Friday, February 6, 2015

Time Out!

Photo credit: USSailing
Hei,

Kuna viimane turnee oli suhteliselt orav rattas lõputu jooksmine, kus kõik postitused ja muu teiega mõtete jagamine tuli suhteliselt Terminaatori moodi puusalt tulistades, emotsiooni pealt, ilma pikemate mõtisklusteta, siis nüüd, kus olen neljandat päeva kodumaa pinnal tunnen, et kribaks veidi.

Rio Rioks, sellest olen kirjutanud juba küll, kuid nüüd pigem siis Miamist. Eks seda võis arvata, et piltlikult otse lennukist stardiliinile sõitmine pole MK-etapi puhul võibolla, et just kõige mõistlikum tegevus. Teisalt tasuvad need Rios veedetud extra päevad end ühel hetkel loodetavasti ära. Seetõttu ma väga ei põe ja pigem mõtlen, et jällegi on üks kogemus juures ja päris nii ikka ei saa tippspordis võistlusi võita (üllatus üllatus), et a) ei ole puhanud b) ei ole maganud c) ei ole end sisse seadnud ja d) ei oma normaalsuse piiridesse jäävat varustust.

Nendel, ja tegelikult rohkematelgi faktidel tuginedes mõtlen nüüd tagant järgi, selle algselt nii mõru 26nda koha peale, et oleks võinud minna hoopis hullemini, täitsa võssa. Aga ei läinud, pigem hoopis võiks rõõmustada. Olgu, et tulemuste järgi esialgu veel kilkamiseks põhjust pole, kuid tegelikkuses tundsin, et uued asjad hakkavad justkui paika loksuma ja paadis hakkab taaselustuma normaalsus, kus ennast võib tunda üha rohkem enesekindlamana. Hea fiilingu andis ka see esimene sõit, mille võit mult pehmelt öeldes "ära varastati", sest see näitas, et oma tingimustes ma "still got it" ja võin vajutada küll.

Ma polnud omal nahal sellist asja varem tunda saanud, kuid nüüd väärtustan F1 sõitjaid rohkem, sest tean kui keeruline on saada kehva autoga hea auto vastu. Loomulikult ringlevad purjetamises varustuse kõlakad hommikust hiliste õhtutundideni, küllap on mul siis vedanud, et päris lootusetut taglast pole mul just eriti tihti vahtida tulnud. Nüüd see siiski juhtus, sest mastitopi asemel oleks võinud ka olla paar poest ostetud rohelisema poolset banaani ja ma arvan, et jäikus oleks u. sama olnud. Tekkinud olukord, kus varustus mind lisaks mu enda piiratusele veel enam tagasi hoiab käis mulle üle jõu ja üheski olukorras minust üks-ühele võitlejat polnud, sest kiirusega jäin alatasa alla. Ühest küljest oli see loomulikult täielik möga, kuid teisalt hooaja nii algfaasis oli see võibolla, et just asi omal kohal, mis tuletas meelde, et purjesport on siiski ala, kus kavalusega teeb tihti rohkem ära kui meeletute treeningtundide ja briljantse kiirusega, mida tipus kõik taga ajavad.

Seega, nutmiseks pole põhjust, positiivset kaasa võtta on küllaga ja seniks kuni tööl on siht, tasub see kõik end ka ühel hektel ära, olen kindel. Sel põhjusel olengi nüüd veel nädalakese kodus, ravin keha ja vaimu, treenin vähe kohti, mis tundusid selle turnee jooksul järgi andvat ja järele aitamist vajavat ning siis juba järjekordsesse laagrisse, see kord Küprosele, kus võiks hetkel olla loodetavasti veidi soojem kui Horvaatias. Järgmine regatt on endine MK-etapp Palma de Mallorcal, mis sel aastal on taandatud Euroopa KV sarja ning on Hyeresi MK-etapile kutse mitte saanutele kvalifikatsiooniregatiks. Mina, kutse saanuna võtan seda võistlust kui heaks testiks, et pärast järjekordset treeningblokki enda olukorda hinnata ja hoida kätt soojas ka mitme fliidi purjetamises, sest edasised MK-d on ju kõik vaid 40-paadilised!

Eks hoian teid oma tegemistega ikka kursis,
Karla

Thursday, January 22, 2015

Rio

Inglise sõbra käest laenatud paadiga uhamas (Foto Credit: Fred Hoffmann)

Hei!

Minu aeg Rios hakkab selleks korraks otsakorrale jõudma. Olgugi, et Brasiilia MV-l, millest sel nädalal osa olen võtnud, seisab homme veel ees viimane võistluspäev, siis mina otsustasin starti mitte minna. Põhjus peitub juba pühapäeval algavas Miami MK-s, milleks puhanud olemine tundub prioriteedina olulisem kui veel ühe päeva jalgu ribadeks kallutada. Homme hilisõhtul istun siit lennukile, mis mu laupäeva hommiku kella 4ks Miamisse peaks lennutama. Seda teha kangete ja pakkus jalgadega 10h kägaras istudes ei tundu kõige mõistlikum MK eelne ettevalmistus. AGA, ma ei püüa end teile selgitada, lihtsalt infoks.

Nagu jutust justkui juba välja võis lugeda, siis on siin puhunud tuul. Seda nagu kellavärk, sama nagu 1000km jagu põhjapool olevas Fortalezas 10 aastat tagasi kui viimati Brasiilias purjetada sain. Selline see kohalik suvi on. Tuul, päike ja kuumus. Kui purjetamisest lähemalt rääkida, siis kui keegi on kuulnud Rio kohta OM-i eel mingeid kurjakuulutavaid kõlakaid, et siin on ehk keeruline ja mida kõike, siis võin omalt poolt kinnitada ja lisada, et suure tõenäosusega on asi vähe keerulisem kui te kuulnud olete! Selle "kellavärk" tuulega, mis siin suvetingimustes valitseb on tegu vast kõige raskemate oludega, millega mina olen silmitsi seisnud, seega, ma ei kujuta ette, mis saab talvel (meie suvel), siis kui OM kavas. Aga selleks ma siin ju olengi, et õppida, mõista ja endale arusaam luua, vähemalt mingigi. Ahjaa, ja vesi on siin ka tõesti must, sest seda te ju tahtsite kuulda, sest muust meedia ei räägigi. Kilekotte ja muud pahna leiab sverdi tagant x astmes n korda ja vesi paistab läbi umbes sama hästi kui Pirita jões.

Kui nüüd veidi võistlusest rääkida, siis minu jaoks algas ta üpris kehvasti. Esimesel päeval suutsin koguda 14nda koha ja musta lipu. Teisel ja kolmandal päeval hakkasin peale vaadates juba mõistma, et mis siin siis ikkagi toimub ja kuidas purjetama peaks, saagiks 10, 5, 6 ja 2 kohad. Täna, kus ilmataat keeras vinti väheke peale, lisades patta veel pilved ja vihma, pöörates tuule paarkümmend kraadi teise suunda ja minu arusaam asjast oli murtud nagu noore vinnilise poisi süda kui klassi kauneim tütarlaps temast välja ei tahtnud teha. Tasuks 8 ja 12 kohad, mis asetavad mind kokku 8ndale kohale. Sellega minu jaoks siis see regatt ka lõppeb, olgu, tegelikult teen homme kahe sõitmata sõidu näol läbi ilmselt suure languse, aga see selleks.

Üldisemas plaanis on siin ju iseenesest esmapilgul jube tore. Ilm on kuum, maastik (pidin kasutama google translate-i, et saada sotti kuidas võiks Eesti keeles täpselt kõlada scenery) imekaunis ja tuul ka puhub. Lähemalt uurides muutub aga asi päris kiiresti nutuseks, sest tundub, et see turvalisuse probleem on ikka päris tõsine. Statistika tavaliselt väga ei valeta ja kui kohalikelt uurides ei saanud ma küsimusele, et "kas siin tõesti on siis nii ohtlik" kordagi vastuseks "eiei, tegelt on kõik hästi", vaid pigem, et "väga hästi ei ole jah, minu juhtus ükskord seal nii ja teine kord seal naa", siis väga ei kipu pimedas kuskile rändama. Valge aeg kulub seevastu trennile. Olgu, võtsin puhkepäeval end kokku, käisin ära kohustusliku tiiru Sugarloafi otsa, Ipanema randa ja sõitsin taksoga mööda ka Copacabanast. Okei, see Jeesuse kuju jäi järgmiseks korraks, aga mis ma siin üldse veel tegema peaks veel? Midagi tarka ma välja ei suutnud mõelda ja kui siia veel lisada fakt, et iga samm on isegi Brasiilia reaali suhtelises madalseisus uskumatult kallis, siis väga ei jaksagi kuskile minna, midagi teha. Istud justkui kodus luku taga ja ootad, et keegi tuleks ja ketist lahti päästaks.

Seetõttu pole mul sel korral siit edasi, Miamisse MK-le minnes üldse kurb meel lahkuda. Tean, et kui kõik läheb nii nagu minema peab, siis tulen siia uuesti ja uuesti, et koguda selle müsteeriumi tarbeks, mis siin merel kammitseb, üha uut ja uut infot.

Miamini,
Karla
Täitsa kena värk

Tuesday, January 13, 2015

Obrigado!

Paat ja sugarloaf

Hei!

Tavaliselt on mu pealkirjadel mingi tähendus, aga sel korral on tegu lihtsalt pärast kolme Rios veedetud päeva endiselt ainsa sõnaga, mida kohalikus keeles öelda oskan, imelik! Aga see selleks.. Teen parem kiire ülevaate sellest, mis toimund on, kuidas praegu asjad toimivad jne.

Lend siia läks libedamalt kui olin lootnud. Raha kokkuhoiu eesmärgil lendasin erinevalt teistest siin laagerdajatest, kes tulid otse üle Atlandi Riosse ja seejärel lendavad siit Miamisse, kust uuesti otse üle Euroopa suunas, mina hoopis pikemat maržruuti pidi. Tallinnast suts Helsingisse, sealt aga juba JFK-sse, kust veel 10,5h-ne ots alla Riosse. Siit lähen tagasi Miamisse, sealt jälle JFK, Helsingi ja kodu. Mis tegi minu lennud heaks oli see, et ma polnud ammu Finnairiga lennanud. Olin unustand, et lennuk võib puhas, toimiv ja meeldiv olla. Viimased kogemused on pigem vastupidised olnud. Teine hea lugu oli Rio lend, sest American Airlinesi lend oli täitsa tühi ja sain üle terve keskmise rea magada nagu kuninga kass!

Kohale jõudes ja lennuki uksest välja astudes mind pätid veel õnneks ei kimbutanud (ptui ptui ptui), aga tunne oli siiski selline nagu oleks kurikaga vastu pead saanud. Jah, ma käisin sügisel Hiinas, kus oli soe, siis Abu Dhabis, kus oli soe, aga see siin "is something else!" Sellist palavust pole ma ammu kogenud ja ütleme nii, et praeguseks pole ma igal juhul veel asjaga ära harjunud. Sellest hoolimata on päevad olnud juba praeguseks väga asjalikud. Eile otsisime Marina da Gloriast, kus peaks pooleteise aasta pärast toimuma olümpiamängude purjeregatt, üles kaatri. Ütleme nii, et fakt, et seal veel lillegi liigutatud pole OM-i suunas ei ole mitte kuskilt otsast vaadates mitte mingi liialdus. Aga noh, aega on veel ju ka! Teiseks sõitsime üle mere kohalikku mereväebaasi, kust mina pidin saama laseri. Veidi oli imelik lihtsalt üle mere laekuda ja öelda, et ma tahaks nüüd oma paati saada. Keegi ei tahtnud mu pihta tulistada ega küsinud isegi väga kurjal toonil, et mida kuradit ma siit tahan. Ju siis pole see nende jaoks uudne olukord! Sain isegi kohaliku sõjaväerekkaga sõita!

Klubi on uhke, otse Sugarloafi all. Täna käisime juba vee peal ja tuulest puudust ei ole. Eks ta selle Brasiilia suve võlu ole, et merebriis toimib kui kellavärk. Selle kohta, mis OM-i aegu, ehk Euroopa suvel siin toimub, ei oska küll miskit veel arvata. Peale vaadates on koheselt näha, et tegu on ääretult keerulise kohaga, kus võib ämbreid varuda kuhjaga, et siis oleks kuhu astuda. AGA, selleks ma siin olengi, et natukenegi juba praegu nende tingimuste kohta õppida! Ka merel oli meeletult palav ja kaldale tulles tundsin end kui õhukeseks pekstud lihakäntsakas.

Kõik, kes mind merel näind on teavad, et ma olen maailma suurim soodinärija. Kõik need artiklid koos reaalse pildiga vee suunas vaadates on tekitanud minus piisava motivatsiooni, et soot minu suhu tänase trenni jooksul igatahes ei jõudnud, uhke värk! Veel uhkem on aga värk siis kui minna jõusaali. Ma olen jõusaali portaalide pilte vaadates alati mõelnud, et millised need tüdrukud on, kes peaaegu alasti jõusaalis käivad? Nüüd tean, need siin! Kohalik standard näeb välja u. selline: retuusid (soovitatavalt leopardimustriga), bikinitopp, need säärised või asjad, mis olid popid kui ma 13 olin ja siis retuuside vahelt välja piiluvad ja end maailmaga jagada tahavad stringid. Päris sürr vaatepilt... Ja tundub, et industry standard näeb ette, et ainuke lihas, mida treenitakse on "badonkadonk". Täna nt. üks daam pani jooksulindil kalde 12%, sidus enda sääriste külge 5kg-sed jalaraskused ja hakkas südamerahuga jooksulindil väljaastetega jalutama. Ütlen ausalt, tundus päris raske, aga ennast proovima ei kutsund, jäin oma liistude ja lõdvestava rattatrenni juurde..

Mis veel? Linna peale pole jõudnud ja pärast eilset Favelade dokumentaali vaatamist väga ei kipu ka. Jeesuse kuju seal kõrgel mäe otsas on seevastu väga kutsuv ja selleni tahan ma mingi päev kindlasti matkata. Kõigile, kes on eluaeg arvanud, et küll see purjetamine on ikka tore, et näeb maailma ja saab nii palju reisida, siis võin öelda, et siin tundub tõesti kena, loodetavasti jääb üks päev, et seda veidi hoomata.

I'm out!
K

Saturday, November 29, 2014

Lõpp

Photo Credit: Pedro Martinez/SAILING ENERGY/ISAF

Nagu kommentaarides kirjutati, et ma täna tulistaks, siis teadmiseks, et I did, aga kahjuks paukpadruneid. Heites pilgu tulemustele jääb vast mulje, et "jooksin lati alt läbi". Tegelikult on asi (nagu tavaliselt) vähe keerulisem: Esimeses sõidus mängisin endale stardiruumi tekitamisel sellise pähkli ette, et start ebaõnnestus. Selles seltskonnas loomulikult sellist käitumist ei tolereerita ja parim, mis ma kehvast olukorrast välja imesin oli 17s koht. Teises sõidus olid head kaardid endiselt minu käes, või vähemalt päris suur hulk trumpe. Piisanuks 12ndast kohast.. Olin 9ndal kohal kui žürii minu medalisõitu pääsemise lootused enneaegselt kollase lipuga lõpetas. Ka sellest polnud tagasiteed, see kord 18. koht. Veidi on tühi tunne, sest kui tänase teise sõidu esimene ring kuni kollase lipuni välja arvestada, siis olin justkui terve päeva "mängust väljas" ega sekkunud ühessegi olulisse võitlusesse, milleks tunnen end hetkevormi pealt täitsa võimeline olevat. See ootamatult kehv päev kukutas mu lõpetuseks 13ndale kohale ja lõpetas minu jaoks regati loodetust päeva varem. Selline on olnud kogu hooaeg, nagu juba läheb, kuid kuskil tuleb (nagu Youtube-i video ütleb) "jonks" sisse ja lõpptulemus on nii nagu ta on.

Olen endiselt selle ilusa spordiala õpilane ja näen endas hetkel päris tublit potentsiaali arenguks. Kuskil künka taga on need ülihead tulemused praeguse seisuga kinni, kuid eks see tee vajab tammumist ja vähemalt praeguse seisuga näen enda arust juba vaikselt teisele poole küngast, mäest alla. Käed on tööd täis, loorberitele puhkama jääda ei saa, aga võistlushooaeg sai tänasega minu jaoks läbi. Päris pikk teine, jaanuarist novembri lõpuni. Luban endale paar päeva puhkust, naudin veel veidi siinset sooja ja juba nädala pärast, esmaspäeval, leian end taas Horvaatiast, Splitist, et parimate seltsis trenni teha ja edasi areneda.

Tahan teha sügava kummarduse kõigile, kes minuga seda teed koos kõnnivad, eesotsas Mateki, BCS-i, Lasita, Starteri, Nordeconi, Weberi, Maru, Catweesi, Reval Cafe, Myfitnessi ja ROPKga. Lisaks neile veel hulgaliselt abilisi, keda kõiki ära mainida ei jõua, aga ma tean, et te olete mul olemas ja teie tugi on see, mis mind ikka ja jälle comfort zone-ist väljuma sunnib, ikka paremuse, perfektsuse suunas.

Emotsionaalsest hooajast kurnatud, füüsiliselt väsinud,

Karla

Thursday, October 30, 2014

Kaua tehtud kaunike

Heippa hei!

Ma lubasin teile Hiina kokkuvõtet. Oli vist 20nda oktoobri varahommikul kui Amsterdami lennujaamas facebooki sisse logides rõõmustasin, et olen tagasi tsivilisatsioonis. See tundub juba nii kaugete mägede taga, viimase kümne päeva jooksul on palju juhtunud, aga selleni jõuan hiljem!

Nüüd hoopis Hiinast: Läksin sinna ütlemata kõrgete ootustega. Praegu ei räägi ma võistlusest ja kohtadest, vaid pigem kultuurist ja kogu asjade ning toimingute komplektist, mis minu ümber aset leidsid. Põhjusi tuleb otsida sellest, et olin eelnevalt Hiinas käinud, universiaadil, kus mul oli enda isiklik abiline. Mitte, et mulle end kuningana tunda meeldib ja ilma selleta ma Hiinamaal hakkama ei saaks, aga universiaadi puhuks oli kõik justkui suurepäraseks timmitud ja Hiina jättis endast väga asjaliku mulje. See kord, kus ma reaalsesse igapäevaellu, nende igapäevarütmi sukeldusin, nüüd nägin kõike väga teise nurga alt.

Esmalt, mulle ei mahu endiselt pähe, kuidas need kohalikud inimesed, Euroopas levinud, või vähemalt minuni jõudnud arusaama kohaselt, et Hiinlased on väga viisakad ja aulised inimesed, kuidas nad nii ebameeldivad, ebaviisakad olid. Ilmselt teen ma neile kuhjaga liiga ja sattusin valedesse kohtadesse, kuid selline mulje mulle tõesti jäi. Teiseks, ma ei tea kas vanematel pole oma laste jaoks aega (ma ei saa küll aru kuidas, sest lubatud on ju 1 laps?!), aga lauakombeid, ja kombeid üldiselt neile küll õpetatud pole. Ei möödunud päeva, kus ma nägin korralikes kingades, korraliku musta seeliku ja valge triiksärgiga daami töö poole suundumas samal ajal kurgu põhjast röga endale suhu kogudes ja siis üle terve tänava seda välja sülitamas. Sama krooksude ja kõige muuga. Päris sürr oli, tahtsin isegi selle lapi endale suu ette osta! Järgmine pettumus oli minu jaoks linn ise. Kui meenutama hakkan, siis seda oli ka universiaadilinn, kuid issand kui igav see oli! Lootsin leida mingit õiget hiina mukisxxxa, mingit kohalikku turgu, kus müüdaks adibassi, Mike-i, Kuma, Laposte, Louis Buittonit ja muid Euroopas ausees olevaid kaubamärke, aga voah, ei miskit! Suure aretamise peale sõitsime kohaliku ühistranspordiga kaugele mägedesse, kus jalutasime (küll ilma veeämbriteta) tunde mööda treppe tippude suunas, et paari väikest templikökatsit kohata.

Aga, it wasn't all bad, nagu öeldakse... Sest, et purjetamise külg oli tegelikult väga suurepärane! Kuna mastaabilt oi regatt tavapärasest MK-st kõvasti väiksem - nimelt oli 10 klassi asemel esindatud ainult 6, samuti oli võistlejaid igas klassis vähem, siis käis kogu asjaajamine näiliselt palju valutumalt, seda nii merel kui maal. Qingdao kostitas meid minu arusaamade järgi mitte väga levinud korralike tuultega, seda vähemalt 2 päeva viiest, ühel päeval oli väga keeruline keerutav tuul, mis vajas endiselt kallutamist ja kaks päeva olid tõesti väga vaiksed. Igal juhul, parem tulemus kui olin lootnud! See, et meil oli või ei olnud tuult juhtus olema aga teisejärguline. Kogu purjetamine käis hoovuse järgi. Nii tugevaid hoovusi polnud mina oma võistluskarjääris veel kohanud, mistõttu tegin ka rohkelt jaburaid vigu, mis omakorda maksid tulemustereal suuresti kätte, nagu minu puhul kombeks. Igal juhul, suhteliselt rahulikult alanud nädal lõppes minu jaoks enne medal race-i 6nda kohaga. Finaalsõidus õnnestus mul saada hea start, kuid pea olematus tuules ei saanud end mitte käima ja pidin lõpetama 7ndana, mis lõpptulemustes tähendas 8ndat kohta. Loomulikult jääb kripeldama, eriti seetõttu, et tean, palju neid punkte veel tavasõitudes rajale jäi, kuid hea tulemus sellegipoolest! Olen rahul. :)

Nüüdseks, kus ma teile seda väga ülevaatlikku juttu kirjutan, olen ma juba otsapidi Horvaatias, Splitis. Sain kokkuleppele ilmselt maailma parima rahvusvahelise grupiga, mis sisaldab olümpiahõbedat, olümpia neljandat ja 4-kordset Euroopa meistrit, et treenin sel talvel nendega kui ma seda soovin. Usun, et see on minu jaoks suur võimalus neilt õppida ja edasi areneda. Kuna kõik on alles väga uus ja värske värviga, siis kirjutan sellest lähemalt kui olen isegi targem. Praegu aga suundun veetrenni, teie nautige seda ilusat sügisilma, mis täna olema pidavat! :)

Karla

Monday, September 15, 2014

When keeping It real goes wrong

See on suure tõenäosusega üks raskemaid blogi postitusi, mida ma olen pidanud kirjutama, aga see ei tähenda, et ma seda teha ei tahaks.

Pärast tuule puudumise tõttu poolikuks jäänud EM-i, kus vormist õigupoolest mingit ülevaadet ei saanudki ootasid Kieli EK etapil mõnusad tugevad tuuled, mis sobisid minule kui rusikas silmaauku ja hõbemedal oligi vormistatud. Edasi oli algusest peale plaan teha suvel kodus rahulikult trenni ja timmida end ees ootavaks MM-iks, kus jagatakse OM-pileteid valmis.

Õigupoolest ei ole mul endiselt, nüüd, kus 3 võistluspäeva on toonud MM-il 4 võistlussõitu ja minu jaoks OM pilet see kord püüdmatuks jäi, mitte mingit selgust, mis mu vorm tegelikult teeb?! On saanud standardiks, et olulised võistlused peetakse läbi ussiemmi puuduliku tuule ja samapuuduliku kompetentsuse saatel. See ei muuda fakti, et mina neist oludest “oma” välja ei võtnud, jätkates esimest korda elus MM-il hõbegrupis. Päris hea ajastus korralikuks ämbriks! Olgu, et siin regatil on jällegi, nagu minu puhul peaaegu, et kombeks, langenud kõik ebasobiv kokku, siis hõbegrupi tagamaad algavad nagu sõna isegi ütleb, juba kaugemalt, tagant poolt.

Kuna enamik suvistest trennidest pidid kulgema suures plaanis üksi putitamise taktis, kus vahel harva sattus minuga mõõtu võtma mõni soomlane või inglane, siis reaalsuses teadsin, et milleski käega katsutavas ma suurt arenguhüpet tegema pole võimeline. Mõndasid asju lihtsalt ei saavuta iseseisvalt, on vaja mõõdupuud. Seetõttu püüdsin teha seda, mida saan – olla vaimselt valmis ja panna end füüsiliselt sellisesse konditsiooni, et viimane mind kunagi alt ei veaks. Seal sai tehtud aga esimene viga, sest füüsiline pole mul kunagi suuri probleeme valmistanud, mida tõestas tegelikult just vahetult enne peetud, tuuline Kieli nädal. Fakt, et ma oleks praegu veel käimas oleva MM-I eel ilmselt läbinud igasuguse triatloni väga mõistliku ajaga ja rasvaprotsent oli varsti juba olematu ei muutnud aga asjalugu, et nõrk merebriis on minu nõrgemaid kohti ja just see meid siin ees ootas. Füüsilise võisin, tähendab võin endiselt, pista endale sinna kohta, millest kõva häälega ei räägita. Mida pegisem ja lodevam, seda parem. Hea tunnetus ja võibolla, et paar ekstra kilo pohhuismi ei tuleks siin üldse kahjuks. Minu perfektsionism ja iga olukorra lahendamine loogilise seletuse abil aga tulevad kahjuks, seda julgen käsi südamel vanduda. Nagu olen korduvalt öelnud, siis tunnen uhkust, et julgen end kutsuda sportlaseks, mitte pelgalt purjetajaks, sest neil kahel on minu silmis selge vahe. Kahju, et minu ettevalmistus kulges pigem sportlikus taktis, kus purjetamine jäi võibolla, et liiga tihti füüsilisega sama olulisele, kuid mitte olulisemale nivoole. Siin olnuks (või tähendab, ON, olukorras, kus ma seda postitust kirjutan järjekordse edasilükkava lipu saatel) purjetaja poolt kordades rohkem vaja. AGA, see on minu valitud ala üks suurimaid võlusid, kus purjesport kui sõna ühendab endas kahte üpris vastandlikku poolt ja mitte alati pole need mõlemad pooled täielikult esindatud.

Pean tunnistama, et see kulunud slogan, mida sportlased ikka ja jälle peale ebaõnnestumist toonitavad, et “iga ebaõnnestumine motiveerib mind üha rohkem rügama, üha rohkem pingutama”, oli minu puhul üleeilses õhtus küll täielik bullshit. Mul pole töö tegemise, rutiini ega nende kahe taluvusega kunagi probleeme olnud ja tean, et selle taha see asi nüüd küll ei jää. Kui ma midagi teha oskan, siis tööd. Seega, esmane emotsioon oli hoopis, et ma tahan sellest purjetamisest nii kaugele kui võimalik, umbes selline tunne nagu keskmisel Eesti noorel laupäeva hommikul: “ma ei joo enam kunagi”. Kõik põles sees ja enda emotsioone taltsutada, veel enam liigitada, oli lootusetult keeruline, on siiani. Nüüd, kaks päeva rahunenuna näete, et minu tekstis kirjeldan seda sporti juba mõnes kohas sõnadega “võlu”.

25-aastasena pean tunnistama, et olen endiselt veel katsetamas, mis see edu alus siiski õigupoolest siiski on. Kui lõplikult avastan, siis luban, et annan noortematele edasi! Praegu tunnen, et vajan ehk mingisugust vaheldust ja käiguvahetust, midagi teistsugust, mis ehk edasi viiks. Pean proovima järgmiseks hooajaks ehk kuidagi teisiti valmistada, mis tooks mu Olympic campaigni värskust ja vaheldust, võibolla õpiks midagi uut. Praegu ei oska muu peale mõelda kui, et järgmine võimalus OM normi täita on järgmine suvi, kus olümpianorm või mitte olümpianorm, tahan olla parema purjetajana, parema sportlasena, parema inimesena.

Siia tahaks nüüd kirjutada Over and Out, aga tegelikult on mul kogu selle depressiivse jutu taustaks siia veel vähe halenaljakat ka. Näiteid merel toimuvast: Radiali grupil tõmmati MEREL üles teate lipp, seejärel jagati treeneritele kätte A4 paberid gruppide listidega ja jaotati MEREL grupid ringi. That’s a first! Meie rada pandi eile aga keset laevateed. Kõik olnuks ju njeplooha kui kohtunikel oleks tulnud meelde kontrollida, mis kell laevad sõidavad. Otse loomulikult lähenes rohke pasuna saatel keset teist krüssu suur Finnlines-i rekkalaev, mis rajast ja ka võistlejaterivist läbi rammides andis ametnikele mõista, et “peaks vist katkestama?”.

Live and learn,

Karla

Tuesday, June 24, 2014

Check in

Hei!

Mu ema ikka ütleb mulle mõnikord, et ma ei tohi blogi kirjutada ainult siis kui mul hästi läheb. Enda arust ma pole küll selles eriti isegi mitte süüdi, aga olgu, tema süüdistuste kohaselt on täna, kus ma langesin pärast kaks päeva liiderdamist teisele positsioonile, õige aeg üks põust teha.

Ma eeldan hetkel, et enamik on kursis, mis siin regatil toimunud on, mis tuuled puhunud, kui palju on võimalik mind netivahendusel jälgida olnud jne, seega ükski kord ei alusta ma sugugi algusest, vaid hoopis võtan kohe ette tänase!

Kohe hommikul oli näha, et tänane päev tuleb keeruline, sest tuul oli erinevalt eelmistest päevadest vaikne, kuid mitte ainult. Nimelt kogu tuul, mida meile pakuti oli seotud väga tihedalt mööda taevast kihutavate pilvedega. Polnud pilve, polnud tuult, lihtsustatult vähemalt nii oli. Ma väga tihti siin blogis ei räägi oma taktikast, mõttekäikudest ja muust, mis reaalselt "in the line of duty" toimub, kuidas otsuseid teen, miks teen, jne. Täna aga tunnen, et see on kohane. Jõudsin rajale u. 45min enne sõitu. Tuul oli 270 kraadi pealt, vaikne teine. Mõne aja möödudes pööras ta 310 peale, mida lubas ka ilmaennustus. Veel mõne aja möödudes läks tagasi 280 peale ja seejärel oli aeg meie stardiks. MINU, ja veel mitme väga hea purjetaja loogika ütles, et tuule järgmine liigutus on tagasi kolmega algavate numbrite poole pööramine, mistõttu startisime paremalt, pautisime ja panime parema poole suunas, paremat pööret oodates jugama. Päris suur oli meie üllatus kui mõne minuti möödudes läks tuul hoopis veel 20 kraadi vasakule...

Kõigele sellele vürtsile lisaks, mis minu suust sulaselges Eesti keeles tuule, tema tegemiste ja kõige muu pihta ülemist märki tagant neljandana võttes välja tuli, oli minu põhikonkurent, seni teisel kohal olnud sakslane, kes viimased kaks Kieli nädalat võitnud, väga, väga ees! Ütlen päris ausalt, et esimene mõte oli "okei, oli tore regatt", kuid siis võttis ikka sportlik viha võimu ja hakkasin tööle. Kuna tuult polnud, siis pidi töö olema enamasti mõttetöö, mitte nii väga füüsiline. Long story short lõppes rada enne otsa kui minu kohad väga headeks muutuma hakkasid, kuid sellegipoolest rabelesin end 41-lt kohalt finišisse 15ndaks, päästes end suurest katastroofist. Olgu, olen teine, kuid vahe on kolm punkti, järgmine sõit, läks minna!

Aga, oi kui vale mu arusaam järgmise sõidu kohta oli. Ma polnud sellega arvestanud, et nüüd on õiged mehed protokollis õigel kohal, teist samasugust "soblajobla" sõitu pole ju mitte mingit põhjust pidada, kas pole? Pikemalt mõtlemata, viie minuti järel saadeti meid kaldale ootama, sest ühtäkki oli nendest samadest tingimustest raadio announceri sõnade järgi saanud "unsailable conditions". Mõtlesin, et ma olen sarnase stsenaariumiga filmi just hiljuti näinud, tuli meelde, ahjaaa, Horvaatia! Kaldal korrutati veel pikalt sama "unsailable" lauset, misjärel otsustati kella 3st (pimedaks läheb pool 10), et täna ikka kindlasti purjetada ei saa. Pärast käis mööda boatparki veel kõlakas, et meie rajal olla hiljem terve aja 4-5m/s tuul olnud, kuid käsk mitte purjetada olla tulnud "kõrgemalt".

Kõigele sellele vaatamata, mis täna toimus olen võtnud hoiaku, et mängigu nad mulle ette milline stsenaarium tahes, mina pean kontrollima seda, mida suudan, enda tegevust. Täna vedas mu loogika mind alt, tekitas mulle palju tööd ja närvikulu, kuid välja sõit oli võimas ja andis kindlust, et homme on võitlus alles ees ja siis vaatame, kuidas need seisud lõppevad, jeboii!

K