Täna oli järjekordne päev paradiisis. Tegelikkuses oli paradiisist paar asja puudu. Esiteks, tuul puhus põhjast, mis tähendas, et ilm oli kõvasti külmem, sel korral pidi suisa Titanium Topi selga ajama, fuhh! Teiseks, oleks oma inimsed ka siin, siis oleks asi nii paradiis kui veel saab.
Tuult seevastu aga jätkus. Puhus kusagil 12m/s kanti pagidega. Lained olid veel suuremad kui eile, mis tähendas mõnusat liugu. Mis oli eriliselt huvitav, siis meretuulele ebatavapäraselt keerutas tuul ääretult palju. Esimeses sõidus sain küll vasakult hea stardi, kuid parempööre saatis mind grupi taha otsa. Õnneks nägin edaspidi rada paremini kui ülejäänud, kiirust jagus samuti, mis tähendas, et finišeerisin 4ndana. Pole viga, võtan vastu hea meelega.
Teises sõidus sain vasakult suurepärase stardi. Sel korral tuul parempoolset lüket ei teinud. Pautisin ja purjetasin ülejäänud pundil eest läbi märgi suunas. Kõik toimis kuni magasin ühe pöörde maha, millega Kanadalane mööda sai. Edasi olin terve sõidu teisel positsioonil, millel ka finišisse jõudsin.
Nüüd aga pealkirja juurde. Teises sõidus tundis žürii minu vastu erakordselt suurt huvi. Minuga sõideti mõlemad taganttuuled täies ulatuses kaasa. Teisel allatuule otsal olin nii kindlalt teine, esimene tõenäoliselt kättesaamatu, tagumised umbes pool märkide vahet taga, et otsustasin žürii proovile panna. Võtsin umbes kolmekümneks sekundiks bakstaaki, et näha, kas nad mulle endiselt järgnevad. Uskuge või mitte, jah! Tulid järgi! Ei osanud muud teha kui olukorra üle naerda ja mõtteis tsiteerida filmi "You don't mess with the Zohan": "What are you looking at? You like me? hah? You like me? I have a girlfriend, leave me alone!"
Ees on veel üks päev purjetamist, mille järel on aeg lõpuks asjad kokku pakkida ja kodu poole tulema hakata. Imelik küll, aga väga suurt tungi nagu pole. Seal on ju külm!
Homseni,
Carlos
1 comment:
:) ma ka siin mõtlen, et kui ilm pisut soojem oleks ja oma inimesed siin oleks, siis oleks ju täitsa paradiis!
Post a Comment