Friday, January 23, 2009

I´m Livin It, And I´m Lovin It!

Ciao!

Täna oli mõnus päev. On, tegelikult. There, I said it!

Hommik algas jällegi päiksega, kuid tavapärasest soojema ilmaga. Ärkasin, märkasin ning läksin klubisse paati üles panema. See tehtud, tulin koju tagasi teisi riideid võtma, sest pealtnäha polnud kallutuspükstega mitte kui midagi teha. Seejärel tagasi klubisse purjetajate "lemmiktegevuse" juurde - tuule ootamine. See möödus tegelikult suhteliselt mõnusalt. Kuna see oli mu aasta esimene passimine, siis tundsin isegi sellest rõõmu, kuigi tõesti, veidi naljakas on, et enne kui üldse veele saan, pean juba tuult ootama. Igatahes läks see lõbusalt: rääkisin Harlesega, kes ikkagi sõidab, mis sest, et teda üles antud pole. Kuid küllap kuidagi siis saab. Väga tore igatahes. Mida rohkem eestlasi, seda uhkem. Enamus ootamise ajast veetsin aga soomlasest 470 sõitja, Joonasega, rääkides pehmelt öeldes maast ja ilmast - juttu jätkus kauemaks.

Lõpuks, tegelt mitte nii väga lõpuks, u. 1h ootasin vaid, tuli tuul. Algul oli ta vaikne, kuid mitte väga hull. Ehtne "wind building up". Seejärel tuul aina tugevnes, lõpus sain kallutadagi, kuid ega ta päris stabiilselt keskmiseks ei jõudnudki. Väga breezy oli. Lühidalt öeldes võiks ilma kokku võtta sõnadega "Super purjetamise ilm". Sile vesi, päike, keskne tuul, mis natukene mängib, et igav ei hakkaks. Just the way I like it!

Sellega asi siiski ei piirdunud. Jõudes linnale aina lähemale, (linn on üle lahe teise poolsaare peal), kohtasin kahte kutti. Panin neile mõttes nimeks Ed ja Bob, kes teab, mis põhjusel siis... Igatahes, need kaks kutti olid tegelikult suisa delfiinid. Mitte sellised suured nagu nad Brasiilias olid, et neid kartma peaks, vaid pesuehtsad nunnud, sellised nagu filmides. Neil oli vist parasjagu järgmise jõulupeo kava harjutamine pooleli, sest muud nad ei teinud kui hüppasid konstantselt täpselt samal ajal täies pikkuses veest välja, korduvalt. Nagu filmis! See oli väga mõnus! Homme, kui pole just tugev tuul, võtan fotoka mingisuguse kilekoti või millegiga merele kaasa ning üritan Ed-i ja Bob-i uuesti kohata.

Mis veel? Vesi on siin väga madal, kohe väga. Loodetavasti elame üle. Laine eriti ei moodustu, kui siis sildade koha peal, kus saari ees pole. Ja kui selle lõigu pealkirja vaadata, siis peaks vist mainima, et mu kallil emal, kes minuga siin seda rasket reisikoormat jagab, on sünnipäev, seega, palju õnne võib talle nüüd teie maal seal juba tagant järgi soovida!

Sellega minu päev siiski veel ei lõppend, sest vee peal olin vaid 2h, kuigi oleks tahtnud kauemaks jääda, kuid plaan on plaan. Edasi tegelesin sellega, mida USA-s ikka tegema peab. Käisin Shopping Mall-is. Uskuge või mitte, aga midagi ma ei ostnud. Kuid see ei ole üldse teema, sest hoopis märkimisväärsem on see, et see Mall oli maailma suurim - 280 poodi.

Nüüd olen ma kodus. Permanentselt vist! Sellel on vaid üks põhjus - leidsin, et meie televiisor näitab iga õhtu live-is KÕIKI nba mänge. Hetkel on käsil Knicks-Grizzlies, mille minu lemmiktiim, knicks paistab võitma. Jeei! Eks näis, mis televiisor mulle veel ette sööstab.

Homseni!
Lumist laupäeva teile!
Karla

3 comments:

mmmerit said...

Ed ja Bob on ju kurikuulsad Kirke hamstrid :D

Liisa said...

Heh..tervita siis oma uusi pesuehtsaid sõpru minu poolt ka:)
Ja ma olen väga uhke, et Sa Shopping Mallist midagi ei ostnud!

Anne-Mari said...

ja mina olen sigakade, et sina purjetada saad. ja veel ED ja BOB!