Sunday, August 14, 2016

...

Enne kui alustan, siis ütlen, et nagu mulle öelda meeldib, siis "normaalsus on seal, kuhu sa selle sead!". Pärast seda lootusetult ebaõnnestunud võistlust lõpetasin endiselt positsioonil, kus saan öelda, et selleni pole olümpiamängudel Eestist laseril veel keegi küündind.

Aga järjekordselt - tavapäraselt on vähemalt mu enda arvates postituste pealkirjades sisu. Sel korral kogu värki paari lööva sõnaga kokku võtta tundub aga pea sama võimatu kui aja tagasi kerimine, et teha läinud nädalas "mõningaid korrektuure". Iroonilisel kombel mõtlesin enne regati algust, et ei kasuta sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, eriti endaga seonduvaid. Arvasin, et võibolla see aitab keskenduda ja lükata kõrvale taustamüra, mis ehk segab. Tagantjärele julgen väita, et see oleks olnud mu nädala üks väiksemaid muresid, sest neid oli oioi kui palju! Erilist süvaanalüüsi ärge mult praeguses staadiumis palun oodake, lihtsalt esimesed mõtted...

Asi algas umbes nii nagu ma olin mõelnud. Olin nimelt ettevaatlik ja see oligi strateegia, sest ettevalmistus näitas minu rutakust ja üleliigset entusiasmi kui pigem negatiivset mõjutajat. Esimene päev oli seega täiesti tiptop, kust jätkata. Või vähemalt nii ma arvasin. Tegelikkus võttis teisel võistluspäeval aga hoopis teise mõõtme kui kolmandas sõidus oma valearvestuse järgi (jah, neid tegin ma ka, ei olegi kõik teised süüdi) pärast meeletult head tõusvas joones sõitu kümne seast finišisse 17ndaks langesin. Olen tihti enda peale kuri kui kuskil ühe koha loovutan, sest punkt on punkt. Seitse-kaheksa, seda on palju ükskõik millise arvestuse järgi. Aga olgu, asi liikus endiselt väga õiges suunas kuni üks minu konkurentidest otsustas, et temal on sel korral rohkem võita vaja kui teistel. Tagantjärgi asja veidigi naljaga võtta üritades meenub vägisi anektoot, mille järgi oleks pidanud stardis lihtsalt soodi järgi laskma ja ootama, sest praegu "drugoi master jeedit". Drugoi master jediitas aga nii korralikult, et lõpetasin selle sõidu eelviimasena.

Siit sai alguse korralik sündmuste ahel. Esmalt šokk, et minu "kaua tehtud kaunike" ehk plaan, kuidas  meeldiva tulemuse jaoks OMi sõita oli pööratud pea peale. Teiseks rutiinist väljumine, sest õhtu ei möödunud mitte recovery ja järgmiseks päevaks valmistumise noodi all vaid tumma looma taga ajades olukorras, kus mina olen kaotaja igal juhul. Tõestada jäi vaid seda, et kaotaja pole ma läbi oma süü. Aga keda see aasta pärast huvitab?

Edasi tuli "minu ilm". See ilm, kus konkurendid vaatavad mulle tavaliselt hommikul paadipargis vähe teistsuguse pilguga silma. Pilguga, mis justkui ütleb, et jah, täna sa oled hea, me teame. Ma teadsin ka, vähemalt arvasin end teadvat. Reaalsus oli nagu ema, kes äratas puberteedieas poisi tüdrukuid täis unenäost, et öelda "mis sa poiss magad, kasi kooli!". Selle "minu ilmaga", millisest ma OMiks valmistudes ei osanud isegi kõige rohkem tüdrukuid täis unenäos unistada ei suutnud ma aga mitte midagi. Arvasin, et küllap sellel nüüdseks palju jahutud purjel on oma osakaal, kuid ausalt öeldes ei osanud arvata, et nii suur. Ma ei väida, et selle purjega polnud võimalik purjetada, sest nagu eilne näitas, siis on küll. Mida ma küll väidan on see, et ma ei olnud valmis selleks, et olümpiavarustusega tuleb õppida uuesti, teist moodi purjetama. See ei ole koht, kus õpitakse ja kohanetakse uue normaalsusega vaid koht, kus peaks olema tagatud mingisugune standard ja kus inimesed saaksid näidata oma olemasolevaid või puuduvaid võimeid. Kui sel teemal juba peatusin, siis pean endale ka tuhka pähe raputama. Eestlasena oli minu hoiak varustusse stiilis "ah mis mina..." ehk alalhoidlik, tagasihoidlik ja järelandlik olukorras, kus olnuks pidanud olema temperamentne ja lahmiv. Siis oleks ma teadvustanud kiiremini, et asi ei olegi 100% minus ja teinud vajalikud korrektuurid juba ehk enne regati algust?! Eestlasena mõtlesin, et eiei... asi peab olema minus ning kui lõpuks veendusin, et nii see siiski pole, oli rong läinud.

Neljanda võistluspäeva esimene sõit, järjekorras sõit nr. 7 oli puhtalt minu kapsaaeda. See on nüüd teine enda valearvestuse koht. Sain küll keskelt näiliselt hea stardi, mis postkaardil oleks ilmselt ilus välja näinud, kuid reaalsus oli selline, et peal olevate paatide poolt tekitatud sundolukord, mis ei lubanud mul vajalikku pauti sooritada viis mu valele raja poolele, kust tagasi tulles oligi juba jälle hilja. Järgmine sõit tegin korrektuurid ja esimene plaan C tulemus oli käes - 8. koht. Plaan C oli nagu arvata võib see viimane võimalikest variantidest kui kõik muu juba kadunud oli - Lihtsalt mõningad sõidud hästi sõita, sest muud mul ju enam polnud. Siit jõuamegi eilsesse, kus plaan C realiseerus 100%, kuid olukorras, kus suutsin olümpial ühe päeva lõikes parim mees väljakul olla, tekitab see minus (kui üldse emotsioone ligi lasta) endiselt pigem kurbust kui rõõmu. Mulle näitab see lisaks sellele, et ma tegelikult ikkagi oskan purjetada seda, mis oleks võinud olla. Mis saanuks kui asjad veidigi sujunuks? Optimist minus ütleb, et see viimane päev näitab, et minu aeg veel tuleb, lihtsalt on vaja 4 aastat oodata. Pessimist küsib: "mitu sellist võimalust ühel inimesel tekib, mitu OMi ma sõita jõuan?" Seda, kellel on õigus, kas optimistil või pessimistil, eks seda näitab aeg.

Usun, et enamik, kes seda postitust loevad jõudsid eile ka teleka ette ning loodan, et suutsin teile nädalavahetusse väheke emotsiooni ja värvi lisada. Kes teab, näitaks meid kõigis sõitudes telekast, võibolla polekski mu olümpia veel läbi (haha)?! Nüüd aga jääb mul üle pakkida asjad ja naasta meie kaunile kodumaale.




Purjetades päikseloojangusse...(photo: Sailing Energy)


Olge tublid,
Karla

1 comment:

Anne-Mari said...

Karla, väga tugev ja hästi kirjutatud analüüs! Superb. ja tule koju, ma teen kalli!