Saturday, April 12, 2014

Iga lõpp on millegi uue algus!


Hei!

See oli rohkem umbes kuu ja nädal tagasi kui ma siia Mallorca saarel oma jala tõstsin ja nüüdseks on aeg nii kaugel, et asjad on kokku pakitud, autosse tõstetud, ise olen juba puhtaks pestud ja valmis õhtuseks laeva sõiduks, mis mind taas mandrile transpordib. 

Olen siin saanud väga korralikult trenni teha. Esmalt märtsis veetrenni, nüüd pärast MK-d ka rohkem füüsilist ja rattatrenni. Nende vahele mahtus loomulikult ka võistlus, mis oli täpiks i peal. Ma pole kunagi nii kaua siin saarel aega veetnud, ammugi pole ma end siit leidnud nii hilisel kevadel. Pean tunnistama, et mu arvamus sellest paigast on selle korraga päris kõvasti muutunud. Märtsi alul saabudes välja surnud kuurortsaarest on saanud elav, värviline ja turistidest rõkkav paik, kus on uskumatult ilus! Tavapäraselt olen siin just täpselt nii palju varem, et kogu see ilus ja soojus jääb ammutamata.

Siiski, aeg on otsad kokku tõmmata, et sõita edasi Hyeresi, kus 21-27 aprill toimub juba järgmine MK-etapp. Pean tunnistama, et ma ei jõua ära oodata, et saaks maailma parimas konkurentsis jälle mõõtu võtta! Plaan näebki ette, et homme pärastlõunal jõuan Hyeresi, mille järel saan veel kiire lihvi anda, vaadata üle paar asja, mis siin regatil silma hakkasid ja seejärel ongi aeg võistluseks! 

Tahan teha sügava kummarduse oma kallitele toetajatele: Matek, Lasita aken, Starter, BCS, Nordecon, Weber Saint-Gobain, Maru, Catwees, Reval Cafe, MyFitness ja ROPK, kes võimaldavad mul nii pikalt mööda ilma, võistluselt võistlusele tuuritada ja oma unistuse suunas tööd rügada! Pärast õnnestunud Mallora MK-d olen taas kümne piiril ka maailma edetabelis, 12! :)

Õhus on kevadet!
Karla

Saturday, April 5, 2014

Palma

Hei!


Istun juba mõnda aega diivanil ja vaatan aknast varahommikust boatparki, mis on täiesti surnud. Und ei ole, keha on nii väsinud, et enda nahas on ebameeldiv olla, magamisest ei tulnud täna öösel suurt midagi välja. Aga, fakt on see, et üks peatükk sellest kiirest kevadest on nüüdseks jällegi ajalugu - Palma Mk sai eile minu jaoks napilt, väga napilt otsa, aeg on järgmisteks peatükkideks!

Suuremad huvilised on vaatamata sel regatil mind tabanud allergilisusele blogi suhtes kindlasti facebooki vahendusel ilusti kursis, mis nädala jooksul aset leidis, kuid terviklikuma pildi loomiseks, seda nii teile kui endale, alustan siiski algusest, nagu ikka.

Regatt sai minu jaoks ääretult mannetu alguse. Ma polnud veel jõudnud meetritki paadiga võistlusrajal liikuda kui žürii mind juba kollase lipuga kostitas. Peeglisse vaadates oli tegu liigse agarusega, kus üritasin kehva poolsest olukorrast imeda välja head starti. Igal juhul, karistusringid hiljem, alustasin ka mina võistlust, tagaajaja rollis! Sellest oli veel loomulikult vähe. Lisaks tervitasid mind isiklikust seisukohast vaata, et kõige keerulisemad olud, kus paadi käsitlusoskusel, kiirusel, ja muul pole suurt tähtsust, vali õige pool ja vajuta sinna nurka! Sellised ilmad mulle ei meeldi. Sel päeval suudeti meile pidada kolm sõitu, igaühes milles ma endiselt veel saadud kollasest lipust häiritud olin. Ilusat käekirja minust sel päeval välja lugeda polnud igal juhul võimalik. Päeva lõppedes leidsin end vist 82. postitsiooni pealt.

Isegi kõige mustema stsenaariumi puhul ei arva ma end olevat 82. mees laevastikus, kuid tulemused rääkisid sel hetkel enda eest ja näitasid veel korra kui tugev ja sügav on laseri laevastik ja kui kergesti võib end täielikust mudast leida. (valitsev MM-i neljas lõpetas võistluse 64nda kohaga). Ühelt poolt oli see kui külm vesi näkku, kuid teisalt suutsin endale teavitada, et see oli vaid üks päev, kus langesid kõik kehvad asjad minu kahjuks kokku. Igal juhul, minu käed olid järgmiseks, viimaseks kvalifikatsioonipäevaks, tööd täis. Tuul oli endiselt vaikne, kuid vähe rohkem keerutav, mis mulle paremini sobib kui pikad sujuvad pöörded. Suutsin leida hea tasakaalu särtsakuse ja tasakaalukuse vahel, midagi, mida vajasin, et end tõsta kuldlaevastikku ilma, et kuskile ämbrisse komistaksin. Sel päeval tulin kaldale juba paremate mõtetega, kus taskus olid 7. ja 4. koht, kusjuures viimase elu ehk kõige konservatiivse taktikaga (normaaltingmustes oleks ehk võitnud). 

Kui tavaliselt olen ma see mees, kes väidab, et tal kunagi ei vea, siis teisel võistluspäeval pean küll tunnistama, et olin ühes asjas selgelt õnnega koos. Saime alles kell 4 merele, kuid endiselt suudeti pidada 2 sõitu, mida nii väga vajasin, hea! Asi jätkus kuldfliidis, või noh, tegelikkuses kuldsete lintidega võidu seismisega. Järgmine, kolmas võistluspäev tõi meie rajale alguses täieliku tuulevaikuse, millele järgnes 120 kraadi keerutav, ääretult ebastabiilne tuuleke - sõita ei saand!

Neljas võistluspäev tõi sel aastal esmakordselt tingimused, kus sai näidata, mis mastist mees oled. Olin vist päeva kokkuvõttes viies mees rajal, aga kui asi päris tuuliseks läks, siis tundub, et variant a) põhjamaa mees on sitke sell või b) aastatepikkune füüsiline ettevalmistus tasub end ära. Igal juhul sain kirja teise koha. Kahe võistluspäevaga olin tõusnud 82lt kohalt 16ndaks. Karm, kuidas luhta läinud algus võib tunduda korraliku "shocker"-ina, kehva päev võistluse lõpu poole ühtlustub seevastu tulemustetabelis tavaliselt ära ja ei näi nii õudsana. 

Eilne päev tõotas kohe algusest tulla huvitav. Merele minnes oli veel ilus purjetuul, üleeilse jäägid, kuid kõik märgid näitasid vaikimist ja seda ta ka tegi, koos 25-30 kraadiste pööretega. Kokku tuli selline supp, et tuult oli 3-8 m/s, laine oli 60 kraadi tuulest erinev ja endiselt u. 5m, nagu eelmisest päevast jäänud. Esimeses sõidus jõudsin üles märki 10ndana, kuid leidsin bakstaagis teiste vahel liikumisruumi ja järgmises märgis olin juba 6. Taganttuulega kasvatasime juhtgrupiga edu, teise krüssuga võitsin koha, järgmise allatuulega veel kaks ja olingi 3. Kõlab ju lihtsalt! Tegelikult oli tuul ääretult keeruline ja õigesti sõitmine võttis kõik, mis mul anda oli. Teine sõit algas kehvemini, üles märki jõudsin 28ndana, kuid jällegi tulin alla märki juba 15ndana. Teise krüssuga oli mul teist korda see regatt õnne, sest õigele poole minnes ei juhtunud mulle keegi silma tegema. Sain keskmisest pundist, kus on tavaliselt kõige raskem sõita, sest segajaid on kõige enam, täpselt sinna, kuhu tahtsin ja suutsin tõusta üles märki kuuendaks. Taganttuulega üks koht veel, finišis 5. Kahuks võtsin selle sõiduga vist kogu regati lõpliku õnnepaketi välja, sest viimases sõidus sain enamvähem stardi, kuid seal, kus mul avanes aken, et tõsta end tuulepöördega ladvikusse, seal pauditi mulle jõhkralt silma, justkui löödaks näpud sahtli vahele ning sel korral ma enam imet korda ei saatnud, kirja läks mahaviske sõit.

Kogu kupatuse kokkuvõttes tähendab see minu jaoks 11ndat kohta. Esimesena medal race-ist väljas! Kolm punkti! Pole kunagi selle koha peal olnud. Olin alati arvanud, et see on sama ebameeldiv kui neljas olla, esimesena pjedestaalilt maas, kuid pean tunnistama, et mu praegune tunne pole sugugi halb. Nagu võistlusele eelnenud AK intervjuus ütlesin, siis võtan selle aasta algusfaasi vähe rahulikumana kui tavaliselt, sest kalendris on rist alles septembris, kui MM-il jagatakse OM-pileteid. Pärast suhteliselt kehvade tuuleoludega USA laagrit vajasin regatti, mis läheks lõpuni, kõik sõidud saaks kirja. Seda me siin ka saime, kusjuures nii tugevat konkurentsi pole ma MK-l ammu näinud, kõik olid kohal, nagu MM. Sain täpselt selle, mida vajasin - mõõdupuu, kuid mitte ainult, sain mõõdupuu, mis näitab ka suunda. Julgen väita, et see suund näitab noolega üles poole, rohelise suunas, ja SEE on orientiir, mida siit vajasin. 

Nüüd saab siirduda mõneks ajaks taas töörütmi, et laduda edasi põhja pikemaks perspektiiviks. Jään endiselt siia Palmale, kus kavatsen rattaga mägesid vallutada ja üldfüüsilist veelgi edasi arendada, ikka selleks, et järgmine kord kui tuult annab, oleks seis veelgi parem! Eks ma üritan teid endiselt eluga kursis hoida, kuid juhuks kui midagi peaks juhtuma, siis järgmine tõsisem andmine on juba 21-26 aprill, Hyeresis, järgmise MK näol!

Ilusat kevadet teile, naeratage, suvi tuleb! :)
Karla

Saturday, March 15, 2014

Kiired ajad

Hei!

See on vast nüüdseks juba kõigile teada, et nii nagu paljudel teistelgi elualadel, on purjetamises kevad suhteliselt kiire aeg. Eelseisvaks suveks pole mitte üksnes end vormi vaja ajada, vaid tahtmine on ju paremaks ka saada! Selle tulemusena vaatab kalendrist tihti vastu üpris tihe graafik, kus palju aega muule kui treenimisele ei jää.

Vähem kui kaks nädalat tagasi tulin USA laagrist lõpuks Eesti pinnale, et seal kiiresti asju pakkida ja kõikvõimalikud toimetused mõne päevaga joonde ajada. Kui lisada veel lootusetu jetlag, siis kokku tuli päris väsitavad paar päeva. Produktiivsed seevastu ka, minu lennumuuseumisse läinud paat valiti nt. kuu museaaliks, väga vinge! :)

Nüüdseks olen aga juba lõpetamas kümnepäevast treeninglaagrit Mallorcal. Päevad laagris, nagu kreisiraadio läbirääkimisedki, on olnud väga produktiivsed. Olen saanud töötada koos treener Reinuga asjade kallal, millega USA-s üksi tegelemine poleks pooltki nii suurt efekti andnud. Samuti olen loomulikult teinud ratast ja jõusaali, nagu ikka. Täna teen veel viimase veetreeningu ja õhtul lendan siit Palmalt juba nädalaks eemale. Eestis mind siiski endiselt näha ei saa. Peatun hoopis alpides, põhjusi selleks jalaga segada. Esiteks viibib seal kogu mu perekond, keda ma kaheksa sel aastal Eestis veedetud päeva jooksul ülearu palju näinud pole, seega kavatsen võtta paar päeva, et puhata keha välja kõikvõimalikest laagritest ja veeta selle aja oma perega. Samal ajal tahan hingata seda head ja väärtuslikku alpiõhku, mis mind loodetavasti 15 päeva pärast heasse vormi viib, täpselt Mallorca MK ajaks. Kolmandaks pole vahet, kas tahta või mitte, aga tuleb järele aidata kehaosi, mis on laagerdades unarusse jäänud ja vastasel juhul nõrkade ketilülidena probleeme võivad tekitama hakata. Pärast seda nädalat tagasi siia, Palmale, et juba seada kõik valmis eesseisvaks Mallorca MK-ks, seega, nagu ütlesin, siis kiired ajad!

Olge mõnusad,
Karla

Monday, March 3, 2014

Packman

Hei!

Viimasel ajal on mul selline tunne olnud, et ma peaksin professionaalseks pakkijaks hakkama hoopis purjetamise asemel. Pärast Clearwateri võistluse lõppu tuli pakkida asjad, et sõita laenatud varustusega läbi terve USA Chicagosse. Seal tuli aga uuesti pakkida, sest kogu oma elu tuli mahutada kahte 23kg-sse kotti, see polnud minu jaoks kerge! Koju jõudes ei läinud aga asi sugugi paremaks. Selle asemel, et lennujaamast koju minna ja jalad jetlagist seina peale panna ja rütmi üritades puhata hakkasin ma uuesti pakkima! Ja oleks siis, et neid samu asju lahti, aga sugugi mitte. Tegelikult oli aeg hoopis pakkida kogu purjetamisvarustus, et see saaks alustada teed Mallorca suunas. Nii ma olingi kodus veetnud 0 ööd kui ma juba mitu tublit tundi olin pakkinud ja asjad veeresid juba Hispaania suunas minema. Sel korral olen õnnega koos, et ei pea ise seda pikka sõitu ette võtma, vaid saan kodus end sükroniseerida Euroopa kelladega ja laadida hetkeks akusid. 

Akusid on vaja aga laadida hoolega, sest tundub, et mu kehal oli Florida laagrist hoopis teine arusaam kui mul endal. Mulle jäi mulje, et tegu oli dominantselt nõrga tuule perioodida, kus mu keha pidi füüsilise koormuse õigel nivool hoidmiseks läbi mitmeid jõusaali ja rattatrenne. Võistluse lõppedes ja põhja reisides tabas mind ilmselt aga ootamatu pingelangus, sest Chicagosse jõudes oli 39.3 palavik tõsiasi ja voodis teki all võdisemisest polnud pääsu. Sinna läks ilmselt ka suur osa mu füüsilisest vormist, seega tuleb jälle otsast alustada. Otsast alustamisega pole aga sugugi palju aega, sest olgugi, et hommikul kell 9 ärkamine on minu keha jaoks pigem endiselt kell 2 öösel, siis aega on mul reedeni, et end korralikult laagrivalmis seada. Nädala viienda päeva varahommikul lendame juba Mallorcale, et seal siis pärastlõunal juba esimene Euroopa veetrenn veeretada. Kiired ajad! Tegelikult ei ole nutta siin midagi, kõik sujub hästi ja ma ei jõua seda Mallorca esimest laagrit ära oodata!

Lisaks kõigele muule logistikale on aga veel üks huvitav uudis. Minu eelmise hooaja võistluspaat on nüüdsest meremuuseumis lae all kõigil vaatamiseks. Sinna jääb ta ilmselt aegade lõpuni, kuid sellegipoolest, kiirustage vaatama, saate veel viimast korda Titanicuga koos ära vaadata :)


Olge mõnusad,
Karla

Thursday, February 20, 2014

Clearwater

Hei!

Tundub nagu alles see oli kui ma kirjutasin, et Miamiga on nüüdseks ühel pool ja suundun põhja poole, Clearwaterisse. Tegelikkus on aga see, et möödas on kohe kaks nädalat. Aeg lendab ikka meeletult kui asi rutiinselt käima saada ja normaalselt tööd üritada teha. 

Viimane lause reedab, millega ma tegelenud olen. Pärast Miami üks võistlus teise otsa suhteliselt kiiret aega ootasin juba seda, et saan üles seada korraliku töörutiini, teha asju omadel aegadel ja omadel kohtadel nii, et midagi ei jääks tegemata ja, et mul sellest ka kasu oleks. Meri, jõusaal ja ratas on viimased kaks nädalat mu head sõbrad olnud ja koostöös kvaliteetse toiduga on mul füüsiliselt väga hea olla! Merel on siin pärast nii kiiret aega nagu Miamis ehk vähe igava võitu olnud. Teised koondised on veidi rohkem puhanud, mistõttu tegin päris mitu trenni üksi. See oleks OK, kui oleks treener, kellega millegi kallal töötada, aga päris üksi pole nagu muule toetuda kui oma enesetundele, ja jumal teab kui täpne see ühel või teisel ajahetkel on!

Täna aga jõudis kätte hetk, kus lisaks omale enesetundele saan jällegi mingil mõõdupuul end asetada. St. et algas mu Florida turnee kolmas, ehk viimane võistlus, Põhja-Ameerika GP etapp. Seda võistlust on päris huvitav sõita. Ühelt poolt peaks ladvikus konkurents olema eelmisest, Ft. Lauderdale-i võistlusest vähe hõredam, teisalt on paate palju rohkem ja siin jagatakse erinevalt Lauderdale-i regatist maailma reitingu punkte. Go figure! 

Võistluse juurde tulles, siis regatt sai kohe suhteliselt ebatavalise alguse. Kuna lisaks Laser Standardile, meeste OM klassile võistleb siin ka Radial (naised/noored) ja 4.7 (väiksemad), siis on üldpildis tegu tegelikult siiski noorte võistlusega. Seda oli klubisse jõudes tunda, sest tavaliselt olen mina see, kes on varakult kohal, varakult valmis, varakult merel. Tegutsesin oma tavapärases rutiinis ja üllatus oli üpris suur kui klubisse jõudes polnud mitte ainult kõigi paadid üleval, vaid ka mereriided seljas. Mul ei jäänud muud üle kui neile kaasa tunda, sest ühe viimasena merele jõudes ootas ees huvitav vaatepilt: stardikaatrit pole! Ja ei tulnud ka, päris pikka aega. Tuli alles 5min enne planeeritud stardiaega, pärast mida hakati rada sisse panema ja toimetusi asjatama. Lõpuks saime ligi tund pärast plaanitut esimese sõiduga alustatud. Radialidel läks seevastu veidi kehvimini, tuul hakkas trikitama, keerutama, vaikima ja kõiki muud tegevusi tegema, mida ta siin Flordias see aasta teeb, nemad said oma esimese sõidu stardi 4h pärast vee peale minekut, ouch! 

Minu päev kujunes üpris kahemõõtmeliseks. Selle seitsme merel veedetud tunni jooksul suutsin end tunda maailma kõige lollimana ja täieliku geeniusena. Esimeses sõidus oli stardis tuule suund 145 kraadi, finišis näitas kompass aga 220. Märke ümber ei pandud, midagi ei muudetud - sõidame! Kõik oli nagu hästi, aga mina ei tahtnud kuidagi aru saada, et see on ühtlane pööre paremale ja üritasin oma hoovust arvestavat sõidustiili harrastades ikka ja jälle vasakult. Ühelt poolt mõtlesin 10ndana finišeerides, et kuidas ma küll kümnes olin? Teisalt mõtlesin, et kuidas ma küll küll kümnes olin? Las ma selgitan: kümnes pole päris see koht, mida ma sõidust loodaks, aga kui ma järjekindlalt vasakult vajutan ja 75 kraadise parempöörde järel endiselt nii soliidsel kohal finišisse jõuan, siis paneb kukalt kratsima. 

Teine sõit oli juba vähe asjalikum. Algul pendeldasin seal teise-kolmanda koha vahel, aga siis otsustasin, et võiks veel veidi rumal ikka ka olla, esimesest sõidust oli vähe. Asi lõppes sellega, et finišeerisin kolme paadiga korraga, arvan, et vahe oli ilmselt kõigi vahel 10-30cm, mina neist siis viimane, viies! Viimane sõit võtsin end kokku, näitasin kiirust, tarkust ja kõike muud, mida ma endalt näha tahaksin. Ainult keelt ei näidanud! Võitsin suhteliselt kindlalt, finišis oli edu u. 30sek. 

Tore, et viimane sõit endale suutsin näidata, et tegelikult võib targalt purjetada küll. See päästis minu silmis mu päeva ja tõstis mu üldkokkuvõttes hetkel 4ndale kohale. See pole aga hetkel veel sugugi oluline, sest võistlus kestab pühapäevani. Loodan, et saame korralikult sõita, tingimusi on kõiksugu erinevaid ja siis läheb see laagri viimane lõpusirge etapp ka täie ette! 

Andke andeks kui veidi kaootiline jutt kokku tuli, üks silm on tegelt juba ammu kinni, nüüd panen teise ka! 

Olge mõnusad,
Karla

Sunday, February 9, 2014

Tsau, Miami!

Hei!

Täna sai otsa Ft. Lauderdale-i OCR. Pean tunnistama, et build-up selleks sujus ookeanil treenides hästi, sain tõesti paar uut nippi, mille peale varem polnud tulnud. Veel parem, sain neid kohe maailma tippseltskonna vastu proovile panna, sest olud sobisid mu uute asjade testimiseks suurepäraselt. 

Tegelikult tuli mul see purjetamine sel nädalavahetusel väga hästi välja. Asjad on võrreldes Miami MK-ga päris palju paremini paika loksunud, esimene rooste on maas ja kui purjetamine oleks väike laps, siis saaks temaga juba asjalikku juttu ajada ilma, et iga asja peale vastu jonnitaks. Püsisin esimesed kaks päeva liidrikohal. Täna peeti 60 kraadi keerutava maatuulega 0-2m/s üks sõit. Ma tean, et see lause juba reedab mu esmase frustratsiooni tänase võistluspäeva suhtes, kuid tegelikult pole asi üldse nii hull. Olin kokku panemas müstiliselt head sõitu: Esimene krüss klappis kõik kui võluväel. Sain suurepärase stardi täpselt sealt ja täpselt nii nagu olin soovinud, tuul pööras täpselt nii nagu mul parasjagu vaja oli ja ülemiseks märgiks olin sisse sõitnud 22 sekundilise vahe. Ma pole eriline saatuse vend, seega ma tegelikult seda mõtet väga ei poolda, aga kõik läks nii hästi, et tagant järele mõeldes pidi varem või hiljem juhtuma, muidu oleks tegu olnud perfektse sõiduga, mida purjetamises juhtub väga harva, kui üldse kunagi. Aga, juhtuski! Teine krüss vaikis tuul nulli ja mina jäin ühe koha peale seisma. Tagant lähenevad konkurendid ei jätnud seda märkamata, hoidsid minust kauge kaarega eemale nagu haiseks ma korraga alkoholi, uriini ja veel igasugu hea ja parema järgi, jõudsid tuulde, ja sõitsid mööda. Mina istusin endiselt vaikuses. Ajaks, mil tuul minuni ulatus, olin mööda lasknud kolm konkurenti, mis jäi ka mu finiši saagiks, neljas! See kukutas mu üldarvestuses teiseks. Kohtunikud üritasid veel teistki sõitu, millesse ei hakka ma üldse laskuma, sest see nägi välja umbes nagu Harry Potteri lendluupalli, ameerika jalgpalli ja kolmeaastase lapse guaššvärvidega joonistuse segu. Õnneks jõudis see arvamus LÕPUKS ka kohtunikeni ja ühe sõiduga meie päev jäigi.

Olenemata sellest, et ma täna ühe koha loovutama pidin, siis kaasa võtan üdini positiivsed emotsioonid. Olen praegu väga positiivselt laetud ja selle fooniga on hea Miamis asjad kokku pakkida ja vurada 400km põhja poole, Clearwaterisse, et kaks järgmist nädalat seal treenida ja ülejärgneval nädalavahetusel ka võistelda. Eks pärast uues kohas sisse seadmist annan endast jälle märku ka. Seniks aga ilusaid olümpiaelamusi teile, kahju, et ma alati merel olen kui asjad live-is on! :(

Karla

Friday, February 7, 2014

Lauderdale

Heippa Hei!

Umbes nädala jagu on jälle mööda lennanud nagu võluväel. See aeg on meil siin läinud kiirelt ja tegusalt. Kolisime oma paatide ja muu kamaga vahepeal Miamist Ft. Lauderdale-i, et harjutada Santanderi MM-iks. Minu arust on olud üpris sarnased, avatud ookean ja suur pikk ookeani laine. Nädal on läinud töörutiinis ja olen saanud paar nippi ja trikki enda jaoks, millega end rajal kiiremana tunnen. Esimesed kaks päeva olid übermõnusad trennid 5-6m/s tuule ja suure suure lainega. Eile seevastu oli jällegi vaikne tuul, et meid nädalavahetuse regatiks valmis seada.

Ei tea, mis värk selle tuulega siin Floridas see talv on, aga üleliia ta meid enda kohalolekuga ei rõõmusta. Täna hakkas järjekordne võistlus ja otseloomulikult möödus päev jällegi vaikses tuules. Sellele vaatamata saime kirja juba kolm sõitu, 60% kogu Miami MK sõitude arvust, Win! Üpris win oli ka minu võistluspäev. Suutsin end igasugu viperuste kiuste rajal ette poole nihutada ja finišisse jõudsin vastavalt kohtadel 6, 1 ja 3. Kokku annab see mulle praegu 30ses laevastikus esikoha. Homme edasi, see regatt on pigem heaks treeninguks heas seltskonnas, tulemust ennast nii väga taga ei ajagi. Tahan katsetada asju, mida olen enda tegevuses muuta või parandada üritanud.

Lisaks sellele, et tegu on minu arust kõige mõnusama auraga regatiga terves maailmas, kus slipi kõrval pakutakse hommikuti hommikusööki, merelt tulles ootasid meid täna hot-dogid ja burgerid (5+ sportlase toit, kas pole?) ning faktile, et iga sõidu võitja saab pudeli šampust, siis sel aastal on veel üks boonus juures. Eelmise aastaga võrreldes, kus ma vist 8st sõidust 5 võitsin, on laevastik palju tihedam. Kohal on terve eelmise aasta maailma edetabelit juhtinud austraallane, lisaks temale veel mõni Miami MK-l esikümnes olnu ja veel mitu minust ees olnut, seega rahvast, kellega end uusi asju proovides ja vana parandades võrrelda, jagub!

Homme loodetavasti on ikka tuult ka,
Karla