Oh Man! (Jamaica aktsent)

Vaade rõdult (mina vasakpoolne särgita härrasmees)

Heeeey!

Nagu eilses feissbuki postis kirjutasin, siis olen ilusti Omaanis kohas. Kõige huvitavam oli vast bussisõit lennujaamast siia võistluskülla. Kuna purjetajatel on palju, hästi palju nodi - purjed, pinnid, pikendused jne jne ja selle peale polnud nad ilmselt mõelnud, siis sellesse väiksesse, 15-20 kohalisse bussi polnud meil u. 15kesi lootustki mahtuda. Asi lõppes nii, et osa jäid ootama teist bussi ja osa pani kottide otsas, Mehhiko stiilis hotelli suunas jugama. Mina olin selle esimese osa hulgas. Mida rohkem mööda Omaani teid kihutava bussijuhi saatel edasi kulgesin, seda rohkem mõtlesin, et see koht meenutabki Mehhikot - kuidagi teist moodi. Midagi üksikut välja tuua ei oska, aga lihtsalt teist moodi kui ülejäänud paigad. Bussis oma arvamust kaasvõistlejatega jagades kasutasin sõna "random", millega kõik väga nõus olid.

Kohale jõudnuna asusin tegelikult kohe asja kallale. Tõin asjad tuppa ja seejärel läksin paati valima. See on mu jaoks esimene MM, kus rendipaatide hulgast saab endale meeldiva valida. Ma loodan, et üks kord minu valimisõnn mulle naeratab ja valik osutus heaks. Loodetavasti on mul juba paatide vaatlemisel ka piisavalt skilli, et suuremad vead kohe üles leida. Igal juhul - minu paadi number on 205828 ja võistlejanumber on 38, kuidagi jube palju kaheksaid. Numbrite nõidadel on kindlasti midagi öelda selle peale! Edasi üritasime suunduda toidupoodi. Kuna autot meil pole, siis läksime hotelli receptionisse. Pakuti sellist teenust, et kutt viskab meid soccer-momi minivaniga poodi, ootab pool tundi kuni ostleme ja siis toob tagasi, see maksab 5 kohalikku (10€). Sobib! Autosse istudes sain kiiresti selgeks, et mitte bussijuht polnud raske jalaga vaid siinne liikluskultuur ongi säärane - kas gaas põhjas või pidur põhjas, vahepealset varianti ei eksisteeri. Natuke mõtlesin asja üle ja siis selgus, et bensiini liiter maksab 0.25 eurosenti, pole ime, et nad siis kõik sõidavad stiilis, mis kutsub neid USA redneckide kleepekat "fuck fuel economy" silti enda tagaakna peale kleepima. Ka poe kogemus oli huvitav. Maitseaineid müüakse 5 kg-stes pakkidas, vähemalt 5kg! Riisi saab pikema otsimise korral ka väiksema paki kui 100kg. Liha on ainult sügavkülmas ja juurikad ning puuviljad on totralt odavad.

Eile oli kõik nagu ilus, seadsime end sisse, käisime õhtul veel esimese õhtu puhul hotelli buffee restos söömas, basseinis jms, kuid täna oli esimene korralik päev. See pole võibolla kõige asjalikum jutt, mida kirjutada, aga ma ei saa sellest hommikusöögi buffeest üle ega ümber. Eriti mina, kes ma MM-i tarbeks 3kg olen maha võtnud ja isu üle pole suurt kunagi kurtnud, vaatasin seda letti suhteliselt kandiliste silmadega. Kui inimesed rääkisid, et siin Omaanis pole suurt midagi teha, siis ma küll tean, mis ma teen - mul võtab kaks nädalat, et magusaletist kõik saiad läbi proovida! Kui ma seda korraga teeks, siis võiks ülehomme finni peale istuda. Päeva arenedes leidsime end merelt, kus olin lycra kallukatega ja peal aint koondisebibo, et päike ära ei sööks. Nii oli lootusetult palav, vähemaks nagu ei oska kahjuks enam võtta! Ma ei tea mida need jutud kõik rääkind on, aga tuule puudust pole nende kahe päeva jooksul meil siin olnud. Merel oli üldiselt hea fiiling ja kaldale tulles ei jäänud mul muud üle kui tõdeda, et "I have died and gone to heaven", sest nii mõnusat purjetamist ja nii käe-jala juures olevaid võimalusi alustades söögist, jõusaalist, basseinist ja sellest lõputust soojusest, pole ammu ammu olnud. Uskumatult mõnus on. Loodan järgnevate päevadega vähe rohkem sisse elada, rutiini korralikult tööle saada, sest esialgu olen iga asja peale sama elevil kui väike paksuke selle üle kui ema ütleb, et täna lähme McDonaldsisse.

Elu on ilus!
Karla