Monday, December 7, 2015

Icarai

Ja mina mõtlesin, et seda hääldatakse nii nagu kuuled. Tegelikult on aga hoopis Icara-ii, mis tähendab mingi kohalikus iidses keeles "blessed water", mis iseenesest on päris irooniline, sest wikipediast selle linnaosa ja randade kohta lugeda, siis esimese paari lause seas laiutab fakt, et linnaosa "has recently faced problems with water pollution." Aga, olgu selle kõigega nii nagu on, Icarai on Rio linnaosa nimi, kus me sel korral elame. Tegu on suhteliselt suure muutusega, sest tehniliselt pole me vist isegi enam Rio de Janeiro linnas vaid kohas nimega Niteroi, mis on Rio de Janeirost teisel pool lahte, üle mingiteist kilomeetri pikkuse Ponte (ka üks olümpia radadest selle sama silla järgi) silla.

Olgugi, et jõudsime siia pärale eile hilistel tundidel laborirotiga sarnanevate silmadega ja täna toimetasime terve päeva kõikvõimalike logilistiliste toimetustega, siis tundub, et see Niteroi pool on hoopis ohutum ja meeldivam kui Rio. Ma pole umbes kilomeetri õhtupimedal tänaval läbinuna näinud veel ühtegi daami, kes mulle enda teenuseid sooviks osutada - see on juba midagi!

Üldjoontes oli esimese päeva jaoks tempo kiire, väga kiire. Eile õhtul, või öösel, või siis Eesti aega elades juba peaaegu hommikul, siinse kohaliku aja järgi poole kahe paiku, pärast ligi 24h-st tiksumist magama heites tundus mõte, et kell 7 ärgata ja seada end valmis minna konteinerit lahti pakkima pigem mitte-mu-lemmik-tegevus, aga hommikuks oli üllatavalt normaalne olla ja ei tea kas pinge teemal, et kas kõik laabub ja kuidas ta laabub hoidis meid ärevana, keskendununa ja erksana või mis, aga päev vuhises nii kiiresti mööda nagu rullnoka bemm öisel linnaringil ja oli veel kõigele lisaks väga produktiivne ka!

Tõsi, füüsilist tegevust just uskumatult palju polnud. Hommikul sõitsime kohalikus vaatamisväärsuses (milleks on ussssssskumatud liiklusummikud) ligi 2h sinna, kus pidi olema konteiner. Kuna viimase tunniga liikus takso u. 2,5km, siis otsustasime, et proovime, kas oleme võibolla pärast sellist ummikut ja eilset pikka lendu kõndimise ära unustanud, hakkasime extremesportlasteks ja eksperimenteerisime poolrekreatiivses korras Rio tööstuslinnaosas kiirtee ääres jalutamist. Ma arvan, et sellest võiks täitsa asjalik spordiala saada, potentsiaali on. Igal juhul, oma ala pioneeridena jõudsime nii konteineri juurde mitte kahetunnise hilinemisega nagu see oleks taksoga olnud, vaid kõigest poole teisese hilinemisega. Polnud lugu, see oli Brasiilia ajaarvamise järgi (mis on väga sarnane Hispaania omale) täpselt õige aeg, sest umbes kümne minutise vahega pärast meie saabumist ilmusid välja kõik osapooled, kes täna asjasse puutusid.

Konteiner oli ilusti maha pandud, mis tähendas, et saime asjadele kiiresti ja vaevata ligi. Ainuke mure oli, et kont oli pargitud uksega seina poole, mis tähendas, et sain küll pugeda sisse uudistama, et kas kõik on terve, kuid asju reaalselt välja ei saanud. Arvasin, et see võib osutuda problemaatiliseks, kuid ei, minu Miami konteinerikogemused, mis on õpetanud nende raudkastidega tegeledes alati ootama halvimat, osutusid täiesti alusetuks, sest paari minuti pärast oli tõstuk meie konteineri kõrval ja mina pidin oma jalgu kiiresti liigutama, et koos kondiga mind mujale ei tõstetaks. Veel minut hiljem ja juba saimegi asjad välja veeretada. Siin kohal mainiks ära, et meister otste siduja ja pakkija Karl-Martin, kes on seda 3/4 oma elust teinud oli suutnud oma paadi nii siduda, et ust avades irvitas ta laest alla rippudes mulle vastu, justkui tahtnuks öelda, et harjuta veel! Ka sellest polnud lugu, sest tegu on õnneks laseriga, millega võiks arvatavasti sõjas mitu päeva üle elada olenemata sellest kas sinu stiil on rünnata või peituda - laser sobib kõigeks. Ma saan aru, et see kogu jutt tuleb päris korraliku magamatuse najalt, aga veidi on veider küll kuidas üks paat nii tugev saab olla.
Nii ta ühe otsa peal rippus
Asjad liiguvad

Igal juhul, kõik läks üpris libedalt, peaaegu, et sama libedalt kui minu otste vahelt välja libisenud paat. Haakisime kokku lepitud transportautole esimese kaatri taha ja Ingrid ning Matt saidki juba klubi poole ajama panna. Meie Reinuga jäime sama autot tagasi ootama, mis tähendas mõnusat 4h-st jala kõigutamist konteinerit vahel, jess! Et lugu depressiivsemaks või reaalsemaks või emotsionaalsemaks muuta, siis nii nagu kõikides läbi aegade ägedates linateosteski, sadas meie neljatunnise ootamise ajal loomulikult vihma, nagu tellitult. Üleüldse pidi olema Sxxx suvi ja minu oodatud 40+ kraadist pole haisugi. Samas võib see isegi minu kasuks töötada, sest seni pole ma peale merebriisi siin mingit muud tuult saanud ja vihmase ilmaga on see tõenäosus palju suurem - ehk õpin midagi sootuks erilist?! Aga, tulles tagasi päevakirjelduse radadele, ühtäkki olimegi ka meie Reinuga jälle autos, kaater taga lohisemas ja teel klubi poole. Päev oli õhtusse veeremas ja tundsin kerget pingelangust. Mitte, et ma oleks teadnud, et klubis ühtegi muret ei võiks oodata, kuid autot juhtinud noormees oli jahtklubi liige ja aktiivne asjapulk - eeldasin, et kui midagi on, siis küll tema juba teab, mis nuppe vajutada. Kuna täna oli mingi riigipüha, siis elu oli klubis üpris vaikne ja kaatreid me päris klubisse sisse veel ei saanud, kõigest valvega parklasse, kuid pöidlad on pihus, et nad ootavad meid homme hommikul seal täpselt nii nagu me nad täna jätsime. Ja siis, ja siis ja siis... Saabki juba vee peale!!
Big boss ja tema uus tööriist

Kõige selle jutu lõpetuseks tahaks tänada EJL-i, eesotsas Ott Kallasega, kes suutis mulle täna umbes 7000km kaugusel olles tõestada, et konteineriasju on võimalik ka toimivalt ajada (vähemalt väljaspool "The Union" Miamit) ja kogu asja orgunnis, EOK-d, et nad meie asjad nii aegsasti siia olid nõus saatma ja kõiki mu tublisid toetajaid, kes on selle kõige taga, et me siin Reinuga olla saame ja homme loodetavasti merel juba uusi teadmisi kogume! Olen liigutatud ja annan endast kõik, et aeg maksimaalselt meie jaoks tööle panna.
Selles laos oli muuseas kastides ka ilmselt tulevane olümpiaküla jõusaal, päris mitu Technogymi asja

Head und!
Karla

1 comment:

Henrietta Fernando said...

Sveiki,
Es esmu kundze Henrietta Fernando privāts aizdevumu aizdevējs, kas dod dzīves laikā alternatīvās aizdevumus. Jums ir nepieciešams steidzami aizdevumu, lai notīrītu savu parādu vai jums ir nepieciešama kapitāla aizdevumu, lai uzlabotu savu biznesu? Vai jums ir pagriezts pa bankām un citām finanšu iestādēm? Jums ir nepieciešams konsolidācijas vai hipotekāro kredītu? Redzēt ne tālāk, jo mēs esam šeit, lai visiem jūsu finanšu problēmas.Mēs aizņemties līdzekļus, lai cilvēkiem, kam nepieciešama finansiāla palīdzība, kas ir slikta kredītu vai nepieciešama nauda, lai samaksāt rēķinus, ieguldīt biznesā ar likmi 2%. Es vēlos izmantot šo mediju, lai informētu plašu sabiedrību, ka mēs piedāvājam uzticamu palīdzību un saņēmēju, un būs gatava piedāvāt jums aizdevumu.

Rakstiet mums uz: (henriettafernandoloanfirm@gmail.com)