Saturday, November 4, 2017

Arranžeering

Hooaeg sai EM-i kümnenda kohaga minu jaoks ühele poole ja nüüdseks on uue ettevalmistus juba nädala jagu kestnud. Sinna vahele mahtus ka paarinädalane akude laadimine ja spordist hetkeks kaugenemine.

Selle üle kas tegu oli mu elu parima hooajaga olen nõus vaidlema. Mis aga arutelu ei vaja on fakt, et suurt pilti ja tänaseks paika loksunud elukorraldust arvestades oli lõppenud purjetamisaasta just seda. Ma pole kindel, et keskmise spordifänni jaoks 19. koht väärib sõna parim, mistõttu sõnastan selle hooaja MM-i kui senise karjääri edukaim. Lisaks Kieli regati teine koht, mis oli minu elu kõige lähedasem kokkupuude suurregati võiduga, kus esikohta ja mind ei lahutanud punktigi ja tiebreak otsustas järjestuse, EM-i esikümme, MK-del edukas esinemine ja stabiilne käekiri kõigis tingimustes, enamustel võistlustel.

Võibolla mäletate, et peale OMi kirjutasin, et tuleb rahulikumalt võtta. Tore, et selleni lõpuks jõudsin, sest maksimalistina on sellist asja alati keerukas iseendale selgitada. Ehk polegi minu puhul tegu rahulikumalt võtmisega vaid hoopis fookuse hajutamisega ka muudesse elutahkudesse, kuid tulemus on sellele vaatamata sama - asi liigub paremuse suunas. Naljakas on see, et ma tegelikult pole ettavalmistustsüklis muutnud suurt midagi - kõik põhimõtted on püsinud, muutunud on mentaliteet. Ja see mentaliteet on ehk see, millel tahakski pikemalt peatuda.

Alustaksin seda mõtet nii, et mul on paljuski kahju iseendast ja laiemalt Eesti spordist. Kahju sellest, et tasemel ettevalmistus ei ole iseenesest mõistetav. Kui mitmeid aastaid olen mina andnud endast kõik, et tagada endale võimalus konkureerida läbi tasemel ettevalmistuse maailma parimatega? See energia, mis läheb kaduma protsessi õiges suunas liikuma saamiseks, on meeletu. Ja kui see protsess õiges suunas liikuma saab, siis võibki tekkida tunne, et nüüd ongi kõik hästi, kõik õige - nüüd on ainult vormistamise küsimus. Aga tegelikult ei ole - see esimene osa on väike tilk suurest veeklaasist. Kahtlemata on ettavalmistus edu eelduseks, kuid ettevalmistus ei taga edu. Alles hiljuti lugesin spordiuudistest mitut artiklit, kus sportlased olid veendunud, et sel hooajal tulevad kõvad tulemused, "sest kõik laagrid said tehtud".

Narr tunnistada, aga sellise, kõik laagrid said tehtud mentaliteediga olen sporti suhtunud ka mina. Seda sellepärast, et eestlasena on kõik laagrid tehtud saada tõsimeeli saavutus omaette. Neid takistusi on lisaks ilmselgetele (majanduslik, sparringpartnerite puudus jms) palju, kuid nende ületamine ei tähenda tulemust. Not even close! Kui see kõik tehtud on, siis mäng alles algab. Kui paljud teist on kunagi mänginud arvutimänge? Kui paljud teist mäletavad sellest arvutimängust seda installeerimise osa? Meelde jääb ikka mäng ise, installeerimine on lihtsalt mälestuste eelduseks. Novot, aga mina installisin ja kui jõudsin 100%ni, et mängima hakata, siis olingi juba õnnelik, sest see tundus saavutusena ja mulle näib, et nii on paljudel spordialadel ja paljudel sportlastel.

Lõppenud hooajal ma enam ei installind, nüüd ma mängisin. Ja oh kui lõbus see oli! Jabur on mõelda, et tehes kõik täpselt sama moodi, aga asetades rõhu vähe teise kohta võib tulemus olla nii erinev. Võibolla, et ma ei ole (veel) olümpiavõitja ja ka selle hooaja tulemused pole Eesti nõudliku spordifänni jaoks suurt midagi, kuid see rahulolu, mida sel hooajal puhtast spordi ilust sain mõtlemata ettevalmistuse kitsaskohtadele oli midagi uut - see oli midagi sellist, mis pani mind mõistma, miks osad purjetajad viiekümnele lähenedes endiselt olümpiakarusselli sõidavad. Naljakas - mu treener on mulle väiksest peale rääkinud sooritusest, ma olen selle kohta ka lugenud lugematu arvu raamatuid, kuid päriselt polnud see mulle eales kohale jõudnud, et sooritus ei ole kogu kompott - sooritus algab stardiliinil ja lõppeb ületades finišiliini. Keskendudes sellele, mis selle ajavahemiku sees juhtub jättes kõik eelnenu ja järgneva kõrvale on see, mis loeb. Huvitav, et ma olen umbes täpselt sellist lauset lugenud tuhandeid kordi ja oma arust sellest ideaalselt arusaanud, kuid tundub, et tegu on olnud keefir - kefiir situatsiooniga, sest alles praegu loen enda kirjutatut ja tunnen, et mõistan, mis see päriselt tähendab. Loodan, et teie, eriti noored, kes seda juhtuvad lugema, saate enne kui 28-aastasena aru, millest ma räägin :)

Same same, but different!

Rõõmsalt uue hooaja suunas!
Karla

Wednesday, September 20, 2017

Muutuste aasta

Hei!
Sel hooajal pole siia, blogi avarustesse pea midagi kirjutanud. Selleks on põhjuseid mitmeid, millest kohe-kohe ka lähemalt räägin. Täna aga tunnen, et aeg on küps ja peaks siia ühe sisukama sissekande looma.

Eile lõppes selle aasta MM ja minu jaoks oli tegu vägagi positiivse lõpuga, kus saavutasin 147 mehe konkurentsis 19nda koha, mis on üksiti mu kõrgeim koht MMidelt ja esimene esikahekümnes. Veel enam teeb mu rõõmsaks kogu loo taust, sest see hooaeg pole kulgenud päris nii nagu kõik eelnevad.

Rio lõppedes tundsin 27-aastase mehena iseenda ees pinget ja kohustust oma eluga midagi peale hakata. Eestis pole tipptasemel purjeta elukutse tõtt-öelda just kõige jätkusuutlikum eluviis, sest vaata ükskõik millise nurga alt ühel hetkel saab see otsa. Tõsi, purjetamises on see järjest rohkem ja rohkem sportlase enda otsustada millal, sest olümpialt leiab sportlasi ka neljakümnendate lõpus ja nad on edukad. Kindlasti oleks variant pühkida Eesti tolm jalge alt ja viia oma teadmised ja oskused laia maailma, kus neid ka materiaalse maailma prisma läbi rohkem väärtustatakse, kuid päeva lõpuks olen ma siiski eestlane - siin on minu pere, minu kodu, minu inimesed mina jään nagu meid õhutati mõni aeg tagasi ütlema. Seega minu jaoks pole lahkumine valik. Valik on end ikka ja edasi arendada ja selle kõrvalt meie noori utsitada, et ka nemad unistaksid neist kõrgetest tippudest millest mina endiselt, nüüdseks juba 28-aastasena julgen ikka veel unistada ning nende nimel ka rabeleda.

Kui ma 8-aastasena end esmakordselt purjede alt leidsin, siis armastasin seda esimesest hetkest oskamata mõelda arvetele, kohustustele ja muudele päris-maailma-jamadele, millega tulevikus silmitsi peab seisma. Nüüd tundsin, et kõik kaardid on mängitud ühte väravasse ja purjetamine kui minu elukutse ja ainus sissetuleku allikas (kui seda nii üldse nimetada saab, sest endiselt mängib kogu minu spordis ülisuurt rolli pere) ei paku mulle seda rahuldust, mida lapsena nii vahetult tundsin tahan seda tagasi!
Ja proovige öelda, et this is not fun!


Uuest aastast tegin midagi, mida ma veel kunagi teinud polnud. Läksin tööle kohe päris tööle, 8st viieni. Alustasin oma äia ettevõttes müügimehena ja tänaseks olen kasvanud müügiosakonna juhiks. See tekitas minus valangu emotsioone, mida on võibolla vähe keeruline selgitada. Esmalt kahtlesin endas, sest osa minust ütles, et see on justkui easy way out, vahest isegi plaan B juhuks kui purjetamises ma ikka neid kõrgeid tippe ei valluta. Teisalt tundsin meeletut kergendust, sest esmakordselt oli elus peale inimsuhete midagi muud olulist peale purjetamise. Tundsin, et mulle jubedalt meeldib, mida teen ja, et asjad on tasakaalus. Jah, just nii, tasakaalus esimest korda üle pika aja. Üks asi, mida tööinimesena kohe märkasin on see, et teil on jubedalt vedand! See on ju nii rewarding! Olümpiasportlasena tuleb rabeleda vähemalt nelja aasta kaupa, vahel rohkem, et näidata, mida sa oled teinud, kuidas pingutanud ja siis ehk läheb õnneks, läheb hästi, saavutad hea tulemuse ja kõik jookseb omavahel kokku. Tööl juhtub see ju iga päev! Teed midagi ära tehtud! Alustad projektiga, viid selle lõpuni tehtud! Fulfillment on igapäevane, vaevale järgneb tulemus üpris kiiresti ja see motiveerib aina enam ja enam pingutama. Äge! Loving it!
Aga tagasi purjetamise juurde: Kuna nüüd polnud enam tulemuse saavutamine maailma eksisteerimise ainus põhjus ja selle plaani läbikukkudes kohe kolmandat maailmasõda ei järgnegi tähendas seda, et olin tagasi algpunktis seal, kuhu igatsesin. Suutsin nautida purjetamist sellisena nagu ta minu arust olema peab puhas mõõduvõtt sinu, konkurentide ja looduse vahel. Miami algas kolmepäevalise juhtimisega, Palma algas sõiduvõitudega, Kiel lõppes samade punktidega esikoha kaotusega ja hõbemedaliga ja nüüd sügisel parim MM. Pole vast olnud veel mu karjääri parim hooaeg (või on?), kuid hooaeg pole ka veel läbi ja ma olen õnnelikum kui olen ammu olnud. Tundub, et less is really more, sest mis siin salata trenni teen ma kõvasti vähem kui eelnevatel aastatel, mis omakorda tähendab, et ka keha on puhanum ja tundlikum. Kui keegi noor nüüd seda lugema peaks, siis pean siiski mainima, et oma pudru tuleb ära süüa ja noorest peale vähe treenimine kaugele ei vii, kuid mingist hetkest tuleb hakata piiri pidama tõesti eriti kui oled selline ületreenija tüüp.

Et sellest kõigest veel vähe oleks, siis ootab mind praegu, kus ootan MMilt kojulendu, kodus ees kuu ja kahepäevane tütar, kes tooks naeratuse näole üks kõik kui taga ma võistlusel ka poleks ja ilmselt sellepärast ma võistlustel taga ei olegi. Seda kõike ühte postitusse panna on ütlemata keeruline, kuid nüüd, kus MM on edukalt läbi tunnen kindlamana kui eales, et minu otsused on olnud ainuõiged ja dual-karjäär on mingitele inimtüüpidele hoopis sobivam lahendus kui kõik leivad ühte kappi punnitamine. Tõsi see eeldab, et sul kell viis ärkamise vastu midagi pole ja unetundide puudus sind teisel päeval jalust ei niida, aga kes teeb, see jõuab ja kurat, see elu on ikka üks piiritu seiklus! 😊


Karla

Tuesday, January 3, 2017

Uus Aasta, Uued (Vanad) Tuuled

Head Uut Aastat kõigile!

Minule algas aasta vaatamata sellele, et tegu oli tuuletu ilmaga vägagi tormiselt. Mõned kuud tagasi tekkis idee ja võtsin enda kanda ühe ettevõtmise, mis tänaseks on meeldiva mälestusena talletatud minu ja paljude teiste meeltesoppidesse. Selleks ettevõtmiseks oli esimese jaanuari purjetamisvõistlus, Eesti purjespordihooaja avaregatt. Lisaks igapäevastele toimetustele üritades seda ette valmistada ja teha seda inimlikult, ilma suuri kulutusi ja investeeringuid tegemata nii, et kõigil osalenutel ja kõrvalt vaatajatel oleks hea mõnus olla osutus lõpuks siiski võimalikuks ja olenemata sellest, et ka veel esimesel jaanuaril oli jooksmist kõvasti, sai asi minu silmis vägagi edukalt peetud. Siin kohal soovin tänada veel kord RS purjetamiskeskust, oma naist, Stinat, teist Stinat ja Beritit, kes end külmast vaatamata ringide lugemiseks ohverdasid ja kõiki teisi, kes aitasid asjal teoks saada. Arvan, et see võiks olla üks sellistest asjadest, mis võiks saada traditsiooniks ja tulevikus võiks asja veelgi vingemalt ette võtta.

Lõbu, vaatemängulisus ja kõik selline kõrvale jättes ulatub minu jaoks selle ettevõtmise idee aga hoopis kaugemale. Nüüdseks juba kahe olümpia kogemusega tunnen end koduses svertpaadiseltskonnas ikka juba pigem väga kogenuna ja kõrvutades noorte tegevust minu enda noorusajaga leian end tihti mõttelt, et kas ma nii rahulikult nagu tänapäeval "moes on" meelestatult oleks tänaseks siin, kus olen? Olgu, loogika ütleb, et küllap polnud ka "minu ajal" seda minule omast mindsetti ülearu palju, sest vastasel juhul poleks Eesti tipp nii üksildane, kuid teisalt on tänased võimalused kordades paremad kui eelnevalt. Inimesed, kellelt uurida know-how, olgu see paadispetsiifiline tehnika, taktika, füüsiline ettevalmistus või ükskõik mis - olemas! Head vahendid, rajatised jms treeninguteks - olemas. Ilm, et vajadusel (ja noored kui te seda loete, siis sorry to say, aga see vajadus on teil vägagi olemas!) enda tehnikat jms lihvida - eilse päevani olemas!
Seetõttu ükskõik kui ratsionaalselt ma sellele teemale ka ei lähene, jõuan alati ikka sinna, et ei näe ma horde noori, kelle silmis põleks ere leek tahtega vallutada maailma. Kuigi olen küll teinud noortele pea iga aasta väikse laagrikese, siis seni on mu liidristiil olnud pigem "lead by example" stiilis. Kuna mulle on vägisi jäänud mulje, et see example ülearu palju noori endaga kaasa ei haagi, siis üks minu enesele antud lubadusi järgmiseks olümpiatsükliks on kaasata rohkem noori, aidata neid edasi, olla vokaalsem liider. Seal oli minu jaoks selle ürituse iva. Näidata noortele, et saab - jah, saab küll purjetada, saab küll end arendada kui siht on silme ees - kasvõi esimesel jaanuaril. Ja see, et üritus juhtus olema väga hästi ajastatud, sest kes ei tahaks esimesel jaanuaril hingata värsket õhku ja vaadata kuidas teised kogu hingest rabelevad ise väga kiireid liigutusi veel tegemata? - see oli kõik teisejärguline. Keegi olla ühel ajahetkel lugenud kokku 115 pealtvaatajat, mis on number, mida mina polesk julenud ka oma kõige meeldivamates unenägudes unistada. Tuleb välja, et purjetamine on popp küll ja inimesed igatsevad seda juba täna päris kõvasti!
Might have miss-timed the opening...

Ja igatsen ka mina! Kuna minu jaoks olulised regatid, MM, EM, ja tegelikkuses on neid veelgi, toimuvad sel hooajal kõik aasta lõpu poole, siis on mind väga teadlikult tagasi hoitud ja olen vaatamata oma iseloomule üritanud seda teha ka ise. Tasakesi aga hakkab see rahulik aeg õnneks lõpuks otsa saama, sest juba paari nädala pärast on aeg - aeg lennata Miamisse, et osaleda selle hooaja esimesel maailma karikaetapil. Juba ainuüksi mõte sellest paneb mind värisema nagu oleks tühja kõhu peale paar musta kohvi lammutand!

Seniks teile aga veel kord, Ilusat Uut Aastat, loodan, et meil kõigil tuleb üks hea, tegus aasta!
Karla


Võidukas tiim - Alex (GBR), Anna, Lauri ja mina


Thursday, October 27, 2016

Mis on Eesti asi?

Hellõu!

Sellise tsükli järel on mõtteainet arusaadavalt päris palju. Küsimuse peale, mida mitmeid kordi juba saanud olen, et "noh, kas paned sama soojaga, täie rauaga edasi?" peale ei osanud alul miskit kosta, kuid tänaseks ilmselt juba oskaks. Aga - selleks, et rääkida kuidas edasi tuleb kõigepealt teha eelmisest tsüklist "facts found".

Esimene fakt on see, et eelmise tsükli alguses tundsin selgelt, et mul on tehnilisi nüansse, teadmisi, mida edukas olemiseks vaja läheb, selgelt puudu. Seetõttu laamendasin mööda ilma ringi, et neid leida ja õppida. Vahe praeguse ja nelja aasta taguse ajaga on ilmne - tunnen esmakordselt (või noh, seda ma SEL aastal olen ennegi juba rääkinud), et mul on kõik pliiatsid, vildikad, pastakad ja muu pinali sisu lõpuks olemas. Nüüd tuleb neid hakata korrastama, organiseerima nii, et õigel hetkel kiiresti teada, kus midagi asub. Esimene punkt "sama sooja, täie raua vastu".

Teine fakt peitub meie väikses Eestis. Ükskõik, mis pidi me sellele probleemile ka otsa ei vaata, siis maarjamaad vahemere ega Kariibi äärde me ei mõtle. Sellest tulenevalt oleme mina, koos kõigi ülejäänud Eesti purjetajatega selgelt ebasoodsas seisus - vahet pole kui vinged mehed/naised me ka pole ja kui kaua me endale ei korruta, et "pole olemas sxxxa ilma, on sxxad riided", siis üks hetk tuleb piir ette - kindad, otsad, muud detailid, ja lõpuks ka meri ise lähevad jäässe! Ainus päästerõngas selles olukorras on emigreeruda. Teoreetiliselt seda ma ka eelmine tsükkel tegin. Üks laager teise otsa, vahele võistlused. Suurepärane - lõpuks oleme jõudnud samale nivoole suurte koondistega, kes aastaringselt, igapäevaselt merel treenivad. Ainuke vahe on selles, et nemad on kodus. Trenni lõppedes lähevad nad koju, lülitavad oma aju muule režiimile, teevad seda, teist ja kolmandat. Mina aga olen forsseeritud keskkonnas - siiski laager ju, kus aju aina ketrab ja ketrab ning kedagi omadest ümber ringi rahustamas pole. Tunnistan ausalt - üks hetk saab jaks otsa!

Viimases mõttes on suur osa sellel, et väikse riigi sportlasena on suhteliselt tõsine probleem leida usaldusväärseid, tasemel treeningpartnereid. Olukorras, kus paigas on kindel punt ning kindel asukoht, kus treenitakse, polekski asi ehk nii hull - elaksidki seal, kujuneksid välja sõbrad ja ehk kutsuksid seda kohta ka koduks. Aga reaalsus on see, et mööda ilma partnereid taga ajades elad lõputult seljakotis, sobigu see või mitte. Siit jõuame kolmanda faktini - pole vahet kui suureks suuta ajada eelarve, mingites asjades jään ma alati sabas sörkijaks. See on lihtsalt paratamatu, sest kui osadel purjetamiskoondistel on eelarve sama, mis Eesti vabariigis kogu olümpiakomiteel, siis on mastaabid vähe teised. Samuti on mastaabid vähe teised saadaval oleva inimressursi osas. Enamikes suurtes tiimides valitseb "go hard or go home" moto, kus ellu jäävad need, kes on räige töövõimega suutes selle juures jääda positiivseks, mõtlevaks, mänguliseks. Ühe nimetatud faktori puudumisel heidetakse sind kõrvale ja valitakse uus. Meil seda varianti pole - kedagi pole valida. On endiselt see sama savi, mida vastavalt vajadusele saab ümber vormida.

Seetõttu olen jõudnud järeldusele, et jäljendada teisi pole praegusel juhul enam otstarbekas. Kui eelmine tsükkel oli selleks uute oskuste õppimise tõttu reaalne vajadus, siis nüüd enam mitte. See, kes esimesena purki sxxxus oli kunstnik, kõik järgnevad aga haiged inimesed. Olgu see otseselt, kus perearst käskis neil "selle" proovi haiglasse viia, või kaudselt. Võibolla see olukord, kus ma praegu olen, ongi see, mida treener Rein mulle lapsepõlvest saadik selgitanud on - eestlasel läheb tipuni kauem. Võibolla seda ta mõtleski, et kõik need eelnevad sammud olid ehk vajalikud, et õppida selgeks maalitehnika ja nüüd on ehk käes see aeg, kus saame maalima hakata? Tahaks nii loota... Aga, maalima ei hakka ma mitte värviraamatut, kus on jooned ette antud, vaid puhast lõuendit, kuhu saab maalida Eesti asja. Mis asi see Eesti asi on? Usun, et see on oma limiteerituse aksepteerimine ja oma tugevuste rõhutamine. Võibolla me ei peakski poelettidelt otsima ideaalset prantsuse baguette-i või croissanti. Võibolla aksepteerime, et see on prantslaste nišš. Aga sel juhul ärme otsi ka prantsusmaalt head musta leiba (nagu ma igas maailma otsas teind olen), sest see on meie teema!

Selliste mõtete tulemina olen jõudnud olukorda, kus tunnen, et ma ei hakka ei täna, ega homme, ega ka kahe kuu pärast forsseeritult valmistuma Tokyo olümpiaks. Kiiremad juba jõudsid mõelda "oh no, mis see nüüd tähendab?" eks? Ärge kartke, ei saa te minust nii kergesti lahti. Mida ma selle all mõtlen on see, et ma ei kavatse minna regatile X, sest seal saan harjutada Tokyo jaoks seda ning regatile Y, sest seal saan harjutada toda. Lähen igale regatile selleks, et seal regatil võistelda ja kogeda seda võistlusmomenti, mis mind lapsena kogu selle asja juures köitis. Mäletate - ütlesin, et õppisin asja uuesti armastama. Noh, I plan to keep it that way! Kogu selle protsessi juures soovin kaasata rohkem noori, et kunagi kui mul juuksed juba hallid on ja ma tõesti enam olümpiapurjetamisega ei jaksa kaasa minna oleks kedagi, kelle silmis näeksin sellist indu ja sellist soovi nagu noores endas.

Kuna plaanidest juba juttu on, siis järgnev on minu 2017 hooaja maksimaalne võistluskalender. Maksimaalne tähendab, et palju sõltub eelarve täitmisest.

Olge viisakad,
Karla 

Wednesday, August 17, 2016

Probleemne laps



Edukas tippsport on nagu perele ja sõpradele abikäe osutamine - me teeme seda armastusest, tingimusteta, alati. Mul küll päris lapsi (veel) ei ole, mis tähendab, et pean rahulduma sellega, et purjetamine on olnud seni kuni mäletan mulle lapse eest, minu elu. Ma pidanuks teda armastama tingimusteta, aga kui päris aus olla, siis I haven't...

"Lähen käin ühel olümpial, kogun kogemusi, siis teen neli aastat rasket tööd ja küll see tulemus siis järgmisel tuleb" - see oli alati olnud mu plaan, sest kus ta pääseb, eks? No käisin Londonis (Okei, päris ei “käinud”, sest need, kes on kõrvalt näinud või ise käinud mõistavad kui palju vaeva tuleb näha, et olümpial “käia”, palju vaeva näha, et sinna pääseda), sain kogemusi. Tegin neli aastat ninast veri väljas (kui nüüd faktiliselt korrektne olla, siis ninast on mul trennides veri väljas olnud siiski väga harva, seega it is mostly a figure of speech!) trenni, õppisin uut, lihvisin vana ja ootasin. Ootasin seda hetke, et see kõik korraga lauale laduda nagu olümpiamängud oleks metallidetektor lennujaamas, kus pead taskud tühjaks tegema ja kõik ette näitama, mis sul on.

Fakt on aga see, et ma kerisin ja kerisin. Keerasin pinget juurde ja juurde, trenni rohkem ja rohkem, et kõik nurgad - ka need pimedad nurgad - oleks kaetud. Kuidas ma teisiti saaks? Rändasin võistluselt võistlusele, kolisin aastaks Horvaatiasse, et veelgi rohkem treenida, olin nagu orav rattas. Rattas, mis keerles ja keerles ning pidurit ma ei leidnud või ei otsind, või ei osand ega tahtnudki otsida. Unustasin ära ühe asja - see on minu laps ja ma armastan teda. Ma TAHAN ta hommikul käest kinni kooliukseni viia, et ta õpiks ja areneks, et ma näeks, kuidas lapsest sirgub mõtlev inimene ja isiksus, mitte sellepärast, et saaksin sõprade seltsis kiidelda, et minu lapsel on kõik viied ja peale selle on ta males Eesti üks andekamaid noori. Julgen väita, et kogu nelja aasta jooksul oli ilmselt kahe käe näppude arv kordi (võibolla teen veidi liiga, aga no umbes), kus käisin merel sellepärast, et mulle meeldib - tingimusteta. Ei, ma läksin, lihvisin, analüüsisin, mõtlesin, proovisin uuesti, paremini. Kuigi ma kipun arvama, et see on kõigi spordialadega nii, siis purjetamisega igal juhul kindlasti - vägisi ei tule mitte midagi. Mul võivad olla selged kõik üksikud komponendid, kõik tehnilised atribuudid oskusest end rajal positsioneerida kuni kõige detailsemate manöövrite ja muude elementideni välja - sellest ei ole mitte midagi kasu kui puudub mängulisus. Csikszentmihalyi kirjutab (ja ma olen korduvalt lugenud), et "flow"-d ei saa tekitada. See tuleb iseenesest. "No mismõttes ei saa?! Mul on ju vaja!" (Selgituseks, et päris nii rumalaid asju ma pole välja hõiganud, aga meelestatus umbes sellises stiilis)

Aga rattast maha ma ei saanudki. See veeres kuni esiratta vahele jäid Brasiilia džungli roikad ja ma katapulteerusin maandudes olümpiamängudel kolme päeva järel 30ndal kohal. See oli nii külm vee pahvakas vastu vahtimist, et tegelikult oli tegu juba ammu jääga, veest oli asi kaugel. Nii külm, et isegi mina sain aru, mis viimase nelja aastaga juhtund oli - Burnout! Ma julgen endiselt väita, et kõige ebaõnne puududes oleks ma selleltki olümpialt olenemata seisundist suutnud välja pigistada esikümne koha. See, milleks ma aga tunnen end võimeline olevat, see jäänuks igal juhul saavutamata, sest see polnuks olnud tingimusteta.

Loo iroonia peitub selles, et tegu on spordipsühholoogilisest seisukohast väga "õpikust" looga, kuid mingil põhjusel ei näinud, ei tahtnud näha või ei otsinudki seda. Alles nüüd, tagasi vaadates saan tõdeda, et "näed siis, kus lugu". Teisalt, mul kipubki nii olema, et kõik rehad pean ikka ise läbi kobistama, iga otsa ise astuma enne kui nende olemasolu tunnistan. Igat pidi - pärast olümpiamängudel end 30ndalt positsioonilt leidnuna oli minulegi selge, et selle kõikuva kaardimaja tippu ei aseta enam mitte ühtki kaarti. Tuleb lammutada ja alustada puhtalt lehelt. See reboot, see restart tõi esile minu päris MINA. Selle, kes läheb starti tingimusteta, ootuseta, et finišis teda miski ootaks. Ja kae, mis välja tuli - päris pole viga.

Seega, olenemata faktist, et olümpia 21. koht pole isegi mitte sinna poole, kus ma olla "soovisin", siis julgen tunnistada (olenemata sellest, et aega on endiselt möödas veel väga vähe), et erinevalt paljudest vahepealsetest regattides õppisin rohkem kui oleks eales uskunud. Õppisin oma asja uuesti armastama. Nüüd on järgmine küsimus: Kuidas seda tunnet järgmised 4 aastat hoida?

Karla



Sunday, August 14, 2016

...

Enne kui alustan, siis ütlen, et nagu mulle öelda meeldib, siis "normaalsus on seal, kuhu sa selle sead!". Pärast seda lootusetult ebaõnnestunud võistlust lõpetasin endiselt positsioonil, kus saan öelda, et selleni pole olümpiamängudel Eestist laseril veel keegi küündind.

Aga järjekordselt - tavapäraselt on vähemalt mu enda arvates postituste pealkirjades sisu. Sel korral kogu värki paari lööva sõnaga kokku võtta tundub aga pea sama võimatu kui aja tagasi kerimine, et teha läinud nädalas "mõningaid korrektuure". Iroonilisel kombel mõtlesin enne regati algust, et ei kasuta sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, eriti endaga seonduvaid. Arvasin, et võibolla see aitab keskenduda ja lükata kõrvale taustamüra, mis ehk segab. Tagantjärele julgen väita, et see oleks olnud mu nädala üks väiksemaid muresid, sest neid oli oioi kui palju! Erilist süvaanalüüsi ärge mult praeguses staadiumis palun oodake, lihtsalt esimesed mõtted...

Asi algas umbes nii nagu ma olin mõelnud. Olin nimelt ettevaatlik ja see oligi strateegia, sest ettevalmistus näitas minu rutakust ja üleliigset entusiasmi kui pigem negatiivset mõjutajat. Esimene päev oli seega täiesti tiptop, kust jätkata. Või vähemalt nii ma arvasin. Tegelikkus võttis teisel võistluspäeval aga hoopis teise mõõtme kui kolmandas sõidus oma valearvestuse järgi (jah, neid tegin ma ka, ei olegi kõik teised süüdi) pärast meeletult head tõusvas joones sõitu kümne seast finišisse 17ndaks langesin. Olen tihti enda peale kuri kui kuskil ühe koha loovutan, sest punkt on punkt. Seitse-kaheksa, seda on palju ükskõik millise arvestuse järgi. Aga olgu, asi liikus endiselt väga õiges suunas kuni üks minu konkurentidest otsustas, et temal on sel korral rohkem võita vaja kui teistel. Tagantjärgi asja veidigi naljaga võtta üritades meenub vägisi anektoot, mille järgi oleks pidanud stardis lihtsalt soodi järgi laskma ja ootama, sest praegu "drugoi master jeedit". Drugoi master jediitas aga nii korralikult, et lõpetasin selle sõidu eelviimasena.

Siit sai alguse korralik sündmuste ahel. Esmalt šokk, et minu "kaua tehtud kaunike" ehk plaan, kuidas  meeldiva tulemuse jaoks OMi sõita oli pööratud pea peale. Teiseks rutiinist väljumine, sest õhtu ei möödunud mitte recovery ja järgmiseks päevaks valmistumise noodi all vaid tumma looma taga ajades olukorras, kus mina olen kaotaja igal juhul. Tõestada jäi vaid seda, et kaotaja pole ma läbi oma süü. Aga keda see aasta pärast huvitab?

Edasi tuli "minu ilm". See ilm, kus konkurendid vaatavad mulle tavaliselt hommikul paadipargis vähe teistsuguse pilguga silma. Pilguga, mis justkui ütleb, et jah, täna sa oled hea, me teame. Ma teadsin ka, vähemalt arvasin end teadvat. Reaalsus oli nagu ema, kes äratas puberteedieas poisi tüdrukuid täis unenäost, et öelda "mis sa poiss magad, kasi kooli!". Selle "minu ilmaga", millisest ma OMiks valmistudes ei osanud isegi kõige rohkem tüdrukuid täis unenäos unistada ei suutnud ma aga mitte midagi. Arvasin, et küllap sellel nüüdseks palju jahutud purjel on oma osakaal, kuid ausalt öeldes ei osanud arvata, et nii suur. Ma ei väida, et selle purjega polnud võimalik purjetada, sest nagu eilne näitas, siis on küll. Mida ma küll väidan on see, et ma ei olnud valmis selleks, et olümpiavarustusega tuleb õppida uuesti, teist moodi purjetama. See ei ole koht, kus õpitakse ja kohanetakse uue normaalsusega vaid koht, kus peaks olema tagatud mingisugune standard ja kus inimesed saaksid näidata oma olemasolevaid või puuduvaid võimeid. Kui sel teemal juba peatusin, siis pean endale ka tuhka pähe raputama. Eestlasena oli minu hoiak varustusse stiilis "ah mis mina..." ehk alalhoidlik, tagasihoidlik ja järelandlik olukorras, kus olnuks pidanud olema temperamentne ja lahmiv. Siis oleks ma teadvustanud kiiremini, et asi ei olegi 100% minus ja teinud vajalikud korrektuurid juba ehk enne regati algust?! Eestlasena mõtlesin, et eiei... asi peab olema minus ning kui lõpuks veendusin, et nii see siiski pole, oli rong läinud.

Neljanda võistluspäeva esimene sõit, järjekorras sõit nr. 7 oli puhtalt minu kapsaaeda. See on nüüd teine enda valearvestuse koht. Sain küll keskelt näiliselt hea stardi, mis postkaardil oleks ilmselt ilus välja näinud, kuid reaalsus oli selline, et peal olevate paatide poolt tekitatud sundolukord, mis ei lubanud mul vajalikku pauti sooritada viis mu valele raja poolele, kust tagasi tulles oligi juba jälle hilja. Järgmine sõit tegin korrektuurid ja esimene plaan C tulemus oli käes - 8. koht. Plaan C oli nagu arvata võib see viimane võimalikest variantidest kui kõik muu juba kadunud oli - Lihtsalt mõningad sõidud hästi sõita, sest muud mul ju enam polnud. Siit jõuamegi eilsesse, kus plaan C realiseerus 100%, kuid olukorras, kus suutsin olümpial ühe päeva lõikes parim mees väljakul olla, tekitab see minus (kui üldse emotsioone ligi lasta) endiselt pigem kurbust kui rõõmu. Mulle näitab see lisaks sellele, et ma tegelikult ikkagi oskan purjetada seda, mis oleks võinud olla. Mis saanuks kui asjad veidigi sujunuks? Optimist minus ütleb, et see viimane päev näitab, et minu aeg veel tuleb, lihtsalt on vaja 4 aastat oodata. Pessimist küsib: "mitu sellist võimalust ühel inimesel tekib, mitu OMi ma sõita jõuan?" Seda, kellel on õigus, kas optimistil või pessimistil, eks seda näitab aeg.

Usun, et enamik, kes seda postitust loevad jõudsid eile ka teleka ette ning loodan, et suutsin teile nädalavahetusse väheke emotsiooni ja värvi lisada. Kes teab, näitaks meid kõigis sõitudes telekast, võibolla polekski mu olümpia veel läbi (haha)?! Nüüd aga jääb mul üle pakkida asjad ja naasta meie kaunile kodumaale.




Purjetades päikseloojangusse...(photo: Sailing Energy)


Olge tublid,
Karla

Thursday, May 19, 2016

MM

Ei, ma pole teid ära unustanud ega pole ka muutunud vahepeal selleks vennaks, kes aint siis kirjutab kui hästi läheb. Kuna rahvas kaldub tänapäeva maailmas ülekaalulisuse suunas ja eestlase parim toit on teine eestlane, siis mõtlesin, et teen ühiskonnale teene ja ei kirjuta teile oma kadalipust iga päev (haha).

Tegelik põhjus on aga hoopis selles, et ma üritasin kõike, mida mu pea suutis välja mõelda - selle hulgas ülejäänud maailmast välja lõikamist ja meedia "black out"-i. Ka see ei töödanud, sarnaselt kõigile teistele minu üritustele.

Esimene mõte, mis mul endal tekib, veel enam siis ilmselt teil, on see, et kuidas saab juhtuda nii, et üks nädal oled MK-etapil 11, teades, et ka seal jäi palju lauale ja võimeid oli rohkemaks. Pärast seda, järgmisel nädalal ei toimi aga enam miski ja need kellega nädal tagasi mees-mehe vastu võitlesid ja keda võitsid, seisavad nüüd pjedestaalil, sina aga võtad hoogu, et tekiks julgus peeglisse vaadata ning tõdeda, et see ei olnud halb uni vaid reaalsus.

Tõde on see, et ma tõesti üritasin kõike, mida oskasin. Üritasin heaga, üritasin halvaga. Üritasin enda konservatiivset sõidustiili, üritasin ekstremistlikku lammutamist ja nurkade kompamist. Üks puha, mida ma ka ei üritanud, mitte miski ei toiminud. Ei toiminud kuni sinna maani välja, et lõpus ei olnud juhtumised enam šokid, vaid ajasid postdramaatilise stressi kombel naerma. Viimasel võistluspäeval olin järjekordse suurepärase stardi järel (see oli üks väheseid selle nädala positiivseid asju, stardid - need olid tõesti head!) kindlalt sõidu liider, mille järel vaatasin veel sõidu käigus viimast korda kriitilise pilguga väljakul toimuvat ning tegin poolte osas otsuse. Lähtusin terve nädala toiminust ja sellest, kuhu poole läksid sel nädalal parimat minekut näidanud sportlased - kontrollisin neid. Kui paar posti tagasi kirjutasin, et ükskõik kui bad asi ka poleks, siis good ta ikka pole, siis nüüd pidin enda sõnu sööma, sest pärast 25 kraadist tuulepööret oli minu juhtpositsioonist saanud järjekordne 40+ koht ja sel korral ei tahtnud ma isegi nutta enam, pigem naerda.

Aga, millest siis ikkagi selline nädal? Tunnistan kohe puusalt, et olin seda regatti oodanud - kaua oodanud. Mina kui teada tuntud asjade väga tõsiselt võtja - ikkagi MM! Veel, enam, ma pole MMil ammu hästi sõitnud ja nüüd oli ju viimane aeg seda parandada! Loomulikult panin endale peale suure pinge ja tegelikkuses tulin sellega isegi hästi toime. Olin terav, tegin häid starte ja suutsin esimestes sõitudes näidata pole viga minekut. Seda kuni olukorrani, kus sain kollase lipu. Asi ei olnud selles kollases lipus, vaid selles, kes selle mulle andis. Sama härra tekitas eelmisel hooajal minus nii alandatud tunde, mille laadset polnud ma kunagi enne tundnud. Mind süüdistati piltlikult öeldes selles, et ma olen "pätt ja kaabakas". Pärast, videotõestust vaadates küll vabandati, et tõesti, nad eksisid ja ma polegi pätt ja kaabakas, aga pabereid nad enam muuta ei saa ja nende kohaselt ma siiski olen pätt ja kaabakas. Järjekordne kokkupuude selle mehega viis mu ebastabiilsuseni, kus oleksin tahtnud plahvatada. Kuna enamus võistlust oli alles ees, siis plahvatamine polnud aga võimalike variantide seas, mistõttu pidin selle emotsiooni endasse matma. Koos sellega matsin ka kõik ülejäänud emotsioonid, mis võimaldasid mul eelnevalt näidata teravat sõitu - olin psühholoogiliselt surnud. Keha elas, tegin kõiki tegevusi nii professionaalselt nagu alati, valmistusin sõitudeks nii nagu alati, kuid emotsioon ja nauding, mis eraldab väga head headest oli mattunud pimedusse, kogu selle viha alla.

Sellest seisundist oleks ma veel välja tulnud, sest regatt oli veel pikk ja oleksin suutnud "bounce-ida back". Ainus, mida vajasin oli killuke õnne, mis taasäratab selle sädeme - midagi, mis näitaks, et mul on lootust. Seda ma sel regatil aga näinud. Rääkimata õnnest- kõik, mis valesti minna sai, läks. Flow - millest ma alatasa patran - seda polnud näha, mitte kuskil. Kõik, mis sõitudes tuli, oli raske töö tulemus, ükski olukord ei "lahenenud iseenesest" ja laseril, kus on märkides tihti 30 paati koos, on see üks väärtuslikemaid elemente. Lisaks sellele, 10 aastat selle paadiga purjetanuna tean, kuidas paat minu all käituma peaks. See siin aga nii ei toimind. Spetsiifiliselt rääkides oli paremal halsil, stardist minnes, kõik OK, kuid vasakul halsil, vastu lainet, oli mast nii pehme, et kõik jõud, mis oleks pidanud minema kiirusesse väljus purjest nagu okse keskkooli lõpupeo kangelasest. Kõik vajus läbi ja polnud käiku ega kõrgust. Nii olin sunnitud toetuma sellele, et ehk mõnes olukorras on pisut õnne. Nagu me juba teame, siis seda mul polnud, mis tekitaski surnud ringi.

Kui mind kuidagi iseloomustada, siis mulle meeldib arvata, et allaandja on üks viimaseid sõnu, mis pähe tuleb. Seetõttu proovisin, üht pidi ja teist pidi lõpuni. Fakt, et midagi ei toiminud, see frustratsioon, koos füüsilise pingutusega viis selleni, et minu heasse konditsiooni viidud keha ütles, et poiss, aitab ja viskas esimesi ohumärke - kurk! Adrenaliini mõjul suutsin hullemat vältida ja ise tahan mõelda, et mu võistlust see ei mõjutanud, kuid fakt on see, et nüüd istun lennujaamas ja ootan lendu, kurk on kinni paistetand, ninast õhk läbi ei käi ja olemine on kaugel 5+st. Seega, mine võta kinni.

Igal juhul. MM lõppes mulle 44nda kohaga, mis on vist minu elu paremuselt eelviimane tulemus. Kui end millegagi lohutada tahta, siis minu baastase on vähemalt selline, et üks kõik mis ka valesti ei läheks, siis kuldfliiti saan ma endiselt ning väga kindlalt. Sellega küll posiitivne vist lõppeb. Sportlased ütlevad alati, et läks küll sxxxsti, aga vot kui palju ma õppisin! Seda kirjutades mõtlen ja mõtlen pikalt - mida kuradit ma õppisin? Tahan öelda, et õppida on siit kindlasti palju, kuid mida täpselt? Kindlasti seda, et perfektsionism mind sihile ei vii ja peaksin ilmselt kõigis seatud katsumustes olema ükskõiksem ja asja võtma mängulisemalt, sest lõpuks, mis see sport siis on - mäng! Veel mida sportlased tavaliselt ütlevad on see, et iga ebaõnnestumine motiveerib mind rohkem pingutama ja töötama. Mul on selline kahtlane tunne, et minu puhul on see mitte võõrutusravi vaid droog ise. Pean õppima andma endast vähem kui 100% ja nii jaburalt kui see ka ei kõla, siis võib juhtuda, et tulemus on hoopis parem.

Vabandan kui oli pikk ja laialivalguv jutt, aga nädala jagu ülevoolavaid emotsioone kirjutisse panna on keerulisem kui mul hetke energiavaru lubab.


Üritan nüüd koju lennata, I'm out!