Wednesday, August 17, 2016

Probleemne laps



Edukas tippsport on nagu perele ja sõpradele abikäe osutamine - me teeme seda armastusest, tingimusteta, alati. Mul küll päris lapsi (veel) ei ole, mis tähendab, et pean rahulduma sellega, et purjetamine on olnud seni kuni mäletan mulle lapse eest, minu elu. Ma pidanuks teda armastama tingimusteta, aga kui päris aus olla, siis I haven't...

"Lähen käin ühel olümpial, kogun kogemusi, siis teen neli aastat rasket tööd ja küll see tulemus siis järgmisel tuleb" - see oli alati olnud mu plaan, sest kus ta pääseb, eks? No käisin Londonis (Okei, päris ei “käinud”, sest need, kes on kõrvalt näinud või ise käinud mõistavad kui palju vaeva tuleb näha, et olümpial “käia”, palju vaeva näha, et sinna pääseda), sain kogemusi. Tegin neli aastat ninast veri väljas (kui nüüd faktiliselt korrektne olla, siis ninast on mul trennides veri väljas olnud siiski väga harva, seega it is mostly a figure of speech!) trenni, õppisin uut, lihvisin vana ja ootasin. Ootasin seda hetke, et see kõik korraga lauale laduda nagu olümpiamängud oleks metallidetektor lennujaamas, kus pead taskud tühjaks tegema ja kõik ette näitama, mis sul on.

Fakt on aga see, et ma kerisin ja kerisin. Keerasin pinget juurde ja juurde, trenni rohkem ja rohkem, et kõik nurgad - ka need pimedad nurgad - oleks kaetud. Kuidas ma teisiti saaks? Rändasin võistluselt võistlusele, kolisin aastaks Horvaatiasse, et veelgi rohkem treenida, olin nagu orav rattas. Rattas, mis keerles ja keerles ning pidurit ma ei leidnud või ei otsind, või ei osand ega tahtnudki otsida. Unustasin ära ühe asja - see on minu laps ja ma armastan teda. Ma TAHAN ta hommikul käest kinni kooliukseni viia, et ta õpiks ja areneks, et ma näeks, kuidas lapsest sirgub mõtlev inimene ja isiksus, mitte sellepärast, et saaksin sõprade seltsis kiidelda, et minu lapsel on kõik viied ja peale selle on ta males Eesti üks andekamaid noori. Julgen väita, et kogu nelja aasta jooksul oli ilmselt kahe käe näppude arv kordi (võibolla teen veidi liiga, aga no umbes), kus käisin merel sellepärast, et mulle meeldib - tingimusteta. Ei, ma läksin, lihvisin, analüüsisin, mõtlesin, proovisin uuesti, paremini. Kuigi ma kipun arvama, et see on kõigi spordialadega nii, siis purjetamisega igal juhul kindlasti - vägisi ei tule mitte midagi. Mul võivad olla selged kõik üksikud komponendid, kõik tehnilised atribuudid oskusest end rajal positsioneerida kuni kõige detailsemate manöövrite ja muude elementideni välja - sellest ei ole mitte midagi kasu kui puudub mängulisus. Csikszentmihalyi kirjutab (ja ma olen korduvalt lugenud), et "flow"-d ei saa tekitada. See tuleb iseenesest. "No mismõttes ei saa?! Mul on ju vaja!" (Selgituseks, et päris nii rumalaid asju ma pole välja hõiganud, aga meelestatus umbes sellises stiilis)

Aga rattast maha ma ei saanudki. See veeres kuni esiratta vahele jäid Brasiilia džungli roikad ja ma katapulteerusin maandudes olümpiamängudel kolme päeva järel 30ndal kohal. See oli nii külm vee pahvakas vastu vahtimist, et tegelikult oli tegu juba ammu jääga, veest oli asi kaugel. Nii külm, et isegi mina sain aru, mis viimase nelja aastaga juhtund oli - Burnout! Ma julgen endiselt väita, et kõige ebaõnne puududes oleks ma selleltki olümpialt olenemata seisundist suutnud välja pigistada esikümne koha. See, milleks ma aga tunnen end võimeline olevat, see jäänuks igal juhul saavutamata, sest see polnuks olnud tingimusteta.

Loo iroonia peitub selles, et tegu on spordipsühholoogilisest seisukohast väga "õpikust" looga, kuid mingil põhjusel ei näinud, ei tahtnud näha või ei otsinudki seda. Alles nüüd, tagasi vaadates saan tõdeda, et "näed siis, kus lugu". Teisalt, mul kipubki nii olema, et kõik rehad pean ikka ise läbi kobistama, iga otsa ise astuma enne kui nende olemasolu tunnistan. Igat pidi - pärast olümpiamängudel end 30ndalt positsioonilt leidnuna oli minulegi selge, et selle kõikuva kaardimaja tippu ei aseta enam mitte ühtki kaarti. Tuleb lammutada ja alustada puhtalt lehelt. See reboot, see restart tõi esile minu päris MINA. Selle, kes läheb starti tingimusteta, ootuseta, et finišis teda miski ootaks. Ja kae, mis välja tuli - päris pole viga.

Seega, olenemata faktist, et olümpia 21. koht pole isegi mitte sinna poole, kus ma olla "soovisin", siis julgen tunnistada (olenemata sellest, et aega on endiselt möödas veel väga vähe), et erinevalt paljudest vahepealsetest regattides õppisin rohkem kui oleks eales uskunud. Õppisin oma asja uuesti armastama. Nüüd on järgmine küsimus: Kuidas seda tunnet järgmised 4 aastat hoida?

Karla



Sunday, August 14, 2016

...

Enne kui alustan, siis ütlen, et nagu mulle öelda meeldib, siis "normaalsus on seal, kuhu sa selle sead!". Pärast seda lootusetult ebaõnnestunud võistlust lõpetasin endiselt positsioonil, kus saan öelda, et selleni pole olümpiamängudel Eestist laseril veel keegi küündind.

Aga järjekordselt - tavapäraselt on vähemalt mu enda arvates postituste pealkirjades sisu. Sel korral kogu värki paari lööva sõnaga kokku võtta tundub aga pea sama võimatu kui aja tagasi kerimine, et teha läinud nädalas "mõningaid korrektuure". Iroonilisel kombel mõtlesin enne regati algust, et ei kasuta sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, eriti endaga seonduvaid. Arvasin, et võibolla see aitab keskenduda ja lükata kõrvale taustamüra, mis ehk segab. Tagantjärele julgen väita, et see oleks olnud mu nädala üks väiksemaid muresid, sest neid oli oioi kui palju! Erilist süvaanalüüsi ärge mult praeguses staadiumis palun oodake, lihtsalt esimesed mõtted...

Asi algas umbes nii nagu ma olin mõelnud. Olin nimelt ettevaatlik ja see oligi strateegia, sest ettevalmistus näitas minu rutakust ja üleliigset entusiasmi kui pigem negatiivset mõjutajat. Esimene päev oli seega täiesti tiptop, kust jätkata. Või vähemalt nii ma arvasin. Tegelikkus võttis teisel võistluspäeval aga hoopis teise mõõtme kui kolmandas sõidus oma valearvestuse järgi (jah, neid tegin ma ka, ei olegi kõik teised süüdi) pärast meeletult head tõusvas joones sõitu kümne seast finišisse 17ndaks langesin. Olen tihti enda peale kuri kui kuskil ühe koha loovutan, sest punkt on punkt. Seitse-kaheksa, seda on palju ükskõik millise arvestuse järgi. Aga olgu, asi liikus endiselt väga õiges suunas kuni üks minu konkurentidest otsustas, et temal on sel korral rohkem võita vaja kui teistel. Tagantjärgi asja veidigi naljaga võtta üritades meenub vägisi anektoot, mille järgi oleks pidanud stardis lihtsalt soodi järgi laskma ja ootama, sest praegu "drugoi master jeedit". Drugoi master jediitas aga nii korralikult, et lõpetasin selle sõidu eelviimasena.

Siit sai alguse korralik sündmuste ahel. Esmalt šokk, et minu "kaua tehtud kaunike" ehk plaan, kuidas  meeldiva tulemuse jaoks OMi sõita oli pööratud pea peale. Teiseks rutiinist väljumine, sest õhtu ei möödunud mitte recovery ja järgmiseks päevaks valmistumise noodi all vaid tumma looma taga ajades olukorras, kus mina olen kaotaja igal juhul. Tõestada jäi vaid seda, et kaotaja pole ma läbi oma süü. Aga keda see aasta pärast huvitab?

Edasi tuli "minu ilm". See ilm, kus konkurendid vaatavad mulle tavaliselt hommikul paadipargis vähe teistsuguse pilguga silma. Pilguga, mis justkui ütleb, et jah, täna sa oled hea, me teame. Ma teadsin ka, vähemalt arvasin end teadvat. Reaalsus oli nagu ema, kes äratas puberteedieas poisi tüdrukuid täis unenäost, et öelda "mis sa poiss magad, kasi kooli!". Selle "minu ilmaga", millisest ma OMiks valmistudes ei osanud isegi kõige rohkem tüdrukuid täis unenäos unistada ei suutnud ma aga mitte midagi. Arvasin, et küllap sellel nüüdseks palju jahutud purjel on oma osakaal, kuid ausalt öeldes ei osanud arvata, et nii suur. Ma ei väida, et selle purjega polnud võimalik purjetada, sest nagu eilne näitas, siis on küll. Mida ma küll väidan on see, et ma ei olnud valmis selleks, et olümpiavarustusega tuleb õppida uuesti, teist moodi purjetama. See ei ole koht, kus õpitakse ja kohanetakse uue normaalsusega vaid koht, kus peaks olema tagatud mingisugune standard ja kus inimesed saaksid näidata oma olemasolevaid või puuduvaid võimeid. Kui sel teemal juba peatusin, siis pean endale ka tuhka pähe raputama. Eestlasena oli minu hoiak varustusse stiilis "ah mis mina..." ehk alalhoidlik, tagasihoidlik ja järelandlik olukorras, kus olnuks pidanud olema temperamentne ja lahmiv. Siis oleks ma teadvustanud kiiremini, et asi ei olegi 100% minus ja teinud vajalikud korrektuurid juba ehk enne regati algust?! Eestlasena mõtlesin, et eiei... asi peab olema minus ning kui lõpuks veendusin, et nii see siiski pole, oli rong läinud.

Neljanda võistluspäeva esimene sõit, järjekorras sõit nr. 7 oli puhtalt minu kapsaaeda. See on nüüd teine enda valearvestuse koht. Sain küll keskelt näiliselt hea stardi, mis postkaardil oleks ilmselt ilus välja näinud, kuid reaalsus oli selline, et peal olevate paatide poolt tekitatud sundolukord, mis ei lubanud mul vajalikku pauti sooritada viis mu valele raja poolele, kust tagasi tulles oligi juba jälle hilja. Järgmine sõit tegin korrektuurid ja esimene plaan C tulemus oli käes - 8. koht. Plaan C oli nagu arvata võib see viimane võimalikest variantidest kui kõik muu juba kadunud oli - Lihtsalt mõningad sõidud hästi sõita, sest muud mul ju enam polnud. Siit jõuamegi eilsesse, kus plaan C realiseerus 100%, kuid olukorras, kus suutsin olümpial ühe päeva lõikes parim mees väljakul olla, tekitab see minus (kui üldse emotsioone ligi lasta) endiselt pigem kurbust kui rõõmu. Mulle näitab see lisaks sellele, et ma tegelikult ikkagi oskan purjetada seda, mis oleks võinud olla. Mis saanuks kui asjad veidigi sujunuks? Optimist minus ütleb, et see viimane päev näitab, et minu aeg veel tuleb, lihtsalt on vaja 4 aastat oodata. Pessimist küsib: "mitu sellist võimalust ühel inimesel tekib, mitu OMi ma sõita jõuan?" Seda, kellel on õigus, kas optimistil või pessimistil, eks seda näitab aeg.

Usun, et enamik, kes seda postitust loevad jõudsid eile ka teleka ette ning loodan, et suutsin teile nädalavahetusse väheke emotsiooni ja värvi lisada. Kes teab, näitaks meid kõigis sõitudes telekast, võibolla polekski mu olümpia veel läbi (haha)?! Nüüd aga jääb mul üle pakkida asjad ja naasta meie kaunile kodumaale.




Purjetades päikseloojangusse...(photo: Sailing Energy)


Olge tublid,
Karla

Thursday, May 19, 2016

MM

Ei, ma pole teid ära unustanud ega pole ka muutunud vahepeal selleks vennaks, kes aint siis kirjutab kui hästi läheb. Kuna rahvas kaldub tänapäeva maailmas ülekaalulisuse suunas ja eestlase parim toit on teine eestlane, siis mõtlesin, et teen ühiskonnale teene ja ei kirjuta teile oma kadalipust iga päev (haha).

Tegelik põhjus on aga hoopis selles, et ma üritasin kõike, mida mu pea suutis välja mõelda - selle hulgas ülejäänud maailmast välja lõikamist ja meedia "black out"-i. Ka see ei töödanud, sarnaselt kõigile teistele minu üritustele.

Esimene mõte, mis mul endal tekib, veel enam siis ilmselt teil, on see, et kuidas saab juhtuda nii, et üks nädal oled MK-etapil 11, teades, et ka seal jäi palju lauale ja võimeid oli rohkemaks. Pärast seda, järgmisel nädalal ei toimi aga enam miski ja need kellega nädal tagasi mees-mehe vastu võitlesid ja keda võitsid, seisavad nüüd pjedestaalil, sina aga võtad hoogu, et tekiks julgus peeglisse vaadata ning tõdeda, et see ei olnud halb uni vaid reaalsus.

Tõde on see, et ma tõesti üritasin kõike, mida oskasin. Üritasin heaga, üritasin halvaga. Üritasin enda konservatiivset sõidustiili, üritasin ekstremistlikku lammutamist ja nurkade kompamist. Üks puha, mida ma ka ei üritanud, mitte miski ei toiminud. Ei toiminud kuni sinna maani välja, et lõpus ei olnud juhtumised enam šokid, vaid ajasid postdramaatilise stressi kombel naerma. Viimasel võistluspäeval olin järjekordse suurepärase stardi järel (see oli üks väheseid selle nädala positiivseid asju, stardid - need olid tõesti head!) kindlalt sõidu liider, mille järel vaatasin veel sõidu käigus viimast korda kriitilise pilguga väljakul toimuvat ning tegin poolte osas otsuse. Lähtusin terve nädala toiminust ja sellest, kuhu poole läksid sel nädalal parimat minekut näidanud sportlased - kontrollisin neid. Kui paar posti tagasi kirjutasin, et ükskõik kui bad asi ka poleks, siis good ta ikka pole, siis nüüd pidin enda sõnu sööma, sest pärast 25 kraadist tuulepööret oli minu juhtpositsioonist saanud järjekordne 40+ koht ja sel korral ei tahtnud ma isegi nutta enam, pigem naerda.

Aga, millest siis ikkagi selline nädal? Tunnistan kohe puusalt, et olin seda regatti oodanud - kaua oodanud. Mina kui teada tuntud asjade väga tõsiselt võtja - ikkagi MM! Veel, enam, ma pole MMil ammu hästi sõitnud ja nüüd oli ju viimane aeg seda parandada! Loomulikult panin endale peale suure pinge ja tegelikkuses tulin sellega isegi hästi toime. Olin terav, tegin häid starte ja suutsin esimestes sõitudes näidata pole viga minekut. Seda kuni olukorrani, kus sain kollase lipu. Asi ei olnud selles kollases lipus, vaid selles, kes selle mulle andis. Sama härra tekitas eelmisel hooajal minus nii alandatud tunde, mille laadset polnud ma kunagi enne tundnud. Mind süüdistati piltlikult öeldes selles, et ma olen "pätt ja kaabakas". Pärast, videotõestust vaadates küll vabandati, et tõesti, nad eksisid ja ma polegi pätt ja kaabakas, aga pabereid nad enam muuta ei saa ja nende kohaselt ma siiski olen pätt ja kaabakas. Järjekordne kokkupuude selle mehega viis mu ebastabiilsuseni, kus oleksin tahtnud plahvatada. Kuna enamus võistlust oli alles ees, siis plahvatamine polnud aga võimalike variantide seas, mistõttu pidin selle emotsiooni endasse matma. Koos sellega matsin ka kõik ülejäänud emotsioonid, mis võimaldasid mul eelnevalt näidata teravat sõitu - olin psühholoogiliselt surnud. Keha elas, tegin kõiki tegevusi nii professionaalselt nagu alati, valmistusin sõitudeks nii nagu alati, kuid emotsioon ja nauding, mis eraldab väga head headest oli mattunud pimedusse, kogu selle viha alla.

Sellest seisundist oleks ma veel välja tulnud, sest regatt oli veel pikk ja oleksin suutnud "bounce-ida back". Ainus, mida vajasin oli killuke õnne, mis taasäratab selle sädeme - midagi, mis näitaks, et mul on lootust. Seda ma sel regatil aga näinud. Rääkimata õnnest- kõik, mis valesti minna sai, läks. Flow - millest ma alatasa patran - seda polnud näha, mitte kuskil. Kõik, mis sõitudes tuli, oli raske töö tulemus, ükski olukord ei "lahenenud iseenesest" ja laseril, kus on märkides tihti 30 paati koos, on see üks väärtuslikemaid elemente. Lisaks sellele, 10 aastat selle paadiga purjetanuna tean, kuidas paat minu all käituma peaks. See siin aga nii ei toimind. Spetsiifiliselt rääkides oli paremal halsil, stardist minnes, kõik OK, kuid vasakul halsil, vastu lainet, oli mast nii pehme, et kõik jõud, mis oleks pidanud minema kiirusesse väljus purjest nagu okse keskkooli lõpupeo kangelasest. Kõik vajus läbi ja polnud käiku ega kõrgust. Nii olin sunnitud toetuma sellele, et ehk mõnes olukorras on pisut õnne. Nagu me juba teame, siis seda mul polnud, mis tekitaski surnud ringi.

Kui mind kuidagi iseloomustada, siis mulle meeldib arvata, et allaandja on üks viimaseid sõnu, mis pähe tuleb. Seetõttu proovisin, üht pidi ja teist pidi lõpuni. Fakt, et midagi ei toiminud, see frustratsioon, koos füüsilise pingutusega viis selleni, et minu heasse konditsiooni viidud keha ütles, et poiss, aitab ja viskas esimesi ohumärke - kurk! Adrenaliini mõjul suutsin hullemat vältida ja ise tahan mõelda, et mu võistlust see ei mõjutanud, kuid fakt on see, et nüüd istun lennujaamas ja ootan lendu, kurk on kinni paistetand, ninast õhk läbi ei käi ja olemine on kaugel 5+st. Seega, mine võta kinni.

Igal juhul. MM lõppes mulle 44nda kohaga, mis on vist minu elu paremuselt eelviimane tulemus. Kui end millegagi lohutada tahta, siis minu baastase on vähemalt selline, et üks kõik mis ka valesti ei läheks, siis kuldfliiti saan ma endiselt ning väga kindlalt. Sellega küll posiitivne vist lõppeb. Sportlased ütlevad alati, et läks küll sxxxsti, aga vot kui palju ma õppisin! Seda kirjutades mõtlen ja mõtlen pikalt - mida kuradit ma õppisin? Tahan öelda, et õppida on siit kindlasti palju, kuid mida täpselt? Kindlasti seda, et perfektsionism mind sihile ei vii ja peaksin ilmselt kõigis seatud katsumustes olema ükskõiksem ja asja võtma mängulisemalt, sest lõpuks, mis see sport siis on - mäng! Veel mida sportlased tavaliselt ütlevad on see, et iga ebaõnnestumine motiveerib mind rohkem pingutama ja töötama. Mul on selline kahtlane tunne, et minu puhul on see mitte võõrutusravi vaid droog ise. Pean õppima andma endast vähem kui 100% ja nii jaburalt kui see ka ei kõla, siis võib juhtuda, et tulemus on hoopis parem.

Vabandan kui oli pikk ja laialivalguv jutt, aga nädala jagu ülevoolavaid emotsioone kirjutisse panna on keerulisem kui mul hetke energiavaru lubab.


Üritan nüüd koju lennata, I'm out!



Monday, December 21, 2015

Laager

Hei!

Rio treeninglaager tiksub omi viimaseid tunde. Varsti, tegelikult küll alles umbes 7-8h pärast, on aeg seada suund lennujaama poole, et teha seda nagu Eestimaised reklaamid sellel kõige pimedamal kuul ikka kilkavad - jõuluks koju!

Laager ise oli super. Poleks nii head ausalt öeldes osanud lootagi, sest tavaliselt satub purjetajana ikka mingeid viperusi, mida ei oska planeerida, mis röövivad aega ja lõhuvad rutiini. Sel korral läks kõik aga jube meeldivalt ja valutult, saime keskenduda tööle ja õppimisele. Fakt, et Rio veed on keerulised, on juba kõigile selge, aga mida selles keerukuses otsida, mida kõrvale heita, millele tähelepanu pöörata ja mille mõistmisest sootuks loobuda - need on minu jaoks teemad, milles tahan selgust saada ja usun, et selle kahe nädalaga sai pilt palju selgemaks. Rõõmsaks teeb loomulikult ka veel fakt, et kõik päevad, kus tahtsime merele minna, oli ka tuult ja ükski päev ilma tõttu tegemata ei jäänud.

Kuna aega oli siin mandril sel korral vähe, siis pakkisime kogu laagri väga kompaktselt nii, et tegelikult ei tulnud maandumisest kuni eilseni mitte ühtegi vaba päeva, mis oli nii minule, kes ma tahtsin veel jätkata füüsiliste treeningutega, kui ka Reinule väga koormavaks. Eile ja täna on selline tunne nagu oleks maandunud vatti täis topitud vanni, keha on väsinud, kuid vaim üllatavalt koostööaldis, sest positiivset oli tõesti palju. Ma ehk ei oska seda nii ilusti läbi sõnade edasi anda kui peaks, sest kui laagri lõpul toimunud regati tulemusi vaadata, siis lõpetasin ma 26nda kohaga, 18nda riigina, mis pole kindlasti see, mida pöidlahoidjana olümpiavetel 9 kuud enne tippsündmust näha tahaks. Reaalsus on aga hoopis selline, et järjekordselt, nii halvasti kui see ka ei kõla, siis resultaat oli minu jaoks kategooriasse "couldn't care less". Hea tulemuse tarvis oleks vaja enne paari vaba päeva, et olla nii füüsiliselt kui vaimselt valmis ja puhanud. Otsustasime teise tee kasuks ja usun, et pikas perspektiivis viib see tee meid kaugemale kui Brasiilia karikaetapi au ja kuulsus.

Seda kõike silmas pidades on muidugi tõsi, et lisaks Rio keerukusele on mul ka tehnilisest aspektist tippvormini veel pikk maa minna. Teen vigu, mis kvalifitseeruvad optimisti purjetaja kategooriasse ja nendega maailma tippude vastu kaugele ei jõua. Kui suudan sõidu läbida ilma suuremate ämbriteta, siis on kohad nagu 5 ja 6, mis sel regatil jäid mu parimateks minu jaoks normaalsus, kui aga komistan mõne apsaka otsa - mida oli praegu palju - siis on kohad seal, kus nad olid...

Suures pildis on minu jaoks mäng praegu sellises staadiumis, et vahelduseks ei ürita ma leiutada jalgratast, vaid saada oma vana ratta jooksud kaheksast vabaks ja käiguvahetajad vahetama, keti õlitatud, pidurid pidurdama ja sadula õigele kõrgusele. Siis saab hakata Tour de France-i ka sõitma, olgu ta siis nagu Saaremaa velotuur või ikkagi Le Tour (spordiuudiste lugejatele reference).

Elulises aspektis on Niteroi, linnaosa, kus me sel korral peatume võrreldes Rio de Janeiro linnaga täiesti teine koht. Siin ei tekita õhtupimeduses õue minek minus mitte mingit kõhedust, inimesed on superviisakad, abivalmid ja sõbralikud. Kahe siin oldud nädala jooksul tekkisid jõusaalis juba omad sõbrad, liikluses on võimalik ratast kasutada ilma, et peaks kiirabiauto igaks juhuks endale seljataha palkama, et ta kohe valmis oleks. See kõik tekitab ainult positiivset meeleolu ja ausalt öeldes olgugi, et on jõuluaeg, hingetõmbehetk ja perega veetmise periood, siis mõtlen juba sellele, et paari kuu pärast saan siia veel laagrisse tulla ja suunurgad tõusevad üles.

Ma ei tee seda ilmselt piisavalt tihti, kuid pean endiselt rõhutama, et kõik see ettevalmistus ei oleks võimalik ilma minu kallite toetajateta! Aitäh teile, mõtlesin Teie peale siin igal hommikul kui kaatri taga pukseerides merele lohisesin, teete võimalikuks võimatu, astuda sammu suurriikidega, kelle ettevalmistuseks määratud summad on (nagu selles laagris osade riikidega juttu oli) sadades kordades suuremad kui meil! Lööme neid töökuse ja kavalusega! Aitäh Matek ja BCS, kes on mind aidanud ajast, kus olin noor ja lootust andev poiss. Aitäh Lasita aken, Starter, Nordecon, Weber Saint-Gobain, Maru ja Catwees pikaajalise ja vankumatu usu eest minu toimetustesse. Suur tänu Autostrada, kes on minu meeskonna üks noorimaid liikmeid, kuid vastutab minu koduse ajasäästu ja mugavuse eest väga suuresti. Samuti Tradehouse, kes eraldas mulle noorsportlase stipendiumi. Ja lisaks veel kõik abilised, ilma kelleta jääks aega treeninguteks kõvasti vähem või oleksid nad palju ebakvaliteetsemad - aitäh Reval Cafe, Myfitness, SiSEstonia, Jakari Marine, Hawaii Express ja paljud teised, kes mulle pöialt hoiavad!

Ilusat jõulu teile,
Karla

Monday, December 7, 2015

Icarai

Ja mina mõtlesin, et seda hääldatakse nii nagu kuuled. Tegelikult on aga hoopis Icara-ii, mis tähendab mingi kohalikus iidses keeles "blessed water", mis iseenesest on päris irooniline, sest wikipediast selle linnaosa ja randade kohta lugeda, siis esimese paari lause seas laiutab fakt, et linnaosa "has recently faced problems with water pollution." Aga, olgu selle kõigega nii nagu on, Icarai on Rio linnaosa nimi, kus me sel korral elame. Tegu on suhteliselt suure muutusega, sest tehniliselt pole me vist isegi enam Rio de Janeiro linnas vaid kohas nimega Niteroi, mis on Rio de Janeirost teisel pool lahte, üle mingiteist kilomeetri pikkuse Ponte (ka üks olümpia radadest selle sama silla järgi) silla.

Olgugi, et jõudsime siia pärale eile hilistel tundidel laborirotiga sarnanevate silmadega ja täna toimetasime terve päeva kõikvõimalike logilistiliste toimetustega, siis tundub, et see Niteroi pool on hoopis ohutum ja meeldivam kui Rio. Ma pole umbes kilomeetri õhtupimedal tänaval läbinuna näinud veel ühtegi daami, kes mulle enda teenuseid sooviks osutada - see on juba midagi!

Üldjoontes oli esimese päeva jaoks tempo kiire, väga kiire. Eile õhtul, või öösel, või siis Eesti aega elades juba peaaegu hommikul, siinse kohaliku aja järgi poole kahe paiku, pärast ligi 24h-st tiksumist magama heites tundus mõte, et kell 7 ärgata ja seada end valmis minna konteinerit lahti pakkima pigem mitte-mu-lemmik-tegevus, aga hommikuks oli üllatavalt normaalne olla ja ei tea kas pinge teemal, et kas kõik laabub ja kuidas ta laabub hoidis meid ärevana, keskendununa ja erksana või mis, aga päev vuhises nii kiiresti mööda nagu rullnoka bemm öisel linnaringil ja oli veel kõigele lisaks väga produktiivne ka!

Tõsi, füüsilist tegevust just uskumatult palju polnud. Hommikul sõitsime kohalikus vaatamisväärsuses (milleks on ussssssskumatud liiklusummikud) ligi 2h sinna, kus pidi olema konteiner. Kuna viimase tunniga liikus takso u. 2,5km, siis otsustasime, et proovime, kas oleme võibolla pärast sellist ummikut ja eilset pikka lendu kõndimise ära unustanud, hakkasime extremesportlasteks ja eksperimenteerisime poolrekreatiivses korras Rio tööstuslinnaosas kiirtee ääres jalutamist. Ma arvan, et sellest võiks täitsa asjalik spordiala saada, potentsiaali on. Igal juhul, oma ala pioneeridena jõudsime nii konteineri juurde mitte kahetunnise hilinemisega nagu see oleks taksoga olnud, vaid kõigest poole teisese hilinemisega. Polnud lugu, see oli Brasiilia ajaarvamise järgi (mis on väga sarnane Hispaania omale) täpselt õige aeg, sest umbes kümne minutise vahega pärast meie saabumist ilmusid välja kõik osapooled, kes täna asjasse puutusid.

Konteiner oli ilusti maha pandud, mis tähendas, et saime asjadele kiiresti ja vaevata ligi. Ainuke mure oli, et kont oli pargitud uksega seina poole, mis tähendas, et sain küll pugeda sisse uudistama, et kas kõik on terve, kuid asju reaalselt välja ei saanud. Arvasin, et see võib osutuda problemaatiliseks, kuid ei, minu Miami konteinerikogemused, mis on õpetanud nende raudkastidega tegeledes alati ootama halvimat, osutusid täiesti alusetuks, sest paari minuti pärast oli tõstuk meie konteineri kõrval ja mina pidin oma jalgu kiiresti liigutama, et koos kondiga mind mujale ei tõstetaks. Veel minut hiljem ja juba saimegi asjad välja veeretada. Siin kohal mainiks ära, et meister otste siduja ja pakkija Karl-Martin, kes on seda 3/4 oma elust teinud oli suutnud oma paadi nii siduda, et ust avades irvitas ta laest alla rippudes mulle vastu, justkui tahtnuks öelda, et harjuta veel! Ka sellest polnud lugu, sest tegu on õnneks laseriga, millega võiks arvatavasti sõjas mitu päeva üle elada olenemata sellest kas sinu stiil on rünnata või peituda - laser sobib kõigeks. Ma saan aru, et see kogu jutt tuleb päris korraliku magamatuse najalt, aga veidi on veider küll kuidas üks paat nii tugev saab olla.
Nii ta ühe otsa peal rippus
Asjad liiguvad

Igal juhul, kõik läks üpris libedalt, peaaegu, et sama libedalt kui minu otste vahelt välja libisenud paat. Haakisime kokku lepitud transportautole esimese kaatri taha ja Ingrid ning Matt saidki juba klubi poole ajama panna. Meie Reinuga jäime sama autot tagasi ootama, mis tähendas mõnusat 4h-st jala kõigutamist konteinerit vahel, jess! Et lugu depressiivsemaks või reaalsemaks või emotsionaalsemaks muuta, siis nii nagu kõikides läbi aegade ägedates linateosteski, sadas meie neljatunnise ootamise ajal loomulikult vihma, nagu tellitult. Üleüldse pidi olema Sxxx suvi ja minu oodatud 40+ kraadist pole haisugi. Samas võib see isegi minu kasuks töötada, sest seni pole ma peale merebriisi siin mingit muud tuult saanud ja vihmase ilmaga on see tõenäosus palju suurem - ehk õpin midagi sootuks erilist?! Aga, tulles tagasi päevakirjelduse radadele, ühtäkki olimegi ka meie Reinuga jälle autos, kaater taga lohisemas ja teel klubi poole. Päev oli õhtusse veeremas ja tundsin kerget pingelangust. Mitte, et ma oleks teadnud, et klubis ühtegi muret ei võiks oodata, kuid autot juhtinud noormees oli jahtklubi liige ja aktiivne asjapulk - eeldasin, et kui midagi on, siis küll tema juba teab, mis nuppe vajutada. Kuna täna oli mingi riigipüha, siis elu oli klubis üpris vaikne ja kaatreid me päris klubisse sisse veel ei saanud, kõigest valvega parklasse, kuid pöidlad on pihus, et nad ootavad meid homme hommikul seal täpselt nii nagu me nad täna jätsime. Ja siis, ja siis ja siis... Saabki juba vee peale!!
Big boss ja tema uus tööriist

Kõige selle jutu lõpetuseks tahaks tänada EJL-i, eesotsas Ott Kallasega, kes suutis mulle täna umbes 7000km kaugusel olles tõestada, et konteineriasju on võimalik ka toimivalt ajada (vähemalt väljaspool "The Union" Miamit) ja kogu asja orgunnis, EOK-d, et nad meie asjad nii aegsasti siia olid nõus saatma ja kõiki mu tublisid toetajaid, kes on selle kõige taga, et me siin Reinuga olla saame ja homme loodetavasti merel juba uusi teadmisi kogume! Olen liigutatud ja annan endast kõik, et aeg maksimaalselt meie jaoks tööle panna.
Selles laos oli muuseas kastides ka ilmselt tulevane olümpiaküla jõusaal, päris mitu Technogymi asja

Head und!
Karla

Wednesday, November 18, 2015

Raske õppustel, kerge lahingus (ehk Osa III)

... Nii ma vähemalt loodan, et kui õppustel on olnud raske, siis ehk edasistes lahingutes läheb kergemini.

Aga, mida ma siis õppisin? Algatuseks loomulikult seda ilmset, et horvaatidelt oli õppida palju tehnilisi nippe. Seda öelnuna tuleb tõdeda, et paljud neist ei ole mul endiselt sugugi koduseks muutunud, pole veel käe sees. See omakorda tähendab, et paljuski on mu käed juba enne hooaja algust piltlikult selja taha seotud. Kui suudan endale need tehnikad automaatseks lihvida, siis on kõik super ja sellisel juhul on kiiruse probleemid ilmselt enamikes tingimustes minevik. 

Teiseks õppisin juba väga mitmendat ja loodetavasti viimast korda seda, et asja võlu peitub tasakaalus. See, et minu sõbrad-tuttavad mulle võistlusele või laagrisse minnes "head reisi" soovivad kriibib alatasa mu kõrvu. Põhjus seisneb selles, et tegelikkuses on asi reisist väga kaugel. Tegu on ju sisuliselt komandeeringuga, kus päev algab hommikul 6-7 ja lõppeb õhtul 10-11 ilma, et midagi muud peale põhitegevuse teha jõuaks. Komandeeringud on loomulikult väga produktiivsed ja kasulikud, kuid kui teha seda aasta otsa tavainimese konteksti pööratuna hommikust õhtuni koosolekul brainstormides, siis jookseb lõpuks juhe kokku. See minuga ka lõppenud hooajal juhtus. Elus peab olema tasakaal ja üheksa kuu jooksul kodus veedetud kolm nädalat võib mind ju tehniliselt filigraanseks muuta, kuid kui selle peale peas kruvid logisema hakkavad, siis pole asja tulem endiselt pooltki see, mis ta olla võiks. Siin kohal peab muidugi nentima, et professionaalsete pallimängualade sportlased elavadki tihti väljamaal, et mängida tippklubides. Sellele vaatamata ei tee nad seda enamasti üksi, nendega käivad seda teed nende partnerid, pered ja kes kõik muu. Seega, järgmise hooaja plaanidesse kuulub kindlasti tasakaalu leidmine. Seda nii füüsiliste ja meretreeningute jagunemise osas (mis peaks teoorias hoidma ära ka minu vigastused) kui laagrite/võistuste ja nende vahele jääva mõtlemisaja osas. Nagu öeldakse, siis kogu aeg ei saa tulistada, vahepeal tuleb sihtida ka. Peeglisse vaadates tuleb tõdeda, et lõppenud hooajal tulistasin, tihti puusalt. 

Võibolla, et kõige olulisemana isegi mitte ei õppinud vaid pigem tõdesin, et "ignorance is bliss", ehk eesti keeles väga õudselt kõlavana ignorantsuses peitub õndsus. Vaatasin eelmisel nädalal juhuslikult 2002 noorte MM-i videosid. See oli regatt, kus mind krooniti maailmameistriks ja millega seostuvad mul vaid suurepärased mälestused. Minu õnnetuseks lõpetas see videopilt koos minu tänase nägemisoskusega paljuski mu eufooria. Olgugi, et tegu oli noorteklassiga, siis vigu oli mu silmade jaoks palju. Sellele vaatamata, tol hetkel, tol nädalal tundsin flowd ja väljusin maailmameistrina. Loo moraal on see, et väga palju teada, näha, osata, arvata, tahta - polegi alati kõige parem. Lihtsuses peitub võlu ja soov lõputult areneda, lõpmatult parandada midagi, saada uusi teadmisi, näha kõike, kogeda kõike, tunda kõike maksab lõpuks kätte. Kui teadmisi koguneb palju, siis on jälgitavaid faktoreid nii hulgi, et ühel või teisel hetkel hakkab kogu asi ühest otsast valguskiirusel pragunema ja seda protsessi peatada on võimatu. Siis kehtib juba see vana tarkus, et kui midagi Pxxxe juba läheb, siis ikka täiega! Seega, nii totralt kui see ka ei kõla, siis loodan järgmisel hooajal laseripurjetamise kohta õppida võimalikult vähe uut. Soovin, et oleks võimeline neid kõiki oskusi, mis mu pagasis tänaseks on suutma rakendada ja olen enam kui veendunud, et sel juhul pole teistele näha muud kui minu ahtrit.

Eelmise lõiguga seostub hästi veel üks minu olemusega seotud probleem. See, et olen maksimalist ja perfektsionist on teada ilmselt kõigile, kuid sel aastal tundsin üha uuesti ja jälle, et see ei vii mind mitte kuskile. Merel ei tule perfektset olukorda mitte kunagi. Merel ei ole isegi sellist asja nagu perfektne olukord sõnastatud, veel enam kirja pandud. Jah, vettehüpetel, iluuisutamises ja veel mõnel alal, kus on elemendid paigas isegi koos läbimise järjekorraga eksisteerib fenomen "perfektne sooritus", kuid purjetamises seda pole. Vahest on aeg lõpetada selle jälitamine ja tõdeda, et aeg on teha Sxxxst saia? Olukord võib olla kehv, kuid võitja ja kaotaja erinevus seisneb selles, kes selle kuidas lahendab. Aeg on lõpetada supermäniks püüdlemine, võtta omaks see, kes olen ja näidata endale ja teistele, et see Mina võib olla veelgi parem kui see keebiga mees, kelle suurim vaenlane on krüptoniit. 

Saia tegemas,
Karla

Saturday, November 7, 2015

Karl-Martini pääsemine, OSA II

Ehk kaua tehtud kaunikese, hooaja kokkuvõtte teine sissekanne, mis kirjeldab, kuidas hooaeg tegelikult minu poolt vaadatuna, ilma eriliste ilustusteta, välja nägi. Hoiatan ette ära, et nagu mu hooaegki, tuleb see kokkuvõte päääääris pikk ja lähen kõikvõimalike marketingi reeglitega, mille järgi hoida oma jutt "lühike ja tabav" ilmselt päris suurde vastuollu. Lohutan end sellega, et kui Sind ei huvitaks, siis sa poleks sellele saidile klikkinud! Ja kui Sa juba siin oled, siis jagan sinuga kõike!

Siit see tuleb:

Kõik algas väga lubavalt. Tegin novembris ja detsembris Horvaatias mitu laagrit, kuid suutsin end uues seltskonnas siiski psühholoogiliselt maa peal hoida, selgelt treeningperioodi mitte liiga palju auru panna ja võtta asja nii, et kogu energia ei jääks sellesse, eelmise aastanumbri sisse jäävasse tsüklisse. Uue aasta hakul Rios toimunud laagris tundsin end endiselt kui work in progress. Merele minnes ei keskendunud mitte sellele, kuidas kõige kiiremini, lühemat maad ja nutikamalt rada läbida, vaid energia kulus enamasti selle esimese, kiiruse, otsingutele, sest teadsin uute tehnikate abil kui kiire on potentsiaalselt võimalik olla ning perfektsionistina eeldasin, et nüüd mitte, et pean, vaid, et olengi nii kiire, kogu aeg! Rio laagrile järgnes otselennul (sõna otseses mõttes) Miami MK etapp, mis oli minu silmis selle hooaja esimeseks oluliseks võistluseks. Suutsin end hoida heas konditsioonis, kuid tegelik fakt oli see, et olin pikast ja kuumast Rio laagrist tühi, tuim ja väsinud. Sel hetkel ma seda aga ei tunnetanud ega teadnud ja läksin endast kõike andma, nagu tavaliselt. Kõik algaski justkui hästi, sest esimeses sõidus juhtisin esimeselt ringilt tulles nii pika vahega, et rahvusvahelisel areenil polnud midagi sellist ma omal nahal tundnud. See aga lõppes kiiresti kui kohtunikud reeglite vastaselt rada liigutasid, mille tulemusena mina langesin kusagile teise kümnesse, 11 või 14, pole oluline. Kõlab jube halvasti, nagu selles postituses paljud asjad kõlama saavad, kuid see sama, esimene võistlussõit oli minu murdepunktiks, sest selline vastu pükse saamine niitis jalad alt, viskas mu selili, hinge kinni. Sellest olukorrast ma end enam ei kogunud, sõitsin tuima tükina regati lõpuni, kohaks mitte midagi ütlev 23 või 26 vms.

Edasi läks asi ülesmäge. Ees ootas veel laagreid, Küprosel ning jällegi Horvaatias. Tundsin end paadis järjest kindlamalt ja kiiremini, uskusin, et saan Euroopa hooaja alguseks "valmis". Märtsis jõudis kätte periood, kus algasid Euroopa regatid, mida oli nagu seeni pärast vihma. Palma regatil olin väga heas vormis, kus tundsin end kindlalt ja kiirelt kõikidel kurssidel ja see kajastus otseselt ka tulemustes. Püsisin vist terve regati vältel esiviies, pärast esimesi finaalsõite suisa juhtisin. Regati lõppfaasis fookus hajus ja lõpetasin 9nda kohaga, mis oli kõigele vaatamata hea tulemus! Sellele järgnes Hyeresi MK etapp, kus ette ruttavalt tundsin selle aasta kõige paremat vormi. Purjetasin kiiresti ja targalt, kuid komistasin ühe suure vea otsa, mis sel hooajal oli kui minu trademark'iks. Ei jõudnud piltlikult öeldes ära oodata, et millal ma saan kõigile näidata kui hästi ma sõidan ja tegin valestardi. See kukutas mu 11ndale kohale ja jäin samade punktide arvuga medalisõidust välja. Sellele vaatamata, purjetasin kevadise Hyeresi keerulistes oludes targalt, olin kiire ja terav. Tundsin, et olengi enamvähem valmis. Jah, tehnika võiks endiselt palju parem olla, kuid suudan pakkuda väga, väga kõrget konkurentsi ka juba sellisena nagu olen.

Aprilli lõpuks olin novembrist alates Eestis veetnud kuskil 12-14 päeva. Tol hetkel tundus see okei ja mingeid muremärke ma ei tundnud. Mai alguses sain olla nädala Eestis ja veetsin selle aja kodustele noortele laserile omaseid nippe õpetades, viisin läbi treeninglaagri. Just selles laagris, külmas vees tehtud liigutus jäi mind aga kummitama terveks hooajaks. Kuradi külm Eesti! - oli mu esimene mõte ja põgenesin siit nii kiiresti kui suutsin kuuma Horvaatiasse, sest seal oli juba tõsiselt soe ja valulikule seljale parem kliima paranemiseks. Kahjuks polnud sel külmal veel tegelikkuses minu seljaprobleemidega suurt pistmist ning fakt, et Horvaatiasse taastuma lennates puudus seal korralik füsioterapeutide, kiropraktikute ja massööride ringkond (kellelegi äriidee?) ei tõotanud tegelikult sugugi uhket järelmit. Istusin oma seljaga piltlikult nagu katkise autorehviga Sahara kõrbes, oodates, et äkki möödub mõni auto ja laenab rehvi. No ei tule seda teist autot! Nii oli ka mu seljaga. Tegin harjutusi, käisin "füsios" ja tegin kõik, mis minu võimuses, kuid selg paranes väga visalt ja sellest, kas on soe või külm ei tundund seljal ka olevat sooja ega külma (ha!). Seda aga fakti tõttu, et probleem sai alguse palju kaugemalt. Kogu uue tehnika ja muu õppimise taustal oli kogu minu füüsiline programm, mis tavasituatsioonis oli alati minu trumbiks, jäänud tagaplaanile. Minu keha ei olnud selles konditsioonis nagu ta oli harjunud ja olukorras, kus liigutuste ampluaa oli endiselt sama, andis keha järgi. Ja see polnud (või tegelikult võiks vist isegi öelda, et pole siiani) mingi easy fix! See võtab aega ja tööd, tööd, mida ma polnud nii suurel mahul panustanud kui tavaliselt.

Igal juhul, see rehabilitatsioon ja kõrvalt passimine kuidas teised purjetamine hakkas rõhuma. Esmakordselt tundsin väga tõsist pinget kodust ära olemisest. Miks ma siin olen kui ma midagi teha ei saa? Kodus on ju kogu infrastruktuur mu "parandamiseks" olemas, mida ma siin teen? Selliste emotsioonidega ja mõne üksiku veetreeninguga kust Horvaatia treener mu kaldale saatis, sest "your back must be hurting you, you look like shit, go rehab!" sõitsin mina aga otse Hollandisse, et võistelda järjekordsel eurosarja etapil. See kukkus aga välja korralik tugeva tuule regatt, kus oma konditsiooni pealt sõitsin välja jällegi 11nda koha. Kui te mult praegu küsite kuidas, siis ma ei oska muud vastata kui, et mõttejõud on üks kuradima vinge tööriist! Aga, pärast regatti sain jällegi nädala, või viis päeva vms, et kodus olla. Tundsin end nii nagu õues oleks 3 kraadi, tuult 17m/s ja ma oleks just tulnud poolpaljalt õuest, tõmmanud teki üle pea ja öelnud iseendale: "Ma ei liigu siit mitte kunagi mitte kuhugi!" Olin oma turvatsoonis, nagu laste kullimänguski sõna ütleb, "kodus", siin ei saa mind puudutada, siin ma olen väljaspool ohtu!

Fakt on aga see, et viie päeva pärast lendasin Inglismaale MK-etapile, sealt Kanadasse MM-ile olümpianormi täitma ning sealt tagasi Euroopasse, otse EM-ile ning kui see kõik läbi, siis ongi juba august! Nii mõeldes on need purjetamisvõistlused ikka päris jaburalt pikad. Kõigele vaatamata suutsin mingit moodi Inglismaal sõita välja järjekordse 11nda koha, kuid kogu protsessist räsituna, seljajamadest, lõputust reisimisest ja muust läbi väntsutatuna jäin korralikult haigeks. MK-etapp ei ole aga sellist nime kandev võistlus, mida minusugune põikpea pooleli oleks nõus jätma ja nii ma siis MM-iks, olümpiavalikuks, valmistusingi. Võistlesin haigena ja pärast lõdisesin kolm päeva kodus teki all külmavärinates ja kõrges palavikus. Olin kogu protsessist nii läbi, et ei suutnud voodist tõusta, lihtsalt magasin, päeval ja ööl, mis minu kui üpris energilise inimese jaoks on midagi ennekuulmatut. Tee mis sa teed, aga aeg oli lennata MMile. Õnneks tuli sel korral minuga kaasa üks väga väga hea inimene - Rein, kel "hästi veidi" on sportlaste ja ka minuga kogemust. Ta suutis mu nii palju rihma otsas hoida, et ma end pooleks ei rabaleks ja suudaks sõitude alguses ka normaalset vormi näidata, sest olümpiapilet tuli ju lunastada. See kõlab siia kirjutades nii jaburalt, kuid fakt on see, et sportlastel on justkui haigus. Nad ei julge puhata ja nii ka mina. Hetkel kui sina oled jõudeolekus võib ju keegi teine kuskil treenida ja paremaks saada. Mis ettekääne sul siis on, et mitte treenida? Ka mina olen selle haiguse sümptomeid kandev sportlane ja minu suureks õnneks on minu kõrval inimene, kes teab millal seda pidurit tõmmata. Kässarit tõmmati igatahes õigel hetkel, sest hoolimata kõigest muust sai vajalik Kanadas tehtud ja olümpiapilet lunastatud. Sellises situatsioonis, kus vajasin konservatiivsust, et mitte mingi rumaluse läbi Rio mõtetest pühkida oleks ka ilma selle kõige eelnevata supertulemust palju tahta. Läksime kindla peale.

Pärast seda olin aga lõplikult tühi. Tühi, kuid hooaja alul mõeldud mõttest, et võistlemine on ju parim osa mu elust, oli vaid umbes pool plaani täidetud. Selle tühja salvega (nagu mõnel spordialal ennegi juhtunud on) ootas aga veel oma järjekorda EM, Eel-OM, üks MK ja MK finaal. EM-il sõitsin välja 13nda koha, milles olin nii pettunud, et pole ammu sellist viha ja ängi iseenda suunas tundnud. Nutsin, et ei suuda enamat, forsseerisin end, kuid ainus, mis sellest välja tuli, oli kaks järjekordset valestarti, mis ei aidanud positsiooni paranemisele kaasa. Õnneks oli võistlus Taanis, mis tundus väga kodusena ja hoidis ilmselt ära veelgi suurema murdumise, sest kusalgi teises maailma otsas poleks ma tol hetkel selle pingega toime tulnud. Sai läib, sain koju - suurepärane emotsioon, mida pärast võistlust tunda. Kuidagi suutsin end koguda ja olenemata faktist, et paljas mõte järgmisest võistlusest mõjus nagu kriiskav laps laupäeva hommikul, kus issi eelmisel õhtul sõpradega väljas käis ja üle keskmise rohkem kannu tõstis vaatasin eel seisvale Eel-OMile väga positiivse pilguga. Tõsi, seda küll mitte võistluse kontekstis. Esimest korda elus valmistusin regatiks sootuks teisiti. Algusest peale puudus mul soov võistlusel midagi saavutada. Ma tean, et see kõlab jällegi jaburalt, kuid tegelikult on mõte endiselt mu silmis päris tark. Võistlusolukorras raiskab purjesportlane lõviosa oma energiast konkurentide jälgimisele ja nende käikudele reageerides. Mina suunasin selle energia hoopis mujale - õppisin end ümbritsevat, tegin märkmeid, panin kõik kirja. Võtsin seda kui suurepärast võimalust õppida tundma seda, mis mind järgmisel suvel ees oodata võib. See, et ma kõige selle juures veel pärast esimest võistluspäeva juhtusin kolmandal kohal olema ning peale seda kukkusin kolinal teise kümne lõppu, on kirjeldatud umbes kõigi spordipsühholoogiliste raamatute esimestes paragraafides ja seda ma siin lahkama ei hakka. Loodan vaid, et lisaks järeldustele suudan sellest ka nii palju õppida, et äkki kahesaja esimest korda enam selle sama reha otsa ei komista.

Selle lõigu esimeseks lauseks tahtnuks kirjutada, et "pärast eel-OMi olin lõplikult tühi", kuid tundub, et seda kirjutasin ma juba eelmise lõigu alguses seega nüüd tuleks justkui mingi parem lahendus leida. Olgu - ma olin tühjem kui lõplikult tühi. Ma olin nagu laste kõrrejoogipakk, tühjaks joodud, õhku täis puhutud, siis jala alla pandud ja pauguga puruks löödud. Võibolla mõni mäletab, see lahedate asi, mida teha kui jook otsa sai. Igal juhul, jutuga edasi minnes oli positiivne see, et sain pärast eel-OMi tervelt kolm nädalat kodumaal olla, mis tundus nagu varajane jõulukink. Sellega positiivsed faktorid ilmselt ka piirdusid, sest sellises staadiumis oleks tark ilmselt hooaeg lõppenuks lugeda, end koguda ja siis põhja hakata laduma. Mina aga üritasin seda kübekest, mis mul tööks jäänud oli nagu kärbest joogiklaasis hoida, et see jumala eest välja ei pääseks - üks MK ju veel ees. Kahjuks seda kärbest seal klaasis tegelikult ikka polnud või siis pääses ta juba eos sealt välja ilma, et ma oleks seda tähele pannud. Üks kõik milliseid paralleele ma teile siia ka kokku ei kirjuta, siis fakt on see, et Hiina, MK-etapile lennates mõtlesin lennukisse astudes, et miks ma sinna lähen, mul ei ole enam midagi anda?! Kui su töö on juhtumisi ülimalt monotoonne, siis on võibolla võimalik see halb, motivatsioonivaba päev ilma suuremate vigadeta üle elada, kuid kui sa pead maailma parimate vastu võistlema, siis sellisest situatsioonist head pallinahka ei saa, tee, mis tahad. Ei saanudki!

Hiina MK järgselt oli aeg. Oli aeg see seljamurest räsitud hooaeg, kus väntsutasin end ühest maailma otsast teise, puhusin enda õhupalli järjest rohkem ja rohkem täis kuni ta lõpuks pauguga puruks läks, ära lõpetada. Aeg oli puhata ja siis rahulikult järgmiseks hooajaks valmistuma hakata. See, et värske ettevalmistuse hulka juhtus sattuma ka MK Grand Final, kuhu ma vaatamata kogu eelnevale jutule endiselt kvalifitseerusin näitab minu silmis milleks ma võimeline olen kui võtta aega, panna kirja reaalne plaan, mida on reaalselt võimalik jälgida ja see ellu viia. See, mis juhtub järgmine august.

Aga, kuna ma lubasin kolme osalist kokkuvõtet, siis väga pikka juttu ma siia hooaja kirjelduse lõppu täna enam ei lisa, kuid: mida ma sellest kõigest siis õppisin? Seda, et kui palju ma seda kuradi purjetamist ikka armastan, et olen nõus kõik selle läbi elama. Veel enam, tõtt-öelda ei vahetaks ma seda hooaega mitte millegi vastu, sest enda vead on parimad, millest õppida, sest need on reaalsed. Sa elad selle kõik omal nahal läbi, tunned seda pettumust ja nördimust, sööd selle kõik sisse. Kellegi teise vead, see pole üldse õige kraam, need on nagu need kontrolltööd, milleks õpid ja unustad järgmisel päeval, kuid oma vead, need jäävad kogu eluks!

Aga sellest pikemalt juba järgmises sissekandes,
Forever Yours,
Karla