Ja siis ütle, see on elu!

Täna oli siinse Pühajärve elu esimene täispikk päev...Ja milliseks suurepäraseks päevaks see kujunes!

Hommik algas varakult kriiksuvas voodis, kuid see ei tekita minus mitte mingit negatiivset emotsiooni. Magatud saab suurepäraselt ning ongi hea, tahan varem tõusta. Seejärel läksin jõusaali oma füsioteraapia harjutusi tegema, mis oli sellises miljöös hoopis mõnusam kui kodus teleka ees.

Edasi hommikusöök ja suusatama! Suusatamine oli alguses väga küsimusmärki tekitav. Sula oli ning see tähendas, et minu suusk ei olnud eriti nõus libisema. See aga muutus Käärikule jõudes, kus oli mõnus miinuskraad ning minu suusk ei olnud enam üldse nõus seisma jääma. Sellest tingituna tegin ühe korraliku treeningu, 3h ja 41km.

Sõin järjekordselt, lebotasin ja mõnulesin niisama. Nautisin SPA elu vms. Edasi jõusaali ja ujuma. Selleks ajaks kui sealt tagasi tulin oligi õhtu käes. Liikusin uuesti sööma ja niisama õhtupoolikut veetma.

Selline näeb minu poolt vaadatuna välja suhteliselt ideaalne talvepäev. 4000kCal oli puhtalt treeningutega kaloraaž. Sellele lisandub veel tavaline kalorikulu, mis teeb päeva peale kokku kindlasti üle 5000, vaata et isegi 6000kCal. Mõnus!

Homme vaatame, mis elu toob.

Seniseks, nii nagu ütlevad kõik minu välismaa sõbrad:

Speak soon and train hard! (Varsti räägime ja tee kõvasti trenni!)
Karla

Sajas postitus!

Hei!

See on sajas postitus, lihtsalt teadmiseks.

Tegelikult pole see põhjuseks, miks ma kirjutan. Kirjutan hoopis seetõttu, et pühad on nüüdseks suhteliselt läbi. Loodan, et need kulgesid teil suurepäraselt. Mina igatahes sain mitu suurt kõhtutäit süüa ja nüüd tuleb jälle treeningkoormusi tõsta, et liigne värk kehast välja viia.

Olen nüüdseks jõudnud Pühajärvele, kus veedan oma viimased 2009 aasta päevad. 30nda detsembrini teen siin korralikult trenni ja hoidun rutiinist, et saaksin end suhteliselt maksimaalselt suurte mahtude valmis Miami ajaks. Usun, et see ei tekita probleeme.

Jõudsin siia täna kella 5 ajal, tegin kohe algatuseks treeningu tehvandi suusaradadel. Üldjoontes Piritaga võrrelda ei anna. Tõus-laskumine-tõus-tõus-laskumine-tõus, umbes sellises taktis siinne maastik kulgeb. Täna olin tegelikult ma üpris hooletu, jätsin esmakordselt detsembris tegemata oma seljaharjutused. Kuigi tegelikult arvan, et ei ole väga hullu. Pühade kiire-kiire on üle ja saab loodetavasti korralikult treenima hakata.

Juba 2 nädala pärast Miamisse!
Nautige suurepärast talve!
Karla

Füsioteraapia ja Vaal

Hei!

Täna on olnud suurepärane päev.
Ilm on jälle väga super, kuid see pole see, mille pärast mu päev kena on olnud.

Sain lõpuks seda tunda, mis tähendab kui sul on oma Füsioterapeud. Nii nagu Gerd Kanteril iga kord pärast trenni see asjapulk teda väänab.

Käisin täna rehabilitatsiooni korras, et oma seljavaludele lõpuks punkt panna Adeli keskuses, kus sain ühe väga suurepärase kogemuse võrra rikkamaks. Uusi harjutusi ja see, et keegi aitab sul pärast trenni venitada, see on midagi, millest Eesti koondise PURJETAJA tõenäoliselt unistama jääbki. Võib-olla, kui ise leiaks vahendeid, siis...

Tegelikult oli ka eile hea päev. Sain kätte oma senise suurima autasu: Viimsi valla kõrgema autasu, Viimsi vaalapoja. Kuju on suhteliselt äge isegi, Tauno Kangro meisterdatud. 2h-ne jumalateenistus seevastu oli rohkem kui küll mitmeks aastaks.

Õhtu tõi endaga kaasa aga juba esimese jõulusöögiorgia. Sõbrad, keda ma polnud kaua näinud ja superhea toit tegid kokku suurepärase õhtupooliku.

Varsti nüüd jälle trenni,
Praeguseks kõik,
Karla

Stairway To The Top

Lauri treppidel!


Hei!
Täna jõudis kätte päris talv.

Esiteks mõnusa ilma puhul, teiseks sellepärast, et ma olen seda juba oktoobrist saadik teha tahtnud ja kolmandaks seetõttu, et eile uueks nädalaks motivatsiooni taga ajades vahtisin internetis jälle sellega tõtt. Jutt käib treppidest ning harjutustest, hüpetest, jooksmistest nende peal.

Seega, lisaks tavalisele jõusaalile, ujumisele, seljaharjutustele ja teistele viguritele, mida mu päev sisaldab käisime Lauriga treppe vallutamas. Peale trenni on praegusel ajaperioodil ka muide päris üksjagu mitte ainult enese harimist, vaid suisa õppimist, sest jõulud hakkavad jõudma pärale ja kõik õppejõud on end leidmas tähtaegade tagant välja piilumas nii nagu nad seda alati teevad.

Igatahes, võtsin täna vaevaks, ajasin Lauri ka kodust välja ning sörkisime pika Hermani torni alla, Arsise kellade kooli juurde, kus ootasid meid (mu mälu ei petnud) ilusad trepid. Veidi lumised ja libedad, kuid üles minekuga polnud hetkekski probleemi, alla tulemine oli vahel libe küll. Tegime algatuseks 10x lihtsalt spurt jooksu üles soojenduseks. Selle aja peale oli selge, et see mingisugune aeroobne trenn olema ei saa. Edasi tegime veel hunniku erinevaid harjutusi, osad kiiremad, osad veidi aeglasemad ja venitavamad ning seejärel jõudsime päeva naelani: harjutus, mille nimetasin ainuõiguslikult, varsti panen TM märgi ka külge ja patendeerin ära..."Quad Killer"

Quad Killer on selline harjutus, et hüppad kükist üles hüpetega trepist üles. Kõlab kuidas ta kõlab, aga uskuge mind, tegelikult on see palju raskem kui te arvata oskate! Jõusaali kangiga kükk on selle kõrval nohu! Polnud ühtegi seeriat kui ma üles jõudes oleks tundnud mõnusat pinget jalgades, tegemist oli korraliku krambiga või vähemalt selle lähedase asjaga, nelipealihastes st.

Pärast Quad Killerit võtsime tempo veidi maha, et pulsi alla saada uuesti ja tegime veidi venitavamaid harjutusi, seejärel lõpetuseks jooksime veel erinevate sageduste ja astmevahedega üles hunniku seeriaid ja tulime tagasi minu kodu juurde jooksuga, Patkuli trepi kaudu!

See oli ka omamoodi huvitav. Arvasin "Kaalust alla" vaadates, et mis ta siis ära ei ole sealt üles joosta, kuid pärast sellist treeningut nagu me teinud olime, seisime silmitsi päris ränga katsumusega. Tuleb au anda, nende kilode juures, mis neil ümber luude-lihaste lainetavad, jooksid nad üllatavalt kiiresti isegi!

Kokku tund ja natuke peale treeningut, kalorikulu tunnis 950! Pole paha, ütleks Villu Reiljan või kes iganes seal Õlle Summeril kunagi alkomeetrisse puhus.

Eks ole näha, mis mu tip-tip-tip-tip-väiksed jalad mu treeningust homme arvavad, kuid minu arust oli igati lahe ning kes tahab mõnikord kaasa teha või lihtsalt minult küsida nende seeriate kohta, mida tegime, siis võtta julgesti ühendust!

Nautige ilma kuniks seda on,
Karla

Miks ma mida teen?

Mina tean, miks ma mida teen!

Aga sina?


Hakkasin täna veidi mõtlema, et miks on nii, et seal kus on, sinna tuleb juurde ja seal kus pole, sinna ei tule ka?
Täpsemalt, miks on nii, et tippvormis (natuke räägin endast, kuid pigem üldiselt) olev sportlane, kes näeb ränka vaeva enda "peak"-i saavutamiseks, on kordades rohkem ohustatud saama tõsist, arengut pärssivat vigastust kui see, kes teeb asja rahulikult ja väiksema pühendmusega?
Ma ei mõtle praegu näidet, et korvpallurid saavad vigastada, või üleüldse pallimängudega tegelejad, sest neil on otsene kontakt teistega ja see mängib suurt rolli. Ma mõtlen näiteks purjetajat, näiteks mind, Karl-Martin Rammot. Miks on nii, et mina (oma arvates vähemalt) näen ränka vaeva, et saada parimasse vormi võimalust ning samas vaevab mind endiselt mingisugune vigastus, mis mulle rehabilitatsiooni näol veel tööd juurde teeb?

Seega, miks on nii, et mina ärkan 8 ja, alustan päeva 30 minutilise seljavenitamise sessiooniga, seejärel söön hommikust ja siirdun päeva esimesse trenni kui mõni ärkab ütleme 11, sööb kõhu täis, teeb oma tegevusi ja läheb alles õhtul trenni tundes, et nii käibki?

Kas teised mõtlevad ka, et "ma teen liiga vähe" või, et "alati saab rohkem ja paremini" või on asi minus?

Võib-olla jäi kõikidest neist küsimustest mingisugune negatiivne aura kusagile internetti rippuma, kuid tegelikult polnud see sugugi minu eesmärk. Naudin protsessi ja kõigile teadmiseks, just eriti seda hommikust selja harjutuste programmi! See on hetk, mil olen ainult iseendale pühendunud, ülejäänud trennides on ikka mingid segavad faktorid, tavaliselt inimesed.


In other news:
Reinu kool sai Tallinna linna parima spordikooli auhinna!
Ma pole oma novembri treeningutega saavutatuga rahul!
Mul hakkab ila tilkuma kui ma vaatan Austraalia purjetamise "Series"-e tulemusi, tahaks sõita!
Miami on ainult kuu ja kolme päeva kaugusel!

Vain Ot?

Hei!

Vainul käidud. Eile õhtul jõudsin juba koju tagasi. Pean tunnistama, et läksin sinna veidi skeptiliselt, sest olin ta Audiosid varem kuulanud ja arvasin, et mis ma sealt ikka saada võin?

Aga näed siis, osutus hoopis päris kasulikuks. Sain nii mõneski asjas endas selgusele. Tuletas samuti meelde vanu häid asju, mis võib-olla olid igapäevases töörutiinis veidi kaduma läinud ja hõljusid kusagil minu kohal nii, et ma neid ei märganud. See aga ei tähenda, et neid asju olemas polnud, vastupidi, ma lihtsalt ei vaadanud üles. Peebu seminar õpetaski mind nö üles vaatama, enda ümber vaatama ning kõik need killukesed üles leidma. Usun, et sellest oli pikas perspektiivis paljugi kasu.

Kuna mu selg on endiselt selline nagu ta on, füsioteraapiasse Adeli taastusravikliinikusse lähen aga alles 21. detsember esmakordselt, leidsin Vainu loengu ajal, just siis kui motivatsioon 100 punkti skaalal 250 oli, et nii, nüüd aitab, võtan midagi kiiresti ette. Nüüd olen juba 2 hommikut teinud 30min selja harjutusi, kuigi pean tunnistama, et need extra 30 uneminutit tunduvad kella kinni pannes päris magusad. Esialgu on aga motivatsiooni ülegi ning selle langedes loodan sel konkreetsel juhul, et siis olen juba rutiinis ja teen seda nii või naa.

Kodulehe asjus pole endiselt suutnud jõuda otsuseni, et kas jätkata siin või seal. Blogspot on kuidagi kalliks saanud pika aja järel ja ei taha nagu siit ära minna, samas seal oleks ka hea. Teen esialgu seda, mida lubasin endale, et kindlasti ei tee... Pean mõlemat paralleelselt!


Achieve!
Karla

Kuum, kuum...siiski mitte!

Hei!

Täna oli väga pingeline õppimise päev. Tegelikult ei tea ma kui võrd just õppimise vaid rohkem üle kordamise, motivatsiooni tekitamise, üleüldse saavutusteni jõudmiseks vajalike sammude üle kordamine.

Päev algas Pärnus juba 11, siis algas loeng. Lõppes ta samuti kell 11, seega ei olnud eriti lühike päev. Kokku oli vahe peal pausi 1h, seega päris intensiivne.

Esmase päeva kogemus on väga positiivne, keegi ei sunni midagi peale, ise leiad enda jaoks sobiva väljundi iga küsimuse kohta. Väga mõnus.

Päeva viis õhtusse kurikuulus sütel kõnd, mida Peep ise ka väga terve päeva hype-is. Olin juba täie keskendumise juures, et läbida rada ilma, et saaksin põletada. Tuli välja, et stardiks keskendumine on suurem töö kui lõkke peal kõndimiseks. Vähemalt 4-5 meetrise 500 kraadi juures hõõguva punaka söeriba läbimine paljajalu ei tekitanud minus õnneks mitte mingit probleemi.

Pealinna poole pilgu visates tunnustati mind täna väga auväärse, Viimsi valla aasta meessportlase tiitliga, mida Stina minu esindajana vastu võtma läks.

Motivatsioon on igatahes väga laes ning tänasest sain juba hulgi asju, mõtteid, mida kindlasti koju naastes rakendama hakkan, et end paremini tööle ärgitada.

Me, inimesed, oleme kõigeks võimelised! (päris nii me ei rääkinud, see on minu vaimusünnitus väga tõsiste mõjutustega sellegi poolest)

Karla

Uus kodu? Või siis mitte!

Hei!

Kuidagi mõnusaks on juba saanud see blogspot, kuid samas on tal puudusi nagu me kõik tõenäoliselt teame. Seetõttu katsetan praegu uut varianti:
http://kmrammo.edicypages.com

Sellegi poolest on mul tunne, et jään püsima siia, sest seal tuleb minu jutuni jõudmiseks klikata blogi peale jne jne. Siin on kõik kohe kõigile näha, mõnus, kerge!

Ootan Teie, lugejate arvamusi, et kumb variant parem on.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. November on jooksnud läbi meie elude nii, et paljud pole seda kindlasti tähelegi pannud. Mina näiteks avastasin, et kuu läks nii kiiresti, et nagu ei jõudnudki midagi eriti korda saata. Treeningutakti sai paika nii, et terve orkester suudab nüüd mängida ilma, et keegi kusagil valesti laulaks, pilli mängiks, ehk siis, keha on töövalmis ja ootab, et teda arendataks, võib-olla veidi isegi piinataks.
Midagi tegelikult siiski korda saatsin. Miamiga on nüüd kõik klaar, (enam vähem), konteiner pakitud ja teel juba sooja ja minus ila tilkuma panevat refleksi tekitava koha poole, Miami!

Homme liigun Pärnusse, et kuulata, mis Eesti jutu järgi parimal koolitajal, Peep Vainul minule, ja tõenäoliselt väga paljudele teistele inimestele öelda on. Saavutama õppimine, nii on koolituse nimi.
Samuti leiab homme aset Viimsi valla sportlaste hooaja lõpetamine, kuhu mind esindama olen saatnud Stina.


Homme juba endiselt SIIA kerge ülevaade Vainust, Pärnust, ja kui Stina mulle räägib, siis ka Viimsi valla üritusest.

1900kCal ja 20km hiljem

Hei!

Käisin täna oma igapäevasel kolmapäevasel jooksutreeningul ning tegin 20km, kulutasin sellega 1900kCal, mis tundub õigupärast kõik suurepärane.

Probleemseks muudab asja see, et minusuguse raamiga poisil on see maa tegelikult siiski päris raskesti läbitav, olgu 12-14km nagu ta on, aga 20km hakkab juba kangesti liigestele ning pärast tuleb päris korralikult venitusega vaeva näha, et lihased enam-vähem õhtuseks trenniks taastada.

Õnneks, väga suureks õnneks saan suurima heameelega tõdeda, et varsti saan oma jooksutrenni võtta rohkem rahuga, tehagi 12-14, võib-olla mõnikord 15km kartmata, et minu aeroobne baas kusagile mutta kinni jääb ja minu vorm madalaks jääb. Seda sellepärast, et soetasin eile endale suurepärase treeningvahendi, mis aitab mul pürgida sinna, kuhu ma jõuda soovin - tippu...ilma, et liigesed küljest ära kukuks, ilma, et oleks sellist tunnet nagu oleksin Top Gearis üks nendest vanadest autodest, mis 50km/h munakiviteel sõidab, et vaadata palju juppe külge jääb.

Ostsin Hawaii Expressi abiga, kes mulle tublisti allahindlust tegi endale maantee ratta. Hea abivahend tegemaks tublit trenni. Liigesed jäävad ka oma kohale, mitte ei leia oma kohta operatsioonilaua kõrval olevas kausis.

Ootan juba huviga Miami laagrit, kus purjetamise kõrvalt ka oma esimesed pikemad väntamised teha saan. Võib-olla, et siis muutuvad minu näitajad Veerpalu omadega sarnasemaks, 11000kCal on tema raske trenni kaloraaž. Mina tegin 2h jooksu, napilt puudu 2000ndest ning tunne on selline nagu oleks peksa saanud. Ratast saan teha kauem ja mõnusamalt. Vaatame, mis mu tagumik sellest sadulast arvab, muud küll ei karda!

Rohkem vast praegu polegi,

Off to training!

Karla

Viimsi teataja ja muid jutte

Hei!

Reedeses Viimsi Teatajas (20.11) ilmus minust artikkel. Samuti oli see vist mu esimene lehe esikaas, küll mitte põhiuudisena, vaid üleval nurgas nagu tavalistes lehtedes keegi tark ja edukas onu, kellel on alati hästi palju teistele öelda.

Seega...Kel on tahtmist lugeda minu kohta, otsige välja Viimsi Teataja ja saategi targemaks. Kõik, mis seal kirjas on, vastab ka 100% tõele. Mingit pressi moonutamist see kord ette ei tulnud.

http://www.viimsivald.ee/public/VT_20.11.09.pdf <--lehe link


Edasi, eile käisin oma selle aasta esimesel hooaja lõpetamisel. 1 käidud, 3 veel. Lähemalt - tegemist oli PIDULIKU Kalevi jahtklubi hooaja lõpetamisega. Üritus iseenesest oli kena, mustpeade majas ja kõik oli vahva. Isegi mind ja Laurit mainiti eriti tublide rahvusvaheliste tulemuste eest eraldi ära. Samuti saime kätte oma KJK embleemid, midagi, mis jagatakse kõigile kui nad täisliikmeks saavad - vanus juba seljatagant koputama hakkab. Kõik sujus libedalt kuni selleni kui kõik liikmed pidid nagu istuma laudadesse ja hakkama pidulikult õhtustama. Läks veidi aega mööda kui saabus minu, Lauri ja teiste Reinu kooli õpilaste juurde klubiülem Mairold, kes ütles ilusa tooniga, et tegelikult polnud TEID siia õhtusöögile mõeldud. Tõusime püsti, tundsime KÕIGI silmeall kõige brutaalsemat alandust, mis ma elus tundud olen ning lahkusime.
Asi pole selles, et mul poleks raha endale süüa osta. Ei, probleem oli selles, et oleks võinud seda ju enne teada ning kõik oleks ilusti laabunud. Saan aru, et polnud ruumi. Probleem oli selles, kuidas see kõik lõpuks välja kukkus

Selle kõige peale julgen öelda, et olen uhkusega Kalevi jahtklubi liige ja panen kindlasti KJK vapi endale pintsaku peale - lähen järgmine aasta ilusti lõpetamisele ja teen ilusat nägu....Kuidas Boratil see nali nüüd oligi? ahjaa, iga lause lõppu pidi kisama NOT!!!! Säh sulle kooki moosiga! NOT!! - sest kook ja moos meil siiski ju saamata jäi. Tegelikult mõtlesin pikalt, et mis ma nüüd selle asjaga ette võtan, kuid otsustasin, et olen olukorrast üle ning ei hakka oma närvirakke sinna matma, pean neid kindlasti OM-i kulda võites meeles ilusate sõnadega, count on it!

Lõpetuseks veel, et Miami planeerimine läheb nüüd juba ladusalt, olen reisikorraldaja tööd kõigi eest hästi teinud ning tundub, et võiksin sellel alal vast töötada küll. Muud nagu väga polegi, eks ma elan oma treeni palju jaksad - white trash lowlife sportlaselu edasi, pürgin tähtede poole ja pean sõpru tuttavaid alati meeles!

Peace out,
Teie White Trash

Selge nagu seebivesi!

Esiteks vabandan, pole kaua sattunud siia.

Samas...poleks nagu osanud midagi paremat kirjutada ka kui, et näed, teen trenni ja nii.

Nüüd on aga kirjutada küll ja veel.

Märksõnaks tänasel postil on "lukus". Lukus on päris mitu asja.

Alustame siis pikemast perspektiivist ja sellest, millest see blogi nagu rääkima peaks - Londoni olümpiale pürgimisest. Nimelt, ISAF-i aastakoosolekul võeti vastu otsus, mis on iga OM-ile pürgija jaoks suure tähtsusega. Weymouthi linna lähistel, Inglismaa vetes purjetab OM kullale 2012 aastal 48 Laserit, mitte 40 nagu seda Pekingis oli. See on hea uudis. Samas, ütlen ausalt, et OM-i normi täitmise pärast ei ole ma hetkekski muret tundnud. Samuti tõsteti võistlejate arvu Laser Radialil, mis teeb minu väiksel Annel elu tunduvalt kergemaks. Arvu tõsteti veel RS:X meestel ja naistel.

Nüüd aga hoopis asjakohasema jutu juurde. Üpris kindel on tänaseks päevaks fakt, et ma veedan külmast Eestimaa talvest u. kuu ja veel pool järgmist ka hoopis mõnusamas ja soojemas kliimas - Miamis. See on see koht, kus te kadedad peate olema! Ei tegelikult võib-olla, et polegi kõik nii lilleline nagu paistab, sest tõttöelda lähen ma sinna ju siiski arenema ja trenni rügama, mitte puhkama. Usun, et saan sellest suurepärase poweri juba suve alul toimuvaks EM-iks, Tallinnas!

Minuga liituvad veel Mattias, (Mehumatti), Anne, Lauri ja meie juht ja õpetaja, Rein. Ootan juba pikkisilmi minekut.

Miamiga on veel selline lugu, et kui kõik õnnestub, siis üritan ma saada kusagilt kaamera ning teha teile, ei tea kui paljusid selline asi küll huvitaks üldsegi, mingisugust videoblogi varianti, et teid mõnusamalt kursis hoida oma tegemistega, värvikamalt, selles mõttes, teiega seda jagada.

Lõpetuseks räägin natukene hetke elust ka. Nagu eestlasele kombeks, alguses ei saa vedama, pärast on keeruline pidama saamisega. Nii ka minul, treenimisega. Pikk puhkus jättis mind kuidagi tuimaks, ei jaksanud alguses eriti treenida, mitte füüsilisega polnud probleemi, vaid motivatsiooniga, midagi sellist. Nüüdseks olen aga ka oma viimase tükikese puzzle-st kokku saanud. Esimesena leidsin motivatsiooni ujuda, seejärel moti joosta ning täna oli päev mil jõudis kohale vaata, et kõige tähtsam, jõusaali motivatsioon. Nüüdsest töötan nii, et on tegelt ka treenitud, alguse rahulik treening on nüüdseks minevik.

Lugemiseni,

Karla

Working On All Cylinders

Hei!

Uus aasta on alanud.
Jah, minu jaoks on juba 2010. St, et olen alustanud oma uue treeningtsükliga ning olen juba pea nädala trenni teinud.

Hetkel teen hulganisti füüsilist, et järgmiseks hooajaks tugevas vormis olla. Varsti saan maha ka laagriplaanidega, millest teile ka kindlasti teada annan. Praegu on siiski veel kõik planeerimisjärgus.

Teine muudatus, mis ma teinud olen on järjekordne toitumiskava, mille järgi nüüdsest oma söögikorrad planeerin. Raske on, aga tulemus nõuab ohverdusi, nii arvan mina.

Täna nägin esimest lund ka,
Karla

Vaade minevikku, OSA 3

Hei!

Aega võttis, aga teisipäeval ei olnud lihtsalt tuju.

Pärast EM-i lendasime suht kohe Reinuga MM-ile, mis kujunes üheks mu elu parimaks kogemuseks. Väga mõnus koht oli ja super mõnus oli, et Rein sai täies mahus minule pühenduda. Võistlus ise oli väga suurepärane samuti. Ei akka siin lahti kirjutama, et mis ja kuidas, sest teadjad teavad, kuidas mul läks või kuidas ei läinud. Lõpetasin 39nda kohaga 164st vms paadist, mis on minu arust suurepärane!

Edasi viis mu tee koju, sealt edasi autoga Weymouthisse, kus toimub 2012 OM. See võistlus läks üpriski haiguse nahka, sest olid tugevad tuuled ja keerulised olud, mis nõudsid tugevat füüsilist, mida mul sel hetkel pakkuda polnud. Sellegipoolest sain väga hea kogemuse võrra rikkamaks, sest polnud enne kunagi varem inglismaal võistelnud ja mu USA armastus tuleb välja, et ei tähendagi automaatset inglismaa sallimatust. Olin 108st paadist 35, mis sellises olukorras oli väga hea.

Tagasi tulles ootas mind ees koolielu ja Eestikad. Mõlemas olin hea ja, jõudsin pöörata tähelepanu õpingutes toimuvale, samal ajal läbi keisrilõike saavutades Eesti meistritiitli, seda nii täiskasvanutes kui ka juuniorites. Pole viga!

Sellega tõmbasin ma oma suhteliselt suurepärasele hooajale väga ilusa joone alla, EM-st edasi liikus kõik paremuse poole.

Ootan huviga järgmist hooaega ning juba varsti hakkan selle jaoks väga tõsiselt tööd tegema.

Karla

Vaade minevikku, OSA 2

Hei!

Jõudsin nüüd otsa pidi tagasi loengusse, milles tavaliselt hea blogi on kirjutada.

Täna pole selles suhtes mingi erand. Lähen edasi oma flashbackiga sealt, kuhu jäin...

Jõudnud Hyeresist koju, hakkasin kodus korralikult trenni rabama. Pean tunnistama, et tegemist oli mu elu ühe huvitavama maikuuga. Seda põhjusel, et minuga tuli treenima minu hea soome sõber Mattias Lindfors, kellega minu uskumust mööda saime koos päris hea pagasi algavaks suvehooajaks.

See mahutreening, mis me tegime, jättis tõenäoliselt minusse jälje. Ei olnud enam vajaminevat teravust, et võtta Roomassaares, esimesel Eesti KV etapil see, mis võtta oli vaja. Noh, pole hullu, sai vähemalt vaheldust Tallinna lahest.

Sealt viis mu tee edasi Kieli, mis oli mõnus, mitte purjetamise koha pealt, kuid lihtsalt hea vaheldus. See võistlus oli mul planeeritud treeninguks ja veel enam süvenendamaks oma pagasit EM-i ja MM-i eel. Kahjuks saime mittesobivate ilmastikuolude tõttu seal ainult 4 sõitu, mis oli pisut frustreeruv ning vaimselt kurnav. Sõitnud nagu polnudki, aga väsimus oli suur.

Kalendriplaan oli minu poolel, Kielile järgnes ülimalt super kogemus, TLÜ suvelaager. Tegemist polnud mingi padujoomaga, pigem padutreeninguga. Käisin veel hommikuti jooksmas ka, mis andis mulle füüsiliselt päris hea pagasi, sest päevas tehti veel ära keskmiselt 3 trenni. Samuti viis see mu purjetamismaailmast nädalaks täiesti eemale.

Naastes olin puhanud, valmis treenimiseks. Tagasi tuli Mattias soomest, et meiega veel treenida. Oli mõnus 2 nädalat, tuult oli vähe võitu, kuid mõnus ta oli, sai head treeningut enda hõlma alla. Viimases ühistreeningus Mattiasega, mingil Juulikuu reedel sain ma hakkama enda seljaga. Tõmbasin ta väga valusasti ära, mis seadis ohtu mu osalemise kõiksugustel võistlustel. Jooksin mööda kiropraktikuid ja füsioterapeude. Viimsi MV-ks tundus olevat selg valmis, et end EM-i eel testida. VALE! Esimese päeva nõrk tuul ei tekitanud loomulikult probleeme, kuid teise päeva esimeses sõidus tugevas tuules hakkas selg lootusetult valutama ning teadsin, et teha pole midagi, see võistlus tuleb katkestada! Sõitsin valudes finišisse, mille järel seadsin kursi kaldale, edasi traumapunkti, tilgutite alla. See tegi elu paremaks, tilgutid võtsid põletiku kiiremini maha ning imekombel sain EM-iks liikuma. Olin selle idee juba maha matnud, kuid fakt et sinna minna sain oli imeline!

Rootsi sõit oli idülliline. Tundsin otsest rahuldust igast hetkest. Miks? Sest ma olin nii õnnelik, et ma suutsin end tööle saada nii hästi, et ma sain minna!! See positiivne emotsioon sai jätku kui jõudsime Landskronasse, mis oli üllatavalt kena linn, samuti oli meie kodu väga ilus. Ilm oli super, täielik suvi, kõik oli suurepärane. Esimene võistluspäev mul küll väga suurepäraselt ei läinud. Olin vist 27, pärast esimest päeva. Pärast teist päeva suutsin end juba 6ndalt kohalt leida, sest suurepärane päev kohtadega 1 ja 4 tõstsis mind kiiresti. Järgmine päev 11, viimane eelsõitude päev 10, vist. Viimase eelsõitude päevaga suutsin veel esimese koha maha mängida 1 sõit, olin finishis 2. See päev sain veel kõvasti protestimiskogemust! Järgmine päev oli minu jaoks unelm. Tuul oli väga sarnane meie Ida tuulega, mistõttu oli mul suhteliselt selge, kuidas või mis sõita tuleb. Esimene sõit olin üleval 2, hiigelstardi teinud ESP oli ees. Bakstaagiga andsin koha, kuid taganttuulega tõusin juba 1ks. Teise krüssu tegi superhea UKR, kes sai minust mööda. Ei andnud alla ning võitsin teda veel FINISHIKRÜSSUGA!!! Teine sõit oli väga sarnane esimesele, ainukene vahe, et leidsin juba ülemisest märgist enda esimesena. Issand kui rahuldust tekitav on sellele kõigele tagasi mõelda ning seda kõike uuesti läbi elada. Müstiliselt hea tunne, soovitan soojalt pingutada eesmärkide nimel, tasub end ära!:D Taganttuules sain küll pumpamise eest ringid, kuid see mind ei heidutanud. Olin endiselt superkiire ning olin 3ndalt kohalt tagasi tõusnud esimeseks juba alumiseks märgiks. Hoidsin vahet ning lõpetasin päeva puhaste paberite, kahe 1 kohaga!!!! Läksin viimasele päevale vastu 4ndana.

Viimane päev jääb mu seda mõnusat tunnet, mis mul seda kirjutadeski tekkis varjutama terveks eluks. Olles kinni EM-i hõbedas ning seda veel viimane taganttuul, suudan mina kuidagi ümber käia ning kaotada kõik, lõpetada võistluse ikkagi 4ndana!

Hea tulemus, suurepärane tulemus, kuid lõpp oli nii nagu ta oli. Arvan, et see võis tulla sellest, et alateaduses oli midagi veel valesti, sest 3 päeva enne ei pidanud ma minemagi.

Hetkel jällegi ei jaksa rohkem, natukene raske on sellest endiselt veel rääkida.

Mina EM-il sõitu juhtimas

Järgmise korrani,
Karla

Vaade minevikku, OSA 1.

2009 hooaeg, nüüdseks minevik...

Üritan siia teha mingi väikese Flashbacki, läbi terve hooaja, mitmes osas, sest nii palju korraga kirjutada ei viitsi, te lugeda veel enam mitte.

Hooaja ettevalmistust alustasin ma juba oktoobri eelviimasel nädalal. Panin väga suurt rõhku füüsilisele ettevalmistusele ning tegin seda palju professionaalsemalt ning rohkem süviti kui kunagi varem, suutsin endas leida piisavalt motivatsiooni, mäletan, et treenisin ka 1. jaanuar.

Jaanuari lõpu poole viis tänapäeva üliarenenud lennuühendus mind Miamisse. Põhjus lihtne: on aeg purjetada! Pean tunnistama, et see Floridas paiknev treeningvõimalus, võistlemisvõimalus ei ole poolti sarnane kõikidele teistele laagritele, võistlustele. Võib-olla tuleneb see minu suurest sümpaatiast USA kui elukeskkonna vastu, igatahes tunnen end seal kui varblane pesas ning mingisugust treeninglaagri stressi seal kindlasti ei teki. Soojad ilmad, paadi kõrval hüplevad delfiinid, paradiis! Kindlasti ootan sinna tagasiminekut. Kokkuvõtlikult, võib-olla, et ühesõnaga, millele teadupärast järgneb eestlasel alati pikk arutelu, on Miami koht, kus viibimine ja võistlemine on pikas perspektiivis väga suure tähtsusega, samas tunned end seal kui puhkusel, eemal füüsilise treeningtsükli rutiinist saades sellest nö puhkusest veel kasumit.

Ei tea, kas põhjust otsida sellest, et võib-olla ei tekkind mul seal sellist competitive edge-i nagu võitmiseks vaja, igatahes tulemust mul sealt ei tulnud. Tagasihoidlik 35s koht, tingituna tõenäoliselt ka faktist, et olin füüsiliselt palju arenenud ja mõtlesin, et teen kõigile sellega ära. Guess what? Ei teinud, tuul oli vaikne ja lollitav.

Tagasi läksin koju, tagasi Eesti sügavasse talveaega, pimedatesse ruumidesse, tõstma sangpommi, jooksma, ujuma. Õnneks sain sellest vitaalse vahelduse, viibides nädala TLÜ suusalaagris tehvandil, mis kujunes mu elu üheks parimaks treeninglaagri kogemuseks. Mõnus miljöö, inimesed, tingimused, ilm. Kõik kujunes suurepäraseks ning psühholoogiline boost sellest oli röögatu!

Veel veidi füüsilist ning seejärel ootas meid Palma, Hyeres. Ainukese vahega, et mina sain veel endale lubada nädalase puhkuse enne pikka ja väsitavat, kuid oodatud laagrit. Nimelt viibisin perega Alpides, nautides üle paari aasta lumevõlusid.

Edasi lennukiga Palmale, vist oli mu esimene üle tunnine lend, millel üksi viibisin. Päevaga olin alpide kõrgustest sattunud soojemasse, kuid mitte siiski idüllilisse Can Pastillasse. Siin blogis kirjutades võib see kõik väga suurepärasena tunduda, kuid tegelikult nii ilus see kõik polnud. Kohale jõudes sadas vihma, lühikese püksiga oli külm. Esimese asjane tegin teed, midagi, mida ma Eesti talves harva joon. Mallorcal sain vastakaid tundeid tekitava laagrikogemuse. Tuul, ei ole tuult, tuul, ei ole tuult. Sain enne võistlust plekki ja tormi, naeru ja nuttu, päikest, vihma. Võistluse kätte jõudes oli kohale jõudnud ehtne Eesti sügis. Päikse käes jube palav, viludas marukülm. Võistlus läks mul samades piirides kui Miamis. Loll, kas pole? Endiselt polnud ma aru saanud, et ei saa puhtalt füüsilisega nüüd äkitselt võita! Sain ühe tugeva tuule sõidu, mille olin kõikides märkides 1, viimasel allatuule otsal ümber käies lõpetasin aga 3ndana.

Sellegipoolest, sain lõpuks ometi aru, et ahjaa! Purjetamine oli ju see ala, kus mõelda tuli, piltlikult öeldes loomulikult. Hyeres-i jõudes olin teine inimene. Pärast päevast puhkust olin trennivalmis, heas füüsilises, ka mentaalses vormis. Tundsin end suurepäraselt, ka ilm oli Hyeres´ile iseloomulikult ilus ja petlikult soe. Sõitsin väga väheste riietega, millest saigi ilmselt alguse mu seljahäda, mis mind terve hooaja vältel kimbutas. Õhu temperatuur nimelt oli väga soe, vesi aga külm. Mina aga sõitsin palja seljaga, veele lähedal kallutades. Seal sain esimest korda tunda seljavalu. Võistlus oli seevastu vaiksetes tuultes ning probleeme sellega ei tekkinud. 5st eelsõidust 4s olin üleval märgis top 10. Tõsi, oma kohta ma veel alati hoida ei suutnud, kuid olin enda silmis teinud marginaalse arenguhüppe tipu suunas. Samuti sain edasiseks hooajaks sealt väga olulise tähtsusega kogemuse taganttuules sõiduks. Suutsin oma kuldgrupi võimalused minetada täiesti kindlalt positsioonilt, lõpetades hõbegrupi 5ndana. Kokku vist 146st paadist 53ndana.

Edasi, võib-olla, et hoopis tagasi viis tee mind koju! Oli ka aeg, olin juba 6 nädalat kodust eemal viibinud. Sai alata kodune purjespordi hooaeg!

Thats it for Part 1,

jätkan paari päeva jooksul...

Karla

Eesti Meister!!!

http://sport.err.ee/index.php?0598948

Hei!

Hooajale sai eile ilus kriips alla tõmmatud kui ma tulin nii täiskasvanutes kui juuniorides Eesti meistriks. Kui päris aus olla, siis ega see väga väärt purjesport ei olnud millega me sel nädalavahetusel tegelesime, pigem närvikõdi pakkuv üksteise üle kavaldamine. Minu jaoks muutus asi rahulikuks kui Vooremaal teise päeva keskel mast maha tuli, mis tähendas, et tema on esikoha konkurentsist väljas. Kuna meil oli selle regati vältel üksteist võimalikult palju protestida, siis oli mul viimaseks päevaks ainult 1 ülesanne - hoia Vooremaast nii kaugele eemale kui veel võimalik!

See mul ka õnnestus, tuues viimaselt päevalt ilusti kolm teist kohta, millest oli küll ja veel, et võtta kokkuvõttes tiitel endale. Eks ta vähe kummaline oli, et ei pea pingutama esikoha nimel vaid pigem sellest hoiduma, et kokkuvõttes võita, kuid ju see purjesport juba selline on...

Nüüdseks olen oma senise karjääri jooksul tulnud Eesti meistriks juba 7 korda, seda loomulikult erinevates klassides. Arvan, et see on täiesti märkimisväärne tulemus.

Edasi naudin ma umbes pool kuud tõelist puhkust ning üliõpilase elu, misjärel hakkan vaikselt peale ka juba füüsiliste treeningutega, et valmistuda järgmiseks, väga põnevaks hooajaks.

Hooaja kokkuvõtte teen siia hiljem, praeguseks kõik.

Hoidke end sügise eest!
Karla

New Rankings

Hei!

Eile õhtul tulid välja ISAF-i uued ränkingud, mille põhjal asetun ma täpselt 100ndal kohal.

Tõsi, et visuaalselt see number näib selline, mis tekitab küsimuse: mis profisportlane sa oled? Kuid tegelikult on selle numbri taga veidi rohkem kui pinnapealselt näha.

Nimelt, selles tabelis tippu jõudmiseks on vajalik teha kaasa vähemalt 7 kõrge reitinguga välisregatti, MM, EM, MK etapid ning jõuda neil kõigil ka väga heale positsioonile. Mina seevastu võtsin EM-il osa hoopis Juunioride võistlusest, mis tähendas, et punkte ma üldse iseendale ei toonud.

Samuti näitab, et ma olen tublisti arenenud see, et MM-ilt sain ma siiski 700 ränkingu punkti, kokku on mul NÜÜD neid 2200, mis tähendab, et ligi 1/3 oma kogusummast sain selle aasta MM-ilt. See näitab veel kord, kui tubli tulemuse ma seal siiski välja sõitsin. Samuti tegin ma suhteliselt tubli hüppe, eelnevalt olles alles 141-l astmepulgal.

Vooremaa tõusis samuti, asudes nüüd 82l kohal, saades MM-ilt vaid 370 punkti, mis siiski oli piisav, et tema 93s positsioon veidi kõrgema vastu vahetada.

Usun, et see hooaeg on kulgenud väga viisakalt, arenguhüpe paremuse suunas võib-olla pole kõigi jaoks olnud nii selgete tumedate piiridega, kuid ise märkan seda küll, mis annab enesekindlust ning motivatsiooni aina juurde. Arvan, et olen tipule üpris lähedal, tuleb vaid järjekindlat läbimõeldud tööd teha.

Endiselt juhib edetabelit OM-i võitja, MM-i võitja ja EM-i võitja, Paul Goodison!

Tasa ja targu tähtede poole,

Karla

Mina MM-i rägastikus

Kuulus!

Hei!

Nüüd ma olen juba paar päeva kodus olnud.
Inglismaal lõpetasin ma 35nda kohaga, 108st paadist või nii. See polnud üldse paha arvestades kõiki aspekte, haigust jne. Samuti meeldib mulle, et sain parima tulemuse just viimasel päeval.

Aga!
Ma olen vahepeal kuulsaks saanud...Googeldades, kui oled kirjutanud ära Karl-Mart....pakub juba minu nime sulle!:D

Nüüd veel Eestikad ning ongi hooaeg läbi ja saab puhata ning keskenduda järgmisele hooajale.

Stay tuned,
karla

Purjetamine

Hei!

Täna oli meil kullas esimene sõitude päev, saime täitsa ehtsalt purjetada. Tuul oli viimaste päevade vaikseim ning viimane sõit oli kohe täitsa mõnus, vahepeal sai lihtsalt poorti pealgi istuda.

Esimene sõit startisin Goodisoni pealt, sõitsin esimese poole krüssust väga hästi, kuid lõpus väsisin ning jõudsin üles mingi 25. Bakstaagiga üllatuslikult tõusin 5 kohta, mis näitab, et olen seda siin endal paremaks saanud kenasti!:) Taganttuules seevastu sõitsin valelt poolt alla ning kaotasin loetud minutitega 20 kohta. All olin mingi 40 vms. Krüssus olin üpris hoolimatu, tiksusin kuidagi lihtsalt ning see maksis ka valusalt kätte. Olin üleval tagant 3s, kuid seejärel leidsin end. Viimase ringi ja poolega suutsin end sõita 38ndale kohale, mis tekitas minus positiivseid emotsioone.

Teine sõit tegin võimatult halva stardi. Üritasin Karpakikat, kuid olin 5st üritajast viimane. Saingi viimasena minema, kuid pautida sain kohe. See aga ei olnud just kõige päästvam operatsioon kokkuvõttes, sest olgugi, et ma olin plaaninud minna paremale, siis ei löönud lõppkokkuvõttes meretuul läbi, nii, nagu ma ootasin seda tegevat. See tähendas mulle üleval pikalt maas 45ndat kohta. Ei olnud kaotanud lootust ning andsin endast kõik, õigustatult. Finishis olin peale keeruliste oludega võisteldud sõitu 30. Väga hea!

Olen tänasega rahul, sest suutsin 2 korda end sügavalt tagumikust välja sõita. Samuti olen rahul, sest tundsin rõõmu merel viibimisest, mis ongi kõige tähtsam. Lained olid nii suured, et nende peal glisseerimine ajas näo kõrvadeni ning pani mind isegi karjuma: Wiiiiiii!!!:D

Kõike paremat,
Karla

Tormipühad

Täna me sõita ei saanud, vaatamata minu optimistlikkusele. Tulin klubisse, vaatasin, et no väga väga väga hull ei ole, et ju onu Jeff meid ikka merele kupatab, panin riidesse, täna juba pikad Zhikid, et oleks parem kallutada ja olin valmis minema.

Siis aga kõndisin Goodisonist mööda, kes ütles: "Its a bit too windy to be changed already, don´t you think?"

Nii läkski, Paul oli jälle targem kui mina. Möödus veel üks 10 minutit ning tõmmatigi üles AP, eesti keeli porgant, edasilüke. Seda kõikidele klassidele. Tuul ülatus pagidega 21 m/s, keskmine püsis 16 m/s juures. Päris hea, kas pole?

Meie ootamine oli piinarikas, sest istuda polnud tihti mitte kusagil. Sellegipoolest, tegin ära paar oma koolitükki ning seejärel kella 2st saadeti RS:X-id merele, mis tõi kaasa veidi vastukaja ning kõikvõimalikku muudsugust kaja. Kõik muutus elavamaks.

Läks veel veidi mööda, tõmmati alla ka meie lipud, kuid see mind eriti ei liigutanud. Mul oli kindel arvamus, et kõiki, kellel on 4 sõitu peetud merele ei saadeta ning minnakse hoopis üritama klassidega, kes pole sõita saanud. Siia sadam territooriumile loomulikult, kuid seegi on u. sama suur kui Tallinna laht:D.

Nii juhtuski!
Meile tõmmati üles päeva lõpetav lipp ning merele saadeti kõigi suureks üllatuseks, väljaarvatud minu, 49er-id! Ei teagi, mis sellest sai, sest meil olid juba selleks ajaks uued plaanid.

Päev viis meid edasi Inglise ühe kuulsama ja nende endi mõistes uhkema vaatamisväärsuse juurde. Umbes 1.5h autosõidu kaugusel ootas meid 5000 aasta vanune Stonehenge, mis oli küll huvitav ja elevust tekitav, kuid vaid selletõttu, et tegemist on nii vana ehitisega. Mingit ohhoo momenti ma küll ei tundnud. Pilte tegin sellegipoolest hulgaga ja eks võib-olla kodus panen kokkuvõttena neid siiagi.

Homme ootab meil ilmselt vaiksem ilm, kuigi windguru professionaalid, kes lubasid tänaseks 17 knotsi, (oli 37), lubavad homseks 18 knotsi, seega ei ole õrna aimugi, mis juhtuma hakkab:D.
Igatahes olen ma järjekordselt Gold Fleet-is, vaatamata oma haigusele ning sobimatule füüsilisele konditsioonile tormiga sõitmiseks. Kõik on kõige paremas korras, on aeg nühkida end pingereas kõrgematele positsioonidele!

Puhkepäev kulus jalgadele ära küll!
Karla

Laser Sailing At Jeff Martin´s Best

Täna klubisse tulles ei olnud kahtlustki, kas me, laserid veele lähme või mitte. Kõigil peale Finni, Laseri ja 470 oli edasilüke, sest tuul oli liiga tugev. Mina seevastu ei vaadanud lipumasti poolegi, sest teadsin, et meie raja peakohtunik on Laserliidu president Jeff Martin, kelle arust 19m/s on hea purjetuul.

Tegin seda, mida eile siin teile lubasin. SÕITSIN PAREMINI!:D

Tunne oli kordades parem kui eile, starti jõudsin samuti varem ja kõik oli seetõttu ka parem, sain teha oma plaanid ja nendest ka enamvähem kinni pidada. Täna oli juba parem võistlemistunne ning see väljendus ka minu tulemustes. Esimene sõit olin üleval märgis 7, kuid seal oli mul ka suhteliselt võimetepiir ees, selles suhtes, et ei jaksand nende ees otsa vendadega päris ikka veel sammu pidada ja pidin paar kohta loovutama. Täna oli meil O2, mis tähendas, et oli 2 ringi, 1 asemel. Sõidu pikkuseks venis siis 1h10min, mis ei olnud pagidega kuni 19m/s puhuvas tuules sugugi hea. Finisheerisin siiski omaarust väga tubli 14ndana.

Teine sõit oli jõuvarude koha pealt suhteliselt sarnane seis, mis eile. Väga keeruline oli. Esimese krüssu esimene pool siiski leidsin endas jõudu, et jõuda üles mingi 17 vms. Sinna ma umbes püsima jäingi, paar kohta andsin veel ära, sest jõudu lihtsalt ei olnud. Finishis 20.

Kokku paiknen praegu 39ndal kohal, mis on sellise füüsilise seisuga nagu praegu, arvestades tuuli, väga hea.

Homme loodan, et on vähe vaiksem ja üritan pürgida edasi ette poole..

Kõike paremat,
Karla

Esimesed sõidud peetud

Ega see väga meeldiv ei olnud minu jaoks. Ütlen alguses kohe ära juba.

Esimene sõit oli enam-vähem olla, kahe sõidu vahel tekkisid külmavärinad ja hakkas järsku väga halb. Teise sõidu teine krüss ma ka lõplikult kustusin, ei jaksanud enam lihtsalt kallutada.

Tegelikult läksin ma merele juba mingi 9.45, et jõuda 11ks starti. See oli kokkuvõttes keerulisem kui ma arvasin, sest Toomasel läks kaldal veel aega ning seejärel ta ei leidnud mind merelt üles, mistõttu läksin puksiiri asemel enamus maast ise. See aga tähendas, et jõudsin starti liiga hilja. Mingi 7min enne starti ma arvan. Jõudsin vaevu kontrollida märkide täpsust ning siis oligi juba start.

Tegin pesuehtsa Karpakika, mis õnnestus 100%. Olin Alsogaraydel ja muudel loomadel ees-all. Läksin veidi rohkem paremale kui teised ja tuule pöörates otsustasin, et on õige aeg pautida. Kõik nägi välja lilleline, olin enda silmade läbi teisel kohal, sest tuul oli päris korralikult paremale shiftind. Kallutasime ühe GBR-iga koos seal silmad peast välja ning isegi ülemise märgi lähistel nägi kõik veel suurepärane välja. See aga kõik oli mööduv, sest u. 300m enne märki pööras tuul umbes 30 kraadi tagasi vasakule, lastes terve pundi sealt poolt tulevaid meil eest läbi. Ei läinud kõige paremini. Bakstaagis olin jällegi aeglane, taganttuules tegin vahe tasa. Teine krüss oli suurepärane. Algus vähemalt. Sõitsin tuule järgi, oli väga hea fiiling ja kõik liikus paremuse poole. Seda vaid selleks, et saaksin enne ülemist märki samal moel nagu eelmine krüss kõik ära anda. Ära andjate seas oli ka nt. OM kuld Goodison, seega see ei olnud mingi minu luulu, et sealt võidab, vaid lihtsalt ei jopanud 2x järjest. Taganttuulega sain veel paarist mööda ja finishi kohaks oli 22.

Teine sõit oli hullem kui esimene, kõvasti. Tuul oli just vasakus faasis, seega otsustasin paremalt startida, et saaks kohe pautida ja tõusvat sõita. See ei õnnestunud mul, ütles selle peale see mees, kes isa soovitusel kellelegi haamriga pähe lõi. Start läks mul natukene sinna pimeda koha poole, kuid pautida ma suutsin ja vaba tuule leidsin ka. Sellest aga ei olnud suurt kasu, sest see kord tuul enam tagasi pöörata ei tahtnud, vaid jäigi vasakule, hoopis pööras veel juurde. See tähendas, et pealt vaates nägi minu krüss välja lihtsalt ümber raja sõiduna, u. nii, nagu vaataks kuidas teised sõidavad. Ei olnud hea tunne. Tunnistan, et vahepeal oli käega löömise tunne, kuid mingil moel ma sinna üles märki siiski jõudsin ja bakstaagis olin juba pingutusvõimet täis ja olin seal ka kiire. Püüdsin pundi kiiresti kinni ja taganttuulega tegin veel kohti. All olin miski 20, mis ei oleks üldse halb olnud. AGA....Teiseks krüssuks mind enam lihtsalt ei jätkunud. Ei jaksanud kallutada ja kaotasin kõvasti kohti. Üritasin ka lõpuks vasakult, kuid just see krüss võitis metsikult paremalt. Mis siis ikka? Taganttuulega tõusin mingi hunniku kohti, finishis 30.

Siinsete purjetamistingimuste peale ütleks ma, et siin ei ole lihtsalt võimalik sõita uimasena, tuimana, nii nagu ma praegu selle haiguse tõttu olen. Tuul on nii keerutav, pagiline, et lihtsalt ei ole võimalik sõita siis. Sellegipoolest on igas halvas ka natukene head, sest tembeldan selle päeva täiesti ebaõnnestunuks, kuid olen ilusti siiski kuldgrupi graafikus, mis tähendab, ma vähemalt loodan, et tähendab, et ma olen võib-olla, et veidi stabiilsemaks muutunud ja sõidan isegi alavormis olles enam-vähem.

Alavormi kohta aga ma veel midagi ei räägi. Eks homme näeb, olen nüüd tahtmist täis. Kui ma täna ebaõnnestusin ja olen hetkel 48ndal kohal, siis ma tahan näha milleks ma olen suuteline kui mul sõidud välja tulevad. Vormis olles on see koht muidugi ideaalne purjetamiseks. Väga mõnus.

Olen positiivne, loodan, et te olete ka!
Homme tähtede poole
Karla

Sõitude ootel

Hei!

Homme algavad meil sõidud, inimsed on kõik kohal. See tähendab omakorda, et nett on klubis aeglane ja ma ei saa siin nii ilusti käituda, kui sooviksin. Sellegipoolest üritan siia nüüd sissekande teha.

Tervis on mul juba veidi parem, kuid tundub siiski, et mingi imeravitseja ma pole. Tundub, et haigus peab lihtsalt mingi aja sees olema, sest ravimise seisukohast olen omaarust teinud kõik, mis võimalik, kuid ära ta minna ei taha.

Eile käisin ma siin ka juba vee peal. Sõitsin keskmise tuulega umbes meie rajale ja tagasi. See võttis 2.5h. Üpris nukker. Meri oli väga keeruline, tuul keerutas, oli pagiline, ja kõige tagatipuks tulid lained nii merelt, kui ka tuule suunast, maalt. Väga palju mõtlemisainet ning analüüsimist, et muuta oma elu siin, OM miljöös paremaks..

Rohkem ei oskagi väga midagi kirjutada,
Aku saab ka tühjaks
Karla

Kõik on sassis

Hei!

Pikka aega ei ole ma siia kirjutama jõudnud.

Ausalt ka, sellel on tegelikult põhjus ka! Nimelt natukene aega tagasi algas kool, mis tähendas, et majad olid suuremad ja ajad olid kiiremad. Jooksin mööda loenguid üritades aru saada, mida valida, mida mitte. Samuti üritasin endale koolis mingisugusegi spordiprogrammi koostada, et oleks, mida teha ja end mitmekülgselt edasi arendada. See mul vist tegelikult üpris hästi õnnestus, igatahes koolist juba kolmandal päeval ära tulla ei olnudki nii piinarikas kui oleks arvanud. Mingisuguseid süümepiinu see ei valmistanud.

Nimelt, nüüdseks kirjutan ma juba Inglismaalt, Weymouthist. Kohast, kus toimub 2012 aasta Olümpia purjeregatt. St, et see miljöö on minu jaoks kulla hinnaga, iga siin veedetud ning harjutud hetk ning treeningul viibitud moment võib tuua edu just siis, 2012. Peale selle on meil siin veel tegelikult ka selle aasta MK sarja viimane etapp, mis alustab sõitudega esmaspäeval.

Alustan siia tulekust.

Kõik algas väga ilusti, sõitsime läbi Läti, Leedu, Poola. Poolas muide leidsime juba enne Warsawat mingisuguse kiirtee, mis oli väga positiivseks üllatuseks. Kõik meie positiivsus kadus aga saksamaal eile hommikul, kui POLIZEI mind umbes 100ga sõites maha võttis. Esimese sõnana röögatas POLIZEI mulle "Who do you think you are?", Ta oli muide VÄGA vihane. Üritas mulle selgeks teha, et sõitsin 140 km/h, kuid sellega ma sugugi ei nõustunud. Endiselt oli ta väga vihane ning üldse ei tahtnud järeleandmisi teha. Seejärel kutsus mind autost välja ja hakkas dokumente uurima. Tuli välja, et meil on käru ja auto kaal 100kg üle 3500kg, mis on maksimaalne kaal, millega tohib tavalise B-kat loaga sõita. St. et minu puhul oli tegemist lubadeta sõiduga, mis ei teinud olukorda sugugi paremaks. Tõtt-öelda oli mul ikka väga väga väga halb ja hirmund olla. POLIZEI sõnul oli tema ainus võimalus meilt käru ära võtta ja politsei konfiskeeritud asjade platsile panna. Sellele järgnes trahv. Nii ka läks. 350 Euri trahvi ja käru meilt ära võeti. Sõitsime siis oma käru järel parklasse, kus ootas meid parkla peremees, kes väitis, et ärge kartke, et saate kohe ära sõita. Ei saanud aru, sest lube meil siiani ei olnud. Viis minutit möödus ning majast tuli välja asjapulk, kes ütles, et näe, käru on siin ja trahv kantakse teie pangaarvele tagasi. EI SAANUD ÜLDSE ARU, mis juhtunud oli, ausalt öeldes ei saa siiani aru, mis juhtus, kuid nii meie teekond jätku sai ning eks Tallinnas ole näha, kas trahv kanti tagasi või mitte. POLIZEI ütles mulle veel muide rahustuseks vahepeal kui ma pabinas olin, et "don´t worry, you´re not going to jail, but You are in a lot of trouble", mis ei teind mind üldse õnnelikumaks, kuid asi sai hoopis huvitava lahenduse, sest siin ma nüüd olen, käru ka.

Seejärel sõitsime edasi Saksamaal 80km/h, mis jutu järgi on käruga max lubatud kiirus. Hollandi, Belgia samuti, prantsusmaal olime juba julgemad ja sõitsime 100ga. Calaisist läksime praami peale, et sõita Doverisse, Inglismaale. Sadamas oli Tallinna sadama 10-15 auto rea asemel, kus oodata, et laevale saada 900!!!!! rida... päris huvitav.

Laeva sõit oli mõnus, pingelangus ja tormine loks, meeldis väga. Mängisin seda Arcade-i mängu ka, kus hüppad noolte peal ja siis jutu järgi peaks nagu tantsima:D:D

Laevast maha saades ootas meid huvitav asi, roolimine valel pool teed. See oli, või õigemini on siiani väga väga imelik. Igatahes, jõudsime õhtupimeduses Weymouthisse, otsisime üheks ööks hotelli ja läksime oma peldikusse magama.

Täna ärkasime, tulime klubisse, võtsime paadid maha. Siinne miljöö on midagi erilist. Mina pole oma elus veel näinud klubi, mis oleks mõeldud ainult svertpaatidele. Pole ühtegi jahti, ühtegi kaatrit peale treenerite omade, ja klubi on hiiglaslik! Ja see süsteem töötab! See on väga imelik. Samuti tekitab mulle "butterflies in my stomach" tunde see, et siin ehitatakse juba OM hooneid, osad on ka juba valmis, nt. Hotell nimega "The Heights". Seejärel regasime ja läksime oma uude koju, nüüdseks juba korralikku, suurde korterisse, kus ainult et ei ole netti. Meie korter on täpselt kesklinnas, mis on selline Prantsuse romaanilinna moodi, minu arust. Väiksed kohvikud, väga vanaaegne ja armas. Üritame varsti saada ka koju kusagilt kohvikust endale netikoodid.

Kodus tegelesime ravimisega. Seda sellepärast, et autosõit Land Cruiseriga ja selle konditsioneeriga on mind ja Laurit jalust niitnud ja me oleme suht haiged. Tema vist vähe rohkem. Nüüdseks oleme tagasi klubis, paadid mõõdetud, kleepsud peal ja internetis käidud, vähem või rohkem.

Loodan, et sain enam-vähem räägitud, mis meil siin juhtunud on, üritan edaspidi tihedamini käia,

Olge musid!
Karla

Läbi!

Tean, et pole väga originaalne pealkiri, kuid see-eest super tõsi.
Võistlus on läbi ning mina olen topelt läbi. Nüüd ootan juba koju jõudmist, et saaks veeta kaua oodatud puhkepäevad.

Tänane algas järjekordselt uduga nagu ühel tavalisel Nova Scotia päeval ikka. Tuult seevastu oli kõvasti. Juttude järgi 20 knotsi, või nii.

Merele jõudnud, udu aina tihenes, mis tõi kaasa selle, et meid aeti teise lahe otsa, kus udu polnud. Kõik see kokku tekitas olukorra, kus 3 sõidu pidamine osutus võimatuks. Seega oli meil täna kavas 2 sõitu.

Esimene start tegin jällegi oma aretust Karpakist, mis oli järjekordselt super idee, kuid teostus oli seekord veidi liiga hea. Jõudsin oma positsioonile paar sekundit liiga vara, mis tähendas, et ei saanud kaatri ninast läbi põigata ning pidin pautima, bummer! Tuult oli samuti liiga palju minu jaoks. Ei tea, kas olen juba lihtsalt nii väsinud või ei saanud lihtsalt soonele, kuid paati maha ei saanud ja sellest tingituna liikuma ammugi mitte. Üleval märgis olin jälle umbes 30. Sealt edasi olin ma juba väga frustreeritud kõikvõimalikust merelopsakusest, mis aina jälle ja jälle oma koha minu rooli ja sverdi taga leidis. Alla jõudsin mitte kõige parema taganttuulega 40ndana, misjärel ma täielikult kustusin. Üleval märgis olin tagant 3s, finishisse jõudsin tagant 4ndana. Ei olnud see algus viimasele päevale nagu olin lootnud.

Seejärel oldi valmis teiseks sõiduks. Mina, kes olin viimaste hulgas finishisse jõudnud, olin aga veel endiselt väga surnud. Minu õnneks otsustas üks sõnaotseses mõttes Sitasaar, ehk siis mingi 100x100m mererohu parv täpselt liini juurde ujuda. Oodati, et see alla poole triiviks. Seda ta ka tegi ning startida me ka saime. Vähemalt näiliselt! Esimene oli üldine, teine samuti. See aga tähendas, et osa vendi korjati musta lipu reegli alusel ära ning oligi juba 13 venda vähem stardis.
See mind ei heidutanud. Harrastasin uutset starditehnikat. Startisin "Reverse-Karpakki":D, mis tähendab, et startisin vasakpoolse kaatri tagant, VASAKUL halsil. Tagant vallasin läbi vaid Slingsbyl, ülejäänutel läksin KÕIGIL eest läbi! Oli see vast võimas tunne. Üks otsesemaid viise merel kõigile öelda, You Suck! Endeed, sel hetkel nad tõesti olid minu ahtrit näha saanud, kuid seda mitte kauaks. Mina sattusin jällegi võitlusesse tumma looma, loodusega. Olles kordi rohkem kui aastaid koolipingis enda sverti krüssus üles tõstnud, et seda jälle ja jälle rohust puhastada, jõudsingi üles märki. 9ndana!!! Sealt edasi võttis elu hoopis tumedama jume, nii nagu ta kuldgrupis ikka harjund tegema on. Alt märgi võtsin 19ndana. Krüssuga suutsin isegi tõusta 17ndaks, kuid all olin tagasi 19s. Bakstaagiga kedagi endast mööda ei lasnud, kuid finishikrüssuga seevastu topelt. 3 meest, nende hulgas ka nüüdse maailmameistri Paul Goodisoni.

2st sõidust jälle 1 väga hea, teine väga metsas. Nii ta kipubki olema siin kullas.

Igatahes, võistluse lõpptulemuseks jäi minul 39s koht kokkuvõttes, 164st paadist. Juunioridest olin aga 5s!!!! Sealhulgas sain viimase päevaga jagu valitsevast juunioride EM võitjast Philip Buhlist, mis tähendas, et noortest eurooplastest olin suisa kolmas!

Kui veel veidi statistikat teha, siis 51 riigi konkurentsis saavutasin 21nda koha, mis tähendaks OM normi täitmisaastal lõdvalt normi täitmist. (OM-ile saab arvatavasti 40 riiki.)

Kokkuvõtteks ütleks, et olen võistlusega superrahul, kuigi ühtki otsast lõpuni super sõitu sisse ei saanud. Kõige rohkem rahule jääksingi vast oma 8nda kohaga ning seda mitte selle pärast, et see on parim koht, vaid sellepärast, et selle sõidu suutsin ainsana ees otsas sõita tõusvas joones!

Mis seal muud kui kodus näeme, puhkame ning seejärel ootab juba Inglismaa MK-etapp!!!

Peace Out, A-Town (võib-olla, et isegi A-Rühm, A-klass)
HÄÄH!
Karla

Blink And You Missed It!

Umbes nii meil täna oli.

Pilgutad, ja juba oled saanud. Nii tihedat purjetamist ei ole vist mitte kunagi mina kohanud.

Positiivsusega paistis silma täna terve päev. Alguses, kui tuult ei kippunud olevat, ootasime me erinevalt eilsest kaldal, mis oli igati hea. Seejärel aeti meid merele ning kohe tuli ka tuul, mis oli teine hea asi.

Täna olid siis esimesed sõidud fliitides: kullas, hõbedas, pronksis. Mina siis olen asetatud kulda, kõige kõrgemasse.

Startisin paremalt, väikse erinevusega Karpaki starti harrastades. Kui tema ootas alati kaatri taga stardi hetke ning siis tuli ja tegi kohe paudi, et minna paremale, siis mina teen nii, et tulengi vasaku halsiga, vallan teistel tagant läbi, saan sellega kiirenduse ning selleks ajaks kui teised paudivad, olen mina juba kadunud! Töötas terve päeva! Sellele lisaks tõestasin iseendale, et tähtis pole see, kus sa oled stardimomendil, vaid minut, 2 pärast seda.

Esimene sõit jätkasin kindlakäeliselt paremalt poolt tehes endalegi üllatuse: olin üleval 4s!! Bakstaagi pidasin vastu, taganttuules lasin Olümpiakulla Paul Goodisoni mööda, võttes alumise märgi 5ndana. See oli umbes hetk, kus kõik hakkas allamäge minema. Arvan, et mu närv ei töödanud seda 5ndat kohta kuldgrupis veel nii nagu ma oleksin lootnud. Tundus nagu paat ei liiguks ja sellega tekitasin endas aina rohkem ja rohkem pingeid, mis kukutasid mind aga positsioonides aina taha poole. Teist korda üleval märgis ujusid meie grupp, kuld, pronksgrupiga kokku. Sel hetkel oli mul juba närvides umbes nii, et vesi keeb üle, kui närvide pinge oleks pott pannil. Sellega kaotasingi enamus oma kohti, finisheerides 18ndana.

Teine sõit oli üldpildi poolest esimesega väga sarnane, võib-olla olid inimesed leppinud juba faktiga, et tuult on ning ei olnud enam nii kassilikult kavalad ja tarkust täis. Teadsid hoopis kuidas sõita ning mis veel tähtsam, miks nii sõita. Mina tegin umbkaudu Deja Vu esimesest sõidu. Start ja esimene krüss olid suhteliselt identsed. Kahjuks see sõit jäi tõstev pagi paremalt tulemata ning vasakut poolt mul ära lõigata ei õnnestunud. Üleval olin jalgratta maailma sõnu kasutades "Peagrupis", st. u. 30s. Vot sealt edasi tuleb mängu selle postituse pealkiri. Võttis aega vaid hetke, mil sõitsin taganttuules valelt poolt kaarega alla ning minu kullakallist 30ndast kohast oli alumiseks märgiks saanud uhke viimane! Edasise sõidu võitlesin tumma loomaga, saades lõpuks ühest mööda ning kaitstes mingilgi määral oma au, Ei olnud viimane!:D

Viimaseks sõiduks oli tuul vast kõige stabiilsem. Sellest tulenevalt otsustasin, et aeg on need Karpaki stardid jätta kus kurat ja teha üks päris inimese start. Tutkit! Oli vist nii see venekeelne väljend. Vajusin OM-hõbeda Geritzeri ja USAka vahelt sujuvalt stardirivist välja ning enne kui ise aru sain olin tegemas seda, mis ma terve päeva jooksul olin ilusti teinud. Startimas vasakul halsil.:D See selleks...Kõik oli paremast parem. Olin jällegi vabas tuules, teel küll algselt enda arvates valele poole. Sellele vaatamata olin leppinud asjaoluga, et vasakule ma enam kuidagi ei saa ning jätkasin kangekaelselt paremalt. MALADJETS!! See kord ei jäänud parempoolne tõstev faas tulemata ning before I knew it olingi võtmas ülemist märki järjekordselt 4ndal kohal. Seda veel nentides fakti, et mul oli sverdi taha jäänud terve Kanada merealune elutegevus, vastasel juhul oleks esimesse märki tulnud esimesena. Bakstaagis olin häiritud sellest veealusest elust ja kõikidest nendest vetikatest minu veealuste "tiibade" taga. Juba oligi bakstaagi märk ning minu 4s poose oli sujuvalt vahetunud 7nda vastu. Olgu, sügavalt sisse ja välja, hingamine on selle asja nimi. Oli aeg viirata puri ja võtta kurss alumise märgi poole. See pealtnäha kerge manööver võib aga osutuda ülikeeruliseks kui soot ümber kõikide maailma asjade sõlmes on. Seega harutasin seda pundart mingi minuti ning olingi langenud tublile 12ndale kohale, umbes, ma arvan. All märgis olingi kusagil seal. Kasutasin oma vana head teise krüssu taktikat: Vasak nurk! Sel võistlusel toidab alati (seda vaid outer-loopi peal, innerloopi ma pole sõitnud kordagi). Vana hea sõber ei vedanud alt. Olin tõusnud tagasi 10ndaks, positsioonile, mille suutsin napilt, kuid kindlalt finishini säilitada, mis sest, et ilmataat mind proovile veel üritas panna. Tuul nimelt plekkis all märgis veel ära ning sai taganttuule lõpuosa, bakstaagi ning pika pika finishikrüssu loksuda suure laine otsas, ilma tuuleta. Oleks mul püstol olnud, olnuks ma ilmselt end närvipingest vabastanud. Õnneks seda mul aga pole ning lasta ma ka ei oska! Finishis 10!

Kokku asetsen viimasele päevale vastu minnes täiskasvanud meeste maailma meistrivõistlustel 39ndal kohal 164st või midagi paadist.

Nagu ütleks Borat...
Iis Naiss!!

Tuju tegi veel heaks see, et Olümpiavõitja Paul Goodisoni treener tuli kaldal pärast Reinu juurde ning ütles minu sõitude kohta täna: "Two really great races."

Pöidlad pihku viimaseks punnituseks!
Karla

Wait For It, Wait For It!

Hei!

No selline seis meil täna oligi.

Läksime 12 välja, et 1st teha start, kuid mitte midagi muud mere peal vaadata polnud kui enda peegelpilti end üle paadi serva upitades. Suur juht ja õpetaja Jeff Martin, Laser liidu president küll üritas ja testis meid, kuid sellelegi vaatamata sõitu kirja ei saanud. Ühe korra startida sain üritada küll, kuid see oli vist rohkem selleks, et saada päev kirja, et me oleme kõik endast oleneva teinud - Race Committee ma mõtlen.

Muidu oli täna üks esimesi selliseid ilmasid nagu ma arvasin Kanadas terve aja olevat. Veidi vihmane, jahedama poolne ja pimedavõitu. Sellest hoolimata saime 5h merel loksuda ning seejärel tagasi kaldale pukseerida.

Homme tahetakse meile juba 11.30 starti anda, kuid minu ilmaennustus selleks ajaks küll mingit tuult ei luba.

Kahju! Loodame, et saan sõita! Langeda vaid 4 kohta võimalik, tõusta seevastu 51! Pöidlad pihku, et sõite tuleks, üritan ülejäänu eest ise hoolt kanda;)

Ahjaa, Rein on siin riigis ikka tegija:
http://can09.laserinternational.org/
Vaadake Day 5 Final reporti:D

Olge muskad,
Karla

Puhas Kuld!

Fliit, ma mõtlen!

Jah, see on tõsi, ma sain kuldgruppi!

Minu teada on seda enne mind Laser klassis suutnud vaid Peter šaraskin ja Deniss Karpak. Seega mina olen kolmas Eesti mees, kes sellise teoga hakkama on saanud.

Ma ei salga, et olen ülimalt õnnelik vaatamata sellele, et tänane päev üpris täielikult läbi kukkus. Pärast pikka kaldal ootamist, sest eilne sinine grupp läks merele eilset sõitu uuesti sõitma, sest osad olid leidnud, et eilne udus sõidetud võistlussõit oli ebavõrdne ning tegid Race Committee suunas protesti, mis ka rahuldati! Sõit tühistati ning sõideti täna uuesti.

Nende sõit polnud siiski ainus asi, mida me ootama pidime. Järjekordselt kimbutas meid All Mighty udu. U. kella 2 paiku see siiski taandus ja meid aeti merele. Suurepärane otsus, rohkem ma öelda ei oskagi kohtunike töö kohta! Ilm oli laitmatu, päike, suured lained, millega mängida nagu väike laps uue mängulennukiga, aina üles ja alla ning ilus, u. 15 knotsine tuul. Parimad purjetamistingimused, võiks vist öelda selle kohta.

Mina olin enne sõite väga heatujuline ning täkku täis, tundus kohe, et läheb hästi. Võta näpust, ei läinudki nii nagu olin vaimusilmas näinud. Start oli harjukeskmine, esimene krüss samuti kuidagi roostes. Ei ütleks, et ei saanud soonele, pigem ei olnud soont, kuhu peale end sokutada. Tundus, et olin terve krüssu kellegil jalus või vastupidi. See aga ei tähendanud, et segatud tuules oleks sõitnud. Lihtsalt, ei jooksnud asjad kokku nii nagu nad seda teha oleks võinud. Kusagil seal keskel ma oma sõidu veetsingi. Alles viimase taganttuulega suutsin endas leida poweri kiiruse vallas ning teha taganttuulega ligi 5-8 kohta, tõstes end 21 positsioonile, millest piisas, et kindlustada positsioon kuldfliidis!

Teine sõit oli hoopis huvitav, Crazy lõpp Crazy päevale. Esmakordselt sel võistlusel astusin kohe mõlema jalaga solgiämbrisse. Tegin jälle Karpakki, kuid see kord läks tuul suisa 20 kraadi vasakule. Leidsin end paremast nurgast võitlemas iseendaga ja pähe tulevate mõtetega vallast: Karla, kas sa oled päris idioot?
Hetkeks tundus, et küllap vist. Üles märki tulin tagant kolmandana. Kõlab halvasti, ma tean. Tegelikult oli seis hoopis hullem, sest viimane punt oli minust u. 100m ees, mis tähendas, et olin selle koha peal kui naelutatult! Sellegipoolest, ei jätnud jonni ning alumiseks märgiks olin pundist pudenenud kinni püüdnud, tubli tagant 4s! Krüssuks suutsin end koguda, mõtteid pean ma silmas. Suutsin näidata jällegi sellist sõitu, mis mind kuldgruppi sõitis. Igalt poolt võites kohti, krüssus, taganttuules, bakstaagis, suutsin end lõpuks finishisse tuua 37ndana, taga suisa 19 paati!:D

Seejärel sõitsime kaldale, läbi paksu udu! 1 punt kadus kurssi valesti arvestades nii ära, et pidi meie lahesoppi jõudmiseks lõpuks 30min taganttuules alla tulema. (kaldale sõit oli külgtuules). Üks Kanada poiss jõudis kaldale hoopis 2h hiljem kui teised. Tema oli eksinud valesse lahte!

Igatahes, jõudnud kaldale, pakkisime paadid klubihoonesse, orkaani Bill eest varju, kes meid homme kimbutama tuleb. Seega homme sõite pole! Saate närve puhata!

Hetkel hoian kokkuvõttes 52st positsiooni ning kuna Juunioride MM on sootuks mälestustesse kadunud (sel aastal kadus ka viimane Noorte MM formaat, kui Laser STD vahetati Radiali vastu välja ISAFi noorte MM-il), siis otsustasin lugeda, mitmes ma siis sootuks enda vanuste noorukite seas olen. Tulemus ei olegi nii halb, 8s! Eks lõpetamisel ole näha, kas korraldajad ka arvavad, et sellise arvestuse pidamine kasuks tuleb või mitte, kuid see selleks, mina olen endale juba seadnud uued ja vingemad eesmärgid, sest vanad on lihtsalt täidetud!

Homme puhkan jalgu, käsi, selga. Kõik tuleb mulle sajaga kasuks, sest absoluutselt kõik kohad on VÄGA valusad!

Olge mõnusad!
Karla

Like a Fox in the Fog

Hei!

Eile oli meil väga huvitav ilm. Merele aeti meid juba kell 11, et saaks alustada startidega kell 12, pidades maha kolm huvitavat võistlussõitu. Nii kahjuks ei läinud, ju loodust ei peta, mis ma muud oskan öelda. Esimese fliidi startides tuli peale suur udu, mis oli nagu pehme suhkruvatt. Alumisi väravamärke stardiliini pealt ei näinud. Samuti ei näinud ühest stardiliini otsast teise.

Pärast pikka pikka ootamist ka meie, punane grupp startidega alustada. Tuli välja, et see on keerulisem kui meie grupp oli arvanud. Hoovuse ja tuule koosmõjul tekkis olukord, kus kõik olid konstantselt üle stardiliini. See tähendas rohkem ja rohkem üldiseid valestarte, mis omakorda lõppes 25-le mehele BFD-ga, Black Flag Disqualification.

Mina tegin stardis aga Karpakki. Startisin paremalt ümber kaatri nurga, sain ka hea stardi, kuid minu all sattus olema mees, kes on sel regatil tunnistanud ainult esikohti, tal on ka 1 valestart, mis ta seeriat hetkel veel rikub. Tema sõi minu koheselt välja, jättes mulle võimaluse minna vaid paremale, sinna, kuhu ma mitte üks raas minna ei tahtnud. Tegingi väikse vahelükke, leides end u. 30sek pärast tagasi paremal halsil. Terve punt oli mul samas juba ees ja all. Seis ei tundund hea. Sellegipoolest, suutsin teha väga hea krüssu lõpu, tehes väga õigeid taktikalisi otsuseid, jõudes üles märki 10ndana. Alla märki jõudsin 8-10. Teist kordselt üles 10. Viimase taganttuulega, ajal, mil udu oli end taas kogunud ning nähtavus u. 50m, suutsin võtta tagasi ühe koha. Pärast alumist märki üritasin end bakstaagis nii kiireks teha, et tagumine minust jumala eest uuesti ei mööduks. Minu õnneks sain ma soonele, püüdes kinni hoopis u. 30m kaugusel olnud USA venna ning temast ka möödusin. St. finishis mulle 8ndat kohta, mis eilse ainsa sõidu kohta oli väga hea tulemus!

Täna on start jällegi kell 12, üritusega teha 3 sõitu. Tundub, et seda plaani võib jällegi segama hakata udu, sest hommikul ärgates oli see metsik. Pärast tänaseid sõite pakime aga paadid majja, sest homme tabab meid ootuste, kuid kindlasti mitte lootuste kohaselt orkaan nimega Bill, jättes meil ühe nö. "Vaba päeva". Eks näis, mis saama hakkab, esialgu tuleb täna hästi sõita!

Take Care,
Karla

Krambid

Hei!

Vabandan, kuid eile lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud kirjutada siia õhtupoolikul midagi.

Kui tavaliselt on mul nii, et mul läheb mõte krampi, siis eile polnud mu peal väga häda midagi. Seevastu sain tunda, et olen veel ikka poisike, kui võrrelda osade nende vanemate meestega.

Esimene sõit suutsin teha imelise stardi, st. 26ndast reast umbes, kaatri tagant. Õnneks sain tuulest aru ning pärast 1 vahelüket, et leida vaba tuul sõitsingi juba vabana paremat, tõstvat halssi. Suutsin ilusti tuule järgi sõita, jõudes üles u. 20ndana ma arvan, seega olles oma halva stardi juba korvanud. Seejärel ootas mind bakstaak, mis eile minu komistuskiviks oli. Tundsin end selles väga halvasti ning olin ka väga aeglane. Lasin hunniku mehi mööda, mingi 8-10, sest olin pundis. Seejärel kiilus ka mõte tõenäoliselt vähe kinni, sest siis võttis võimust see närvikramp. Taganttuules sõitsin siiski hästi ning all olin tagasi mingi 20-25 peal. Teine krüss läksin mõtetes kuhugi imedemaale, või tegelikult ma ei teagi, mis juhtus. Sõitsin, aga tundus nagu poleks ma tegelt ise seal. Tuulele pihta ei saanud ning mingit kindlat plaani ja eelarvamust tuulte pööramiste suhtes polnud. Seega sõitsin vasakult poolt, kuid mitte äärest. Tuul aga pööras lõpu poole hulga vasakule, lastes kõik, kes olid nurka kütnud, minust mööda. Olgu, taganttuulega suutsin selle jällegi korvata, jõudes alla 22. Bakstaagi pidasin ilusti vastu, kuid finishikrüssus läksin ülbeks. Tahtsin veel ühe koha võtta ning sain sellega hoopis ise vastu hambaid. Finisheerisin 23.

Kahe sõidu vahepeal tuli tuult korralikult juurde, 15st knotsist oli saanud u. 20 knotsi. (7,5 ja 10m/s).

See mind ei morjendanud, tundus isegi hea olevat sel hetkel.

Startisin see kord vasakult poolt. Suutsin enda kohta hoida ja tegin super stardi. Super samas ei kõla nii hästi, kui mu start oli! Tõesti, mu start oli suurepärane. Olin automaatselt tervel grupil ees-all. Seejärel kallutasin kogu jõuga, mis mul mängu panna oli. See tähendas, et ma olin väga kiire. Nii kiire, et täpselt minu pealt startinud tugeva tuule kuningas Tom Slingsby ei sõitnud terve krüssu jooksul minust üle, pigem sõin mina tema välja. Tema peal oli Goodison, ja nii me kolmekesi vasaku nurga suunas astusime. Ütlesin iseendale, et sõidan nendega koos, whatever happens. Oli hea plaan, ütlen ausalt, kuid nende sõidutaktikas pole mitte mingit keerukust!:D
Leidsime kolmekesi ja mõned mehed veel end vasakust nurgast, seega ühe paudiga sõitsime terve krüssu! Väga keeruline, eks ole!
Olin endiselt väga kiire, kuid tuul pööras aina rohkem vasakule, mis tähendas, et minul tekkis vaikselt ülekrüss. See oli väga halb uudis, sest ma pidin veidi alla võtma ning veel rohkem jõudu rakendama ning seda minus enam ei olnud! Seega jõudsin üles märki 5ndana, vallates esimesel 4-l tagant läbi, ütleme nii, et poole meetriga kaotasin esimesele.

Minu õnnetuseks oli aga parema käe biitseps otsustanud krampi minna, mis tähendas et soot järgi ei läinud. Üritasin end koguda, kuid bakstaagi märgiks olin juba langenud 8ndaks. Sama kohta hoidsin all märgis. Krüssuga oma arust tõusin isegi 7ndaks, kuid viimaseks taganttuuleks olin nii surnud, et enam õiget tööd teha ei suutnud, lastes endast 3 venda mööda ning lõpetades ka finishis 10ndana.

Kokku hoian 162-164 paadi arvestuses hetkel 43ndat positsiooni.

Täna on kavas meil 3 sõitu, startidega kell 12. Sama ka homseks. Põhjuseks on see, et pühapäevaks peaks jõudma siia orkaan nimega Bill, mis tähendab, et sõidud jäävad tõenäoliselt ära. Hoidke mulle pöialt ja jagage mulle jõudu!

Karla

>>Can You Read That?<<

Nii küsis üks abivalmis Kanadalasest keskeas olev proua mu käest eile, kui ma olin poes parasjagu valimas kõige kauem säilivat kanafileed: Can you read this? Can you read english? Minu esimene mõte, mis mulle pähe kargas oli, et "What am I, three?" Kuid siis mõistsin, et mul on seljas Sailing Team Estonia polo ning suutsin enda solvund oleku ületada ning hoopis muige näole võluda. Kuigi ma ei saa siiani aru, et kuidas oleks ta mind aidanud kui ma oleksin vastanud NO!, sest minu loogika järgi tähendanuks see seda, et ma ei oska inglise keelt, mitte, et ma olen inglise keele spetsialist juttu rääkides, kuid mul lihtsalt jäi see osa koolis tegemata, kus lugema õpiti?!

Okay, Enough Of That...

Tegelikult on meil olnud siin väga töökad päevad, võib vast nii öelda küll. Olen nüüdseks kaks päeva jutti ärganud 7.56 ilma kellata. See on olnud väga hea, sest olen suutnud kõik oma asjad juba lõunaks valmis saada nii, et on jäänud aega ka igasugusteks turisti asjadeks.

17nda hommikul sain algatuseks paadi. Loosiõnn naeratas mulle umbes esimest korda mu elus ning minu paadi numbriks sai 19, mis tähendas, et minu paat on mitte kaugel munamäe otsas vaid otse vee ääres. Super! Seejärel kontrollisin paati nii, nagu The Great Ben Ainslie seda oma abistavas raamatus kunagi näitas. Vaatasin isegi, et svert ja rool oleks ühel joonel, mida ma pole just tavaliselt eriti palju teinud. Paadiga tundus kõik väga hästi olevat. Panin ta üles ning jäin briisi tugevnemist ootama, käisin kodus lõunal.

Seejärel käisin 2h-se sulpsu merel ja üritasin tekitada olukorda, et tunneksin end siinsetes vetes kui kala vees. Võib vast väita, et see mul ka õnnestus... Kui selleks kalaks on ogalik või keegi taoline. Ei, tegelikult olnud hullu sugugi, lihtsalt kettakaar ei ole veel viimseni lihvitud, on arenguruumi, seda siis miljööga tutvumise vallas. Selleks on mul aga õnneks ka veel homme, treeningsõidu ajal võimalus ning siis on mind ka Rein juba kaatriga merel aitamas. Super!

Täna algas pool 9 mõõtmisjärjekorda võtmisega. Umbes 9.45 oli mu paat mõõdetud. Pärast seda tegelesin veidi paadi tuunimisega ning seejärel suundusime koju. Viitsin aega veidi Californicationit vaadates. Sellest tüdinud, suundusime Shopingule. Saime igast kama, kaasaarvatud 20 liitrise kanistri, et bensiinijaamast kaatrile kütust tuua. Edasi tegime veel veidi turisti, käisime ookeani ääres kohalikku kuulsust, majakat vaatamas. Järjekordne üllatavalt positiivne elamus!

Muidu on meil siin tegelikult kõik hästi ning sujub, kui blogi kirjutamine välja arvata. See ei suju kohe üldse, sest uni tikub juba vägisi peale!

Kasutage kummi(kuid), kuulsin, et teil seal sajab!

Karla

Mina ja mu väike juba poolenisti söödud jäätis

Nova Scotia, Canada´s Ocean Playground

Nii ütleb Nova Scotia osariigi autode numbrimärk.

Nüüdseks oleme kohal. Tegelikult oleme kohal juba eile õhtust saadik, kuid mul ei olnud USA adapterit kaasas ja arvutisse seega ei saanud, aku oli tühi.

Lennud sujusid meil kenasti. Esimene, Estonian Airi lend oli selline, nagu sõidaks 50cc mopeediga mööda õhku. Lennuk oli propelleritega ja niivõrd väike, et tuul ja turbulents tegi lennukiga mis tahtis. Stockholmi sellegi poolest meil jõudmata õnneks ei jäänud. Meie õnnetuseks oli lennul ka üks invaliid, keda transporditi terve aasta! Muidu olen enda arvates üsna tolerantne, kuid sel hetkel oli meil vaja sõita bussiga terminali, leida transfer check-in, sest Estonian Airi inimesed lihtsalt pole suutelised meid lõpuni chekkima, check-in teha, otsida värav üles, minna lennukisse. Selleks oli meil aega 30min. Lennuki peale me sellegipoolest jõudsime. Mina istusin keskmise istme peal üle väga pika aja oma elus. Väga ebameeldiv oli. Minust paremal istunud härra arvas, et kogu õhuruum kuulub temale ja elas terve reisi minu otsas. Õnneks sain ma leevendust enda mitte-kõige-mõnusamale kogemusele järgmise lennureisi ajal, kus 3se istme peale peale minu ja Reinu kedagi ei ilmunudki. SUPER! Samuti tegi lennu mõnusaks see, et igal ühel oli oma TV ning fakt, et reis kestis vaid 4h!

Jõudnud Halifax International Airporti, juhtus minuga midagi, mis kunagi veel juhtunud polnud. Väravatest läbi minnes ootas keegi meid minu nimesilt käes. See oli meie maja peremees, kes rõõmsalt juhatas meid AVIS-e putkasse, kust me oma Tuning-Pill, mustade valuvelgede, Valge Dashboardi ja antitiivaga tulipunase kõrvetava Ford Focuse kätte saime. Seejärel sõitsime tunnikese ning jõudsimegi koju.

Kodu on väga mõnus. Mere kaldal, oma paadisillaga. Trepp on küll väga järsk, kuid minule see probleeme ei tekita. Minu tuba on tunduvalt suurem kui Reinu oma, kuid tema sõnul ma tema toa voodisse lihtsalt ei mahuks, seega oli otsus toad nii jaotada ilmselt õiglane.

Täna ärkasime kohaliku kella järgi 7, selle põhjuseks oli ilmselt Jetleg või Jetlag, ei teagi kumb see nüüd oli. Igatahes...Kuna süüa meil polnud, suundusime toidu jahile. Pühapäeval pole aga kell 7.30 kodust väljumine sugugi mõtekas, sest poed avatakse alles 12!! Saatus viis meid seetõttu hoopis kullakallisse McDonaldsisse, kus mina kaotasin oma McDonaldsi Hommikusöögi süütuse. Polnudki kõige hullem, elan veel. Seejärel suundusime kuumeneva ilmaga Halifaxi kesklinna avastama. Linn oli üllatuslikult suurem ning mis tähtsam, palju kenam, kui olin ette kujutanud. Mõistagi, minu eelmine Kanada kogemus pärineb Kingstonist, seega pole ka ime, et mul madalad nõuded olid! Igatahes, tegime kesklinnale tiiru peale, ronisime kesklinnas Citadelli juurde mäe otsa ning lonkisime 29 kraadises palavuses auto poole tagasi. Seejärel liikusime Wal-Marti, et osta kaua oodatud adapter. Otsisime, mis me otsisime, kuid üles me ta leidsime. Poemüüa arvas veel, et ei tööta nii, et euroopa pistikust saad teha USA oma, kuid kiskusin karbi tükkideks ja veendusin, et lihttöölised ei jaga siin maal ikka midagi! (Vabandust). Kokku läks see adapterite kupatus maksma 33$, kuid elan isegi selle üle. Interneti eest on see madal hind!:D

Seejärel viis meie saatus meid toidupoodi ning edasi koju, et seda sissekannet kirjutada. Nii palju oleme jõudnud, kuid kell on 2 päeval! Ei tea, mida edasi teha, kuid usun, et minu värskelt ja odavalt, Islandilt ostetud Family Guy hooajad ning tõmmatud filmid ei jäta mind hätta. Samas tahaksin veel võimalikult palju õuemõnusid nautida...

aaa.... Klubis käisime kaa!!! Klubi on selline, nagu oleks kuutsemäe selle söögikoha majast tehtud klubihoone ning selle ümber paadiplats. Paadid seisavad sõna otseses mõttes mäe peal nii, et kärurataste alla on pandud kivid, et paat alla ei veereks. Eks näis, mis saama hakkab...

Islandi keeles Mees-Karla

Boss ja bosside lipp, Klubi üks vähem järsemaid künkaid ja hästi hoitud finn...

Stay tuned!

Karla

See on Terasmies! Ei, Se on Lentokone!

Hei!

Nüüdseks oleme Reinuga Tallinna lennujaama (Lennart Meri airport) check in-i läbinud, turvakontrolli samuti. Ootame, et saaksime minna lennukisse, mis viib meid Stockholmi. Sealt edasi istume lennuki peale Reykjaviki ning sealt edasi juba Halifaxi, meie lõpp-punkti. Loodetavasti jõuame kenasti kohale ning väga loodan, et meil on kodus ka internet, et saaksin teile sealt ka muljetada, et mis toimub või kus toimub.

Stay Tuned,
Karla

Sinine Plaat

Hei!

Järjekordselt pean ma vabandama, et ei ole pikka aega siia sissekannet teinud, kuid võistlus oli nii tihe ja moraalselt pingeline, et ei leidnud end kordagi olukorrast, kus oleks suutnud oma aega trükkimisega sisustada.

Nüüdseks on see nädal aega kesknud võistlus ametlikult lõppenud. Minu jaoks oli võistlus väga hea. Ületasin enda miinimumeesmärgi, mille aasta alul olin endale seadnud: ületada kõik Eesti senised parimad tulemused Juuniorite areenil Laser klassis. Senine parim tulemus oli minule teada olevalt Deniss Karpaki arvel, 8s koht. Mina lõpetasin selle aasta EM-i 122 paadi konkurentsis enda arvates väga tugeva 4nda kohaga, korjates 3 sõiduvõitu, millest 2 olid finaalsõitudes. Neljanda koha eest omistati mulle ka kaua ihaldatud Laseri sinist värvi karikas/plaat, mis kõigil Laseri võistlustel sama on. Nüüd on üks selline ka minu kapi peal näitamas, et olen Laser purjetamise maailmas keegi.

Tegelikult ei ole ma siiski üdini rahul, sest täna oli mul tegelikult väga väga lähedal, et lõpetada võistlus hoopis teisena, kuid suutsin iseendale olukorra väga ebameeldivaks teha ning kaotasin teisele ja kolmandale kohale viimases taganttuules! Lugege seda halvaks õnneks või milleks tahes, kuid nii igatahes juhtus.

Teisalt ei olnud auhinnagaalal pjedestaali, seega ei jäänud ma millegist erilisest ilma. Ka auhind oli ees olevatel sama, lihtsalt teine number plaadi peal.

Nüüdseks, mõned tunnid hiljem olen juba üpris rahulik ning oma neljanda kohaga väga rahul arvestades asjaolu, et veel 4 päeva enne siia tulekut polnud sugugi kindel, kas ma üldse võistlema võimeline olen. Siinkohal tahaksingi täna kõiki, kes mind aitasid minu hädadest, eesotsas seljahädadest läbi saada ning olid mulle toeks ajal, mil seda kõige enam vajasin. Suur tänu teile! Samuti tahan tänada kõiki, kes mulle pöialt hoidsid ning kes minusse uskusid! Loodan, et ei valmistanud teile pettumust.

Kui veel tulevikku vaadata, siis oli see väga väga hea ettevalmistus nädala pärast algavaks MM-iks. Ülehomme jõuan koju, 4 päeva kodus ja juba ongi aeg lennata Kanadasse, et vaadata, milleks ma sel aastal täiskasvanute areenil võimeline olen. Feeling Confident!

Peace Out!
Karla

(ilma pealkirjata)

hei!

Nüüdseks oleme juba 2 päeva võistlustules olnud. Eilne, esimene päev läks mul üle kivide ja kändude. Esimeses sõidud suutsin stardis enam kui kunagi varem takerduda, olles algatuseks teises reas, seejärel suutes veel ette jääda ühele sakslasele. Lõpptulemus oli see, et pidin tegema veel karistusringe, kaotades teistele lugematu arv meetreid. Õnneks suutsin ma end siiski tööle panna. Ei andnud alla ning võtsin sõidust, mis võtta andis. Ülemise märgi võtsin ma tagant 5ndana. Endiselt teel eneseparanduse poole töötasin selle nimel, et suudaksin sellest sõidust välja võluda kõik, mis võimalik. All märgis suutsin sattuda mingite tõsiste NOOB-ide kõrvale, kes mu märgivõttu nii palju segasid, et suutsin mingi 5 kohta uuesti kaotada. Sellele vaatamata tegin ma enam-vähem hea teise krüssu, allatuultest rääkimata. Finishis märgiti mu kohaks 26.

Eilsetest sõitudest olen ma sellega tegelikult vähemalt sama palju, või siis vähe, ei teagi kuidas võtta, rahul kui järgmisega, sest suutsin 55ndalt kohalt end 26ndaks sõita.

Teine sõit oli samuti veidi ähmane, võib-olla, et ei olnud veel kõige paremini võistlusesse sisse sulanud. Pärast üpris head starti, küll mitte kõige ideaalsema positsiooni pealt poolte suhtes, ei suutnud ma enamat kui ülemisse märki tulla umbes 25ndana. Sellegipoolest suutsin ma teha midagi, mis mulle sel võistlusel igas sõidus edu on toonud. Sõita häid taganttuuli õigelt poolt. All märgis leidsin end juba 7ndal positsioonil, mida ma kahjuks siiski hoida ei suutnud. Arvan, et ei olnud valmis vms. Liiga palju veel eelmises sõidus kinni. Igatahes, finishisse jõudsin ma 10ndana, mis polnud üldsegi halb.

Veel analüüsiks võib tuua, et arvan, et mulle ei istund ilm, vihm, külm, jne.

Teine päev algas juba hommikul palju paremini. Täna olid mul kõik asjad juba olemas. Polnud põhjust pärast ärkamist kiiresti poodi joosta, et hommikul midagi enne merele minekut hamba alla oleks pista. Teiseks, täna ei sadanud vihma 3h jooksul 40mm. Täna ei sadanud üldse vihma!
Merele minnes sain ma siiski ühe ebameeldivuse osaliseks. Mu Polari rihm läks katki, kuid õnneks võttis Soomlaste treener Janne mu kella enda kätte ja midagi hullu ei juhtunud.

Sõitude juurde:

Pärast u. 1,5h-st ootamist ning valestarditamist, (valestardid olid mul muide kõik suurepärased), saime alustada enda tänast esimest sõitu, kokku siis kolmandat. Stardis leidsin ma end järjekordselt 3ndast reast, mis polnud sugugi kiita olukord. Sellele vaatamata, suutsin pärast umbes 4 pauti leida end paremal halsil minemas vasakule. Mu plaan oli töötamas, sain vabas tuules sõita vasakule poole - sealt tulid pagid ning mina, erinevalt paljudest teistest, olin sellest faktist teadlik. Siinkohal võiks mainida ka kaasa aitava faktorina MehuMati Lindforsi, soomlast, kes selleks ajaks kui me alles esimest starti ootasime juba finishisse jõudsid. Temaga rääkides jõudsin järeldusele, et täna pole oluline mitte igat pööramist vaadata, vaid sõita sinna, kus tuult tuleb. Igatahes: ülemises märgis olin ma juba oma vea enam-vähem parandanud, võttes märgi mingi 7ndana. Minu õnneks ei suutnud minu ees sõitvad noorhärrad aga tähelepanu pöörata märkide paiknemisele ning kasutasin juhust 100%. Haarasin juhtpositsiooni ning ei vaadanud enam tagasi. BULLET EM-lt! Seegi asi!

Teine sõit oli mul samuti hea fiiling. Start seevastu jällegi hävis. Sellelegi vaatamata suutsin end leida just tänu tuule pööramiste järgi sõites. Selles sõidus ei mänginud enam nii suurt rolli see, kuhu poole minna, rohkem töötasid faasid. Üles märki rabelesin end u. 15ndana. Järjekordselt, see kord küll mitte nii kategooriliselt kui eelnevas sõidus, kuid siiski, kasutasin ära oma väljaku nägemist. Teised astusid sama reha peale, mis esimeses sõidus. Tõsi, need olid küll teised mehed, kes seal ees otsas see kord olid, kuid siiski, mina olin seal juba kord olnud ning teadsin, kuidas, mida arvestada tuleb. Nägin märke! Alt märgist leidsin end juba 3-6 positsioonilt. Raske on kindlalt lugeda, sest all on võimalik võtta 2 erinevat märki. Ühe koha suutsin krüssus liigse agressiivsuse ja võidutahte pärast ära anda. Ülemise märgi võtsin 4ndana, millena ka lõpetasin.

Kokku asetsen kohtadega 26, 10, 1, 4, praegu 15 punktiga (juba 1 maha visatud sõit) 6ndal kohal, mis on igati super!

Pöidlad pihku, et mu selg peaks!
Olge tublid,
Karla

Litte Boxes On The Hill Side

Hei!

Vahepeal olen ma suutnud Eestis nüüd ühe võistluse juhtpositsioonilt juba katkestada, seda ikka ja jälle selle sama selja pärast. Õnneks on ta mul nüüd uuesti päris jõudsalt paranenud ning nüüdseks olen ma siiski juba Rootsis, kohas, kus peetakse selle aasta EM. Küla on ise väga armas, või tegelikult on see isegi linn!

Paat on maha võetud, paatidel on OMA KOHT, mis on ääretult ebatavaline. Minu koht on Mattiase, minu soomlasest treeningpartneri kõrval. Ei teagi, kuidas see täpselt nii juhtus. Kodu on meil samuti väga väga tore. Väljast paistab nagu üks väike karp, mis on garaažist ümber ehitatud korteriks, kuid sees ootab meid väga väga mõnus kodu. 2 toaline, supermõnusa voodi ja 2 telekaga! Eile sadas meil vihma, kuid täna tõotab tulla ilus päev, hea ilm purjenumbrite panemiseks!

Hoian teid kursis, väga palju praegu ei jaksa kirjutada,
Karla

Aeglaselt, aga järjekindlalt!

Hei!

Minu seljaprobleemist on kujunenud välja mu elu esimene tõsisem vigastus, st. et selg on jätkuvalt väga hell ning aeg-ajalt on krambid, üleüldiselt väga kange. Sellegipoolest ei suuda ma enam end veest eemale hoida ning juba homme lähen Tallinna lahele Eesti KV II etapi, Viimsi MV võitu noolima. Kas see mul ka välja tuleb, on üks küsimus, kuid kui päris aus olla, siis mitte tekkinud küsimustest tähtsaim. Hoopis olulisem on see, et ma ei teeks oma valutavale, kuid vaikselt ja visalt järele andvale seljale enam liiga ning hoopis üritaks teha endast siiski kõik, et selg paraneks välgu kiirusel. Seda on vaja vaid üheks: Juba järgmisel kolmapäeval sõidan Rootsi oma elu viimasele Juunioride EM-ile.

Selja hoidmiseks olen juba varunud ka spetsiaalse sideme/toe, mis lattide ning muu atribuutika abil mul peaks aitama seljale koormust võimalikult väiksena hoida.

Hoidke mulle selga, pöialt pole see kord nii väga vaja hoida!

Olge ikka mõnusad ning nautige suve teist poolt,
Karla

Nii vaikseks kõik on jäänud

Hei!

Minu viimasest postitusest on nüüdseks möödas juba umbes dekaad. Sellest hoolimata ei tunne ma tegelikult mingit piinlikkust faktist, et olen jätnud siia sedavõrd pika augu.

Selle põhjuseks võib olla nt. see, et vahepeal pole suurt erilist toimunud. Treenisin Tallinna lahel 2 nädalat oma Soome sõbra, Mattiasega (Mehu), enne seda läbisin edukalt kooli suvelaagri, mis oli mõnusaks vahelduseks rutiinist välja põikamiseks.

Nüüd on aga juba esmaspäev, 20s juuli. St, et nelja päeva pärast hakkavad Tallinnas juba võistlused, seejärel saan paar päeva lõdvamalt võtta, et juba uuesti esimesel augustil EM-il seda jahtima minna, mida ma sealt saada soovin. Sellega asi ei veel ei lõpe, sest pärast EM-i on mul nädal aega, et end moraalselt valmis seada Atlandi ületuseks, sest 15, või oli see 16 august lendan ma juba Kanadasse, Halifaxi, et võtta mõõtu maailma parimate Laseri sõitjatega ning selgitada välja Maailma meister. Seejärel saabun jälle mõneks ajaks koju, nii umbes 2ks nädalaks. Seda vaid selleks, et uuesti lahkuda, see kord Inglismaale, 2012 aasta OM-i vetele ning vaadata, kuidas see miljöö mulle istub. Mõõdupuuks on ka sel korral head purjetajad, sest seal võtab aset selle aasta viimane MK etapp, minu viimane võimalus korjata neid nii väärtuslikke MK punkte. Seejäral saabun uuesti koju, võtan mõõtu kõikvõimsal Eesti MV-l ning sellega mu Laseri purjetamise hooaeg otsakorrale saabki. Võimalik, et teen selle järgselt veel mõned laagrid, kuid hetkel kahtlen selles väga.

Kõik see jutt, mis ma praegu kirjutasin kõlab ju väga hästi, kuid tegelikult on mul üks väike mure ka. Mind kimbutavad viimasel ajal tõsisemat sorti seljavalud, mis üleeile mind peaaegu, et jalutuks tegid. Kõndimine oli ääretult valurikas protsess ning üritasin seda võimalikult palju vältida. Nüüdseks olen otsinud abi massööride käest, teinud ise venitusharjutusi. Loodan, et saan oma vigastuse korralikult välja ravitud, enne, kui pean hakkama kõvasti tööd rügama jälle. St. siis seda reedet.

Olge mõnusad,
Karla

Laevas

Hei!

Lubasin kirjutada, kui internetti saan.

Deniss lõpetas tubli 3nda kohaga, Umbid olid 7ndad. Paul Goodison võitis kõik võistluse sõidud litriga!

Mina aga olen nüüdseks juba Rostock-Helsingi laevas, mis kõigutab! Aga meil on isegi aknaga kajut, mis pole üldse halb.

Varsti olengi juba kodus, täpsemalt homme.

Jõudu,
Karla

Ja nii ruttu ta läbi saigi

Hei!

Nüüdseks on Kieli nädal minu jaoks lõppenud. Lõppes ta minu jaoks siis 73nda kohaga, 151st paadist. Ei läinud hästi, seda võib küll julgelt öelda.

Kokku saigi meil peetud kõigest viis võistlussõitu, mida on sellise suure võistluse jaoks alla poole igasugust arvestust. Eile tehti meile üpris vägisi 3 sõitu, viimane neist oli täiesti punnitamine, et saaks 5 sõitu kokku. Eripäraks võib vist selle välja tuua, et 151st paadist 40 said viimases sõidus kirja valestardi:S

Tegelikult polnud see võistlus üldse üdini halb ning täiesti sellise stsenaariumiga, et nüüd tuleks mõelda, kas on mõtet edasi purjetada. Tulin siia puhtalt kogemusi koguma, pundis sõitma ning võib isegi öelda, kvaliteetset treeningut tegema. Tõsi ta on, et selliseid kogemusi otsin ma kodumaal treenides taga vaata, et terve aasta ning siiski ei jõua nendeni. Mingit tulemust ma sellest võistlusest tõtt öelda ei lootnudki.

Tulemus kui selline, kui sellest üldse rääkida, oli loomulikult väga halb, kuid kogemusi sain siit küll. Esimene päev läks täiesti aia taha, see on tõsi. Teises päevas see-eest nägin endas vaimset arengut ning edasiminekut. Suutsin end veidi kokku võtta ning vähemalt enda silmis teha kõvasti paremad sõidud, vaatamata sellele, et kohad polnud just nii märgatavalt paremad.

Kokkuvõttes ei saa ma tegelikult öelda, et ma üdini rahutu olen sellega, kuidas see võistlus läks, sest jah, kogemusi sain, tulemust küll mitte, kuid nagu eelnevalt ütlesin, ei tulnudki seda siit otsima!

Erinevalt minust, sobib teistele eestlastele Kiel nagu rusikas silmaauku. Seda tunnistavad tulemused. Argo lõpetas Kieli regati märkimisväärse 12nda kohaga, mis on kindlasti väga-väga tubli saavutus. Kahjuks jäi ta napilt medal race-st välja, millest on ausalt siiralt kahju. Marjaliisa ja Elise Umb sõitsid samuti eile väga hästi ning lähevad Medal Race-ile vastu 5nda kohaga. Eestlastest parimana võib ilmselt siiski välja tuua Deniss Karpaki, kes on tegemas midagi, mida pole ükski eestlane peale Tõnistete suutnud: Võitmas Kieli Regatti Olümpiaklassis. St, et ta läheb Medal Race-ile vastu ESIMESELT kohalt. Et teada saada, kas nii ka läheb, Stay tuned! Panen kindlasti siia posti, kui kusagil netti saan...

Seniks,
Peace Out, A-Town,
Karla

Achtung! Zie Alle Klasse, Zie Start Postponed Und Nicht Starten Today!!!

Allo![Aluu]

Zie täna, nagu ka Zie eile, ei zuudetud meil ziin ztarte teha. Zelle põhjuzeks on Zie tuul. Zeda lihtzalt EI OLE!

Eile oli ootamise koha pealt suhteliselt lihtne päev. Algul lükati 2h edasi, seejärel 3h ning pärast seda öeldi, et täna sõite ei tule. Täna seevastu oli palju lootusrikkam päev. Iga kord lükati 1h võrra edasi, st. et kokku oli meil 8 edasilüket, sest oodata saime tubli 10st viieni. Ma väga lootsin, et me saame täna sõita, kuid tuli välja, et kohtunikel oli tuline õigus meid mitte merele saata. Suurest tahtest näidata endale ja teistele, et näe, saab ju küll sõita läksin pärast viimast edasilüket purjetama. Olin merel 1h, kuid tuulest polnud päriselt ka haisugi, seega oli see tegelikult nende poolt õige otsus, nii kahju kui see ka poleks.

Eile käisime linnas festival vaatamas, inimesi oli murdu. Red Bulli see vettehüppamiste võistlus oli ka. Väga palju kenasid vanasid laevasid oli ning üleüldse oli väga mõnus. Jooksmist olen ka viimastel päevadel harrastanud, sest purjetada pole saanud.

Igatahes, üritan mitte olla Peep Vainu Idioodi mõiste seletus, aka teha homme sama asju, mis eelmistes sõitudes, lootes, et ÄKKI läheb paremini, vaid üritan midagi muuta ning eks me näis, mis välja tuleb!

Tsauka,
Zie Kartoffelmeister

Esimese võistluspäeva muljed

Hei!

Tänane päev ei kujunenud just selliseks, nagu ma olin oodanud. Tõele näkku vaadates ma tegelikult isegi midagi väga ei oodanud, võtan seda võistlust kui sellist rahulikku vahefinishit selles hooajas, kuid siiski, midagi nii ebameeldivat tõesti ei osanud ette kujutada. Valetan!, oskasin küll ette kujutada, kuid ma ei taha endale midagi sellist kunagi võistluseelselt sisendada, sest ma lihtsalt ei oska endaga mitte midagi peale hakata sellises olukorras.

Lasereid on 153 paati, mina asetsen tugeval 92ndal positsioonil. Täna oli meil 2 sõitu.

Kui tavaliselt on nii, et midagi jääb väga heast tulemusest puudu, siis täna ei olnud ma ausalt öeldes mitte lähedalgi sellele, mida arvan, et oleks suuteline saavutama. Esikümnest polnud isegi mitte haisu, mitte ühegis sõidus.

Esimene sõit olin võtmas ülemist märki, kui selgus tõsiasi, et päris võtta ma seda siiski ei suuda ning seejärel istusingi seal pöördetähise otsas mõned sekundid, hiljem tegin ka karistusringi. Pärast seda seika leidsin end tagant kolmandalt positsioonilt. Sellele vaatamata ei löönud ma siiski käega. Võitlesin läbi sõidu ning uskuge või mitte, aga tõesti, tasa ja targu suutsin end finishisse 25ndaks rebida. Arvasin, et olgu, kuigi tundub, et vorm pole selline nagu ta olla võiks (ma tean jah, et JÄLLE ajan ma kõik selle süüks, kuid tegelikult teile seda teksti siin kirjutades mõtlen endamisi, et miks ma peaksingi praegu tippvormis olema, ma ju ei pidanudki sellele võistlusele algselt tulema, seega, pole tegelikult veel midagi katki?!) suudan ehk end ikka 10 piirile välja sõita, sest tagant suutsin end tänu kiiretele taganttuule otsadele ilusti välja rahmeldada.

Teine sõit, start, nagu esimeseski oli alla poole igasugust arvestust. Isegi sel ajal, kui arvutid olid veel Juku ning 386, polnud kellegil seda moodi halbasid starte. See selleks. Enesekindlus, kus sina oled? Jällegi, olgugi, ei suutnud startida, kuid kahjuks jään pärast seda kuidagi põdema seda, et seda teha ei suutnud ning välja sõitmise asemel kaevan end veel sügavamale. Olgu, mingil hetkel mulle siiski jõudis kohale, et nüüd ma olen küllalt juba rumalaid otsuseid teinud, et nüüd võiks natukene targemalt ka purjetada. Üleval märgis leidsin end kusagil keskel. Taganttuul oli hea, nagu täna kõik korrad, kui nii võib öelda. Alla jõudsin täiesti inimeste seas, mingi 13-16 ma arvan ning seejärel otsustasin, et mingil heal põhjusel on kasulik sõita vasakult. WRONG!!!

Tuul arvas, et oleks õige hetk mulle õpetada, et ei saa sealt poolt võita, kui ka eelmine sõit sealt poolt ei võitnud ning andis ka mulle sellest teada, nii, et ma sellest ka aru saaksin. St, et tuul pööras 30 kraadi paremale ja mina olingi seal, kus ma olin. 33.

Kaldale tulles olin ma väga nördinud, kuid praeguseks olen juba maha rahunenud, võib-olla, et Bratwurst ei luba mul vihane olla?

Igatahes, homme on uus päev, proovin anda endast selle, mis mul parasjagu anda on. Kogemused, need ei jää siiski tulemata. Üritan enda vigu võimalikult hästi analüüsida ning jõuda lõpuks selleni, miks ma ei suuda suures seltskonnas veel eriti sõita.

Olge musid,
Karla