Küpros

Hei!

Nüüd, kus Küprose 15-päevane laager on valguskiirusel mööda kihutanud ja lõpule saanud, arvan, et on õige aeg ka siia väike sissekanne teha.

Alustan kohe asjast: Kui keegi peaks soovima tugeva tuulega paremaks saada, siis pole ilmselt küll väga palju paremaid kohti veebruarikuisteks treeninguteks kui Küpros, sest see laager oli vist minu karjääri esimene, kus kõik 15 päeva puhus korralik meretuul, suure lainega nii, et jalad sai igapäevaselt ribadeks kallutatud. Kui ta seda juba Riost ei olnud, siis nüüd võiks küll julgeda loota, et minu kallutusvorm on hooajaks valmis ja selle peale väga palju energiat ja ressurssi enam raiskama ei pea. Kui nüüd päris päris aus olla, siis ma pigem lootsin, et äkki tuleb mõni vaiksema tuule päev ka sisse, sest selliseid treeninguid on praegusel talvisel perioodil pigem vajaka jäänud ja usun, et vaiksema poolne ots sellest tuuleampluaast on see, kus endas suuremat arengupotentsiaali näen. Vaatamata sellele oli siinne laager uskumatult produktiivne, kus sain jällegi endale uusi nippe juurde. Loodan, et nende uute nippide paljusus ja nendega toimetulek minus järgmistel olulistel regattidel enam ei kimbuta ja olen pärast mõne kuulist õpiperioodi tagasi sõiduvees!

Väikse mägiküla ilus majake kitsal tänaval

Lisaks meretrennidele, mis olid 8-pealise maailmaklassi seltskonnaga olin esmakordselt pärast suvist MM-i ettevalmistust tagasi maanteratta seljas, ja seda rutiinselt. Esiteks ma igatsesin seda ja teiseks tundub, et ka mu keha, sest tunnen end nüüd igal juhul paremas konditsioonis kui laagrisse tulles ning vahetult enne väntasin just tuliuued isiklikud tippmargid füüsilistes testides, seega tunne on hea, nii füüsiliselt kui vaimselt. Viimane on nii kõrgel tasemel loomulikult kõige olulisem, sest öeldakse ju, et psühholoogia on tippspordis 99%. Pean tunnistama, et kui talvisel perioodil oli mul vahepeal justkui raskemaid hetki pikkades laagrites kodustest eemal, siis nüüd, kus kevad on tärkamas ja linnud laulavad, näeb mind üha rohkem ja rohkem naeratamas, taas nautimas 100% seda, mida teen ning SELLE üle on mul palju parem meel kui ükskõik kui produktiivse laagri üle tehnilistes aspektides.

Pärast tänaseid hommikusi viimaseid treeninguid avanes mul võimalus ka lõpuks veidi saarega tutvuda. Pean tunnistama, et tegu on minu jaoks väga sarnase kohaga nagu Mallorca, kus põhilised turistiparadiisid (kus mina tavaliselt peatun, sest jahtklubid on teadagi mere ääres, kus meeldib ka turistidele) on suhteliselt räpased ja kulunud. Minnes aga paarkümmend kilomeetrit sisemaale ootab ees tõeline idüll, kus lummavad mäed ulatuvad kõrgustesse ja ilu jagub rohkem kui suudad ära hoomata. Selle kõige juures jätkus veel aega sõita väiksesse külakesse, kus toimub rahvusvaheline rattavõistlus, kus ka meie oma MTB kõige vingem mees Martin Loo ässalt paneb! Jõudsin finiši ära oodata, paar eesti keelset sõna karjuda ja Martinile edu soovida ja käppa anda. Loodame, et homne viimane etapp on tal võimas ja lõpptulemus tuleb veelgi parem kui täna hoitav 17. koht! Eestlased, hoiame kokku!

Sellel teemal jätkates, kes seda juba netis ei teinud, siis homme MINGE VALIMA!
Karla