Friday, February 4, 2011

My Ami!


Hei!

Oleme nüüd treenind, treenind ja veel kord treenind. See on ka vast põhjusi, miks ma kirjutanud teile midagigi pole. Teiseks põhjuseks võiks lugeda selle, et alati kui ma kirjutama peaksin, olen päevast nii väsinud, et pole enam mitte mingit motivatsiooni seda kõike kirja panna ega ka seda uuesti läbi elada. Seega proovin täna keset päeva siia väikse jutukese ikka meisterdada.

Läbi ma seda uuesti siiski elan, ainukese vahega, et öö on vahel. Päevad on nimelt treeninglaagrile omaselt saanud väga sarnase väljanägemise. Ega see tegelikult pole üldse paha asi, erinevalt sellest, kuidas see siit tekstist loetuna võib tunduda. Kõik toimib kui kellavärk ning tippspordis on see vägagi suure kaaluga. Aastatega on tekkinud üleüldine vilumus ning ka kogemus selle miljöö ja linna koha pealt, seega kaldal ootab mind alati väga kodune tunne ning olgugi, et oleme siin juba viibinud ei tea kui palju aega, pole erinevalt 15-aastasest Karlast praegusel Karlal koduigatsuse haisu ka mitte!

Trennid ise kulgevad suheliselt hästi. Tunnen, et mu "game", ehk siis see, mida mina lauale panen on eelmise aasta teinud päris korraliku hüppe. Olen üleüldiselt muutunud paremaks, detailidesse laskuma hetkel ei hakka.

Muu elu koha pealt muutub elu meil siin järjest hõredamaks. Ammu oli see kui kodumaa suunas seadsid enda teekonna Ene ja Ants, siis täna hommikul pidi selle reisi ette võtma ka siia puhkust veetma tulnud isa Toomas. Ega kaugel pole seegi aeg, kus Stina peab koju tagasi sõitma, jättes mind siia üksi. Siis pean ise süüa hakkama tegema! Noooo!!!! Mitte, et ma nüüd nii laisk oleks, kuid söögil ja söögil on vahe, ütleme lihtsalt nii ning jätame selle teema sinna paika. Kui juba Miami teemaline postitus on, siis julgen veel väita, et hakkab seegi linn minu silmis jõudma nii kaugele, et tegemist on vaikselt juba tavalise eluga. Kõik kohad on vaadatud, vaatamisväärsused nähtud, elame nagu igal pool mujal ja veidi karm võib-olla on seda öelda, kuid ega eriti ei panegi enam tähele, et oled Miamis, mitte Tallinnas. Olgu, see oli vast liiga karm, sest ilmaga on meil siin siiski vähe teised lood kui kodus. Viimased päevad on kulgenud mõnusa 25+ kraadi juures, millele lisandub kuum päike. Seega, kallutuspüksi randid ja kõik muud randid, siit ma tulen!

Ärge külmetage!
Karla

No comments: