järjekordne uus asi, mis vajab harjumist. Sel põhjusel annavad nad mulle ka hetkel praegu voodil lebades korralikku tagasisidet täna merel toimunust ning nuruvad vaikselt venitust.
Igatahes, mõnus mõnus mõnus mõnus! Rohkem ei olegi nagu midagi öelda.
Pärast tegin veel rahuliku lõdvestava rattaringi ka otsa, et jalad lahti kerida, nüüd võtan asja rahulikult ja naudin ilusa päeva ilusat õhtut. Vaatab, võib-olla, et lähen kinno?! :O

Olge te ka mõnusad!
Karla

Sunday, February 6, 2011

Superbowl Sunday



Hei!

Täna oli meil eriline päev. Pärast merel käimist ja füüsilist ootas meid ees huvitav õhtu. Seda vähemalt minu jaoks. Anne-Mari küll vist eriti ei nõustuks minuga, kuid siiski.

Õhtu saabudes oli täna nimelt aeg Superbowliks, mis on kohaliku Ameerika jalgpalli liiga finaal. Seal kohtusid Green Bay Packers ja Pittsburgh Steelers. Mäng oli huvitav ja pingeline, Packers selle lõpuks siiski võitis.

Ilm on meil endiselt väga soe. Käisime Stina ja Lauriga pargis palli ka viskamas ning sain end ka seda tehes mõnusasti higiseks, nagu ikka. Üritasime ka pesapalli mängida, kuid kurikaga palli tabamine oli meie kõigi jaoks veel suhteliselt tõsine probleem.

Nüüd on aeg uinuda,
Karla

Saturday, February 5, 2011

Mõttetu Pxsk!

Hei!

Täna oli suhteliselt huvitav päev. Algas nimelt sellega, et viisin Stina Dolphin Malli shoppama. Mul avanes see võimalus sellel põhjusel, et täna oli meil hilisem treening plaanitud.

Sellest autosõidust, uskuge või mitte, viisin end kuidagi väga mõnusasse staadiumisse, valmis treeninguks. Paljuski oli selleks heaks tuju tõstjaks kohalik raadiojaam 99.1, mis mängib sellist muusikat, mis tõenäoliselt vanematele inimestele kui 25 Eesti vabariigis peale ei lähe.

See selleks... Ilm oli suurepärane. Postkaart purjetamise ilm. Päike, mingi ligi 30 kraadi, 7-8 m/s. Mida veel ühelt päevalt tahta? Oli vist kunagi selline ütlemine, mis vene keelest tõlgituna võiks kõlada umbes midagi sellist: "Elu oli ilus ja ümmargune nagu pall, kuid siis tekkis sinna palli mõra ning ta omandas pxxse kuju." Selline seis oli ka meil purjetamisega täna. Vees oli mingil põhjusel isegi Miami kohta võimatult palju adru ja muud sellist, mis on mainitud selle postituse pealkirjas ning see tegi igasuguse naudingu väga keeruliseks. Vähemalt minu jaoks.

Krüssu jooksul tõsta 8-9 korda sverti, et saada adru mainitu tagant ära on ütlemata nõme tegevus. Mitte, et ma lõppkokkuvõttes mitte midagi tollest päevast õppinud poleks, kuid treeningu nauditavuse tegi üpris keeruliseks see pealkirjas mainitu, mõttetu Pxsk!

Loodame, et homseks on adru kuhugi kaugustesse ujunud, tuul seevastu pole kaugustesse sugugi kadunud ning saab ühe korraliku tuulisema poolse ilmaga maha. Oi kuidas seda tahaks!

Olge mõnusad,
Karla

Friday, February 4, 2011

My Ami!


Hei!

Oleme nüüd treenind, treenind ja veel kord treenind. See on ka vast põhjusi, miks ma kirjutanud teile midagigi pole. Teiseks põhjuseks võiks lugeda selle, et alati kui ma kirjutama peaksin, olen päevast nii väsinud, et pole enam mitte mingit motivatsiooni seda kõike kirja panna ega ka seda uuesti läbi elada. Seega proovin täna keset päeva siia väikse jutukese ikka meisterdada.

Läbi ma seda uuesti siiski elan, ainukese vahega, et öö on vahel. Päevad on nimelt treeninglaagrile omaselt saanud väga sarnase väljanägemise. Ega see tegelikult pole üldse paha asi, erinevalt sellest, kuidas see siit tekstist loetuna võib tunduda. Kõik toimib kui kellavärk ning tippspordis on see vägagi suure kaaluga. Aastatega on tekkinud üleüldine vilumus ning ka kogemus selle miljöö ja linna koha pealt, seega kaldal ootab mind alati väga kodune tunne ning olgugi, et oleme siin juba viibinud ei tea kui palju aega, pole erinevalt 15-aastasest Karlast praegusel Karlal koduigatsuse haisu ka mitte!

Trennid ise kulgevad suheliselt hästi. Tunnen, et mu "game", ehk siis see, mida mina lauale panen on eelmise aasta teinud päris korraliku hüppe. Olen üleüldiselt muutunud paremaks, detailidesse laskuma hetkel ei hakka.

Muu elu koha pealt muutub elu meil siin järjest hõredamaks. Ammu oli see kui kodumaa suunas seadsid enda teekonna Ene ja Ants, siis täna hommikul pidi selle reisi ette võtma ka siia puhkust veetma tulnud isa Toomas. Ega kaugel pole seegi aeg, kus Stina peab koju tagasi sõitma, jättes mind siia üksi. Siis pean ise süüa hakkama tegema! Noooo!!!! Mitte, et ma nüüd nii laisk oleks, kuid söögil ja söögil on vahe, ütleme lihtsalt nii ning jätame selle teema sinna paika. Kui juba Miami teemaline postitus on, siis julgen veel väita, et hakkab seegi linn minu silmis jõudma nii kaugele, et tegemist on vaikselt juba tavalise eluga. Kõik kohad on vaadatud, vaatamisväärsused nähtud, elame nagu igal pool mujal ja veidi karm võib-olla on seda öelda, kuid ega eriti ei panegi enam tähele, et oled Miamis, mitte Tallinnas. Olgu, see oli vast liiga karm, sest ilmaga on meil siin siiski vähe teised lood kui kodus. Viimased päevad on kulgenud mõnusa 25+ kraadi juures, millele lisandub kuum päike. Seega, kallutuspüksi randid ja kõik muud randid, siit ma tulen!

Ärge külmetage!
Karla

Wednesday, February 2, 2011

Esimene Video

video

Lubasin videot! Veidi halvem kvaliteet on, sest siia ei lase nii suurt faili laadida, kuid Facebookis on suur fail ka!

Olge mõnusad!
Karla

Tuesday, February 1, 2011

Trenni trenni trenni!

Hei!

Puhkepäevad on ajalugu, nüüdsest teeme trenni, kõvasti!

Ütlen kohe ära, et kirjutan suhteliselt läbi une ja vastu tahtmist. Nimelt, täna oli mul trennis ka esmakordselt uus kompanjon - HD Hero kaamera, millega enda tegevust korralikult filmisin. Tegelesin õhtupoolikul, vabal ajal, video kokku monteerimisega, kuid mingil põhjusel laeb see end siia blogisse nii kaua, et täna see teieni ei jõua, kahjuks.

Võib juhtuda, et Facebooki see siiski jõuab, sest sinna laadimine võtab veidi vähem aega.

Üldiselt on nii, et tegime täna esimese päeva kohe suhteliselt korraliku, mistõttu olen tegelikult suhteliselt väsinud ka. Homme uus päev ning loodetavasti suudan teieni vähe atraktiivsema postituse tuua!

Olen ausalt väsinud,
Karla