See on see kaua oodatud hooaja kokkuvõte. Nüüd, kus ta ka reaalselt läbi on, siis tundub paslik see lõpuks ka siia kirja panna. Juhtuma saab ta aga kolmes osas, millest esimene on see, kuidas asjad minu silmis enne hooaega minema pidid ja teine kuidas asjad tegelikult läksid. Nagu elus tihti, siis plaan ja tegelikkus ei läinud üksteisega väga paljudes aspektides just ülearu palju kokku. Kolmandas osas üritan asjades selguse luua ja tutvustada, kuidas nüüd siit edasi.
Horvaatia treeninggrupiga ühinedes oli eesmärk suhteliselt selge: nad on tehniliselt väga tugevad, õpin nende pealt need nipid ära, teen endale selgeks ja ohhoo, kus siis tuleb kvaliteeditõus ja head tulemused. See, et õppimine nõuab palju harjutamist, oli iseenesest mõistetav ning sellest tulenevalt lugematud laagrid kõlasid asjade loomuliku käiguna ja normaalsena.
Ajaks, mil hooaeg kiirematel tuuridel pihta algas - kevadeks, pidin olema kui valmis produkt, mida äpimiljonäriks ihkav noor itimees investoritele maha läheb müüma. See, et aprillist augustini leidis aset 8 nädalast ja 2 kolmepäevast võistlust ei tundund mulle ohtlik, sest purjetamine on ju sigalahe, võistlemine aga veel rohkem. Kõigele lisaks, selleks ajaks pidin olema valmis produkt ja näitama ainuüksi tulemusi esikümnes, mis annavad üha enam ja enam energiat ning panevad uut regatti järjest rohkem ootama.
Sügisperioodil, hooaja lõppfaasis ootasid ees veel kaks regatti, üks MK etapp ja MK Grand Final, mis pidid olema uhke hooaja veel uhkemaks lõppvaatluseks ning sissejuhatuseks uude ja vaata, et kõige tähtsamasse aastasse.
Selline oli plaan. Kuidas asi tegelikult välja nägi, sellest järgmises, lähipäevil ilmuvas postituses.
Karla
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment