Rio

Inglise sõbra käest laenatud paadiga uhamas (Foto Credit: Fred Hoffmann)

Hei!

Minu aeg Rios hakkab selleks korraks otsakorrale jõudma. Olgugi, et Brasiilia MV-l, millest sel nädalal osa olen võtnud, seisab homme veel ees viimane võistluspäev, siis mina otsustasin starti mitte minna. Põhjus peitub juba pühapäeval algavas Miami MK-s, milleks puhanud olemine tundub prioriteedina olulisem kui veel ühe päeva jalgu ribadeks kallutada. Homme hilisõhtul istun siit lennukile, mis mu laupäeva hommiku kella 4ks Miamisse peaks lennutama. Seda teha kangete ja pakkus jalgadega 10h kägaras istudes ei tundu kõige mõistlikum MK eelne ettevalmistus. AGA, ma ei püüa end teile selgitada, lihtsalt infoks.

Nagu jutust justkui juba välja võis lugeda, siis on siin puhunud tuul. Seda nagu kellavärk, sama nagu 1000km jagu põhjapool olevas Fortalezas 10 aastat tagasi kui viimati Brasiilias purjetada sain. Selline see kohalik suvi on. Tuul, päike ja kuumus. Kui purjetamisest lähemalt rääkida, siis kui keegi on kuulnud Rio kohta OM-i eel mingeid kurjakuulutavaid kõlakaid, et siin on ehk keeruline ja mida kõike, siis võin omalt poolt kinnitada ja lisada, et suure tõenäosusega on asi vähe keerulisem kui te kuulnud olete! Selle "kellavärk" tuulega, mis siin suvetingimustes valitseb on tegu vast kõige raskemate oludega, millega mina olen silmitsi seisnud, seega, ma ei kujuta ette, mis saab talvel (meie suvel), siis kui OM kavas. Aga selleks ma siin ju olengi, et õppida, mõista ja endale arusaam luua, vähemalt mingigi. Ahjaa, ja vesi on siin ka tõesti must, sest seda te ju tahtsite kuulda, sest muust meedia ei räägigi. Kilekotte ja muud pahna leiab sverdi tagant x astmes n korda ja vesi paistab läbi umbes sama hästi kui Pirita jões.

Kui nüüd veidi võistlusest rääkida, siis minu jaoks algas ta üpris kehvasti. Esimesel päeval suutsin koguda 14nda koha ja musta lipu. Teisel ja kolmandal päeval hakkasin peale vaadates juba mõistma, et mis siin siis ikkagi toimub ja kuidas purjetama peaks, saagiks 10, 5, 6 ja 2 kohad. Täna, kus ilmataat keeras vinti väheke peale, lisades patta veel pilved ja vihma, pöörates tuule paarkümmend kraadi teise suunda ja minu arusaam asjast oli murtud nagu noore vinnilise poisi süda kui klassi kauneim tütarlaps temast välja ei tahtnud teha. Tasuks 8 ja 12 kohad, mis asetavad mind kokku 8ndale kohale. Sellega minu jaoks siis see regatt ka lõppeb, olgu, tegelikult teen homme kahe sõitmata sõidu näol läbi ilmselt suure languse, aga see selleks.

Üldisemas plaanis on siin ju iseenesest esmapilgul jube tore. Ilm on kuum, maastik (pidin kasutama google translate-i, et saada sotti kuidas võiks Eesti keeles täpselt kõlada scenery) imekaunis ja tuul ka puhub. Lähemalt uurides muutub aga asi päris kiiresti nutuseks, sest tundub, et see turvalisuse probleem on ikka päris tõsine. Statistika tavaliselt väga ei valeta ja kui kohalikelt uurides ei saanud ma küsimusele, et "kas siin tõesti on siis nii ohtlik" kordagi vastuseks "eiei, tegelt on kõik hästi", vaid pigem, et "väga hästi ei ole jah, minu juhtus ükskord seal nii ja teine kord seal naa", siis väga ei kipu pimedas kuskile rändama. Valge aeg kulub seevastu trennile. Olgu, võtsin puhkepäeval end kokku, käisin ära kohustusliku tiiru Sugarloafi otsa, Ipanema randa ja sõitsin taksoga mööda ka Copacabanast. Okei, see Jeesuse kuju jäi järgmiseks korraks, aga mis ma siin üldse veel tegema peaks veel? Midagi tarka ma välja ei suutnud mõelda ja kui siia veel lisada fakt, et iga samm on isegi Brasiilia reaali suhtelises madalseisus uskumatult kallis, siis väga ei jaksagi kuskile minna, midagi teha. Istud justkui kodus luku taga ja ootad, et keegi tuleks ja ketist lahti päästaks.

Seetõttu pole mul sel korral siit edasi, Miamisse MK-le minnes üldse kurb meel lahkuda. Tean, et kui kõik läheb nii nagu minema peab, siis tulen siia uuesti ja uuesti, et koguda selle müsteeriumi tarbeks, mis siin merel kammitseb, üha uut ja uut infot.

Miamini,
Karla

Täitsa kena värk