Thursday, May 16, 2013

Pikaks veninud paus

Hei!

Bloginduses on see paus nüüd küll juba vähe pikaks veninud ja kui ema juba mulle kirjutab, et kas ma elus olen, et pole must midagi kuulnud, siis arvan, et on suhteliselt viimane aeg selle suhtes midagi ette võtta. Blogi pausi põhjust võib otsida sellest, et minu igapäevastes toimetustes - trennides, võistlemistes ja veel trennides pole pausi vastupidiselt pause olnud ja olen juba pikalt korralikult kuuma andnud.

Kui nüüd Garda kiirelt ja lakooniliselt kokku võtta, siis on tegu suhteliselt suurepärase treenimise kohaga. Nagu me Alexi ja Mehuga tõdesime, siis seal on lootusetult lihtne heasse füüsilisse vormi jõuda, sest treeningud on huvitavad, imeilusa looduse keskel. Tuul on samuti suhteliselt usaldusväärne. Kui tuule suhtes etteheiteid teha, siis on tegu isegi liiga usaldusväärse tuulega, mistõttu purjetamine pole enam enesele kohaselt etteaimamatu. Kõik teavad, mis rajal toimuma hakkab, mistõttu loeb ainult kiirus ja taktika muutub teisejärguliseks.

Garda regatile tagasivaadates pean tunnistama, et olenemata mannetust 18ndast kohast olen tegelikult asjade käiguga üpris rahul. Jah, ma sõitsin esimene päev käsitlematult kehvasti ja minu puhul kehtis 100% Tom Slingsby poolt öeldu, et esimese päevaga pole võimalik regatti võita, aga kaotada küll. Aga ülejäänud võistluse sõitsin enda arvates hästi. Kui kahe esimese päeva ebaõnnestunud sõiduga kogusin 64 punkti, siis ülejäänud seitsmega, millest 3 olid kuldfliidi sõidud, kogusin 60 punkti. See näitab, et olen võimeline a) väga korralikult ämbrisse astuma ja b) ka väga korralikult purjetama. Väga ma endale soola ja pipart peale ei raputa ja end lõkkele grillima ei aseta, sest kevadine võistlusturnee on siiski pigem ettevalmistuseks sügiseseks tähtsamaks hooaja pooleks ja fakt, et suutsin enda arvates Hyeresis ilmnenud vajakajäämised ja vead Gardal kõrvaldada on piisav, et minus positiivset emotsiooni tekitada. Võibolla ongi hea, et ma esimene päev valesse märki suutsin sõita, muidu oleks veel medal race-i saanud, kellele seda veel vaja? :D

Kuna tegu oli tõesti ebamaiselt hea treeningpaigaga, siis pärast regati lõppu tegin esmakordselt oma karjääris nii, et ei andnud endale pärast peaaegu nädalast võistlust mitte ühtegi puhkepäeva. Tegime kohe järgmisel päeval veetrenni ja ülejärgmisel veetrenni+rattatrenni. See oli ilus lõpp ilusale Garda peatusele, ootas Holland.

Üleeilse päeva veetsime autos ja olimegi jõudnud Itaaliast Hollandisse. Kuna ma pole igiliikur ja minu eest miljardeid välja ei käida, siis andsin endale eile üle pika aja ka vaba päeva. Tunnistan üles, et see trennivärk on ikka nii palju sõltuvust tekitav, et käisin õhtul salaja, nii, et enda ajule ei rääkinud siiski pool tunnikest rattaga vuramas. Hommikupoolikul mängisin aga turisti ja jõudsin esimest korda Amsterdami. Ütleme nii, et sain suhteliselt korraliku kultuurišoki. Ma teadsin, et tuleb minna punaste laternate tänavale, aga sellele, et miks sinna minna on vaja polnud kunagi tähelepanu pööranud. Olin arvanud, et tegu on lihtsalt u. peatänavaga. Oh how wrong I was! Päris huvitav vaatepilt oli kui iga akna peal passis napis riietuses daam, kelle nägu nägi välja umbes selline nagu lasteaia üldkasutatav värviraamat - kõik on üritanud värvida ja rühmas on ikka paar poissi, kes ei saa 1. aru mis värve peaks kasutama ja 2. ei püsi mitte piirides. Mulle ei mahtunud pähe kuidas selliste daamide äritegevus seaduslik saab olla. Samuti ei mahtunud mulle pähe, kuidas on võimalik, et ma pean mitu korda mõtlema enne kui tahan osta saiakest, jäätist või ükskõik mida paremat, sest kõik on topitud kanepit täis. Üle kogu linna vuhas ühtlane kanepi hais, mis kohalikest "coffeeshopidest" tulevana minu nina riivas. Peale selle veel väiksed poekesed nimedega a-la "magic mushrooms" jne. See koht polnud mulle, ütleme nii!

Kondoomipood

Täna sain seevastu tagasi oma tuntud elu juurde. Hommikul hüppasin ratta selga, et end maa peale tagasi tuua ja Garda rattamiljöö unustada. Olgu, et siin on rattateid sama palju kui 14-aastaseid breketitega tüdrukuid Justin Bieberi kontserdil, siis see värk pole siiski minu jaoks. Koguaeg küla küla otsa, valgusfoorid ja muu ebameeldiv, mis pidurdab. Lõpuks jõudsin kuskile pika tammi peale, kus sai rahulikult ilma segajateta kihutada. Õhtupoolikuks tõusis suhteliselt tugev tuul, mis oli suurepärane, sest olin just tahtnud paari asja kallal merel veidi töötada. Käisime merel, isa Toomas kaotas oma märgipanemise süütuse ja kõik olid toimunuga rahul. Päev õhtus!

Olgu, et Medemblikis on meil praegu u. 11-12 kraadi, sajab ladinal vihma ja kahetunnise rattasõidu järel ütleb minu telefon mulle, et tõusumeetreid kogunes Garda 3500 asemel 0, siis tuleb püsida positiivne, sest nüüd saan vähemalt jällegi öelda, et käisin merel ja seda öeldes ei külva killukesti segadust. Ma tean, et Garda on järv, aga ütled ju ikka, et "lähme merele!"

Peace,
Karla

1 comment:

Merit said...

"...sama palju kui 14-aastaseid breketitega tüdrukuid Justin Bieberi kontserdil..."
tegelt selline võrdlus?! :D:D:D:D