Kõik on sassis

Hei!

Pikka aega ei ole ma siia kirjutama jõudnud.

Ausalt ka, sellel on tegelikult põhjus ka! Nimelt natukene aega tagasi algas kool, mis tähendas, et majad olid suuremad ja ajad olid kiiremad. Jooksin mööda loenguid üritades aru saada, mida valida, mida mitte. Samuti üritasin endale koolis mingisugusegi spordiprogrammi koostada, et oleks, mida teha ja end mitmekülgselt edasi arendada. See mul vist tegelikult üpris hästi õnnestus, igatahes koolist juba kolmandal päeval ära tulla ei olnudki nii piinarikas kui oleks arvanud. Mingisuguseid süümepiinu see ei valmistanud.

Nimelt, nüüdseks kirjutan ma juba Inglismaalt, Weymouthist. Kohast, kus toimub 2012 aasta Olümpia purjeregatt. St, et see miljöö on minu jaoks kulla hinnaga, iga siin veedetud ning harjutud hetk ning treeningul viibitud moment võib tuua edu just siis, 2012. Peale selle on meil siin veel tegelikult ka selle aasta MK sarja viimane etapp, mis alustab sõitudega esmaspäeval.

Alustan siia tulekust.

Kõik algas väga ilusti, sõitsime läbi Läti, Leedu, Poola. Poolas muide leidsime juba enne Warsawat mingisuguse kiirtee, mis oli väga positiivseks üllatuseks. Kõik meie positiivsus kadus aga saksamaal eile hommikul, kui POLIZEI mind umbes 100ga sõites maha võttis. Esimese sõnana röögatas POLIZEI mulle "Who do you think you are?", Ta oli muide VÄGA vihane. Üritas mulle selgeks teha, et sõitsin 140 km/h, kuid sellega ma sugugi ei nõustunud. Endiselt oli ta väga vihane ning üldse ei tahtnud järeleandmisi teha. Seejärel kutsus mind autost välja ja hakkas dokumente uurima. Tuli välja, et meil on käru ja auto kaal 100kg üle 3500kg, mis on maksimaalne kaal, millega tohib tavalise B-kat loaga sõita. St. et minu puhul oli tegemist lubadeta sõiduga, mis ei teinud olukorda sugugi paremaks. Tõtt-öelda oli mul ikka väga väga väga halb ja hirmund olla. POLIZEI sõnul oli tema ainus võimalus meilt käru ära võtta ja politsei konfiskeeritud asjade platsile panna. Sellele järgnes trahv. Nii ka läks. 350 Euri trahvi ja käru meilt ära võeti. Sõitsime siis oma käru järel parklasse, kus ootas meid parkla peremees, kes väitis, et ärge kartke, et saate kohe ära sõita. Ei saanud aru, sest lube meil siiani ei olnud. Viis minutit möödus ning majast tuli välja asjapulk, kes ütles, et näe, käru on siin ja trahv kantakse teie pangaarvele tagasi. EI SAANUD ÜLDSE ARU, mis juhtunud oli, ausalt öeldes ei saa siiani aru, mis juhtus, kuid nii meie teekond jätku sai ning eks Tallinnas ole näha, kas trahv kanti tagasi või mitte. POLIZEI ütles mulle veel muide rahustuseks vahepeal kui ma pabinas olin, et "don´t worry, you´re not going to jail, but You are in a lot of trouble", mis ei teind mind üldse õnnelikumaks, kuid asi sai hoopis huvitava lahenduse, sest siin ma nüüd olen, käru ka.

Seejärel sõitsime edasi Saksamaal 80km/h, mis jutu järgi on käruga max lubatud kiirus. Hollandi, Belgia samuti, prantsusmaal olime juba julgemad ja sõitsime 100ga. Calaisist läksime praami peale, et sõita Doverisse, Inglismaale. Sadamas oli Tallinna sadama 10-15 auto rea asemel, kus oodata, et laevale saada 900!!!!! rida... päris huvitav.

Laeva sõit oli mõnus, pingelangus ja tormine loks, meeldis väga. Mängisin seda Arcade-i mängu ka, kus hüppad noolte peal ja siis jutu järgi peaks nagu tantsima:D:D

Laevast maha saades ootas meid huvitav asi, roolimine valel pool teed. See oli, või õigemini on siiani väga väga imelik. Igatahes, jõudsime õhtupimeduses Weymouthisse, otsisime üheks ööks hotelli ja läksime oma peldikusse magama.

Täna ärkasime, tulime klubisse, võtsime paadid maha. Siinne miljöö on midagi erilist. Mina pole oma elus veel näinud klubi, mis oleks mõeldud ainult svertpaatidele. Pole ühtegi jahti, ühtegi kaatrit peale treenerite omade, ja klubi on hiiglaslik! Ja see süsteem töötab! See on väga imelik. Samuti tekitab mulle "butterflies in my stomach" tunde see, et siin ehitatakse juba OM hooneid, osad on ka juba valmis, nt. Hotell nimega "The Heights". Seejärel regasime ja läksime oma uude koju, nüüdseks juba korralikku, suurde korterisse, kus ainult et ei ole netti. Meie korter on täpselt kesklinnas, mis on selline Prantsuse romaanilinna moodi, minu arust. Väiksed kohvikud, väga vanaaegne ja armas. Üritame varsti saada ka koju kusagilt kohvikust endale netikoodid.

Kodus tegelesime ravimisega. Seda sellepärast, et autosõit Land Cruiseriga ja selle konditsioneeriga on mind ja Laurit jalust niitnud ja me oleme suht haiged. Tema vist vähe rohkem. Nüüdseks oleme tagasi klubis, paadid mõõdetud, kleepsud peal ja internetis käidud, vähem või rohkem.

Loodan, et sain enam-vähem räägitud, mis meil siin juhtunud on, üritan edaspidi tihedamini käia,

Olge musid!
Karla