Sharks!

Nagu ajakirjanduses ikka öeldakse, siis "pilt on illustreeriv" (kuigi väga teemakohane!)

Heippa!

Normaalne olnuks kui ma homme teile asja kokku võtaksin. Siis oleks mu treeninglaagri aktiivne pool lõppenud ning saaksin oma muljeid juba mineviku vormis jagada. Aga...

Selleks, et veidi asja huvitavamaks teha, peab ikkagi täna selle blogi ära tegema. Nimelt, eelmine nädal söödi meie klubi kõrval rannas üks surfar ära. Kui pealkirja lugenud, siis ilmselt juba saate aru, kelle poolt. Haid! Nädal enne seda juhtus sama teisel pool klubi oleva rannaga. Kõige selle peale öeldi, et haid on meil siin ikka olnud ja ega selles miskit ebatavalist pole.

Täna aga muutus asi sootuks kui kuu aja jooksul juba kolmas hairünnak aset leidis. Ja seda jällegi meist mitte kaugemal kui 10km. Nimelt on siin meres, otse risti rannajoonega üks saar, nimeks Rottnest. Selle saare kõrval sukeldunud härrasmehest jäid järele vaid tükid. Seega, meie ümber on tekkinud kolmnurk, kus kõikjal on haid inimesi rünnanud.

Uudis hairünnakust jõudis minuni merel, kui esimese clubrace-i esimesena finisheerinuna jalga sirutasin. Kaater sõitis kõrvale, ütles, et oli rünnak ning palus ettevaatlik olla. Samuti ütles, et edasi sõitmine on puhtalt omal vastutusel, sest rünnakutes pole endiselt midagi väga erilist ning ega kellelegi eriliselt korda läheks kui üks purjetajatest kaldale ei jõuaks. Seda enam, et tegu pole klubiliikmegagi!

Paar minutit hiljem oma tagumiku võimalikust kujumuutusest häirituna otsustasin trenniga siiski jätkata. Olen oma purjetamises palju erinevaid segavaid faktoreid tundnud, kuid eks ka kogenutel on uusi asju, mida õppida. Nii võttis mul veidi aega enne kui suutsin jälle kiirusele ja tuulele mõelda ilma, et kallutades hüsteeriliselt enda alla piiluks. Sõidu elevuses hirm kadus ning teinegi sõit sai esimesena lõpetatud.

Nii nagu suusatajad ikka ütlevad: pole ilus öelda, et viimast korda. Seega ütlen, et meil on siin kaugel eksootilisel maal teha VEEL ÜKS KORD trenni ja pärast seda jalad seinale visata, 2 päeva puhata ja sooja nautida ning seejärel külmale maale naasta, koju! Põnevust kui palju, loodetavasti jääb mu tagumik siiski kujult samaks!

Kuulmiseni,

Karla