Wednesday, August 17, 2016

Probleemne laps



Edukas tippsport on nagu perele ja sõpradele abikäe osutamine - me teeme seda armastusest, tingimusteta, alati. Mul küll päris lapsi (veel) ei ole, mis tähendab, et pean rahulduma sellega, et purjetamine on olnud seni kuni mäletan mulle lapse eest, minu elu. Ma pidanuks teda armastama tingimusteta, aga kui päris aus olla, siis I haven't...

"Lähen käin ühel olümpial, kogun kogemusi, siis teen neli aastat rasket tööd ja küll see tulemus siis järgmisel tuleb" - see oli alati olnud mu plaan, sest kus ta pääseb, eks? No käisin Londonis (Okei, päris ei “käinud”, sest need, kes on kõrvalt näinud või ise käinud mõistavad kui palju vaeva tuleb näha, et olümpial “käia”, palju vaeva näha, et sinna pääseda), sain kogemusi. Tegin neli aastat ninast veri väljas (kui nüüd faktiliselt korrektne olla, siis ninast on mul trennides veri väljas olnud siiski väga harva, seega it is mostly a figure of speech!) trenni, õppisin uut, lihvisin vana ja ootasin. Ootasin seda hetke, et see kõik korraga lauale laduda nagu olümpiamängud oleks metallidetektor lennujaamas, kus pead taskud tühjaks tegema ja kõik ette näitama, mis sul on.

Fakt on aga see, et ma kerisin ja kerisin. Keerasin pinget juurde ja juurde, trenni rohkem ja rohkem, et kõik nurgad - ka need pimedad nurgad - oleks kaetud. Kuidas ma teisiti saaks? Rändasin võistluselt võistlusele, kolisin aastaks Horvaatiasse, et veelgi rohkem treenida, olin nagu orav rattas. Rattas, mis keerles ja keerles ning pidurit ma ei leidnud või ei otsind, või ei osand ega tahtnudki otsida. Unustasin ära ühe asja - see on minu laps ja ma armastan teda. Ma TAHAN ta hommikul käest kinni kooliukseni viia, et ta õpiks ja areneks, et ma näeks, kuidas lapsest sirgub mõtlev inimene ja isiksus, mitte sellepärast, et saaksin sõprade seltsis kiidelda, et minu lapsel on kõik viied ja peale selle on ta males Eesti üks andekamaid noori. Julgen väita, et kogu nelja aasta jooksul oli ilmselt kahe käe näppude arv kordi (võibolla teen veidi liiga, aga no umbes), kus käisin merel sellepärast, et mulle meeldib - tingimusteta. Ei, ma läksin, lihvisin, analüüsisin, mõtlesin, proovisin uuesti, paremini. Kuigi ma kipun arvama, et see on kõigi spordialadega nii, siis purjetamisega igal juhul kindlasti - vägisi ei tule mitte midagi. Mul võivad olla selged kõik üksikud komponendid, kõik tehnilised atribuudid oskusest end rajal positsioneerida kuni kõige detailsemate manöövrite ja muude elementideni välja - sellest ei ole mitte midagi kasu kui puudub mängulisus. Csikszentmihalyi kirjutab (ja ma olen korduvalt lugenud), et "flow"-d ei saa tekitada. See tuleb iseenesest. "No mismõttes ei saa?! Mul on ju vaja!" (Selgituseks, et päris nii rumalaid asju ma pole välja hõiganud, aga meelestatus umbes sellises stiilis)

Aga rattast maha ma ei saanudki. See veeres kuni esiratta vahele jäid Brasiilia džungli roikad ja ma katapulteerusin maandudes olümpiamängudel kolme päeva järel 30ndal kohal. See oli nii külm vee pahvakas vastu vahtimist, et tegelikult oli tegu juba ammu jääga, veest oli asi kaugel. Nii külm, et isegi mina sain aru, mis viimase nelja aastaga juhtund oli - Burnout! Ma julgen endiselt väita, et kõige ebaõnne puududes oleks ma selleltki olümpialt olenemata seisundist suutnud välja pigistada esikümne koha. See, milleks ma aga tunnen end võimeline olevat, see jäänuks igal juhul saavutamata, sest see polnuks olnud tingimusteta.

Loo iroonia peitub selles, et tegu on spordipsühholoogilisest seisukohast väga "õpikust" looga, kuid mingil põhjusel ei näinud, ei tahtnud näha või ei otsinudki seda. Alles nüüd, tagasi vaadates saan tõdeda, et "näed siis, kus lugu". Teisalt, mul kipubki nii olema, et kõik rehad pean ikka ise läbi kobistama, iga otsa ise astuma enne kui nende olemasolu tunnistan. Igat pidi - pärast olümpiamängudel end 30ndalt positsioonilt leidnuna oli minulegi selge, et selle kõikuva kaardimaja tippu ei aseta enam mitte ühtki kaarti. Tuleb lammutada ja alustada puhtalt lehelt. See reboot, see restart tõi esile minu päris MINA. Selle, kes läheb starti tingimusteta, ootuseta, et finišis teda miski ootaks. Ja kae, mis välja tuli - päris pole viga.

Seega, olenemata faktist, et olümpia 21. koht pole isegi mitte sinna poole, kus ma olla "soovisin", siis julgen tunnistada (olenemata sellest, et aega on endiselt möödas veel väga vähe), et erinevalt paljudest vahepealsetest regattides õppisin rohkem kui oleks eales uskunud. Õppisin oma asja uuesti armastama. Nüüd on järgmine küsimus: Kuidas seda tunnet järgmised 4 aastat hoida?

Karla



2 comments:

Maris Suurmäe said...

No kui armastad...ma mõtlen tõeliselt armastad,mitte kirjas ega sõnades....siis kirg ei kao vaid kasvab��

Marqq said...

Vägev vana oled, noo nüüd käis klõks ära, igakord kui tunne hakkab kaduma, loe seda kirja...