Kiired ajad

Hei!

See on vast nüüdseks juba kõigile teada, et nii nagu paljudel teistelgi elualadel, on purjetamises kevad suhteliselt kiire aeg. Eelseisvaks suveks pole mitte üksnes end vormi vaja ajada, vaid tahtmine on ju paremaks ka saada! Selle tulemusena vaatab kalendrist tihti vastu üpris tihe graafik, kus palju aega muule kui treenimisele ei jää.

Vähem kui kaks nädalat tagasi tulin USA laagrist lõpuks Eesti pinnale, et seal kiiresti asju pakkida ja kõikvõimalikud toimetused mõne päevaga joonde ajada. Kui lisada veel lootusetu jetlag, siis kokku tuli päris väsitavad paar päeva. Produktiivsed seevastu ka, minu lennumuuseumisse läinud paat valiti nt. kuu museaaliks, väga vinge! :)

Nüüdseks olen aga juba lõpetamas kümnepäevast treeninglaagrit Mallorcal. Päevad laagris, nagu kreisiraadio läbirääkimisedki, on olnud väga produktiivsed. Olen saanud töötada koos treener Reinuga asjade kallal, millega USA-s üksi tegelemine poleks pooltki nii suurt efekti andnud. Samuti olen loomulikult teinud ratast ja jõusaali, nagu ikka. Täna teen veel viimase veetreeningu ja õhtul lendan siit Palmalt juba nädalaks eemale. Eestis mind siiski endiselt näha ei saa. Peatun hoopis alpides, põhjusi selleks jalaga segada. Esiteks viibib seal kogu mu perekond, keda ma kaheksa sel aastal Eestis veedetud päeva jooksul ülearu palju näinud pole, seega kavatsen võtta paar päeva, et puhata keha välja kõikvõimalikest laagritest ja veeta selle aja oma perega. Samal ajal tahan hingata seda head ja väärtuslikku alpiõhku, mis mind loodetavasti 15 päeva pärast heasse vormi viib, täpselt Mallorca MK ajaks. Kolmandaks pole vahet, kas tahta või mitte, aga tuleb järele aidata kehaosi, mis on laagerdades unarusse jäänud ja vastasel juhul nõrkade ketilülidena probleeme võivad tekitama hakata. Pärast seda nädalat tagasi siia, Palmale, et juba seada kõik valmis eesseisvaks Mallorca MK-ks, seega, nagu ütlesin, siis kiired ajad!

Olge mõnusad,
Karla

Packman

Hei!

Viimasel ajal on mul selline tunne olnud, et ma peaksin professionaalseks pakkijaks hakkama hoopis purjetamise asemel. Pärast Clearwateri võistluse lõppu tuli pakkida asjad, et sõita laenatud varustusega läbi terve USA Chicagosse. Seal tuli aga uuesti pakkida, sest kogu oma elu tuli mahutada kahte 23kg-sse kotti, see polnud minu jaoks kerge! Koju jõudes ei läinud aga asi sugugi paremaks. Selle asemel, et lennujaamast koju minna ja jalad jetlagist seina peale panna ja rütmi üritades puhata hakkasin ma uuesti pakkima! Ja oleks siis, et neid samu asju lahti, aga sugugi mitte. Tegelikult oli aeg hoopis pakkida kogu purjetamisvarustus, et see saaks alustada teed Mallorca suunas. Nii ma olingi kodus veetnud 0 ööd kui ma juba mitu tublit tundi olin pakkinud ja asjad veeresid juba Hispaania suunas minema. Sel korral olen õnnega koos, et ei pea ise seda pikka sõitu ette võtma, vaid saan kodus end sükroniseerida Euroopa kelladega ja laadida hetkeks akusid. 

Akusid on vaja aga laadida hoolega, sest tundub, et mu kehal oli Florida laagrist hoopis teine arusaam kui mul endal. Mulle jäi mulje, et tegu oli dominantselt nõrga tuule perioodida, kus mu keha pidi füüsilise koormuse õigel nivool hoidmiseks läbi mitmeid jõusaali ja rattatrenne. Võistluse lõppedes ja põhja reisides tabas mind ilmselt aga ootamatu pingelangus, sest Chicagosse jõudes oli 39.3 palavik tõsiasi ja voodis teki all võdisemisest polnud pääsu. Sinna läks ilmselt ka suur osa mu füüsilisest vormist, seega tuleb jälle otsast alustada. Otsast alustamisega pole aga sugugi palju aega, sest olgugi, et hommikul kell 9 ärkamine on minu keha jaoks pigem endiselt kell 2 öösel, siis aega on mul reedeni, et end korralikult laagrivalmis seada. Nädala viienda päeva varahommikul lendame juba Mallorcale, et seal siis pärastlõunal juba esimene Euroopa veetrenn veeretada. Kiired ajad! Tegelikult ei ole nutta siin midagi, kõik sujub hästi ja ma ei jõua seda Mallorca esimest laagrit ära oodata!

Lisaks kõigele muule logistikale on aga veel üks huvitav uudis. Minu eelmise hooaja võistluspaat on nüüdsest meremuuseumis lae all kõigil vaatamiseks. Sinna jääb ta ilmselt aegade lõpuni, kuid sellegipoolest, kiirustage vaatama, saate veel viimast korda Titanicuga koos ära vaadata :)

Olge mõnusad,

Karla

Clearwater

Hei!

Tundub nagu alles see oli kui ma kirjutasin, et Miamiga on nüüdseks ühel pool ja suundun põhja poole, Clearwaterisse. Tegelikkus on aga see, et möödas on kohe kaks nädalat. Aeg lendab ikka meeletult kui asi rutiinselt käima saada ja normaalselt tööd üritada teha. 

Viimane lause reedab, millega ma tegelenud olen. Pärast Miami üks võistlus teise otsa suhteliselt kiiret aega ootasin juba seda, et saan üles seada korraliku töörutiini, teha asju omadel aegadel ja omadel kohtadel nii, et midagi ei jääks tegemata ja, et mul sellest ka kasu oleks. Meri, jõusaal ja ratas on viimased kaks nädalat mu head sõbrad olnud ja koostöös kvaliteetse toiduga on mul füüsiliselt väga hea olla! Merel on siin pärast nii kiiret aega nagu Miamis ehk vähe igava võitu olnud. Teised koondised on veidi rohkem puhanud, mistõttu tegin päris mitu trenni üksi. See oleks OK, kui oleks treener, kellega millegi kallal töötada, aga päris üksi pole nagu muule toetuda kui oma enesetundele, ja jumal teab kui täpne see ühel või teisel ajahetkel on!

Täna aga jõudis kätte hetk, kus lisaks omale enesetundele saan jällegi mingil mõõdupuul end asetada. St. et algas mu Florida turnee kolmas, ehk viimane võistlus, Põhja-Ameerika GP etapp. Seda võistlust on päris huvitav sõita. Ühelt poolt peaks ladvikus konkurents olema eelmisest, Ft. Lauderdale-i võistlusest vähe hõredam, teisalt on paate palju rohkem ja siin jagatakse erinevalt Lauderdale-i regatist maailma reitingu punkte. Go figure! 

Võistluse juurde tulles, siis regatt sai kohe suhteliselt ebatavalise alguse. Kuna lisaks Laser Standardile, meeste OM klassile võistleb siin ka Radial (naised/noored) ja 4.7 (väiksemad), siis on üldpildis tegu tegelikult siiski noorte võistlusega. Seda oli klubisse jõudes tunda, sest tavaliselt olen mina see, kes on varakult kohal, varakult valmis, varakult merel. Tegutsesin oma tavapärases rutiinis ja üllatus oli üpris suur kui klubisse jõudes polnud mitte ainult kõigi paadid üleval, vaid ka mereriided seljas. Mul ei jäänud muud üle kui neile kaasa tunda, sest ühe viimasena merele jõudes ootas ees huvitav vaatepilt: stardikaatrit pole! Ja ei tulnud ka, päris pikka aega. Tuli alles 5min enne planeeritud stardiaega, pärast mida hakati rada sisse panema ja toimetusi asjatama. Lõpuks saime ligi tund pärast plaanitut esimese sõiduga alustatud. Radialidel läks seevastu veidi kehvimini, tuul hakkas trikitama, keerutama, vaikima ja kõiki muud tegevusi tegema, mida ta siin Flordias see aasta teeb, nemad said oma esimese sõidu stardi 4h pärast vee peale minekut, ouch! 

Minu päev kujunes üpris kahemõõtmeliseks. Selle seitsme merel veedetud tunni jooksul suutsin end tunda maailma kõige lollimana ja täieliku geeniusena. Esimeses sõidus oli stardis tuule suund 145 kraadi, finišis näitas kompass aga 220. Märke ümber ei pandud, midagi ei muudetud - sõidame! Kõik oli nagu hästi, aga mina ei tahtnud kuidagi aru saada, et see on ühtlane pööre paremale ja üritasin oma hoovust arvestavat sõidustiili harrastades ikka ja jälle vasakult. Ühelt poolt mõtlesin 10ndana finišeerides, et kuidas ma küll kümnes olin? Teisalt mõtlesin, et kuidas ma küll küll kümnes olin? Las ma selgitan: kümnes pole päris see koht, mida ma sõidust loodaks, aga kui ma järjekindlalt vasakult vajutan ja 75 kraadise parempöörde järel endiselt nii soliidsel kohal finišisse jõuan, siis paneb kukalt kratsima. 

Teine sõit oli juba vähe asjalikum. Algul pendeldasin seal teise-kolmanda koha vahel, aga siis otsustasin, et võiks veel veidi rumal ikka ka olla, esimesest sõidust oli vähe. Asi lõppes sellega, et finišeerisin kolme paadiga korraga, arvan, et vahe oli ilmselt kõigi vahel 10-30cm, mina neist siis viimane, viies! Viimane sõit võtsin end kokku, näitasin kiirust, tarkust ja kõike muud, mida ma endalt näha tahaksin. Ainult keelt ei näidanud! Võitsin suhteliselt kindlalt, finišis oli edu u. 30sek. 

Tore, et viimane sõit endale suutsin näidata, et tegelikult võib targalt purjetada küll. See päästis minu silmis mu päeva ja tõstis mu üldkokkuvõttes hetkel 4ndale kohale. See pole aga hetkel veel sugugi oluline, sest võistlus kestab pühapäevani. Loodan, et saame korralikult sõita, tingimusi on kõiksugu erinevaid ja siis läheb see laagri viimane lõpusirge etapp ka täie ette! 

Andke andeks kui veidi kaootiline jutt kokku tuli, üks silm on tegelt juba ammu kinni, nüüd panen teise ka! 

Olge mõnusad,

Karla

Tsau, Miami!

Hei!

Täna sai otsa Ft. Lauderdale-i OCR. Pean tunnistama, et build-up selleks sujus ookeanil treenides hästi, sain tõesti paar uut nippi, mille peale varem polnud tulnud. Veel parem, sain neid kohe maailma tippseltskonna vastu proovile panna, sest olud sobisid mu uute asjade testimiseks suurepäraselt. 

Tegelikult tuli mul see purjetamine sel nädalavahetusel väga hästi välja. Asjad on võrreldes Miami MK-ga päris palju paremini paika loksunud, esimene rooste on maas ja kui purjetamine oleks väike laps, siis saaks temaga juba asjalikku juttu ajada ilma, et iga asja peale vastu jonnitaks. Püsisin esimesed kaks päeva liidrikohal. Täna peeti 60 kraadi keerutava maatuulega 0-2m/s üks sõit. Ma tean, et see lause juba reedab mu esmase frustratsiooni tänase võistluspäeva suhtes, kuid tegelikult pole asi üldse nii hull. Olin kokku panemas müstiliselt head sõitu: Esimene krüss klappis kõik kui võluväel. Sain suurepärase stardi täpselt sealt ja täpselt nii nagu olin soovinud, tuul pööras täpselt nii nagu mul parasjagu vaja oli ja ülemiseks märgiks olin sisse sõitnud 22 sekundilise vahe. Ma pole eriline saatuse vend, seega ma tegelikult seda mõtet väga ei poolda, aga kõik läks nii hästi, et tagant järele mõeldes pidi varem või hiljem juhtuma, muidu oleks tegu olnud perfektse sõiduga, mida purjetamises juhtub väga harva, kui üldse kunagi. Aga, juhtuski! Teine krüss vaikis tuul nulli ja mina jäin ühe koha peale seisma. Tagant lähenevad konkurendid ei jätnud seda märkamata, hoidsid minust kauge kaarega eemale nagu haiseks ma korraga alkoholi, uriini ja veel igasugu hea ja parema järgi, jõudsid tuulde, ja sõitsid mööda. Mina istusin endiselt vaikuses. Ajaks, mil tuul minuni ulatus, olin mööda lasknud kolm konkurenti, mis jäi ka mu finiši saagiks, neljas! See kukutas mu üldarvestuses teiseks. Kohtunikud üritasid veel teistki sõitu, millesse ei hakka ma üldse laskuma, sest see nägi välja umbes nagu Harry Potteri lendluupalli, ameerika jalgpalli ja kolmeaastase lapse guaššvärvidega joonistuse segu. Õnneks jõudis see arvamus LÕPUKS ka kohtunikeni ja ühe sõiduga meie päev jäigi.

Olenemata sellest, et ma täna ühe koha loovutama pidin, siis kaasa võtan üdini positiivsed emotsioonid. Olen praegu väga positiivselt laetud ja selle fooniga on hea Miamis asjad kokku pakkida ja vurada 400km põhja poole, Clearwaterisse, et kaks järgmist nädalat seal treenida ja ülejärgneval nädalavahetusel ka võistelda. Eks pärast uues kohas sisse seadmist annan endast jälle märku ka. Seniks aga ilusaid olümpiaelamusi teile, kahju, et ma alati merel olen kui asjad live-is on! :(

Karla

Lauderdale

Heippa Hei!

Umbes nädala jagu on jälle mööda lennanud nagu võluväel. See aeg on meil siin läinud kiirelt ja tegusalt. Kolisime oma paatide ja muu kamaga vahepeal Miamist Ft. Lauderdale-i, et harjutada Santanderi MM-iks. Minu arust on olud üpris sarnased, avatud ookean ja suur pikk ookeani laine. Nädal on läinud töörutiinis ja olen saanud paar nippi ja trikki enda jaoks, millega end rajal kiiremana tunnen. Esimesed kaks päeva olid übermõnusad trennid 5-6m/s tuule ja suure suure lainega. Eile seevastu oli jällegi vaikne tuul, et meid nädalavahetuse regatiks valmis seada.

Ei tea, mis värk selle tuulega siin Floridas see talv on, aga üleliia ta meid enda kohalolekuga ei rõõmusta. Täna hakkas järjekordne võistlus ja otseloomulikult möödus päev jällegi vaikses tuules. Sellele vaatamata saime kirja juba kolm sõitu, 60% kogu Miami MK sõitude arvust, Win! Üpris win oli ka minu võistluspäev. Suutsin end igasugu viperuste kiuste rajal ette poole nihutada ja finišisse jõudsin vastavalt kohtadel 6, 1 ja 3. Kokku annab see mulle praegu 30ses laevastikus esikoha. Homme edasi, see regatt on pigem heaks treeninguks heas seltskonnas, tulemust ennast nii väga taga ei ajagi. Tahan katsetada asju, mida olen enda tegevuses muuta või parandada üritanud.

Lisaks sellele, et tegu on minu arust kõige mõnusama auraga regatiga terves maailmas, kus slipi kõrval pakutakse hommikuti hommikusööki, merelt tulles ootasid meid täna hot-dogid ja burgerid (5+ sportlase toit, kas pole?) ning faktile, et iga sõidu võitja saab pudeli šampust, siis sel aastal on veel üks boonus juures. Eelmise aastaga võrreldes, kus ma vist 8st sõidust 5 võitsin, on laevastik palju tihedam. Kohal on terve eelmise aasta maailma edetabelit juhtinud austraallane, lisaks temale veel mõni Miami MK-l esikümnes olnu ja veel mitu minust ees olnut, seega rahvast, kellega end uusi asju proovides ja vana parandades võrrelda, jagub!

Homme loodetavasti on ikka tuult ka,
Karla

Palju ootamist, vähe actionit!

Hei!

Mõtlesin võistluse algfaasis, et kirjutan siia eelsõitude lõpus. Nii kurb kui see ka pole, siis nüüd, viis päeva pärast võistluse algust ma seda ka teen ja ei pea kellegi ees vabandama, sest tõsimeeli, eelsõidud on nüüdseks läbi. Võistlus kahjuks samuti! Regatt, mis oleks pidanud avama suure pauguga minu võistlushooaja, jättis suhu suhteliselt kahtlase maitse. Tuul ja võistlus ei suutnud omavahel asju üldse klappima saada, umbes nagu liiga palju isepäiseid superstaare ühes sportmängu võistkonnas või ülikond ja sporditossud. 

Esimene päev hakkas justkui palju lubavalt, kus pea olematu briisiga, mis parematel hetkedel oli isegi tõesti minimaalne lubatud 5kt (2,5m/s), veeretati meile silmad kinni kaks sõitu. Alustasin konservatiivselt, sest regatt on ju pikk ja stabiilsus tasub end lõpus ära. Samuti on suurte riskide võtmine hooaja nii varajases faasis küsitava väärtusega, sest riskidel on tendents end mitte ära tasuda kui kõik rooste veel maha pole nühitud. Sain kirja ühe okei, 18nda ja ühe päris okei, 8nda koha. Teine päev oli esimese koopia. Ootasime kaldal kuni tuli tuul. Ainuke vahe oli selles, et tol hetkel, mil tuul end meile ilmutas, oli kell juba 3. Kuuest läheb siin aga pimedaks, mis tähendas, et suure tõenäosusega jõuab pidada ühe sõidu. Nii juhtuski! Copy-Paste ilmas esimesest päevast peeti üks kiire sõit, kus tuult jagus vahest täpselt 5kt jagu ja kalda poole me jälle loksusime. 

Selles teise päeva ainsas sõidus oli ka minu nädala highpoint, kus sõidu algfaasis end teisel positsioonil hoidsin. Nii nagu selles sõidus, nii ka terve nädal tundsin, et olen väga tark, aga allatuultes kuradima aeglane. Ma tean, et see on kinni paadis veedetud ajast, mis tähendab, et varem või hiljem loksub ka see paika. Selle teise päeva ainsa sõidu lõpetasin 6ndana. Järgmisi võistlussõite tuli meil oodata kaks päeva, sest järgmisel päeval ei ilmutanud tuul end üldse. Võistluse neljas päev oli ainuke "päris" päev, kus tuult jagus rohkem kui minimaalne lubatu. Tegu oli keerutava maatuulega, kus jällegi suutsin end üles märki sõita kahes sõidus kohtadel 8 ja 4. Taganttuule olematu kiiruse tõttu võrdusid need finiši 15nda ja 8nda kohaga. 

Eelsõidud olidki peetud, näiliselt vähemalt! Aega võttis kahe päeva asemel neli, aga on nagu on. Olin oma konservatiivsuse ja stabiilsusega end paigutanud enam-vähem täpselt sinna, kus tahtsin. 8 punkti 10ndast kohast, kolm kuldfliidi sõitu ees, kusjuures minul oli fliidis paremuselt neljas või viies mahavise. Purjetamise kaugele inimesele selgituseks: Kuna minu tulemused olid väga stabiilsed, siis võinuks endale finaalis lubada ühte ebaõnnestumist teades, et mul kehva "mahaviskesõitu" ees pool pole. Mida aga ei tulnud, olid finaalsõidud. Eile ootasime küll pikisilmi, 6h merel ja siis veel 2h kaldal, kuid mere pinnale ei ilmunud isegi kõige väiksemat virvendust. Lihtsalt ei olnud tuult, midagi pole teha! Seega jäi võistus minu jaoks viie eelsõiduga ja lõppes siis 17nda kohaga. Ilma mahavisketa olnuks kümnes ja saaksin täna medal race-is jätakata, aga see selleks. 

Mida siis arvata? Esimene pähe tulev mõte on, et ma tunnen sügavalt kaasa neile, kes siia vaid regatiks lendasid ja nüüd maailma avarustesse tagasi suunduvad. Mina veedan siin pikema perioodi ja suudan selle tuuletu nädala kuidagi ehk alla neelata. Sõidu ülesehitus oli mul selline, mis kandnuks ehk rohkem vilja korraliku pikema seeria järel, kuid see ei tähenda, et ma kehvalt sõitsin. Vastupidi, tegelikult olen suhteliselt rahul praeguste asjade käiguga. Suutsin neis kahe esimese päeva nõrgas merebriisi sõitudes olla inimeste seas, kustutada MM-i järgse küsimuse enesekindluse ümber ja kõigele lisaks teha treeningpäevikusse palju märkmeid nõrga merebriisi iseloomujoontest. Usun, et siin õpitu aitab mind kevadistel eeldatavasti tihti nõrka merebriisi ilmutavatel Euroopa MK-del. 

Edasi kulgeb meie siinne elu endises kiires rütmis. Homme jookseme Stinaga Miami poolmaratoni (ma olen rohkem pace-maker ja moraalne tugi, loodan kirja saada keskmiselt tugeva trenni). Seejärel kolime oma paatide ja kupatusega Ft. Lauderdale-i, et ookeanilainetel treenida ja järgmise nädala lõpus juba uuel regatil osaleda. Sellest aga juba järgmisel korral! Üldiselt aga jättis see poolikuks jäänud võistlus sellise tühimiku, et olgu nende kahe põhja-Ameerika karikasarja etapiga, mis ees ootavad, nagu on, tahaks juba Mallorca MK-d, kus kõik tipud kohal, ehk saab sel korral rohkem sõita!

Karla

Let's Go!

Hei!

Siin on jällegi mõnda aega vaikus olnud, aga see ei tähenda, et minu elu oleks aeglane ja ülearu rahulik olnud. Uus aasta algas suhteliselt kiirelt kui juba esimese kuu 5nda päeva varahommikul koos Stinaga Eestist kaugustesse lendasime. Kui tavaliselt tulen Floridasse, Miamisse kuskil 15nda kuupäeva paiku, siis seekordsel kümme päeva varem jõudmisel oli oma põhjus. Jätsin ratta ja purjetamiskraami siia ja lendasime ise edasi Jamaicale, et veeta nädal pulmareisil. Selle võtan hästi kiirelt kokku - mõnus!

15ndast kuupäevast olen aga tagasi tööpostil olnud. Kuidagi hea on olnud enda progressi jälgida. Võrreldes hooaja siseste minimaalsete edasiminekutega on see hooaja alguse rooste maha raputamine üks ütlemata omamoodi protsess. Ütlen ausalt, et algus tuli mul päris raskelt, asjad ei tulnud nii välja nagu olen harjunud ja see hakkas ajudele. Õnneks suutsin asja mõistusega võtta ja endale aru andes, et kogu värk võtab lihtsalt veidi aega. 

Nüüdseks olen omadega jõudnud nii kaugele, et tunnen end merel väga hästi. Ma ei tea, kuidas see võistlusvormis väljendub, kuid paadi käsitlemine ja eriti tugeva tuule kiirus on heale tasemele naasnud kiiremini kui eelnevatel hooaegadel. Ajastus selleks on suurepärane, sest homme on ajakava järgi Miami MK-etapi esimene sõitude päev! Ilmaennustus lubab küll üpris vaikset, peale vaadates julgeks väita, et oleme õnnega koos kui sõita saame, aga loodame, mis muud!

Kell on juba palju ja pikka juttu ei hakkagi rohkem jahuma, homme loodetavasti juba pärast mõningaid sõite jälle...

Karla