Thursday, October 31, 2013

Kaua võib?

Gardal ratast müttamas
Hei!

Hakkasin mõtlema, et polegi ametlikult teada andnud, et ma tegelikult juba mõnda aega Gardalt tagasi olen ja juba nädala jagu kodus trennigi nühkinud. Seega, kes veel ei teadnud, siis ma olen kodus.

Eelmise postituse järel on tublimad kindlasti mu tegemistega Facebooki sportlaslehe vahendusel kursis olnud, kuid viisakas oleks siiski siia ka kirja panna, mis siis vahepeal õigupoolest aset on leidnud. Pärast edukat Euroopa võistlushooaja lõppu La Rochelle-is sõitsime läbi öö Itaaliasse, Garda järve äärde. Sõit läsk libedalt ja seda ka otseses mõttes. Tee viis läbi alpide ja Mont Blanci tunneli, kus oli lund u. 20-30cm ringis ja suverehvide ja raske käruga oli ööpimeduses nende serpentiinide otsas turnimine omaette ettevõtmine. Gardale jõudes pikka pidu polnud, samal päeval seadsime kõik töövalmis, et järgmisel hommikul taaselustada 2x päevas treeningrütm.

Treenisime poolaka, paari itaallase, soomlase, sloveeni ja brasiillase, Scheidtiga (põhjus, miks sinna laagrisse läksin). Ta on nimelt 8x laseri maailmameister ja 5x olümpia medalist, nüüdseks soliidses vanuses 40, kuid endiselt üks maailma parimaid, kellelt soovisin selle nädala jooksul nii palju tarkust välja pressida kui vähegi võimalik. Lisaks sellele loomulikult Garda mägine maastik ja kõik muu, mis tähendas väga töist nädalat nii merel kui maal ratta seljas või saalis. Sain sealt paar uut nippi, millele polnud varem tähelepanu pööranud ja usun, et tulevikus võivad need väga kasulikuks osutuda.

Laagri lõppedes pakkisime asjad ja seadsime autorattad Eesti poole. Aeg oli küps, et tuua pikalt mööda Euroopat tiirutanud killavoor koju. Siinkohal tuleb teha sügav kummardus mind sel aastal autotranspordiga aidanud Autostradale, täpsemalt Urmole, tänu kellele minu graafik veidigi rahulikum oli. Aga sel korral sain ise rekkajuhti mängida ja usun, et olin üpris edukas. Treener Reinuga kahekesi, mina roolis, tema kõrval mind lõbustamas ja mind üleval hoidmas jõudsime Gardalt koju 31h-ga, kusjuures ainsa, 2h-se "une" võtsin välja 21h sõidu möödudes. Suhteliselt kindel on öelda, et koju jõudes oli paar päeva zombie!

Nüüd olen aga nädala trenni rüganud ja ausalt öeldes hakkab vaikselt tekkima "kaua võib?" olek. Kuidagi ikka päris kaugele on see meie selle aastane MM nihutatud ja kodus siin valmistuda on paadist eemal öeldes pehmelt öeldest jällegi uus ja huvitav. Tahaks kangesti juba Omani sõita, et saaks sealsesse rutiini sukelduda ja selle MM-iga juba pihta hakata! Järgmise kolmapäevani pean veel kannatama ja siis olengi juba soojas ja saan uuesti purjede alla asuda!

Palju õnne minu juubilarist treenerile, kel täna 60 aastat sai!
Karla

No comments: