Thursday, October 27, 2016

Mis on Eesti asi?

Hellõu!

Sellise tsükli järel on mõtteainet arusaadavalt päris palju. Küsimuse peale, mida mitmeid kordi juba saanud olen, et "noh, kas paned sama soojaga, täie rauaga edasi?" peale ei osanud alul miskit kosta, kuid tänaseks ilmselt juba oskaks. Aga - selleks, et rääkida kuidas edasi tuleb kõigepealt teha eelmisest tsüklist "facts found".

Esimene fakt on see, et eelmise tsükli alguses tundsin selgelt, et mul on tehnilisi nüansse, teadmisi, mida edukas olemiseks vaja läheb, selgelt puudu. Seetõttu laamendasin mööda ilma ringi, et neid leida ja õppida. Vahe praeguse ja nelja aasta taguse ajaga on ilmne - tunnen esmakordselt (või noh, seda ma SEL aastal olen ennegi juba rääkinud), et mul on kõik pliiatsid, vildikad, pastakad ja muu pinali sisu lõpuks olemas. Nüüd tuleb neid hakata korrastama, organiseerima nii, et õigel hetkel kiiresti teada, kus midagi asub. Esimene punkt "sama sooja, täie raua vastu".

Teine fakt peitub meie väikses Eestis. Ükskõik, mis pidi me sellele probleemile ka otsa ei vaata, siis maarjamaad vahemere ega Kariibi äärde me ei mõtle. Sellest tulenevalt oleme mina, koos kõigi ülejäänud Eesti purjetajatega selgelt ebasoodsas seisus - vahet pole kui vinged mehed/naised me ka pole ja kui kaua me endale ei korruta, et "pole olemas sxxxa ilma, on sxxad riided", siis üks hetk tuleb piir ette - kindad, otsad, muud detailid, ja lõpuks ka meri ise lähevad jäässe! Ainus päästerõngas selles olukorras on emigreeruda. Teoreetiliselt seda ma ka eelmine tsükkel tegin. Üks laager teise otsa, vahele võistlused. Suurepärane - lõpuks oleme jõudnud samale nivoole suurte koondistega, kes aastaringselt, igapäevaselt merel treenivad. Ainuke vahe on selles, et nemad on kodus. Trenni lõppedes lähevad nad koju, lülitavad oma aju muule režiimile, teevad seda, teist ja kolmandat. Mina aga olen forsseeritud keskkonnas - siiski laager ju, kus aju aina ketrab ja ketrab ning kedagi omadest ümber ringi rahustamas pole. Tunnistan ausalt - üks hetk saab jaks otsa!

Viimases mõttes on suur osa sellel, et väikse riigi sportlasena on suhteliselt tõsine probleem leida usaldusväärseid, tasemel treeningpartnereid. Olukorras, kus paigas on kindel punt ning kindel asukoht, kus treenitakse, polekski asi ehk nii hull - elaksidki seal, kujuneksid välja sõbrad ja ehk kutsuksid seda kohta ka koduks. Aga reaalsus on see, et mööda ilma partnereid taga ajades elad lõputult seljakotis, sobigu see või mitte. Siit jõuame kolmanda faktini - pole vahet kui suureks suuta ajada eelarve, mingites asjades jään ma alati sabas sörkijaks. See on lihtsalt paratamatu, sest kui osadel purjetamiskoondistel on eelarve sama, mis Eesti vabariigis kogu olümpiakomiteel, siis on mastaabid vähe teised. Samuti on mastaabid vähe teised saadaval oleva inimressursi osas. Enamikes suurtes tiimides valitseb "go hard or go home" moto, kus ellu jäävad need, kes on räige töövõimega suutes selle juures jääda positiivseks, mõtlevaks, mänguliseks. Ühe nimetatud faktori puudumisel heidetakse sind kõrvale ja valitakse uus. Meil seda varianti pole - kedagi pole valida. On endiselt see sama savi, mida vastavalt vajadusele saab ümber vormida.

Seetõttu olen jõudnud järeldusele, et jäljendada teisi pole praegusel juhul enam otstarbekas. Kui eelmine tsükkel oli selleks uute oskuste õppimise tõttu reaalne vajadus, siis nüüd enam mitte. See, kes esimesena purki sxxxus oli kunstnik, kõik järgnevad aga haiged inimesed. Olgu see otseselt, kus perearst käskis neil "selle" proovi haiglasse viia, või kaudselt. Võibolla see olukord, kus ma praegu olen, ongi see, mida treener Rein mulle lapsepõlvest saadik selgitanud on - eestlasel läheb tipuni kauem. Võibolla seda ta mõtleski, et kõik need eelnevad sammud olid ehk vajalikud, et õppida selgeks maalitehnika ja nüüd on ehk käes see aeg, kus saame maalima hakata? Tahaks nii loota... Aga, maalima ei hakka ma mitte värviraamatut, kus on jooned ette antud, vaid puhast lõuendit, kuhu saab maalida Eesti asja. Mis asi see Eesti asi on? Usun, et see on oma limiteerituse aksepteerimine ja oma tugevuste rõhutamine. Võibolla me ei peakski poelettidelt otsima ideaalset prantsuse baguette-i või croissanti. Võibolla aksepteerime, et see on prantslaste nišš. Aga sel juhul ärme otsi ka prantsusmaalt head musta leiba (nagu ma igas maailma otsas teind olen), sest see on meie teema!

Selliste mõtete tulemina olen jõudnud olukorda, kus tunnen, et ma ei hakka ei täna, ega homme, ega ka kahe kuu pärast forsseeritult valmistuma Tokyo olümpiaks. Kiiremad juba jõudsid mõelda "oh no, mis see nüüd tähendab?" eks? Ärge kartke, ei saa te minust nii kergesti lahti. Mida ma selle all mõtlen on see, et ma ei kavatse minna regatile X, sest seal saan harjutada Tokyo jaoks seda ning regatile Y, sest seal saan harjutada toda. Lähen igale regatile selleks, et seal regatil võistelda ja kogeda seda võistlusmomenti, mis mind lapsena kogu selle asja juures köitis. Mäletate - ütlesin, et õppisin asja uuesti armastama. Noh, I plan to keep it that way! Kogu selle protsessi juures soovin kaasata rohkem noori, et kunagi kui mul juuksed juba hallid on ja ma tõesti enam olümpiapurjetamisega ei jaksa kaasa minna oleks kedagi, kelle silmis näeksin sellist indu ja sellist soovi nagu noores endas.

Kuna plaanidest juba juttu on, siis järgnev on minu 2017 hooaja maksimaalne võistluskalender. Maksimaalne tähendab, et palju sõltub eelarve täitmisest.

Olge viisakad,
Karla 

1 comment:

Anne-Mari said...

Endiselt, kift analüüs! Edasi, mate!