Sunday, February 26, 2012

Kolmas

Hei!

Algatuseks mõningaid pilte võistlusest:

Juhin
Siin tegelt ei juhi, teine olen!
Jälle juhin
Ikka juhin

Tänane päev oli huvitav. Nii külma pole ma veel Floridas kunagi tundnud. Esimene ja neljas pilt on tänasest, sealt veidi näha, mis sorti oli. Enamik sõitsid kes villaste, kes kalipso mütsidega, mina rokkisin oma Zhiki nokakat nagu igal teisel Eesti suve päeval, haha! Tegelikkuses oli jahe küll. Isegi Superwarm oli seljas, vot kus lugu.

Nüüd aga sõitude juurde. Tuul oli endiselt tugev. Öö jooksul oli saanud põhjatuulest N/E, mis tähendas, et tegu oli maatuulega. See omakorda muutis elu väga huvitavaks. Algul, soojaks sõites ei tundund asi väga keerutav olevat, tugevust oli küllaga. Mõtlesin, et on tavaline kõmmutamise sõit, aga võta näpust. Magasin mitmed pööramised maha ja üleval märgis leidsin end kusagil 12-14 kandis. Kipun arvama, et Tom Slingsby elu on suhteliselt hea ilmselt, sest kiire olles antakse paljud lollused sulle andeks. Nii tiksusin ma oma 10nda koha kandis terve sõidu, kuniks viimane taganttuul sain lõpuks käima ja kõmmutasin 5ndaks. Palju puudu ei jäänud, et kolmandaks jõuda, aga võtan selle viienda hea meelega vastu!

Teine sõit olin targem. Kavatsesin viimase sõidu puhul jalad ribadeks kallutada, kuid see ei tähendanud, et ringi ei võiks vaadata. Plaan töötas, üleval märgis olin esimene, mida hoidsin kuni viimase korrani ülemises märgis, mida võttes mu soot lootusetult sõlme otsustas minna. Selle lahti harutamine võttis aega täpselt nii palju, et olin kolmandaks langenud. Tegin kõik, mis suutsin, sest teadsin, et punktivahed võivad tihedad olla. Finišikrüssus sain ühest mööda, kuid kanadalasele pidin endiselt napilt alla vanduma, nii selles sõidus kui ka kokkuvõttes. Oleks mööda saand, oleks kokku teine olnud. Nüüd aga lõpetasin Põhja-Ameerika karikasarja kuuluva ja mastaabis esimese kategooria võistluse 3nda kohaga.

Arvestades seda, kuidas see regatt minu jaoks algas, purunenud poomirautise ja sõitmata jäänud kahe sõiduga, võib seda tulemust pidada ülimalt korda läinuks. Regati võitnud mees näitas tõesti suurepärast kiirust ja minekut, millele oleksin suutnud vastu panna vaid juhul kui need kaks sõitu hea tulemusega lõpetanud oleks. See tähendanuks suuremat mänguruumi ülejäänud regati vältel, nüüd aga pidin olema üliettevaatlik ja tagasihoidlik, et järjekordseid ebakõlasid vältida ja lõpuks üldse tulemus kirja saada.

Tänase päevaga sai ametlikult läbi nii regatt kui ka minu pikale veninud treeninglaager Põhja-Ameerikas. Täpsemalt kusagil kuu ja pool teist on möödas sellest kui ma maarjamaa tolmu oma jalgadelt pühkisin. Olenemata sellest, et ma kodus valitsevast külmast ülearu vaimustuses pole, siis pean endale aru andma, et keha on pikast virr-varrist väsinud ja vajab massööride kätt, Stina kokkamist ja muid kodumaiseid hellitusi.

Sellest ringreisist õppisin palju. Alustades sellega, kuidas üksi endaga toime tulla ja lõpetades väga spetsiifiliste laserpurjetamise nippidega. Väga produktiivne laager tähendab seda, et vaatamata sellele, et keha on nõrkemas, siis vaim tahab juurde, mis on hea enne ja mis ma muud öelda oskan kui, et Euroopa hooaeg alaku!

Ega see viimane, Euroopa hooaeg nii kaugel polegi. Kodus saan veeta (juhul kui mu lend homme ikka läheb ja teisipäeval koju jõuan) paar päeva üle nädala, mis järel ootab aktiivne puhkus, murdmaa- ja mäesuusa laager alpides, kust otse Palmale, et sealseks Mallorca MK-etapiks end valmis seada ja ka Euroopa vetes hooaeg avatuks kuulutada. Siit mandrilt (kui kilod lubavad) tulen igatahes esmakordselt koju karikaga! Win!

Järgmise korrani,
Karla


Saturday, February 25, 2012

You like me? I have girlfriend!

Hei!

Täna oli järjekordne päev paradiisis. Tegelikkuses oli paradiisist paar asja puudu. Esiteks, tuul puhus põhjast, mis tähendas, et ilm oli kõvasti külmem, sel korral pidi suisa Titanium Topi selga ajama, fuhh! Teiseks, oleks oma inimsed ka siin, siis oleks asi nii paradiis kui veel saab.

Tuult seevastu aga jätkus. Puhus kusagil 12m/s kanti pagidega. Lained olid veel suuremad kui eile, mis tähendas mõnusat liugu. Mis oli eriliselt huvitav, siis meretuulele ebatavapäraselt keerutas tuul ääretult palju. Esimeses sõidus sain küll vasakult hea stardi, kuid parempööre saatis mind grupi taha otsa. Õnneks nägin edaspidi rada paremini kui ülejäänud, kiirust jagus samuti, mis tähendas, et finišeerisin 4ndana. Pole viga, võtan vastu hea meelega.

Teises sõidus sain vasakult suurepärase stardi. Sel korral tuul parempoolset lüket ei teinud. Pautisin ja purjetasin ülejäänud pundil eest läbi märgi suunas. Kõik toimis kuni magasin ühe pöörde maha, millega Kanadalane mööda sai. Edasi olin terve sõidu teisel positsioonil, millel ka finišisse jõudsin.

Nüüd aga pealkirja juurde. Teises sõidus tundis žürii minu vastu erakordselt suurt huvi. Minuga sõideti mõlemad taganttuuled täies ulatuses kaasa. Teisel allatuule otsal olin nii kindlalt teine, esimene tõenäoliselt kättesaamatu, tagumised umbes pool märkide vahet taga, et otsustasin žürii proovile panna. Võtsin umbes kolmekümneks sekundiks bakstaaki, et näha, kas nad mulle endiselt järgnevad. Uskuge või mitte, jah! Tulid järgi! Ei osanud muud teha kui olukorra üle naerda ja mõtteis tsiteerida filmi "You don't mess with the Zohan": "What are you looking at? You like me? hah? You like me? I have a girlfriend, leave me alone!"

Ees on veel üks päev purjetamist, mille järel on aeg lõpuks asjad kokku pakkida ja kodu poole tulema hakata. Imelik küll, aga väga suurt tungi nagu pole. Seal on ju külm!

Homseni,
Carlos

Friday, February 24, 2012

Pingviinide marss

Hei!

Head Vabariigi aastapäeva kõigile ka siit poolt maakera. Kleitide showd ma küll sel aastal ei näe, kuid kui nüüd päris ausalt südamelt ära öelda, siis see ei ole mind ka mitte kunagi mitte üldse huvitanud!

Täna oli siin maal järjekordne ilus purjetamise ilm. Päike, suur laine ja tuul, üldplaanis. Tegime täna järjekordsed kolm sõitu, keskmises neist vaikis tuul vahepeal üsna maha, saime vaikse tuule ja suure lainega loksuda.

Kõigis kolmes sõidus oli mul tegelikkuses hea minek. Esimeses sõidus jõudsin üles märki teisena, kuid suutsin allatuules Kanada mehest mööduda. Edasi oli suhteliselt hoidmine, mis küll väga kerge ei olnud, sest tegemist polnud päris üks-ühele sõiduga, Charlie (USA) oli ka väga lähedal. Sellele vaatamata hoidsin oma kätte võideldud liidrikohast kinni ja võitsin selle sõidu.

Teises sõidus oli vaikne tuul, aga suur laine. Mul on siin ääretult pehme mast, mis sellistes tingimustes ideaalne pole, kuid suutsin asja toimima panna. Oleksin üles märki liidrina jõudnud, kuid üks delfiin ujus minu paadist u. 20cm kaugusel minuga kaasa. Siin on räägitud, et Clearwateris on ikka haisid ka, mis tähendas, et selle lühikese aja, mis ta 5 sek mu kõrval ujus olin püksi tegemise ääre peal ja kaotasin hetkeks käigu. Sellest piisas, et üleval märgis liidril tagant läbi vallata ja teisena märki võtta. Kõik oli hea, kiirust oli, kuid siis sain bakstaagis kollase lipu. See tähendab pumpamist, ehk paadi kiiresti liikuma panemist keelatud võtetega. Jällegi olen veendunud, et polnud seda ära teeninud, sest tuult polnud ollagi, laine oli aga suur ja paadid kõikusid siia-sinna nii, kuidas jumal juhatas. Sellega langesin kusagil 6-7ndaks, püüdsin juhtgrupi kinni, kuid sihtides 3ndat kohta, mis oli parim võimalikest variantidest, hammustasin veidi liiga suure tüki, finišeerides siiski 5ndana.

Kolmandas, kokku 6ndas sõidus sain järjekordse suurepärase stardi. Tuul oli selleks hetkeks tagasi tulnud ja tingimused olid jällegi suurepärased. Üles märki jõudsin esimesena, kuid allatuules hoidsin end veidi tagasi, et järjekordset kollast lippu vältida. See tähendas, et Kanadalane sai minust mööda. Olin krüssus küll väga kiire, kuid teed ümber tema välja ei nuputanud. Üritasin, mis ma üritasin, kuid üle sõitu lõpetava liini purjetasin teisena.

Olenemata sellest, et ka täna mul mitmeid tagasilööke oli, siis tuleb siiski meeles pidada, et see on suures plaanis treeningregatt ja positiivseid asju, mida Mehhikos end täiendades kaasa olen võtnud, tundub üks jagu olevat. Kui saan oma paati, kus asjad rohkem enda käe järgi, suudan veelgi parem olla. Veidi rohkem õnne ka ja usun, et olen sammukese edasi astunud.

Homme jälle,
Carlos

Thursday, February 23, 2012

Monkey Business

Hei!

Täna oli meil siis esimene võistluspäev.

Hommikul tervitas meid lai ja uhke udu, mis hoidis meid veidi kauem kui oodatud kaldal. Selle taandudes võttis võimust aga supermõnus purjetamisilm. Lycrasoe, päike, suur laine! Midagi sarnast nagu Tallinna N/W oma parimatel suvepäevadel. Tugevuseks kusagil 6-8 (9) m/s.

Nautisin asja täiega, esimene sõit sain suurepärase stardi ja kütsin vasakule (eelistatud) poolele. Olin 2-3 minuti möödudes tõesti imelist kiirust näidanuna ootamatult pikalt juhtimas. Tegin seejärel paudi, et tervet gruppi kontrollida ja mis juhtus? Poomiliigi rautis, õigemini jupp, mis hoiab poomi masti küljes, selline pulk, läks lihtsalt pooleks. Sinna mu suurepärane sõit läkski. Asjal on alati negatiivne ja positiivne külg. Negatiivseks on see, et see juhtus. Positiivseks aga see, et Ameerika Midwinter Regatta on umbes parim ajastus, mil sellise asjaga silmitsi seista kui keegi peaks saatusesse uskuma ja mõtlema, et nüüd on see tehtud, eest ära. Samuti võtsin sealt kaasa kõvasti enesekindlust, sest minu edus polnud küsimustki. Kaldal rahvas pärast heietas, et issand kuidas sa nii kiiresti nii pikalt eest ära said?

Esimese hurraaga lootsin, et stardiliinil on kellelgi varu alumist osa. Olgu see siis Standardi, radiali või 4.7 oma. Vahet pole! Oleksin saanud selle jupi sealt maha kruvida ja teist sõitu sõita. Mitte ainult polnud kellelgi vajalikku juppi, vaid mitte kedagi isegi mitte ei huvitanud, et mul midagi juhtunud oli. Isegi mitte päästekaatrit. Nii ma siis KRÜSSASIN! u. 1h oma poom teki peal äkki tekkinud spinnakeriga kaldale, venitasin ilmselt terve aasta jagu ahterliiki, ja rabasin esimese ettejuhtuva "club" paadi pealt vajaliku vidina. Pühkisin uuesti maa tolmu jalge alt ja tagasi merele.

Minu õnneks oli täpselt minu välja mineku ajal mõnus pagi, millega suhteliselt kiiresti (20min?) stardipaika kimasin. Jõudsin napilt, aga kindlalt 3ndasse sõitu. Seal ootas mind aga veel veidi ebaõnne (veidi ka enda tähelepanematust). Nimelt sõitsin täpselt stardihetkel kõvasti lainesse ja kogusin enda laevukesse rohkesti vett. Selle tulemusena sõitsid minust ka kohalikud 16-aastased üle ja ma pidin otsima uue tee. Pidin tegema vahelükke mitte-eelistatud poole (parem) suunas, millega kaotasin vajalikku vahemaad. Üles jõudsin kusagil 10nda poose ümber, mida vaikselt vaikselt parandasin. Ees otsa poisid pole aga siingi papist poisid ja rohkem kui 4ndaks ei jõudnud.

Üldiselt pole viga, siin regatil läheb 9 sõiduga kaks tükki mahaviskamisele, seega kui plaanitud 10 sõitu toimuma peaks, on mul siiski veel võimalik hea regatt teha. Olen oma kiirusega väga rahul ja tegelikult sõitsin suhteliselt targalt ka, selle vähese, mis mulle anti. Õhtul oli kodus minu kord süüa teha ja köök koristada, mis võttis terve õhtu. Olen omadega õhtal, lähen puhkama, homme üritan vabariigi aastapäeva puhul lipu kõrgemal hoida.

Carlos

Tuesday, February 21, 2012

Clearwater

Tsau!

Olen nüüdseks juba päeva ja veidi peale tagasi USA-s olnud. Pean tunnistama, et kui Miamisse minnes erilist ärevust ei tundnud, siis sel korral olin väga äksi täis, et tagasi tsiviliseeritud maailma saada. Ei mõtle seda mingit pidi, et Mehhikos halb ja paha oli, kuid ühel hetkel saab küll sellest, et auto kastis on 12 meest ja see on seaduse silmis ok, siiber.

Clearwater, või õigemini Clearwater Beach, on väike saar kesk-Floridas ning veidi ringi vaadanuna tundub see järjekordne Pärnu taoline suvituslinn. Väike ja mõnus, rand on pikk ja lai, inimesed puhkavad ja mõnulevad niisama. Eile oli USA-s ka President's Day, ehk püha. See tähendas, et elu nautivaid inimesi oli rannas päris palju.
Clearwater Beach

Elamisega on meil ka vedanud. Oleme korteris viiekesi. Mina, Charlie (USA), Cy (ISV), Trini (TRI), Pablo (MEX). Ruumi on aga hulgi. Kolm magamistuba, 2 kööki, suur tuba jne. Kuna Cy ja Charlie on parimad sõbrad ja Trini ning Pablo omavahel väga hästi läbi saavad, siis langes minule ääretult range kohustus majutada Master bedroom, mis tähendab, et mul on omaette tuba 2,2m laia voodi, teleka ja oma WC-ga. Ei hakanud poistele vastu vaidlema ja võtan oma mugavusest viimast!

Minu voodi

Võistluseni, mis kõikide ilmaennustuste kohaselt tuleb päris tuuline, on jäänud täna ja veel üks päev, mille kavatsen suures plaanis veeta Mehhiko laagrist taastudes. Tegin endale kohaliku jõusaali membershipi. Kavatsen selle siin viibitud nädala jooksul paar korda sinna jõuda. Mehhikos alustatud jõusaali programmi katki ei taha jätta, et Tallinnas jälle nullist alustada ja igast otsast kange olla. Võistluse ajal on seal samuti hea venitamas käia.

Chillin nüüd edasi,
Karla

Sunday, February 19, 2012

Adios, Mexico!

video
(Facebookis on parema kvaliteediga video)

Hola!

Minu aeg Mehhikos hakkab ümber saama. Täna (tegelikkuses juba eile) oli viimane päev vee peal, pärast mida võtsin vaevaks sellest laagrist ka ühe video kokku klopsida. See tegevus võttis hoopis kauem aega kui ma olin arvanud, samas oli tegevus mõnus, mis tähendab, et nüüd ongi kell pool 4 läbi ja mina pole veel magama jõundud.

Pole viga, järgnevad päevad on nii ehk naa sellest kahenädalasest treeningtsüklist taastumiseks, misjärel ootab mind ees Floridas, Clearwateris peetav grade 1 regatt, USA Midwinters East.

Mehhiko laager oli ausalt öeldes ütlemata meeldiv. Usun, et tegu oli ääretult produktiivse kahe nädalaga, sest nii mina kui minu ümber viibinud inimesed olid motiveeritud end täiendama ja utsitama selleks, et arengukõver oleks võimalikult vingelt üles poole. See, et meile selle aja jooksul 3x päevas ülitervislikku toitu kuhjaga ette kanti tegi asja ainult paremaks.

Kirjutan ehk Mehhikost veel, kuid praegu ootan, et video end ära laadiks ja siis saan lõpuks unele.

Olge tublid,
Karla

Friday, February 17, 2012

Aeg lendab

Hei!

Alles see oli kui ma teile kirjutasin. Nüüdseks on sellest siiski juba vist kolm päeva möödas.
Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Mitte, et ma pessimist oleksin, kuid paljud aset leidnud juhtumid on just negatiivse poole pealt.

Viimasele postitusele järgnenud päeval oli nii õnnetu päev, et purjetada me ei saanudki. Tuult lihtsalt ei olnud. Juttude järgi on see väga ebatavaline, nagu ikka kohalikud räägivad, üks kõik, kus maailma otsas.

Teise negatiivse asjana tooksin välja, et meil suures plaanis puuduvad ka lained. See tähendab, et surfamisega on keerulised lood. Eile saime küll päris mõnusa sessiooni, kuid nii massiivseid elukaid kui laagri algul me enam näinud pole.

Kolmandaks fakt, et päikest pole ma rohkemaks kui paar minutit juba varsti nädal näinud. Vähemalt selline tunne on küll. Tegelikkuses on see ilmselt kusagil 5 päeva, kuid ebatavaliselt kaua sellegi poolest.

Eile oli normaalne trenn, kuid tuul oli endiselt väga ebastabiilne ja usun, et 100% kasutegurit see treening ei omanud. Enamus olid kuidagi hajevil, mis tähendas, et olenemata sellest, et ennast kõige mõnusamalt ei tundnud, olin teistega võrreldes siiski kiire. Mulle tundub, et rahvas hakkab juba mitte natukene, vaid päris kõvasti ära väsima, sest täna oli jällegi tugevam tuul ja meie maja oli igal juhul platsi peremees. Saime jalad korralikult pakuks kallutada.

Ega ma isegi enam tegelikkuses esimeses värskusastmes pole. Keha karjub kangesti massaaži järele. Veidrad kohad on valusad, üldine väsimus pressib peale ilma, et tavapärased kohad hellad oleks. Kuidagi väga mitmekülgne laager on olnud, arvan, et see on kehale üldettevalmistuse seisukohast suurepärane.

Homme veel üks meretreening, loodetavasti veidi suuremate lainete peal ka surfamist ja ülehomme lendan juba tagasi Flordiasse.

Järgmise korrani,
Carlos

Tuesday, February 14, 2012

Mõnus päev!


Screenshot tänasest videost. Võtan parasjagu lainet, ei sõida risti rooliga vabal ajal :D

Täna oli igal juhul maruhea päev. Hommikul sparrisin veidi tennist. Sellele järgnes mõnus meretrenn keskmises ja lõpupoole tugevamas tuules. Tunnen end hetkel keskmistes oludes kindlamalt ja paremini kui siia laagrisse tulles. Paar asja, millele ma tähelepanu olen üritanud pöörata, hakkavad vaikselt välja tulema ja tunnen, et järgmine nädalalõpp Floridas, Clearwateris sõidetav regatt võiks idee poolest olla täpselt hea checkpoint, et need asjad ka võistlusolukordades toimima panna. Kõik võib ju suurepärane tunduda, aga eks tõelist palet näeb alles siis.

Tugevamates oludes tundsin end kindlalt, olin kiire. Eriti meeldib mulle siinses laagris vahelduseks videoanalüüs, sest olgu ma ükskõik kui väle, siis kaamerasilm viilimist ei moonuta. Kui teistega võrreldes tunnen end võib-olla, et hästi, siis telepildist näen igal pool arenguruumi. Pean tunnistama, et täna pingutasin suhteliselt sprintidega, vahepeal lasin niisama liugu. Siia pandud pildil olen siiski mõnusalt töös, kes tahab seda asendit vähe pikemalt kui minut, paar proovida, võtku minuga ühendust.

Täna jõmmipäev polnud, seega tegime poistega korralikult kossu. Väga mõnus oli mängida ja pärast sõna otseses mõttes väänasin oma särgist higi nii välja nagu too oleks äsja vette kukkunud. Päris sürr! Kuna surfi "swelli" meil hetkel siin pole, siis see on hetkel tagaplaanil, homme hommikul on plaanis uuesti kossu mängida, kuid eks näis, mis nägu poisid on. Inimeste füüsilised vormid on erinevad ja sellest tulenevalt väsimustasemed ja aktiivsusastmed samuti.

I'm Out,
Carlos

Monday, February 13, 2012


Go Pro screenshot

Hei!

Tänane päev oli esmaspäev nagu Mehhikos laagris oleva purjetaja jaoks iga teine. Algas surfiga, seejärel purjetamine, millele otsa jõusaal.

Kõik kõlab ülihästi, seda enam, et surfiennustus näitas 5 palli süsteemis viit tärni murdvate lainete osas. Tuleb välja, et lainete ennustajad on umbes sama täpsed mehed kui Eesti teada-tuntud ilmaennustajad. Päris üks kuni mitu meetrit sekundis ei öelda, kuid umbes midagi sarnast. Igal juhul lainest polnud haisugi, ühtegi liugu mina ei saanud. Jamps!

Edasine päev läks veidi sujuvamalt. Saime isegi keskmine+ tuult, kuid kahjuks vaikis ka see lõpuks maha ning pööras maa peale tagasi, mis tähendas, et taganttuult nii pikalt kui lootnud olime, sõita ei saanud. Sellegipoolest, ligi 4h merel oli väga hea. Õhtused videoanalüüsid annavad asjale kindlasti hoopis suurema kasuteguri kui niisama omaette mõtisklemine.

Jõusaalis on endiselt marupalav, kuid lihastele tundub see hea olevat.

Loodan väga, et ilmaennustus sarnaneb siin Eesti omale, sest olgugi, et täna ja eile oleme isegi päikest näinud, siis väga nukra nädalavahetuse pikenduseks lubab ka nüüd suhteliselt nädala lõpuni päris kehva ilma. Loodan, et ilm püsib, saame tuult ja mõnusaid treeninguid.

Homme läheb koju USA OM-i esindaja Rob Crane, mis tähendab, et nelja magamistoaga majja jääme Mehuga kahekesi. Kõik ülejäänud on juba praeguseks kõrvalmajja kolinud. Ei tea, kas me haiseme või milles asi on? Haha...

Järgmise korrani,
Carlos

Saturday, February 11, 2012

Puhkepäevad

Hei!

Algselt oli meil plaanis võtta nädalavahetus vabaks ja uuel nädalal uue hooga asjadele selge ning puhanud pilguga vastu minna. Meie väljamõeldud kava oli ilus ja uhke, kuid eile valitsenud tuulevaikus tegi oma töö. Igal juhul pidasime otstarbekaks päevad ära vahetada, mis tähendab, et täna õhtuks on mul sisuliselt kaks vaba päeva olnud ja homsest hakkab siin maal viimane treeningnädal, mis sisaldab heal juhul koguni seitset päeva purjetamist.
Üks meie pärastpurjetamist snäkkidest. Kanaaaa!

Eilset puhkepäeva vähemalt füüsilisest aspektist suureks taastumiseks lugeda ei saa. Hommik algas Mehuga tennist kõksides, päeva peale mängisime poistega tunnikese korvpalli, seejärel surfasime ja õhtul lammutasime jõusaalis enda kallutamisest niigi katkiseid jalgu. Olin õhtuks nii küpse, et ei jaksanud enam blogigi kirjutada.

Täna oli plaanis minna surfitripile. See sisaldas endas kaatriga mere kaudu lainetele lähenemist, paadi ankurdamist, et ei peaks nii palju vastu murdvaid laineid lauaga välja minnes rabelema ja jagelema. Tundsin end tõesti väsinuna ega pidanud end supermaniks. Ma poleks elusees suutnud teha seda surfireisi ja seejärel pidada vastu veel 7 päeva merel, jõusaalid ja füüsilised treeningud sinna otsa. Otsustasin, et ei lähe ja magasin algatuseks lõuna ajal poolteist tundi. Oh kui hea see oli. Andis mulle täiesti uue hingamise. Kerge pooletunnine surf maja esisel rannal suhteliselt väikeste lainetega oli täpselt nii palju liigutamist, et end täieliku loodrina ei tunneks ja päev oligi omadega läbi.

Jääb üle vaid homset oodata ja pöidlad pihus hoida, et ilmataat enda paremat külge näitaks, meil tuult annaks ja kõigele lisaks täna kallanud vihma päikese vastu vahetaks. Räägitakse, et siin pole rahvas enne vihma näinud, kuid eks seda nad räägivad kuurortides kõik.
TIM-This Is Mexico (see on Mehhiko), ehk siis, ehituskiiver peaks töö ära tegema küll.

Järgmise korrani,
Carlos Santana (minu hüüdnimi siinses seltskonnas)

Thursday, February 9, 2012

Hingamisruum

Hei!

Hommikune surf. Kui te kahe vasakpoolse kuti vahele vaatate, siis seal laine peal on üks tüüp ka. Sellest saate umbes aimu laine kõrgusest.

Täna oli mitmel põhjusel väga tore päev.

Esimene ja kõige tähtsam neist on ilmselt see, et minu treener, Rein sai riigilt elutööpreemia! Palju õnne talle ja suur tänu selle töö ja aja eest, mis ta minusse panustanud on.

Teiseks oli tänahommikune surfisessioon minu uue ja lühema lauaga väga lõbus. Sain mitu korda rohkem lainetel möllata kui eelnevatel päevadel.

Kolmandaks oli tervitas merel meid järjekordne suurepärane ilm, sarnaste oludega nagu eile, kusagil kuni 10m/s. Leian endas üha enam asju, mida korrigeerida, igal järgneval päeval saan seda koheselt tippseltskonna vastu proovida, mis on paremast parem. Kohene tagasiside selle kohta, kas midagi läks paremaks või mitte. Täna sain oma tugevatuule sõidus paar korrektuuri sisse viidud, mis mind vähemalt eilsega võrreldes kõvasti kiiremaks muutis. Super!

Neljandaks on söök endiselt lihtsalt super. Ei saa märkimata jätta kui hea on kui söök on kindlal kellajal laual ilma, et sellele mingitki ajuressurssi kulutama peaks. Kõigele lisaks need road, mida meile pakutakse viivad keele alla. Üleüldiselt on suhteliselt imeks pandav kui hästi see ISA treeningkompleks üles on seatud. Päevaplaan on tavalisel päeval nii tihe, et isegi selle ette kantud toiduga on meil tegemist, et seda sööma jõuda. Tavaliselt oleme kusagil viisakad 15min hilised, et laua taha istuda. Juhul kui söögi peaks ise meisterdama jääks paljud meie tegevustest lihtsalt olemata, mis oleks päris suur miinus kogu üritusele.

Viiendaks oli täna esimene päev, kus meil ei olnud kavas kolme treeningut või sellelaadset tegevust. Pärast merd oli lihtsalt Time off, mida mina kulutasin Stinaga Skype-is kõnelemiseks, ühe osa Simpsonite vaatamiseks, veidi venitamiseks ja sõna otseses mõttes jalad seina peal vedelemiseks, et homseks need kallutamisest kivikõvad jalad jälle töökorda saada. Ütlemata hea oli vahelduseks lihtsalt olla. See oli ka umbes esimene hetk siin laagris, kus sain mõelda omi igapäevase elu mõtteid ja iga liigutus polnud suunatud puhtalt sellele, kuidas ma üht, teist või kolmandat liigutust merel paremini teha suudaksin. Arvan, et see on homsele päevale, mis on selle nädala viimane trennipäev, järjekorras kuues, väga kasulik.

Kuna trennipäevi on siin Mehhiko maal siiani olnud 5, siis toredaid asju rohkem välja tuua oleks priiskamine. Küll neid homsega juurde koguneb, et neist siis jälle teilegi kirjutada.

Negatiivse poole pealt sadas meil u. viieks minutiks hommikul surfamise ajal vihma, huvitava faktina toon veel välja, et täna üritasime surfata sellise küla lähistel, kus treenitakse kukevõitluseks spetsiaalseid kukkesid ja üldse, kus mina autost välja minna poleks tahtnud. Suure tõenäosusega poleks see ka väga hea mõte olnud, sest üldjuhul räägitakse siin ikka sellist juttu, et turisti piirkondadest väljapoole omapead minek kõige otstarbekam tegu pole. Õnneks seal küla ääres laineid polnud ja läksime oma tavapärasesse spotti tagasi.

Kuna mu kõht on surfamisest päris räsitud, siis võtan homse hommiku selle poole pealt vabaks. Lähen üritan vähe korvpalli rõngasse saada või juhul kui keegi teinegi surfi vahele peaks jätma, siis veidi tennist mängida.

Buenos Noches!
Carlos

Wednesday, February 8, 2012

Veel parem

Meie sadam

Hei!

Alles eile mõtlesin, et paremat laagrit on suhteliselt keeruline korraldada. Täna aga läks asi veel paremaks. Seda päris mitmel põhjusel:

Päev algas nagu ikka surfamisega ja seda nagu ikka - vara! Positiivne oli see, et meil olid suuremat sorti lained, mis siiski olid ka minule sõidetavad. Meil on siin täiskuu, mis tähendab suuremaid laineid ja suuremat tõusu-mõõna. Kuna USA OM-i mees Rob kukkus endale siili jalga, siis sain tema veidi väiksemat ja kiiremat lauda proovida, mis oli suurepärane. Tundsin asjast veel rohkem rõõmu kui muidu. Samuti polnud tema laual nii palju liiva vaha külge kleepunud, viimast oli üldse suhtelist vähe, mis tähendas, et mu kõhul oli ka suhteliselt puhkepäev. Kuna me alguses rentisime Mehuga kahepeale ühe laua, siis täna sai see aeg otsa. Otsustasime, et ei viitsi üksteise järgi oodata ning võtsime ühe juurde. Täpselt sellise nagu Robil oli. See tähendab, et järgnevad päev on vähemalt potensiaalselt veel paremadki.

Edasi kulges päev veel paremas joones. Merel tervitas meid esmakordselt tõsisemat sorti tuul, kusagil 10m/s-ni välja pagidega. Päris karm kui läbi võib selline treening tiheda ja motiveeritud pundiga võtta! Sain endale veidi mõtteainet, kuid üldplaanis olin endiselt kiire, sõitude kokkuvõttes vist võitsin jälle, ei tea, pole oluline. Kasutasin üle pika aja täna GoProd ka. Loodetavasti tuleb siin ilusaid purjetamisilmasid veel ja veel, et saan palju materjali, mida kokku klopsida ja üks ilus video teha.

Pean tunnistama, et pärast purjetamist olin suhteliselt õhtal omadega. Esmakordselt tundsin meie laagri pärast purjetamist snäki vajadust. Tankisin ennast lisaks kolmele söögikorrale korralikult täis, mis andis mulle energiat, et endale ette seatud päevaplaan lõpuni viia.

Läksime jõusaali, kus lõdvestasin spinneri peal jalgu ja seejärel tegin mõnusa seljatrenni. Väga kõvasti ei rabelenud, sest jõuvarud olid otsakorral, kuid olen õnnelik, et siiski läksin. Pärast saime suhteliselt ühe parimatest õhtusöökidest, mida pikka aega söönud olen. Mingi kohalik vinge tuuna, mis oli tõesti hästi tehtud. Viis keele alla! See pani päevale punkti, nüüd olen kodus ja vaikselt lasen päeva õhtusse.

Karla

Tuesday, February 7, 2012

Para-Para-Paradise

Kõlab Coldplay lugu.
Ei aga tõsiselt, siin on konkreetne paradiis.
Hommikuse surfisessiooni eel

Täna oli järjekordne päev paradiisis nagu endine Goodisoni treener Chris ikka öelda suvatses. Hommik algas ikka sama moodi. Vara üles, kiire söök ja surfama. Sel korral toimis kõik õlitatult ja poole 8 paiku olingi juba vees, et lainete peal rokkida. Kahju küll, aga nii kerge see siiski pole. Mingi pooleteise tunni jooksul, mis me seal väljas olime püüdsin mina mingi 3-4 lainet. Sellel on mitu põhjust. Esiteks jooksevad lained settidena, mis tähendab, et käib üle mingisugune 3-4 suuremat lainet, seejärel on jällegi u. 10 minutit vaikust. Teiseks, nende 3-4 laine peale on u. 10 potensiaalset tahtjat ning seda heal juhul, siis kui ainult meie seltskond on. Nii juhtuski ühel meie seltskonnast, Cy-l, täna nii, et Rob (USA OM-i esindaja) oli juba laine peal sõitmas kui tema endiselt veel püsti üritas saada, nende teed kohtusid ja nüüd on esimese lauas kerge uime tekitatud vagu. Tulebolla ettevaatlik.

Kuna kõrgvesi tikkus peale ja lainete sisse tulemise periood läks järjest pikemaks, lained murdusid üha harvemini, siis lõpetasime suhteliselt varakult, mis andis mulle suurepärase võimaluse enne brunchi veidi joosta ja harjutusi teha. Pean tunnistama, et olin päeva esimesest tegevusest veidi juba keel ripakil, seega see oli rohkem harjutuste peale üles ehitatud kui jooksu. Arvan, et see polegi kõige halvem asi.
Pärast purjetamist snäkk

Edasi juba tavapärast rada mööda. Vee peale minek, kus täna veetsime tugevad 4h. Seda vaid sellepärast, et läksime krüssamisega (vastutuule ots) veidi hoogu ning alla tulemine võttis plaanitust jupp maad kauem. Algul oli väga vaikne, lõpu poole oli juba mõnus kallutamise ilm. Mulle meeldib siin seltskonnas. Kui küsida, kes mida kuidas teeb, siis seletatakse suhteliselt avatult. See paneb oma tegevuse perspektiivi, mis annab enesekindlust, et teed asju õigesti või siis vastasel juhul aitab midagi veidi korrigeerida. Merel tunnen end endiselt hästi, millegi üle viriseda ei saa.

Ülejäänud olid plaaninud pärast merd veel kord surfama minna, kuid pikaks veninud trenni tõttu jäi see katki. Minul seda mõtet aga hetkeksi polnud, üks kord päeva jooksul on hea küll. Minu plaan oli hoopis teistsugune. Läksin merre lõdvestusujumist tegema. Jälle ühe kogemuse võrra rikkam. Ülimõnus oli! Vesi on sama soe kui TOP-i bassus. Viimsi bassu vesi on veidi soojem, kuid TOP-is on reaalselt sama soe vesi. Ujusin mööda randa edasi-tagasi umbes pool tundi liiga sügavasse vette minemata. Kartsin, et äkki kalapaadid ajavad mu veel alla.

Edasi oli õhtusöök, pärast mida tegime videobriifingu. See mulle meeldis, sain vaadata suhteliselt detailselt, mida teised paadis teevad. Ma ei ütle, et ma midagi uut teada sain, kuid pigem andis kindlust, et tean võib-olla, et mõnda nippi rohkemgi kui ülejäänud siin laagris viibivad. Tuleb lihtsalt regati ajal kõik need trikid ära realiseerida, hetkel tundub, et selle taga mul asi seisab suuresti. Ikka see sama puzzle kokku saamine.

Homme jälle uus päev,
Karla

Monday, February 6, 2012

Holy Sxxt!!

No hei,

Tänane päev algas varakult ja paljutõotavalt. Ärkasin enne päiksetõusu, mis siin suhteliselt hilja on. Äratus oli 7 AM, sel ajal oli veel kottpime.

Plaanisime 7.30 väljasõitu, et hommikupoolik surfates veeta. Idee tasandil kõik toimis, kuid nagu purjetamiseski, pole surfamises kõik päevad vennad. Täna sõitsime kuhugi randa, kus lained mitte surfatavad polnud. Murdsid väga järsult ja võimsalt hästi ranna lähedal. Otsustasin, et oma ebapädevate oskuste tõttu on mul otstarbekam kaldal püsida. Veetsin aega sellegipoolest sisukalt. Ajal, mil enamus vees ulpisid (ütlen nii seetõttu, et ainuke, kes reaalselt stabiilselt surfas nende keeruliste lainete peal, oli Charlie) jooksin mina pika ranna peal edasi-tagasi. Olin peaaegu, et unustanud kui palju raskem pehmes liivas joosta on. Igal juhul sain ühe trenni juba hommikul ühele poole, mis mulle heameelt tegi.
Üks surfiküla tänavatest

Mina kastis. Üks hommikustest surfitrippidest silmapaistva päiksega.

Sellele järgnes brunch, minu loogika järgi lõuna. Kui ma 7 ajal hommikust söön, siis 11.30 on lõuna küll. See tehtud, edasi vee peale! Kui eile tugevnes briis päeva arenedes päris mõnusaks tuuleks, siis täna pidime läbi ajama vähemaga. Korralikku tuult ei tulnudki ja treenisime vaikses meretuules, väikse lainega. Olen sellega ennegi kiire olnud ja täna polnud erand. Sain enam-vähem kõikidest olukordadest, millesse end panin välja rabeletud. Treeningu formaat mulle meeldib. Alguses teeme igasugu harjutusi, kus ma end meeleldi ebameeldivatesse olukordadesse panna üritan, mis võistlustel tihti ette tulevad. Lõpetuseks teeme aga paar 20-30 minutilist sõitu, kus kõik oma parimat sõitu üritavad näidata. Täna nägin tuult ütlemata hästi ja need sõidud lõpetasin mõlemad esimesena. Ärge saage valesti aru, ma tean, et see ei tähenda mitte midagi, kuid olen selle Põhja-Ameerika tripi jooksul paar uut nippi õppinud ja neid kasutades head kiirust näidata on väga meelt mööda.

Nüüd aga pealkirja juurde! Kuna olen juba parasjagu kodust ära olnud, eesti keelt kõnelen vahest harva skype-i vahendusel kui aega jagub, siis olen selle ingliskeelse eluga päris ära harjunud. Seetõttu oli minu suur imestus ja esimesed sõnad samuti just täpselt need kaks pealkirjas seisvat kui merel puhkepausi pidades vastu tuult merd vaatasin ja meist umbes 100-150m kaugusel täiskasvanud küürvaal täies pikkuses veest välja hüppas ja siis massiivse plaat-stiilis maandumisega pritsmete saatel taas sügavustesse kadus. Ühe korra näitas veel saba ka, umbes nagu lehvitades ja kadunud ta oligi. Olin õnnejunnis, sest vaatasin just sellel hetkel tuult ja nägin seda täies pikkuses erinevalt enamusest, kes ainult Spläšši nägid.
Täpselt selline vaatepilt oligi!

Sellega polnud päev kaugeltki läbi. Edasi läksime jõusaali. Täpsemalt kõige palavamasse jõusaali maailmas, minu arust vähemalt. Kõigil, kellel mingi tavaline valge särk seljas oli, polnud seda enam varsti näha. Oli ainult läbipaistev higikogu. Palavus oli küll suhteliselt tappev, aga tundsin, et see soojus on lihastele pigem hea kui halb. Olen oma valuperioodi ammu ületanud ja idee järgi olen ma homme väga kange, loodan, et see soojus hoiab selle sensatsiooni veidikenegi ära.
Meie aia bassein kuhu ma lihtsalt füüsiliselt jõudnud pole

Uskuge või mitte, aga sellega saigi täna päev suures joones ühele poole. Järgnes õhtusöök ja jõudsin isegi oma asju ajada veidi. Nüüd istun veidi arvutis, lasen endal veidi rahuneda järjekordsest kiirest päevast ja seejärel suundun unemaale, et homme samalaadse päevaga maha saada.

Karla

Sunday, February 5, 2012

Surfs up!

Como Estas? (või midagi sellist, ei tea kirjapilti)

Täna oli väga produktiivne päev. Isegi minu jaoks. Ärkasin hommikul umbes 8 paiku. Läksin alla sööma ja umbes 15min pärast öeldi, et okei, lähme surfilaudasid rentima. Mõtlesin, et olgu siis nii, hüppasin autosse ja arvasin, et oleme umbes poole tunni pärast tagasi. Oi kui valel teel ma oma mõtetega olin!

Asi lõppes nii, et olime kuni umbes 11, poole 12ni vees, surfasime ja seejärel sõitsime kohe ISA majja lõunale. See on siin põhimõtteliselt klubi ja maja juures, kõik ühes koos. See aga ei tähenda, et ma seda vahet väga palju oleksin jala käinud. Põhja-Ameerika inimestele kombekohaselt jala ei käida. Mainin igaks juhuks ära, et vett juuakse küll ja päris palju, seega see Eesti kõvade meeste slogan, et jala ei käi ja vett ei joo siin peale siiski ei lähe. Igal juhul, sõin lõunat ja tulin võtsin kodust purjetamisasjad. Kõik käis nii siva ja juba olimegi vee peal. Paat on muidu täitsa tip-top, kuskil midagi ei logise ega ragise, esialgne mulje oli väga hea ja kõik tundus toimivat.

Merel olek oli samuti supermõnus. Ärge saage minust valesti aru, ma väga naudin surfamist, kuid kaldal tundub rõhk olevat selgelt viimase poole kaldu. Mina tulin siia selgelt siiski purjetama ja merel tundsin esimest korda, et kõik olid keskendunud ja eesmärgile pühendunud. Selline tööõhkkond mulle meeldis. Samuti ei olnud mul midagi järjest tugevneva merebriisi vastu. Ma ei tea, kas asi oli selles, et tegu oli esimese päevaga ja kõik alles kallutasid oma jalgu töövalmisse keskkonda, kuid mulle jäi mulje nagu ma oleksin sattunud mingisse pressijate paradiisi. Mittepurjetajatele selgituseks, siis pressimine on termin, kus sportlane üritab kiiresti sõitmise asemel hästi tihedalt tuulde sõita, st. Nii otse vastu tuult sõita kui veel saab. Tegelikult isegi rohkem kui võimaldab.

Sellest tulenevalt tundsin end kuskil 8m/s puhuvas merebriisis ja suurtes lainetes üsna hästi ja kiirelt. Tegime erinevaid USA koondise treeneri juhendamisel erinevaid drille, mis mul üldplaanis kõik hästi välja tulid. Üritasin end panna veidi ebameeldivatesse olukordadesse ja nendest välja rabeleda. Mõned korrad tuli välja, paar korda ebaõnnestus ka.

Umbes 2,5h möödudes vaikis tuul aga umbes minutiga nulli. Loomulikult öeldi, et seda pole kunagi juhtunud või vähemalt, et see pole väga tavaline. Pean tunnistama, et mul polnud veidi lühema trenni vastu suures plaanis midagi, siiski esimene päev. Edasi läksime ISA majja tagasi, et uuesti süüa. Sealt veeti meid otsejoones uuesti surfama. See sobis mulle suurepäraselt, kuid olin veidi üllatunud siinsest elutempost. Tavaliselt olen mina see, kes teha tahab ja näha tahab, täna veeti mind ringi nagu ma ei tea mida. Mõnus!

Surf oli hea. Ainuke asi on see, et esimest korda elus sõidan siin nö "pärislauaga", ehk mitte vahtplastlauaga. St, et laua peal on korralik kiht määret, umbes nagu pidamine, et surfates parem tasakaalu hoida oleks. Selle liimise pinna peal end palja ülakehaga hõõrudes on ainult üks mure - Pärast on kõht punane, kraabitud ja nibud tahavad otsast ära kukkuda. Pole viga, see pidavat alguse asi olema ja Charlie, kes tõesti hästi surfab, umbes nagu telekas, temal polnud häda miskit. Mina aga sain täna oma elu parimad liud, suurimate lainete peal, mida vallutanud olin.

Pimeduse saabudes pakkisime asjad kokku ja tulime korraks koju, et pesta ja kohalikku baari superbowli teist poolaega vaatama minna. Päris mõnus oli, NY Giants võitis suhteliselt huvitava ja tasavägise mängu. Nüüd olen kodus voodis, aeg on magama minna, et homme varakult ärgata ja surfama minna. Tahakski selle arvuti oma punetava kõhu pealt ära saada ja talle mõneks tunniks puhkust anda.

Carl (nii mind siin mandril kutsutakse)

Saturday, February 4, 2012

Viva México muchachos!

¡Hola

Kust nüüd alustada?
Ilmselt ikka algusest. Päev algas varakult, väga varakult. Ärkasin 5.15, panin end valmis, et kella 8ks lennuki peale jõuda. Kuna esimene oli siselend, siis läksime lennujaama alles 1,5h enne lendu, mis minu standardite järgi on suhteliselt vähe enne lendu. Kõik läks sellelegi vaatamata valutult, sain kõik checkitud ja turvakontrollist läbi, oma õhumasinat ootama. Meie õhku tõus aga venis ja venis, põhjuseks oli Houstonis (sinna ma lendasin alguses) möllav torm. Lõpuks saime ikkagi rattad maast lahti ja raketilinna poole ajama.

Viimati mainitud linnas tegin oma elu rekordi ühelt lennult teise peale jõudmises. Mul oli aega 5 min, et jõuda Puerto Vallarta lennu peale. Jõudsin, üks minut jäi ülegi, seega ühest lennujaama otsast teise jõudmiseks kulus tubli 4min. Tegemist pole ka päris Tallinna lennujaamaga, vähe suurem teine.

Lõpuks jõudsin Mehhikosse!

Esimene mulje oli täpselt selline nagu ma ette olin kujutanud. Passikontrollis tehti pildiga lehekülje asemel lahti USA viisa, mida korra vaadati, eeldati ilmselt, et olen USAkas või ma ausalt ei teagi, mida ja öeldi head päeva, amigo! Edasi sain kätte oma koti, mis oli samuti viie minutiga ühe lennuki pealt teisele jõudnud, ei saa mina aru kuidas, kuid olin selle üle igal juhul õnnelik.

Arrivalsi väravast väljudes vaatas vastu umbes 100 mehhiklast, kes kõik mulle midagi müüa tahtsid. Alustades autorendist, taksost, õlust, tequilast ja lõpetades ilmselt oma tütarde ja muu parema kraamiga. Esialgu keeldusin sellest kõigest, kuid kuna mul tuli teisi lennujaamas 1,5h oodata, siis mõtlesin, et Mehhikos juba olles tuleb üks Corona õlu ikka ära juua. Oh, kui hea see oli!

Kui teised jõudsid samuti pärale, tuli välja, et meid on 7, kuid autos on 5 kohta. Probleem? Sugugi mitte. Kaks tükki (mitte mina) sokutati koos kõige meie kamaga džiibi kasti ja teel me olimegi. Võiks ju arvata, et see on ohtlik, kuid arvatavasti oleksime siin selle eest ordeni saanud. Enamus kastikates oli mehi umbes 6. Samuti ei näinud ma ühelgis autos mitte kellelgi kasutusel turvavööd. Kõigele sellele veel vürtsi lisades siin maal vana hea 7-10 üle kiirusepiirangu ei kehti. Vähemalt sellist muljet küll ei jäänud. 50-alas sõideti 90 kuni 100 km/h, politseimees seisis fööniga tee ääres küll, kuid maha ei võtnud. Samuti ei teinud ta teist nägu meie kastis olevast laadungist ega millegist muust.

"Koju" jõudes vaatas vastu aga hoopis teistsugune maailm. Pean tunnistama, et esmamulje ISA kliinikust on super. Elame turvatud kompleksis, kus on 24h valve. Mingisugune kohalik rikasterajoon, aiaga ümbritsetud, umbes nagu eraldi saar keset küla. Maja on suur, 5 magamistuba, 5 vannituba, kogu kamp mahub ilusti ära. Õues on korralik aed ja suhteliselt suur bassein, 100m kaugusel vaikne ookean, kus vesi on sama soe kui õhk, suured vaalad on igapäevane nähtus ja rannas on lainetus, et surfata. Viimasega ei suutnud ma väga kaua oodata, mis tähendab, et esimene üritus on mul juba tehtud. Käisime olümpial USA-d esindava Rob Crane-iga pärast õhtusööki päikseloojangusurfil. Pean tunnistama, et minu oskamatuse ja 1,7m pikkuse laua (see on väike), õhtuks suhteliselt olematute lainete ja kõige muu koosmõjul mina, ega keegi teine sel ajal kui mina vees olin, ühegi laine peale ei saanud.

Jahtklubi on u. 200-300m kaugusel. Jahtklubis on ka meie nö baas. Seal tegutseb meie jaoks kokk, kes meeleldi kõikvõimalikku head ja paremat kokkab. Kuna alles täna jõudsin, siis väga midagi erilist veel söönud pole, ainuke asi, mida ma tean on, et meil kasvavad aias banaanid ja kookosed. Turul pidid olema sama head mangod kui Austraalias ja ananass, mis viib keele alla. Kavatsen kokale homme öelda, et kõike seda on minu menüüsse vaja, aitäh!

Internet on meil siin tsipa kehva, mistõttu võib-olla, et ei saa nii palju pilte kui sooviks panna, kuid annan endast igal juhul parima. Homme leian end juba ka merelt, tulin ju siia treeninglaagrisse ja kavatsen endast maksimumi välja võtta. Loodetavasti mahub selle kõrvale ka surfamist, kuid see on selgelt teisejärguline.

Üritan homme uuesti kirjutada,
Olge musid,
Karla




Friday, February 3, 2012

Bye Bye Miami

Tsau!

Minu aeg siin Miamis hakkab selleks aastaks ümber saama. Täpsemalt, istun praegu viimast õhtut diivani peal, vaatan televiisorist NBA-d, ümberringi on pakitud pagas, mis lennukisse minekut ootab. Homme lendan Mehhikosse.

Pean tunnistama, et olen väga rahul, et saan siit minema. Mitte, et mulle siin ei meeldiks. Asi pole sugugi selles. Pigem võiks tähelepanu pöörata sellele, et lähen siiski ilmselt Maailma ühte paremasse kliinikusse, väga heade sõitjatega. Saan keskenduda Mehhiko väikelinnas kaks nädalat ainult sellele, milles parim üritan olla - purjetamine. Kaasa aitab ka fakt, et juba viimased u. nädal on siin Miamis olnud kohalike standardite kohaselt suhteliselt saast ilm - päikest pole, iga päev tibutab veidi veidi vihma jne.

See aga pole mind takistanud tegemast umbes täpselt üks kõik mida. Olen sel nädalal kolmel korral merele jõudnud, mis oli ütlemata mõnus. Vahel on ka hea lihtsalt merd nautida ülisuurt tähelepanu millelegi spetsiaalsele tähelepanu pööramata, lihtsalt oma lõbuks. Samuti olen veidi füüsilist teinud, et tulevaks laagriks maksimaalselt valmis olla.

Üleeile jõudsime Mehuga ka siin kuhugi, kus me kumbki varem enda jalga tõstnud polnud - Key West. Hoolimata sinna kulunud 3,5h autosõidust oli tegemist suurepärase päevaga. Linn kujutas endast väikest, armast, veidi Pärnut meenutavat kuurorti, kus olid kenad puumajad ja rahulik väikelinna elu. Väga meeldiv vaheldus sellele kiire elutempoga suurele Miami metropolile. Mõnusad välikohvikud, veel ilusamat värvi merevesi,ülirahulikud elu nautivad inimesed, eimingit närvilisust. Mandri-USA kõige lõunapoolsem punkt kõigele lisaks. Peale selle olid tänavetel igal pool mingil põhjusel kuked!
Kukk!
Nunnu maja Key Westis

Järgmine postitus loodetavasti juba veel soojemast Mehhikost,
Karla