Sunday, February 5, 2012

Surfs up!

Como Estas? (või midagi sellist, ei tea kirjapilti)

Täna oli väga produktiivne päev. Isegi minu jaoks. Ärkasin hommikul umbes 8 paiku. Läksin alla sööma ja umbes 15min pärast öeldi, et okei, lähme surfilaudasid rentima. Mõtlesin, et olgu siis nii, hüppasin autosse ja arvasin, et oleme umbes poole tunni pärast tagasi. Oi kui valel teel ma oma mõtetega olin!

Asi lõppes nii, et olime kuni umbes 11, poole 12ni vees, surfasime ja seejärel sõitsime kohe ISA majja lõunale. See on siin põhimõtteliselt klubi ja maja juures, kõik ühes koos. See aga ei tähenda, et ma seda vahet väga palju oleksin jala käinud. Põhja-Ameerika inimestele kombekohaselt jala ei käida. Mainin igaks juhuks ära, et vett juuakse küll ja päris palju, seega see Eesti kõvade meeste slogan, et jala ei käi ja vett ei joo siin peale siiski ei lähe. Igal juhul, sõin lõunat ja tulin võtsin kodust purjetamisasjad. Kõik käis nii siva ja juba olimegi vee peal. Paat on muidu täitsa tip-top, kuskil midagi ei logise ega ragise, esialgne mulje oli väga hea ja kõik tundus toimivat.

Merel olek oli samuti supermõnus. Ärge saage minust valesti aru, ma väga naudin surfamist, kuid kaldal tundub rõhk olevat selgelt viimase poole kaldu. Mina tulin siia selgelt siiski purjetama ja merel tundsin esimest korda, et kõik olid keskendunud ja eesmärgile pühendunud. Selline tööõhkkond mulle meeldis. Samuti ei olnud mul midagi järjest tugevneva merebriisi vastu. Ma ei tea, kas asi oli selles, et tegu oli esimese päevaga ja kõik alles kallutasid oma jalgu töövalmisse keskkonda, kuid mulle jäi mulje nagu ma oleksin sattunud mingisse pressijate paradiisi. Mittepurjetajatele selgituseks, siis pressimine on termin, kus sportlane üritab kiiresti sõitmise asemel hästi tihedalt tuulde sõita, st. Nii otse vastu tuult sõita kui veel saab. Tegelikult isegi rohkem kui võimaldab.

Sellest tulenevalt tundsin end kuskil 8m/s puhuvas merebriisis ja suurtes lainetes üsna hästi ja kiirelt. Tegime erinevaid USA koondise treeneri juhendamisel erinevaid drille, mis mul üldplaanis kõik hästi välja tulid. Üritasin end panna veidi ebameeldivatesse olukordadesse ja nendest välja rabeleda. Mõned korrad tuli välja, paar korda ebaõnnestus ka.

Umbes 2,5h möödudes vaikis tuul aga umbes minutiga nulli. Loomulikult öeldi, et seda pole kunagi juhtunud või vähemalt, et see pole väga tavaline. Pean tunnistama, et mul polnud veidi lühema trenni vastu suures plaanis midagi, siiski esimene päev. Edasi läksime ISA majja tagasi, et uuesti süüa. Sealt veeti meid otsejoones uuesti surfama. See sobis mulle suurepäraselt, kuid olin veidi üllatunud siinsest elutempost. Tavaliselt olen mina see, kes teha tahab ja näha tahab, täna veeti mind ringi nagu ma ei tea mida. Mõnus!

Surf oli hea. Ainuke asi on see, et esimest korda elus sõidan siin nö "pärislauaga", ehk mitte vahtplastlauaga. St, et laua peal on korralik kiht määret, umbes nagu pidamine, et surfates parem tasakaalu hoida oleks. Selle liimise pinna peal end palja ülakehaga hõõrudes on ainult üks mure - Pärast on kõht punane, kraabitud ja nibud tahavad otsast ära kukkuda. Pole viga, see pidavat alguse asi olema ja Charlie, kes tõesti hästi surfab, umbes nagu telekas, temal polnud häda miskit. Mina aga sain täna oma elu parimad liud, suurimate lainete peal, mida vallutanud olin.

Pimeduse saabudes pakkisime asjad kokku ja tulime korraks koju, et pesta ja kohalikku baari superbowli teist poolaega vaatama minna. Päris mõnus oli, NY Giants võitis suhteliselt huvitava ja tasavägise mängu. Nüüd olen kodus voodis, aeg on magama minna, et homme varakult ärgata ja surfama minna. Tahakski selle arvuti oma punetava kõhu pealt ära saada ja talle mõneks tunniks puhkust anda.

Carl (nii mind siin mandril kutsutakse)

1 comment:

Liisa said...

Tundub tõesti väga lahe olevat. Seda lugedes hakkas isegi siin soojem! Carla on vist sealpool naise nimi, nii et võid Carliga täitsa rahul olla:)