Sunday, November 24, 2019

Resurrection

Treeninglaagris Tenerifel. Aitäh Quiquele kutse eest! :)

Tunnen juba kuid, et oleks teile justkui midagi võlgu. Coverage Facebook´i lehel pärast Eel-OMi lõppes justkui poolajal tehnilise rikke tõttu ilma, et keegi oleks kirjutanud üleval jooksval ribal “Vabandame, show katkes tehnilise rikke tagajärjel”. Tegelikkuses aga tehnilist riket polnud. Küll aga oli eetriaeg nii täis poogitud, et ühtki saadet ei jõudnud otsast lõpuni korralikult ära näidata ja minu hooaja tipphetkeks olema pidanud teine Jaapani turnee sai kuulsusetu lõpu Eel-OMi kuumarabandusega, mille võib liigitada puuduliku ettevalmistuse ning miljööalaste teadmiste alla. Sellele järgnes veel üks hing paelaga kaelas MK seal samas OM-i vetel ja hooaeg oligi justkui sõrmenipsust läbi.

Nautisin viimased kaks aastat elus mõnusat tasakaalu, kus sport, pere ja töö käisid sama rada ühtlases taktis ja kõik oli kenasti kontrolli all. Ajapikku aga vastutus tööl aina kasvas, laps kodus samuti. Treeningtunnid ei kannatanud, sain trennid tehtud, kuid kannatas füüsiline mina. Elutempo, mis tundus algusest forsseeritud oli võtnud hoomamatud mõõtmed, kus 6h und tundus hea saavutusena. Tõtt-öeda julgen kõigile, kes tahavad proovida ja on eos optimistlikud nagu mina öelda, et kõik alla 6h unega saavutatu ei ole jätkusuutlik, ükskõik, mida Elon Muskid ja muud tänapäevased keepideta kapitalistlikud supermänid ka ei ütleks. Olen sel teemal suhelnud ka arstidega ja nad kipuvad minuga nõustuma. Kui lisada valemisse suur füüsiline koormus, siis räägime pigem 8h piirist. Neid numbreid polnud mul aga kuskilt võtta, sest päevas on tunde jätkuvalt vaid 24. Nii juhtuski, et võlgu polnud ma vaid teile blogi postitusi, vaid iseendale und, lapsele ja naisele aega, tähelepanu, sõnu, naeratusi, armastust. Olin nagu täisautomaatne masin, mis pöörles ca 18h ööpäevas ilma, et keegi jõuaks seda hooldada. Masina kokkujooksmine polnud mitte kas küsimus vaid millal küsimus.

See, kas mootor jõudis kokku joosta ja seda Jaapanis kogesingi või jõudsin enne juhtme seinast välja tõmmata pole mulle tänaseni lõpuni selge. Fakt on aga see, et tundsin lisaks füüsilisele poolele mõtlemisvõime aeglustumist, mõtete küllastust ilma, et jõuaks ühtki neist kategoriseerida, läbi mõtlemisest rääkimata. Ka mulle, lisaks mitmetele kaua replay peal olnud suudele, oli lõpuks selge, et päris nii ei saa. Tuletan enne jätkamist kõigile mind tundvatele meelde, et üldiselt ei võta ma ette tegevusi, mis mind ei köida või mis mulle ei meeldi. Samuti ei tee ma midagi half-assed, teate, et kaldun ekstreemsustesse ja rahulikku tiksu minust oodata ei tasu. Siit ka probleemi tuum: Olen endiselt seda meelt, et suure musta töö ära teinud mitmeid mitmeid aastaid tippsporti teinud kodaniku jaoks pole psühholoogiliselt midagi paremat kui a job on the side, kuid see peaks ehk olema rohkem oma rütmi valida võimaldav, mitte selline, kus suur hulk inimesi otseselt või kaudselt sinust sõltub. Maksimalistina ei suuda ma vaadata võistlustulemusi arvamata, et ma pidanuks olema listis esimene ega ettevõtlusgalat, kus oli nomineeritud ka minu pinginaaber, kelle üle olen uhkem kui laiali sulgedega paabulind ilma salaja mõtlemata, et mida mina kurat rabelen kui mind seal pole. Lisaks kodu - Võibolla olen ainuke, aga kui lapselt küsida, et kas unejuttu peaks lugema emme või issi, siis mingil põhjusel kõlab vastus “Emme” mu kõrvadele nagu oleks poksimatši kohtunike split decision´iga kaotanud. Kõiges korraga maailma parim ei saa (vist?) olla ja see on pill, mida mul on olnud raske alla neelata. Kuidas sa teed endale selgeks, et keegi on sinust milleski parem ja nii ongi? See pole minu loomuses või vähemalt ma seda ei oska!

Aga okei, jätkame – aega võttis, aga jõudis kohale, et selleks, et Juulis iseendale järjekordset pettumust ei valmistaks ei tule ilmtingimata rohkem treenida, aga tuleb targemalt treenida, seda rohkem mõtestada ja rohkem magada! Sellest tingituna läbisin hooaja lõppedes mõne kuuse nö üleminekuaja, kus katsusin kontorielus asju koomale tõmmata, et novembrist täisprofina taas sportida. Tänaseks saan öelda, et see on mul enamvähem õnnestumas. Tempolangust lähiaeg vast ette ei näe, kuid tunneli lõpus paistab valgus, mis võib olla ka rong. Seda kirjutades lendan kodu poole oma üle pika aja esimesest treeninglaagrist, mis ei sisaldanud endas ühtki “kohustuslikku” võistlust vaid tõesti, lihtsalt ja kompromissitult, palju trenni. Kodus saan veeta tubli kaks ööd, et seejärel veel neli päeva lähiriike väisata ja pooleli olevaid tööprojekte lõpetada. Loodan siiralt, et pärast seda jõuab kätte aeg, kus viimase asjana enne merele minekut ja esimese asjana merelt tulles ei vaata ma üle telefoni voicemail´i ja emaile vaid hoopis trennides tehtud video.

Elu on lõputu kaalukausi balansseerimise kunst. Eelmine, kahe aasta tagusesse aega jääv blogi postitus kiitis takka, kuidas tol hetkel kõik koos ideaalselt toimis, kuid nüüd oli õige hetk see kaalukauss taas täiega purjetamisse suunata. Selleks, et mängida, nagu tol sõnastasin, tuleb nüüd uuesti vähe rohkem eeltööd teha. “Tagasitulek” on olnud päris raske. Näen, et teha on üksjagu suur hulk tööd ja veidi imestan kuidas ma viimased kolm hooaega maailma mastaabis nii häid tulemusi olen suutnud hoida. Näib, et Brains over muscle on päris võimas fenomen. Esimesed kolm “päris” trenninädalat 2020 tsüklis on olnud silmi avardav ja arengukõver ropult järsk. Tunnen endas sellist purakat (sest nagu teame, siis ilma selleta pole võimalik tulemusi saavutada 😉), et ei mäletagi. Edasine toob minu jaoks hulganisti meretunde erinevais maailma paikades, kuid sellega hoian teid loodetavasti juba taas rohkem kursis.

Igaks juhuks mainin, et siinses postituses ega üldse selles blogis ei pretendeeri ma tõele, veel vähem absoluutsele tõele. Räägin kogetust läbi enda emotsionaalse prisma. Tänan väga neid, kes mulle Eesti maailma purjetamises omal kohal hoidmisel abiks ja toeks on. Üksi ei teeks selle mitme peaga lohega küll miskit!

Karla

No comments: