Thursday, October 27, 2016

Mis on Eesti asi?

Hellõu!

Sellise tsükli järel on mõtteainet arusaadavalt päris palju. Küsimuse peale, mida mitmeid kordi juba saanud olen, et "noh, kas paned sama soojaga, täie rauaga edasi?" peale ei osanud alul miskit kosta, kuid tänaseks ilmselt juba oskaks. Aga - selleks, et rääkida kuidas edasi tuleb kõigepealt teha eelmisest tsüklist "facts found".

Esimene fakt on see, et eelmise tsükli alguses tundsin selgelt, et mul on tehnilisi nüansse, teadmisi, mida edukas olemiseks vaja läheb, selgelt puudu. Seetõttu laamendasin mööda ilma ringi, et neid leida ja õppida. Vahe praeguse ja nelja aasta taguse ajaga on ilmne - tunnen esmakordselt (või noh, seda ma SEL aastal olen ennegi juba rääkinud), et mul on kõik pliiatsid, vildikad, pastakad ja muu pinali sisu lõpuks olemas. Nüüd tuleb neid hakata korrastama, organiseerima nii, et õigel hetkel kiiresti teada, kus midagi asub. Esimene punkt "sama sooja, täie raua vastu".

Teine fakt peitub meie väikses Eestis. Ükskõik, mis pidi me sellele probleemile ka otsa ei vaata, siis maarjamaad vahemere ega Kariibi äärde me ei mõtle. Sellest tulenevalt oleme mina, koos kõigi ülejäänud Eesti purjetajatega selgelt ebasoodsas seisus - vahet pole kui vinged mehed/naised me ka pole ja kui kaua me endale ei korruta, et "pole olemas sxxxa ilma, on sxxad riided", siis üks hetk tuleb piir ette - kindad, otsad, muud detailid, ja lõpuks ka meri ise lähevad jäässe! Ainus päästerõngas selles olukorras on emigreeruda. Teoreetiliselt seda ma ka eelmine tsükkel tegin. Üks laager teise otsa, vahele võistlused. Suurepärane - lõpuks oleme jõudnud samale nivoole suurte koondistega, kes aastaringselt, igapäevaselt merel treenivad. Ainuke vahe on selles, et nemad on kodus. Trenni lõppedes lähevad nad koju, lülitavad oma aju muule režiimile, teevad seda, teist ja kolmandat. Mina aga olen forsseeritud keskkonnas - siiski laager ju, kus aju aina ketrab ja ketrab ning kedagi omadest ümber ringi rahustamas pole. Tunnistan ausalt - üks hetk saab jaks otsa!

Viimases mõttes on suur osa sellel, et väikse riigi sportlasena on suhteliselt tõsine probleem leida usaldusväärseid, tasemel treeningpartnereid. Olukorras, kus paigas on kindel punt ning kindel asukoht, kus treenitakse, polekski asi ehk nii hull - elaksidki seal, kujuneksid välja sõbrad ja ehk kutsuksid seda kohta ka koduks. Aga reaalsus on see, et mööda ilma partnereid taga ajades elad lõputult seljakotis, sobigu see või mitte. Siit jõuame kolmanda faktini - pole vahet kui suureks suuta ajada eelarve, mingites asjades jään ma alati sabas sörkijaks. See on lihtsalt paratamatu, sest kui osadel purjetamiskoondistel on eelarve sama, mis Eesti vabariigis kogu olümpiakomiteel, siis on mastaabid vähe teised. Samuti on mastaabid vähe teised saadaval oleva inimressursi osas. Enamikes suurtes tiimides valitseb "go hard or go home" moto, kus ellu jäävad need, kes on räige töövõimega suutes selle juures jääda positiivseks, mõtlevaks, mänguliseks. Ühe nimetatud faktori puudumisel heidetakse sind kõrvale ja valitakse uus. Meil seda varianti pole - kedagi pole valida. On endiselt see sama savi, mida vastavalt vajadusele saab ümber vormida.

Seetõttu olen jõudnud järeldusele, et jäljendada teisi pole praegusel juhul enam otstarbekas. Kui eelmine tsükkel oli selleks uute oskuste õppimise tõttu reaalne vajadus, siis nüüd enam mitte. See, kes esimesena purki sxxxus oli kunstnik, kõik järgnevad aga haiged inimesed. Olgu see otseselt, kus perearst käskis neil "selle" proovi haiglasse viia, või kaudselt. Võibolla see olukord, kus ma praegu olen, ongi see, mida treener Rein mulle lapsepõlvest saadik selgitanud on - eestlasel läheb tipuni kauem. Võibolla seda ta mõtleski, et kõik need eelnevad sammud olid ehk vajalikud, et õppida selgeks maalitehnika ja nüüd on ehk käes see aeg, kus saame maalima hakata? Tahaks nii loota... Aga, maalima ei hakka ma mitte värviraamatut, kus on jooned ette antud, vaid puhast lõuendit, kuhu saab maalida Eesti asja. Mis asi see Eesti asi on? Usun, et see on oma limiteerituse aksepteerimine ja oma tugevuste rõhutamine. Võibolla me ei peakski poelettidelt otsima ideaalset prantsuse baguette-i või croissanti. Võibolla aksepteerime, et see on prantslaste nišš. Aga sel juhul ärme otsi ka prantsusmaalt head musta leiba (nagu ma igas maailma otsas teind olen), sest see on meie teema!

Selliste mõtete tulemina olen jõudnud olukorda, kus tunnen, et ma ei hakka ei täna, ega homme, ega ka kahe kuu pärast forsseeritult valmistuma Tokyo olümpiaks. Kiiremad juba jõudsid mõelda "oh no, mis see nüüd tähendab?" eks? Ärge kartke, ei saa te minust nii kergesti lahti. Mida ma selle all mõtlen on see, et ma ei kavatse minna regatile X, sest seal saan harjutada Tokyo jaoks seda ning regatile Y, sest seal saan harjutada toda. Lähen igale regatile selleks, et seal regatil võistelda ja kogeda seda võistlusmomenti, mis mind lapsena kogu selle asja juures köitis. Mäletate - ütlesin, et õppisin asja uuesti armastama. Noh, I plan to keep it that way! Kogu selle protsessi juures soovin kaasata rohkem noori, et kunagi kui mul juuksed juba hallid on ja ma tõesti enam olümpiapurjetamisega ei jaksa kaasa minna oleks kedagi, kelle silmis näeksin sellist indu ja sellist soovi nagu noores endas.

Kuna plaanidest juba juttu on, siis järgnev on minu 2017 hooaja maksimaalne võistluskalender. Maksimaalne tähendab, et palju sõltub eelarve täitmisest.

Olge viisakad,
Karla 

Wednesday, August 17, 2016

Probleemne laps



Edukas tippsport on nagu perele ja sõpradele abikäe osutamine - me teeme seda armastusest, tingimusteta, alati. Mul küll päris lapsi (veel) ei ole, mis tähendab, et pean rahulduma sellega, et purjetamine on olnud seni kuni mäletan mulle lapse eest, minu elu. Ma pidanuks teda armastama tingimusteta, aga kui päris aus olla, siis I haven't...

"Lähen käin ühel olümpial, kogun kogemusi, siis teen neli aastat rasket tööd ja küll see tulemus siis järgmisel tuleb" - see oli alati olnud mu plaan, sest kus ta pääseb, eks? No käisin Londonis (Okei, päris ei “käinud”, sest need, kes on kõrvalt näinud või ise käinud mõistavad kui palju vaeva tuleb näha, et olümpial “käia”, palju vaeva näha, et sinna pääseda), sain kogemusi. Tegin neli aastat ninast veri väljas (kui nüüd faktiliselt korrektne olla, siis ninast on mul trennides veri väljas olnud siiski väga harva, seega it is mostly a figure of speech!) trenni, õppisin uut, lihvisin vana ja ootasin. Ootasin seda hetke, et see kõik korraga lauale laduda nagu olümpiamängud oleks metallidetektor lennujaamas, kus pead taskud tühjaks tegema ja kõik ette näitama, mis sul on.

Fakt on aga see, et ma kerisin ja kerisin. Keerasin pinget juurde ja juurde, trenni rohkem ja rohkem, et kõik nurgad - ka need pimedad nurgad - oleks kaetud. Kuidas ma teisiti saaks? Rändasin võistluselt võistlusele, kolisin aastaks Horvaatiasse, et veelgi rohkem treenida, olin nagu orav rattas. Rattas, mis keerles ja keerles ning pidurit ma ei leidnud või ei otsind, või ei osand ega tahtnudki otsida. Unustasin ära ühe asja - see on minu laps ja ma armastan teda. Ma TAHAN ta hommikul käest kinni kooliukseni viia, et ta õpiks ja areneks, et ma näeks, kuidas lapsest sirgub mõtlev inimene ja isiksus, mitte sellepärast, et saaksin sõprade seltsis kiidelda, et minu lapsel on kõik viied ja peale selle on ta males Eesti üks andekamaid noori. Julgen väita, et kogu nelja aasta jooksul oli ilmselt kahe käe näppude arv kordi (võibolla teen veidi liiga, aga no umbes), kus käisin merel sellepärast, et mulle meeldib - tingimusteta. Ei, ma läksin, lihvisin, analüüsisin, mõtlesin, proovisin uuesti, paremini. Kuigi ma kipun arvama, et see on kõigi spordialadega nii, siis purjetamisega igal juhul kindlasti - vägisi ei tule mitte midagi. Mul võivad olla selged kõik üksikud komponendid, kõik tehnilised atribuudid oskusest end rajal positsioneerida kuni kõige detailsemate manöövrite ja muude elementideni välja - sellest ei ole mitte midagi kasu kui puudub mängulisus. Csikszentmihalyi kirjutab (ja ma olen korduvalt lugenud), et "flow"-d ei saa tekitada. See tuleb iseenesest. "No mismõttes ei saa?! Mul on ju vaja!" (Selgituseks, et päris nii rumalaid asju ma pole välja hõiganud, aga meelestatus umbes sellises stiilis)

Aga rattast maha ma ei saanudki. See veeres kuni esiratta vahele jäid Brasiilia džungli roikad ja ma katapulteerusin maandudes olümpiamängudel kolme päeva järel 30ndal kohal. See oli nii külm vee pahvakas vastu vahtimist, et tegelikult oli tegu juba ammu jääga, veest oli asi kaugel. Nii külm, et isegi mina sain aru, mis viimase nelja aastaga juhtund oli - Burnout! Ma julgen endiselt väita, et kõige ebaõnne puududes oleks ma selleltki olümpialt olenemata seisundist suutnud välja pigistada esikümne koha. See, milleks ma aga tunnen end võimeline olevat, see jäänuks igal juhul saavutamata, sest see polnuks olnud tingimusteta.

Loo iroonia peitub selles, et tegu on spordipsühholoogilisest seisukohast väga "õpikust" looga, kuid mingil põhjusel ei näinud, ei tahtnud näha või ei otsinudki seda. Alles nüüd, tagasi vaadates saan tõdeda, et "näed siis, kus lugu". Teisalt, mul kipubki nii olema, et kõik rehad pean ikka ise läbi kobistama, iga otsa ise astuma enne kui nende olemasolu tunnistan. Igat pidi - pärast olümpiamängudel end 30ndalt positsioonilt leidnuna oli minulegi selge, et selle kõikuva kaardimaja tippu ei aseta enam mitte ühtki kaarti. Tuleb lammutada ja alustada puhtalt lehelt. See reboot, see restart tõi esile minu päris MINA. Selle, kes läheb starti tingimusteta, ootuseta, et finišis teda miski ootaks. Ja kae, mis välja tuli - päris pole viga.

Seega, olenemata faktist, et olümpia 21. koht pole isegi mitte sinna poole, kus ma olla "soovisin", siis julgen tunnistada (olenemata sellest, et aega on endiselt möödas veel väga vähe), et erinevalt paljudest vahepealsetest regattides õppisin rohkem kui oleks eales uskunud. Õppisin oma asja uuesti armastama. Nüüd on järgmine küsimus: Kuidas seda tunnet järgmised 4 aastat hoida?

Karla



Sunday, August 14, 2016

...

Enne kui alustan, siis ütlen, et nagu mulle öelda meeldib, siis "normaalsus on seal, kuhu sa selle sead!". Pärast seda lootusetult ebaõnnestunud võistlust lõpetasin endiselt positsioonil, kus saan öelda, et selleni pole olümpiamängudel Eestist laseril veel keegi küündind.

Aga järjekordselt - tavapäraselt on vähemalt mu enda arvates postituste pealkirjades sisu. Sel korral kogu värki paari lööva sõnaga kokku võtta tundub aga pea sama võimatu kui aja tagasi kerimine, et teha läinud nädalas "mõningaid korrektuure". Iroonilisel kombel mõtlesin enne regati algust, et ei kasuta sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, eriti endaga seonduvaid. Arvasin, et võibolla see aitab keskenduda ja lükata kõrvale taustamüra, mis ehk segab. Tagantjärele julgen väita, et see oleks olnud mu nädala üks väiksemaid muresid, sest neid oli oioi kui palju! Erilist süvaanalüüsi ärge mult praeguses staadiumis palun oodake, lihtsalt esimesed mõtted...

Asi algas umbes nii nagu ma olin mõelnud. Olin nimelt ettevaatlik ja see oligi strateegia, sest ettevalmistus näitas minu rutakust ja üleliigset entusiasmi kui pigem negatiivset mõjutajat. Esimene päev oli seega täiesti tiptop, kust jätkata. Või vähemalt nii ma arvasin. Tegelikkus võttis teisel võistluspäeval aga hoopis teise mõõtme kui kolmandas sõidus oma valearvestuse järgi (jah, neid tegin ma ka, ei olegi kõik teised süüdi) pärast meeletult head tõusvas joones sõitu kümne seast finišisse 17ndaks langesin. Olen tihti enda peale kuri kui kuskil ühe koha loovutan, sest punkt on punkt. Seitse-kaheksa, seda on palju ükskõik millise arvestuse järgi. Aga olgu, asi liikus endiselt väga õiges suunas kuni üks minu konkurentidest otsustas, et temal on sel korral rohkem võita vaja kui teistel. Tagantjärgi asja veidigi naljaga võtta üritades meenub vägisi anektoot, mille järgi oleks pidanud stardis lihtsalt soodi järgi laskma ja ootama, sest praegu "drugoi master jeedit". Drugoi master jediitas aga nii korralikult, et lõpetasin selle sõidu eelviimasena.

Siit sai alguse korralik sündmuste ahel. Esmalt šokk, et minu "kaua tehtud kaunike" ehk plaan, kuidas  meeldiva tulemuse jaoks OMi sõita oli pööratud pea peale. Teiseks rutiinist väljumine, sest õhtu ei möödunud mitte recovery ja järgmiseks päevaks valmistumise noodi all vaid tumma looma taga ajades olukorras, kus mina olen kaotaja igal juhul. Tõestada jäi vaid seda, et kaotaja pole ma läbi oma süü. Aga keda see aasta pärast huvitab?

Edasi tuli "minu ilm". See ilm, kus konkurendid vaatavad mulle tavaliselt hommikul paadipargis vähe teistsuguse pilguga silma. Pilguga, mis justkui ütleb, et jah, täna sa oled hea, me teame. Ma teadsin ka, vähemalt arvasin end teadvat. Reaalsus oli nagu ema, kes äratas puberteedieas poisi tüdrukuid täis unenäost, et öelda "mis sa poiss magad, kasi kooli!". Selle "minu ilmaga", millisest ma OMiks valmistudes ei osanud isegi kõige rohkem tüdrukuid täis unenäos unistada ei suutnud ma aga mitte midagi. Arvasin, et küllap sellel nüüdseks palju jahutud purjel on oma osakaal, kuid ausalt öeldes ei osanud arvata, et nii suur. Ma ei väida, et selle purjega polnud võimalik purjetada, sest nagu eilne näitas, siis on küll. Mida ma küll väidan on see, et ma ei olnud valmis selleks, et olümpiavarustusega tuleb õppida uuesti, teist moodi purjetama. See ei ole koht, kus õpitakse ja kohanetakse uue normaalsusega vaid koht, kus peaks olema tagatud mingisugune standard ja kus inimesed saaksid näidata oma olemasolevaid või puuduvaid võimeid. Kui sel teemal juba peatusin, siis pean endale ka tuhka pähe raputama. Eestlasena oli minu hoiak varustusse stiilis "ah mis mina..." ehk alalhoidlik, tagasihoidlik ja järelandlik olukorras, kus olnuks pidanud olema temperamentne ja lahmiv. Siis oleks ma teadvustanud kiiremini, et asi ei olegi 100% minus ja teinud vajalikud korrektuurid juba ehk enne regati algust?! Eestlasena mõtlesin, et eiei... asi peab olema minus ning kui lõpuks veendusin, et nii see siiski pole, oli rong läinud.

Neljanda võistluspäeva esimene sõit, järjekorras sõit nr. 7 oli puhtalt minu kapsaaeda. See on nüüd teine enda valearvestuse koht. Sain küll keskelt näiliselt hea stardi, mis postkaardil oleks ilmselt ilus välja näinud, kuid reaalsus oli selline, et peal olevate paatide poolt tekitatud sundolukord, mis ei lubanud mul vajalikku pauti sooritada viis mu valele raja poolele, kust tagasi tulles oligi juba jälle hilja. Järgmine sõit tegin korrektuurid ja esimene plaan C tulemus oli käes - 8. koht. Plaan C oli nagu arvata võib see viimane võimalikest variantidest kui kõik muu juba kadunud oli - Lihtsalt mõningad sõidud hästi sõita, sest muud mul ju enam polnud. Siit jõuamegi eilsesse, kus plaan C realiseerus 100%, kuid olukorras, kus suutsin olümpial ühe päeva lõikes parim mees väljakul olla, tekitab see minus (kui üldse emotsioone ligi lasta) endiselt pigem kurbust kui rõõmu. Mulle näitab see lisaks sellele, et ma tegelikult ikkagi oskan purjetada seda, mis oleks võinud olla. Mis saanuks kui asjad veidigi sujunuks? Optimist minus ütleb, et see viimane päev näitab, et minu aeg veel tuleb, lihtsalt on vaja 4 aastat oodata. Pessimist küsib: "mitu sellist võimalust ühel inimesel tekib, mitu OMi ma sõita jõuan?" Seda, kellel on õigus, kas optimistil või pessimistil, eks seda näitab aeg.

Usun, et enamik, kes seda postitust loevad jõudsid eile ka teleka ette ning loodan, et suutsin teile nädalavahetusse väheke emotsiooni ja värvi lisada. Kes teab, näitaks meid kõigis sõitudes telekast, võibolla polekski mu olümpia veel läbi (haha)?! Nüüd aga jääb mul üle pakkida asjad ja naasta meie kaunile kodumaale.




Purjetades päikseloojangusse...(photo: Sailing Energy)


Olge tublid,
Karla

Thursday, May 19, 2016

MM

Ei, ma pole teid ära unustanud ega pole ka muutunud vahepeal selleks vennaks, kes aint siis kirjutab kui hästi läheb. Kuna rahvas kaldub tänapäeva maailmas ülekaalulisuse suunas ja eestlase parim toit on teine eestlane, siis mõtlesin, et teen ühiskonnale teene ja ei kirjuta teile oma kadalipust iga päev (haha).

Tegelik põhjus on aga hoopis selles, et ma üritasin kõike, mida mu pea suutis välja mõelda - selle hulgas ülejäänud maailmast välja lõikamist ja meedia "black out"-i. Ka see ei töödanud, sarnaselt kõigile teistele minu üritustele.

Esimene mõte, mis mul endal tekib, veel enam siis ilmselt teil, on see, et kuidas saab juhtuda nii, et üks nädal oled MK-etapil 11, teades, et ka seal jäi palju lauale ja võimeid oli rohkemaks. Pärast seda, järgmisel nädalal ei toimi aga enam miski ja need kellega nädal tagasi mees-mehe vastu võitlesid ja keda võitsid, seisavad nüüd pjedestaalil, sina aga võtad hoogu, et tekiks julgus peeglisse vaadata ning tõdeda, et see ei olnud halb uni vaid reaalsus.

Tõde on see, et ma tõesti üritasin kõike, mida oskasin. Üritasin heaga, üritasin halvaga. Üritasin enda konservatiivset sõidustiili, üritasin ekstremistlikku lammutamist ja nurkade kompamist. Üks puha, mida ma ka ei üritanud, mitte miski ei toiminud. Ei toiminud kuni sinna maani välja, et lõpus ei olnud juhtumised enam šokid, vaid ajasid postdramaatilise stressi kombel naerma. Viimasel võistluspäeval olin järjekordse suurepärase stardi järel (see oli üks väheseid selle nädala positiivseid asju, stardid - need olid tõesti head!) kindlalt sõidu liider, mille järel vaatasin veel sõidu käigus viimast korda kriitilise pilguga väljakul toimuvat ning tegin poolte osas otsuse. Lähtusin terve nädala toiminust ja sellest, kuhu poole läksid sel nädalal parimat minekut näidanud sportlased - kontrollisin neid. Kui paar posti tagasi kirjutasin, et ükskõik kui bad asi ka poleks, siis good ta ikka pole, siis nüüd pidin enda sõnu sööma, sest pärast 25 kraadist tuulepööret oli minu juhtpositsioonist saanud järjekordne 40+ koht ja sel korral ei tahtnud ma isegi nutta enam, pigem naerda.

Aga, millest siis ikkagi selline nädal? Tunnistan kohe puusalt, et olin seda regatti oodanud - kaua oodanud. Mina kui teada tuntud asjade väga tõsiselt võtja - ikkagi MM! Veel, enam, ma pole MMil ammu hästi sõitnud ja nüüd oli ju viimane aeg seda parandada! Loomulikult panin endale peale suure pinge ja tegelikkuses tulin sellega isegi hästi toime. Olin terav, tegin häid starte ja suutsin esimestes sõitudes näidata pole viga minekut. Seda kuni olukorrani, kus sain kollase lipu. Asi ei olnud selles kollases lipus, vaid selles, kes selle mulle andis. Sama härra tekitas eelmisel hooajal minus nii alandatud tunde, mille laadset polnud ma kunagi enne tundnud. Mind süüdistati piltlikult öeldes selles, et ma olen "pätt ja kaabakas". Pärast, videotõestust vaadates küll vabandati, et tõesti, nad eksisid ja ma polegi pätt ja kaabakas, aga pabereid nad enam muuta ei saa ja nende kohaselt ma siiski olen pätt ja kaabakas. Järjekordne kokkupuude selle mehega viis mu ebastabiilsuseni, kus oleksin tahtnud plahvatada. Kuna enamus võistlust oli alles ees, siis plahvatamine polnud aga võimalike variantide seas, mistõttu pidin selle emotsiooni endasse matma. Koos sellega matsin ka kõik ülejäänud emotsioonid, mis võimaldasid mul eelnevalt näidata teravat sõitu - olin psühholoogiliselt surnud. Keha elas, tegin kõiki tegevusi nii professionaalselt nagu alati, valmistusin sõitudeks nii nagu alati, kuid emotsioon ja nauding, mis eraldab väga head headest oli mattunud pimedusse, kogu selle viha alla.

Sellest seisundist oleks ma veel välja tulnud, sest regatt oli veel pikk ja oleksin suutnud "bounce-ida back". Ainus, mida vajasin oli killuke õnne, mis taasäratab selle sädeme - midagi, mis näitaks, et mul on lootust. Seda ma sel regatil aga näinud. Rääkimata õnnest- kõik, mis valesti minna sai, läks. Flow - millest ma alatasa patran - seda polnud näha, mitte kuskil. Kõik, mis sõitudes tuli, oli raske töö tulemus, ükski olukord ei "lahenenud iseenesest" ja laseril, kus on märkides tihti 30 paati koos, on see üks väärtuslikemaid elemente. Lisaks sellele, 10 aastat selle paadiga purjetanuna tean, kuidas paat minu all käituma peaks. See siin aga nii ei toimind. Spetsiifiliselt rääkides oli paremal halsil, stardist minnes, kõik OK, kuid vasakul halsil, vastu lainet, oli mast nii pehme, et kõik jõud, mis oleks pidanud minema kiirusesse väljus purjest nagu okse keskkooli lõpupeo kangelasest. Kõik vajus läbi ja polnud käiku ega kõrgust. Nii olin sunnitud toetuma sellele, et ehk mõnes olukorras on pisut õnne. Nagu me juba teame, siis seda mul polnud, mis tekitaski surnud ringi.

Kui mind kuidagi iseloomustada, siis mulle meeldib arvata, et allaandja on üks viimaseid sõnu, mis pähe tuleb. Seetõttu proovisin, üht pidi ja teist pidi lõpuni. Fakt, et midagi ei toiminud, see frustratsioon, koos füüsilise pingutusega viis selleni, et minu heasse konditsiooni viidud keha ütles, et poiss, aitab ja viskas esimesi ohumärke - kurk! Adrenaliini mõjul suutsin hullemat vältida ja ise tahan mõelda, et mu võistlust see ei mõjutanud, kuid fakt on see, et nüüd istun lennujaamas ja ootan lendu, kurk on kinni paistetand, ninast õhk läbi ei käi ja olemine on kaugel 5+st. Seega, mine võta kinni.

Igal juhul. MM lõppes mulle 44nda kohaga, mis on vist minu elu paremuselt eelviimane tulemus. Kui end millegagi lohutada tahta, siis minu baastase on vähemalt selline, et üks kõik mis ka valesti ei läheks, siis kuldfliiti saan ma endiselt ning väga kindlalt. Sellega küll posiitivne vist lõppeb. Sportlased ütlevad alati, et läks küll sxxxsti, aga vot kui palju ma õppisin! Seda kirjutades mõtlen ja mõtlen pikalt - mida kuradit ma õppisin? Tahan öelda, et õppida on siit kindlasti palju, kuid mida täpselt? Kindlasti seda, et perfektsionism mind sihile ei vii ja peaksin ilmselt kõigis seatud katsumustes olema ükskõiksem ja asja võtma mängulisemalt, sest lõpuks, mis see sport siis on - mäng! Veel mida sportlased tavaliselt ütlevad on see, et iga ebaõnnestumine motiveerib mind rohkem pingutama ja töötama. Mul on selline kahtlane tunne, et minu puhul on see mitte võõrutusravi vaid droog ise. Pean õppima andma endast vähem kui 100% ja nii jaburalt kui see ka ei kõla, siis võib juhtuda, et tulemus on hoopis parem.

Vabandan kui oli pikk ja laialivalguv jutt, aga nädala jagu ülevoolavaid emotsioone kirjutisse panna on keerulisem kui mul hetke energiavaru lubab.


Üritan nüüd koju lennata, I'm out!



Monday, December 21, 2015

Laager

Hei!

Rio treeninglaager tiksub omi viimaseid tunde. Varsti, tegelikult küll alles umbes 7-8h pärast, on aeg seada suund lennujaama poole, et teha seda nagu Eestimaised reklaamid sellel kõige pimedamal kuul ikka kilkavad - jõuluks koju!

Laager ise oli super. Poleks nii head ausalt öeldes osanud lootagi, sest tavaliselt satub purjetajana ikka mingeid viperusi, mida ei oska planeerida, mis röövivad aega ja lõhuvad rutiini. Sel korral läks kõik aga jube meeldivalt ja valutult, saime keskenduda tööle ja õppimisele. Fakt, et Rio veed on keerulised, on juba kõigile selge, aga mida selles keerukuses otsida, mida kõrvale heita, millele tähelepanu pöörata ja mille mõistmisest sootuks loobuda - need on minu jaoks teemad, milles tahan selgust saada ja usun, et selle kahe nädalaga sai pilt palju selgemaks. Rõõmsaks teeb loomulikult ka veel fakt, et kõik päevad, kus tahtsime merele minna, oli ka tuult ja ükski päev ilma tõttu tegemata ei jäänud.

Kuna aega oli siin mandril sel korral vähe, siis pakkisime kogu laagri väga kompaktselt nii, et tegelikult ei tulnud maandumisest kuni eilseni mitte ühtegi vaba päeva, mis oli nii minule, kes ma tahtsin veel jätkata füüsiliste treeningutega, kui ka Reinule väga koormavaks. Eile ja täna on selline tunne nagu oleks maandunud vatti täis topitud vanni, keha on väsinud, kuid vaim üllatavalt koostööaldis, sest positiivset oli tõesti palju. Ma ehk ei oska seda nii ilusti läbi sõnade edasi anda kui peaks, sest kui laagri lõpul toimunud regati tulemusi vaadata, siis lõpetasin ma 26nda kohaga, 18nda riigina, mis pole kindlasti see, mida pöidlahoidjana olümpiavetel 9 kuud enne tippsündmust näha tahaks. Reaalsus on aga hoopis selline, et järjekordselt, nii halvasti kui see ka ei kõla, siis resultaat oli minu jaoks kategooriasse "couldn't care less". Hea tulemuse tarvis oleks vaja enne paari vaba päeva, et olla nii füüsiliselt kui vaimselt valmis ja puhanud. Otsustasime teise tee kasuks ja usun, et pikas perspektiivis viib see tee meid kaugemale kui Brasiilia karikaetapi au ja kuulsus.

Seda kõike silmas pidades on muidugi tõsi, et lisaks Rio keerukusele on mul ka tehnilisest aspektist tippvormini veel pikk maa minna. Teen vigu, mis kvalifitseeruvad optimisti purjetaja kategooriasse ja nendega maailma tippude vastu kaugele ei jõua. Kui suudan sõidu läbida ilma suuremate ämbriteta, siis on kohad nagu 5 ja 6, mis sel regatil jäid mu parimateks minu jaoks normaalsus, kui aga komistan mõne apsaka otsa - mida oli praegu palju - siis on kohad seal, kus nad olid...

Suures pildis on minu jaoks mäng praegu sellises staadiumis, et vahelduseks ei ürita ma leiutada jalgratast, vaid saada oma vana ratta jooksud kaheksast vabaks ja käiguvahetajad vahetama, keti õlitatud, pidurid pidurdama ja sadula õigele kõrgusele. Siis saab hakata Tour de France-i ka sõitma, olgu ta siis nagu Saaremaa velotuur või ikkagi Le Tour (spordiuudiste lugejatele reference).

Elulises aspektis on Niteroi, linnaosa, kus me sel korral peatume võrreldes Rio de Janeiro linnaga täiesti teine koht. Siin ei tekita õhtupimeduses õue minek minus mitte mingit kõhedust, inimesed on superviisakad, abivalmid ja sõbralikud. Kahe siin oldud nädala jooksul tekkisid jõusaalis juba omad sõbrad, liikluses on võimalik ratast kasutada ilma, et peaks kiirabiauto igaks juhuks endale seljataha palkama, et ta kohe valmis oleks. See kõik tekitab ainult positiivset meeleolu ja ausalt öeldes olgugi, et on jõuluaeg, hingetõmbehetk ja perega veetmise periood, siis mõtlen juba sellele, et paari kuu pärast saan siia veel laagrisse tulla ja suunurgad tõusevad üles.

Ma ei tee seda ilmselt piisavalt tihti, kuid pean endiselt rõhutama, et kõik see ettevalmistus ei oleks võimalik ilma minu kallite toetajateta! Aitäh teile, mõtlesin Teie peale siin igal hommikul kui kaatri taga pukseerides merele lohisesin, teete võimalikuks võimatu, astuda sammu suurriikidega, kelle ettevalmistuseks määratud summad on (nagu selles laagris osade riikidega juttu oli) sadades kordades suuremad kui meil! Lööme neid töökuse ja kavalusega! Aitäh Matek ja BCS, kes on mind aidanud ajast, kus olin noor ja lootust andev poiss. Aitäh Lasita aken, Starter, Nordecon, Weber Saint-Gobain, Maru ja Catwees pikaajalise ja vankumatu usu eest minu toimetustesse. Suur tänu Autostrada, kes on minu meeskonna üks noorimaid liikmeid, kuid vastutab minu koduse ajasäästu ja mugavuse eest väga suuresti. Samuti Tradehouse, kes eraldas mulle noorsportlase stipendiumi. Ja lisaks veel kõik abilised, ilma kelleta jääks aega treeninguteks kõvasti vähem või oleksid nad palju ebakvaliteetsemad - aitäh Reval Cafe, Myfitness, SiSEstonia, Jakari Marine, Hawaii Express ja paljud teised, kes mulle pöialt hoiavad!

Ilusat jõulu teile,
Karla

Monday, December 7, 2015

Icarai

Ja mina mõtlesin, et seda hääldatakse nii nagu kuuled. Tegelikult on aga hoopis Icara-ii, mis tähendab mingi kohalikus iidses keeles "blessed water", mis iseenesest on päris irooniline, sest wikipediast selle linnaosa ja randade kohta lugeda, siis esimese paari lause seas laiutab fakt, et linnaosa "has recently faced problems with water pollution." Aga, olgu selle kõigega nii nagu on, Icarai on Rio linnaosa nimi, kus me sel korral elame. Tegu on suhteliselt suure muutusega, sest tehniliselt pole me vist isegi enam Rio de Janeiro linnas vaid kohas nimega Niteroi, mis on Rio de Janeirost teisel pool lahte, üle mingiteist kilomeetri pikkuse Ponte (ka üks olümpia radadest selle sama silla järgi) silla.

Olgugi, et jõudsime siia pärale eile hilistel tundidel laborirotiga sarnanevate silmadega ja täna toimetasime terve päeva kõikvõimalike logilistiliste toimetustega, siis tundub, et see Niteroi pool on hoopis ohutum ja meeldivam kui Rio. Ma pole umbes kilomeetri õhtupimedal tänaval läbinuna näinud veel ühtegi daami, kes mulle enda teenuseid sooviks osutada - see on juba midagi!

Üldjoontes oli esimese päeva jaoks tempo kiire, väga kiire. Eile õhtul, või öösel, või siis Eesti aega elades juba peaaegu hommikul, siinse kohaliku aja järgi poole kahe paiku, pärast ligi 24h-st tiksumist magama heites tundus mõte, et kell 7 ärgata ja seada end valmis minna konteinerit lahti pakkima pigem mitte-mu-lemmik-tegevus, aga hommikuks oli üllatavalt normaalne olla ja ei tea kas pinge teemal, et kas kõik laabub ja kuidas ta laabub hoidis meid ärevana, keskendununa ja erksana või mis, aga päev vuhises nii kiiresti mööda nagu rullnoka bemm öisel linnaringil ja oli veel kõigele lisaks väga produktiivne ka!

Tõsi, füüsilist tegevust just uskumatult palju polnud. Hommikul sõitsime kohalikus vaatamisväärsuses (milleks on ussssssskumatud liiklusummikud) ligi 2h sinna, kus pidi olema konteiner. Kuna viimase tunniga liikus takso u. 2,5km, siis otsustasime, et proovime, kas oleme võibolla pärast sellist ummikut ja eilset pikka lendu kõndimise ära unustanud, hakkasime extremesportlasteks ja eksperimenteerisime poolrekreatiivses korras Rio tööstuslinnaosas kiirtee ääres jalutamist. Ma arvan, et sellest võiks täitsa asjalik spordiala saada, potentsiaali on. Igal juhul, oma ala pioneeridena jõudsime nii konteineri juurde mitte kahetunnise hilinemisega nagu see oleks taksoga olnud, vaid kõigest poole teisese hilinemisega. Polnud lugu, see oli Brasiilia ajaarvamise järgi (mis on väga sarnane Hispaania omale) täpselt õige aeg, sest umbes kümne minutise vahega pärast meie saabumist ilmusid välja kõik osapooled, kes täna asjasse puutusid.

Konteiner oli ilusti maha pandud, mis tähendas, et saime asjadele kiiresti ja vaevata ligi. Ainuke mure oli, et kont oli pargitud uksega seina poole, mis tähendas, et sain küll pugeda sisse uudistama, et kas kõik on terve, kuid asju reaalselt välja ei saanud. Arvasin, et see võib osutuda problemaatiliseks, kuid ei, minu Miami konteinerikogemused, mis on õpetanud nende raudkastidega tegeledes alati ootama halvimat, osutusid täiesti alusetuks, sest paari minuti pärast oli tõstuk meie konteineri kõrval ja mina pidin oma jalgu kiiresti liigutama, et koos kondiga mind mujale ei tõstetaks. Veel minut hiljem ja juba saimegi asjad välja veeretada. Siin kohal mainiks ära, et meister otste siduja ja pakkija Karl-Martin, kes on seda 3/4 oma elust teinud oli suutnud oma paadi nii siduda, et ust avades irvitas ta laest alla rippudes mulle vastu, justkui tahtnuks öelda, et harjuta veel! Ka sellest polnud lugu, sest tegu on õnneks laseriga, millega võiks arvatavasti sõjas mitu päeva üle elada olenemata sellest kas sinu stiil on rünnata või peituda - laser sobib kõigeks. Ma saan aru, et see kogu jutt tuleb päris korraliku magamatuse najalt, aga veidi on veider küll kuidas üks paat nii tugev saab olla.
Nii ta ühe otsa peal rippus
Asjad liiguvad

Igal juhul, kõik läks üpris libedalt, peaaegu, et sama libedalt kui minu otste vahelt välja libisenud paat. Haakisime kokku lepitud transportautole esimese kaatri taha ja Ingrid ning Matt saidki juba klubi poole ajama panna. Meie Reinuga jäime sama autot tagasi ootama, mis tähendas mõnusat 4h-st jala kõigutamist konteinerit vahel, jess! Et lugu depressiivsemaks või reaalsemaks või emotsionaalsemaks muuta, siis nii nagu kõikides läbi aegade ägedates linateosteski, sadas meie neljatunnise ootamise ajal loomulikult vihma, nagu tellitult. Üleüldse pidi olema Sxxx suvi ja minu oodatud 40+ kraadist pole haisugi. Samas võib see isegi minu kasuks töötada, sest seni pole ma peale merebriisi siin mingit muud tuult saanud ja vihmase ilmaga on see tõenäosus palju suurem - ehk õpin midagi sootuks erilist?! Aga, tulles tagasi päevakirjelduse radadele, ühtäkki olimegi ka meie Reinuga jälle autos, kaater taga lohisemas ja teel klubi poole. Päev oli õhtusse veeremas ja tundsin kerget pingelangust. Mitte, et ma oleks teadnud, et klubis ühtegi muret ei võiks oodata, kuid autot juhtinud noormees oli jahtklubi liige ja aktiivne asjapulk - eeldasin, et kui midagi on, siis küll tema juba teab, mis nuppe vajutada. Kuna täna oli mingi riigipüha, siis elu oli klubis üpris vaikne ja kaatreid me päris klubisse sisse veel ei saanud, kõigest valvega parklasse, kuid pöidlad on pihus, et nad ootavad meid homme hommikul seal täpselt nii nagu me nad täna jätsime. Ja siis, ja siis ja siis... Saabki juba vee peale!!
Big boss ja tema uus tööriist

Kõige selle jutu lõpetuseks tahaks tänada EJL-i, eesotsas Ott Kallasega, kes suutis mulle täna umbes 7000km kaugusel olles tõestada, et konteineriasju on võimalik ka toimivalt ajada (vähemalt väljaspool "The Union" Miamit) ja kogu asja orgunnis, EOK-d, et nad meie asjad nii aegsasti siia olid nõus saatma ja kõiki mu tublisid toetajaid, kes on selle kõige taga, et me siin Reinuga olla saame ja homme loodetavasti merel juba uusi teadmisi kogume! Olen liigutatud ja annan endast kõik, et aeg maksimaalselt meie jaoks tööle panna.
Selles laos oli muuseas kastides ka ilmselt tulevane olümpiaküla jõusaal, päris mitu Technogymi asja

Head und!
Karla

Wednesday, November 18, 2015

Raske õppustel, kerge lahingus (ehk Osa III)

... Nii ma vähemalt loodan, et kui õppustel on olnud raske, siis ehk edasistes lahingutes läheb kergemini.

Aga, mida ma siis õppisin? Algatuseks loomulikult seda ilmset, et horvaatidelt oli õppida palju tehnilisi nippe. Seda öelnuna tuleb tõdeda, et paljud neist ei ole mul endiselt sugugi koduseks muutunud, pole veel käe sees. See omakorda tähendab, et paljuski on mu käed juba enne hooaja algust piltlikult selja taha seotud. Kui suudan endale need tehnikad automaatseks lihvida, siis on kõik super ja sellisel juhul on kiiruse probleemid ilmselt enamikes tingimustes minevik. 

Teiseks õppisin juba väga mitmendat ja loodetavasti viimast korda seda, et asja võlu peitub tasakaalus. See, et minu sõbrad-tuttavad mulle võistlusele või laagrisse minnes "head reisi" soovivad kriibib alatasa mu kõrvu. Põhjus seisneb selles, et tegelikkuses on asi reisist väga kaugel. Tegu on ju sisuliselt komandeeringuga, kus päev algab hommikul 6-7 ja lõppeb õhtul 10-11 ilma, et midagi muud peale põhitegevuse teha jõuaks. Komandeeringud on loomulikult väga produktiivsed ja kasulikud, kuid kui teha seda aasta otsa tavainimese konteksti pööratuna hommikust õhtuni koosolekul brainstormides, siis jookseb lõpuks juhe kokku. See minuga ka lõppenud hooajal juhtus. Elus peab olema tasakaal ja üheksa kuu jooksul kodus veedetud kolm nädalat võib mind ju tehniliselt filigraanseks muuta, kuid kui selle peale peas kruvid logisema hakkavad, siis pole asja tulem endiselt pooltki see, mis ta olla võiks. Siin kohal peab muidugi nentima, et professionaalsete pallimängualade sportlased elavadki tihti väljamaal, et mängida tippklubides. Sellele vaatamata ei tee nad seda enamasti üksi, nendega käivad seda teed nende partnerid, pered ja kes kõik muu. Seega, järgmise hooaja plaanidesse kuulub kindlasti tasakaalu leidmine. Seda nii füüsiliste ja meretreeningute jagunemise osas (mis peaks teoorias hoidma ära ka minu vigastused) kui laagrite/võistuste ja nende vahele jääva mõtlemisaja osas. Nagu öeldakse, siis kogu aeg ei saa tulistada, vahepeal tuleb sihtida ka. Peeglisse vaadates tuleb tõdeda, et lõppenud hooajal tulistasin, tihti puusalt. 

Võibolla, et kõige olulisemana isegi mitte ei õppinud vaid pigem tõdesin, et "ignorance is bliss", ehk eesti keeles väga õudselt kõlavana ignorantsuses peitub õndsus. Vaatasin eelmisel nädalal juhuslikult 2002 noorte MM-i videosid. See oli regatt, kus mind krooniti maailmameistriks ja millega seostuvad mul vaid suurepärased mälestused. Minu õnnetuseks lõpetas see videopilt koos minu tänase nägemisoskusega paljuski mu eufooria. Olgugi, et tegu oli noorteklassiga, siis vigu oli mu silmade jaoks palju. Sellele vaatamata, tol hetkel, tol nädalal tundsin flowd ja väljusin maailmameistrina. Loo moraal on see, et väga palju teada, näha, osata, arvata, tahta - polegi alati kõige parem. Lihtsuses peitub võlu ja soov lõputult areneda, lõpmatult parandada midagi, saada uusi teadmisi, näha kõike, kogeda kõike, tunda kõike maksab lõpuks kätte. Kui teadmisi koguneb palju, siis on jälgitavaid faktoreid nii hulgi, et ühel või teisel hetkel hakkab kogu asi ühest otsast valguskiirusel pragunema ja seda protsessi peatada on võimatu. Siis kehtib juba see vana tarkus, et kui midagi Pxxxe juba läheb, siis ikka täiega! Seega, nii totralt kui see ka ei kõla, siis loodan järgmisel hooajal laseripurjetamise kohta õppida võimalikult vähe uut. Soovin, et oleks võimeline neid kõiki oskusi, mis mu pagasis tänaseks on suutma rakendada ja olen enam kui veendunud, et sel juhul pole teistele näha muud kui minu ahtrit.

Eelmise lõiguga seostub hästi veel üks minu olemusega seotud probleem. See, et olen maksimalist ja perfektsionist on teada ilmselt kõigile, kuid sel aastal tundsin üha uuesti ja jälle, et see ei vii mind mitte kuskile. Merel ei tule perfektset olukorda mitte kunagi. Merel ei ole isegi sellist asja nagu perfektne olukord sõnastatud, veel enam kirja pandud. Jah, vettehüpetel, iluuisutamises ja veel mõnel alal, kus on elemendid paigas isegi koos läbimise järjekorraga eksisteerib fenomen "perfektne sooritus", kuid purjetamises seda pole. Vahest on aeg lõpetada selle jälitamine ja tõdeda, et aeg on teha Sxxxst saia? Olukord võib olla kehv, kuid võitja ja kaotaja erinevus seisneb selles, kes selle kuidas lahendab. Aeg on lõpetada supermäniks püüdlemine, võtta omaks see, kes olen ja näidata endale ja teistele, et see Mina võib olla veelgi parem kui see keebiga mees, kelle suurim vaenlane on krüptoniit. 

Saia tegemas,
Karla