Ära võida, aga ära kaota!

Photo: Petar Prkic

Hei!

Olen otsa pidi Splitis, Horvaatias, kus täna peeti selle aasta EM-i esimesed kaks sõitu. Võistluste eelsed päevad läksid sujuvalt, terve aja on siin olnud mõnusad 30+ kraadi sooja, tuult on samuti jagunud piisavalt.

Täna siis jõudis aeg nii kaugele, et sai võistlema hakata. Hommik oli kurja kuulutav, sest nii kuum pole siin veel olnud. Läksin higi pritsides rattaga klubisse, panin paadi valmis ja sättisin end viludasse tuult ootama. Temperatuur näitas 39 kraadi. Tõsi, see oli küll minu arust poole kohaga päikese käes olnud kraadiklaas, kuid mingi 33-35 oli küll. Selline soojus tähendas aga, et tuul oli veidi kõhklev oma kohale tulekuga. Mõne aja pärast saime aga merele.

Meie rada oli paigutatud sellisesse kohta, et algul tundus asi üpris keeruline. Kaldale lähemal olnud Radiali naised said juba sõita kui me endiselt tuule stabiliseerumist ootasime. Mõne aja möödudes jõudis normaalne elu ka meieni ja võistlus sai alata! Kuna Euroopas pole ma sel aastal veel ühtegi regatti esimese päeva järel kaldale tulnud nii, et mul poleks taskus kas musta lippu või kollast lippu, siis oli mul kindel plaan kasutada vana head, olümpiavõitjast Tom Slingsby lauset: esimesel päeval ei saa regatti võita, aga saab kaotada! Ma ei tahtnud täna regatti kaotada, sest 6-päevane regatt esimese võistluspäevaga prügikasti visata tundub lihtsalt aja raiskamisena.

Seega, played it very safe pehmelt öeldes. Kahes sõidus sain kohad 11 ja 12, mõlemas tulin vähe kaugemalt. Olen rahul, siit on hea edasi minna, hea low profile! Kui endale veidi tuhka pähe raputada, siis tegelikult olid vahed esimestega päris suured ja olgugi, et hoidsin end korralikult tagasi, et mingeid lollusi ei teeks, siis tunnetan, et päris kõrges mängus kaasa mängida (võistluse lõpu poole), siis ei tule mitte järgmine käik lükata, vaid pigem kaks. Sinna on aga siiski veel aega, kõigepealt tuleb eelringid lollusteta läbi teha, praegu olen selle eesmärgi täitmise graafikus ilusti. Homme jälle!

Olge mõnusad,
Karla

Started from the bottom, now we here!

Hei!

Aeg on lennanud jällegi nagu linnuke kevadisel päeval ja juba ongi käes see aeg, et Hyeresi MK on kauge minevik ja homme saab juba Garda järvel toimuval Eurochallenge sarja etapil kätt proovida. Vahepeale on mahtunud aga üpris palju meeli ülendavaid ja minu arust väga meeldivaid tegevusi ja uusi mälestusi, mida teiega meeleldi jagan :)

Vähe rohkem kui nädal tagasi kui ma Garda järve äärde Prantsusmaa avarustest jõudsin, siis oli ülesandeks seatud paar päeva puhata, sest keha oli MK-st läbi ja kuskilt tuleb ju jõudu ning jaksu ammutada. Väga pikalt ma seda teha ei suutnud, sest kõrgustesse kasvavad mäed olid nii kutsuvad. Samas ei tahtnud veel ratta selga ronida, sest teadsin, et kui seda teen, siis rongi enam ei peata, sõidan iga päev ja palju! Seega otsustasime hoopis alternatiivse toimetuse kasuks. Vaatasime, et kaugustes paistab üks vägagi lumine mäetipp. Pikemalt aja- ega mõtteressurssi raiskamata panime riidesse, tegime võileivad kaasa ja läksime matkama. Lumeni ronimine osutus (üllatus üllatus) vähe pikemaks ettevõtmiseks kui algselt plaanitud, kuid pärast ligi 5h ülesmäge rühkimist olime olukorras, kus hakkasime 1600m kõrgusel lumememme tegema. Päris mega oli vaadata alla järvele mõeldes, et ma tulin sealt, jala. Kanaada räppari Drake-i sõnutsi “started from the bottom, now we here!” Järjekordsed 3h hiljem olime tagasi kodus, seljataga ägedatest emotsioonidest pungil puhkepäev.

Memm

Kõrgel

Järgmisel päeval sain teada raske tõe, et mu keha vajab füüsiliselt eelnevast puhkepäevast puhkepäeva. Seetõttu otsustasin, et võtan asja rahulikult ja piirdusin veetrenniga. Ülejärgmisel päeval, mis oli esimese mai puhul täitsa pilvitu, ronisin lõpuks ratta selga ja viisin temagi lund vaatama, 1600m kõrgusele. Kurat, kus siin on kerge füüsilist vormi parandada! Need vaated, need mäed, see miljöö, äge! 4,5h hiljem olin tagasi kodus ja vaatasin vaevu vaevu liikuva interneti vahendusel kaardilt, kuidas järgmine päev sarnast rattasõitu korrata.

Rattaga kõrgel

Vahepeal tuli korraks meelde, et tegelikult olen ma purjesportlane ja järgmised paar päeva veetsin vähe rohkem sellele pühendades. Vee peal oli täitsa korralik seltskond, eesotsas kohaliku Scheidtiga. Mõne purjetamispäeva järel hakkas aga jälle mõttesopis kummitama, et kohe tuleb võistlus ja siis ei jõua enam üldse rattaga päiksele lähemale ronida, nüüd on see aeg! Pühapäev võtsin siis ette järjekordse 100km+ ringi, mis viis mind kõigepealt 1200m kõrgusele, siis tagasi 0-i, et siis uuesti 1600m peale ronida, kokku 3550 tõusumeetrit. Pool tundi kiiremini kui eelmine aasta, 5h! :)

Pärast seda olen keskendunud jällegi purjetamisele, sest tõesti, homme on stardid ja saab võistelda. Viimased paar päeva on lõunatuul (Ora) ilusa ilma tõttu kenasti läbi löönud, loodetavasti võistluste ajal see jätkub ja saame ilusa ilmaga kirja hea võistluse! Kuna internet on meil siin tõsi olemas, kuid täiesti kiviajast, siis ei oska öeldagi, palju meid on või missugune seltskond, kuid eks seda näitavad juba homsed tulemused.

Olge mõnusad,

Karla

Hyeres

Hei hei!

Hyeres on selleks korraks läbi! Olen sel aastal viimast korda siin klubis, internetis, et võtta kiirelt kokku siin veedetud aeg ja puistada veidi valgust oma tegevustele. Aeg läks siin rõvedalt kiiresti, sest saabusime kõigest nädal enne regatti. Tegin nädala trenni, seadsin end ilusti sisse ja juba oligi aeg sõitudeks!

Ütlen kohe alguses ära, et nii head koostööd pole Hyeresi regatil mina tuulega varem näinud. Võrreldes tavalisega ootasime kaldal suhteliselt vähe ja võib öelda, et oli hea tuulega regatt, tugevast tuulest oli enamus päevad asi kaugel, aga täiega kallutamine igal juhul ja eks see ole iga ühe oma arvata, kust maalt algab tugev - Seega, minu arust hea keskmise tuulega regatt, mis peaks mulle ilusti sobima :)

Terve võistluse mõtlesin Transporteri filmist stseenile, kus Jason Statham küsib, et mis on "package" ja paki saatja ütleb, et "you don't want to know!" Selgitan: kumb siis on parem, kas olla täielikult tuim ja alavormis, sõita allapoole enda võimete nägemata ja aru saamata kõikidest neist vigadest, mida rajal teed? Või on parem variant, kus pea on värske ja terav, kuid miski on endiselt paigast ära ning vigu tuleb nii palju, et peab märkmiku appi võtma, et neid kõiki kokku lugeda? Olen jõudnud sinnani, et viimane variant on parem, sest siis saab neid vähemalt analüüsida ja need ära kaotada. Igal juhul, see regatt tegin meeletult vigu, selliseid, mida hooaja keskpaigas tavapäraselt ei tee. Ilmselt on põhjus selles, et vormikõver on tõusuteel ja tavalise minana soovin kohe ja kõike ega jõua ära oodata, et asi iseenesest paika loksuks. Seetõttu hammustan liiga suure tüki ja koos sellega poole oma põsest. 

Ehk siis, kokkuvõtlikult oli Hyeresi regatt minu jaoks kui esmakordselt ilma abiratasteta sõitev väike lapsuke ratta seljas - kui juba sõitma saab, siis läheb küll, aga kui tasakaal paigast nihkub, siis pole kukkumisest pääsu. Sõidud, kus suutsin suurtest idiootsustest hoiduda lõppesid kas esikümnes või selle vahetus läheduses, ka kuldfliidis. Seetõttu on, mille peale mõelda. Kui ma suudan end psühholoogiliselt vaos hoida ja tooret tormakust vaka all hoida, siis olen ka hooaja algstaadiumis juba võimeline kõrges mängus kaasa rääkima. Seda näitas tegelt juba Palma, kuid iroonilisel kombel lisas just see, siin saadud madalam 25s koht mulle veel enam kindlust, et olen õigel teel. Asi on lihtne, tähestik algab A-st, ei saa kohe X-i, täistabamuseni skippida. 

Nüüd ootab ees Gardaland! Ma ei räägi Garda ääres olevast lõbustuspargist, mis laste seas kindlasti väga populaarne on. Minu jaoks tähendab Gardaland midagi muud. Jah, seal on justkui ameerika mäed, kuid nendel ei sõideta tihedalt kinnitatud turvavööga käed taevas, karjudes wooohoo! Minu mäed hakkavad Garda järve ääres kulgema jalgratta seljas, kus plaanin edasi arendada oma füüsist ja parandada järvel neid vigu, mida siin nii hulgaliselt tegin. 7-11 mai toimub ka seal samas selle aasta esimene Eurochampions sarja etapp, kus saab siis jällegi vormi testida, aga sellest juba hiljem, sest.... wait for it.... Gardal peaks internet olema, ooo! :)

Olge kevadiselt rõõmsad,

Karla

Iga lõpp on millegi uue algus!

Hei!

See oli rohkem umbes kuu ja nädal tagasi kui ma siia Mallorca saarel oma jala tõstsin ja nüüdseks on aeg nii kaugel, et asjad on kokku pakitud, autosse tõstetud, ise olen juba puhtaks pestud ja valmis õhtuseks laeva sõiduks, mis mind taas mandrile transpordib. 

Olen siin saanud väga korralikult trenni teha. Esmalt märtsis veetrenni, nüüd pärast MK-d ka rohkem füüsilist ja rattatrenni. Nende vahele mahtus loomulikult ka võistlus, mis oli täpiks i peal. Ma pole kunagi nii kaua siin saarel aega veetnud, ammugi pole ma end siit leidnud nii hilisel kevadel. Pean tunnistama, et mu arvamus sellest paigast on selle korraga päris kõvasti muutunud. Märtsi alul saabudes välja surnud kuurortsaarest on saanud elav, värviline ja turistidest rõkkav paik, kus on uskumatult ilus! Tavapäraselt olen siin just täpselt nii palju varem, et kogu see ilus ja soojus jääb ammutamata.

Siiski, aeg on otsad kokku tõmmata, et sõita edasi Hyeresi, kus 21-27 aprill toimub juba järgmine MK-etapp. Pean tunnistama, et ma ei jõua ära oodata, et saaks maailma parimas konkurentsis jälle mõõtu võtta! Plaan näebki ette, et homme pärastlõunal jõuan Hyeresi, mille järel saan veel kiire lihvi anda, vaadata üle paar asja, mis siin regatil silma hakkasid ja seejärel ongi aeg võistluseks! 

Tahan teha sügava kummarduse oma kallitele toetajatele: Matek, Lasita aken, Starter, BCS, Nordecon, Weber Saint-Gobain, Maru, Catwees, Reval Cafe, MyFitness ja ROPK, kes võimaldavad mul nii pikalt mööda ilma, võistluselt võistlusele tuuritada ja oma unistuse suunas tööd rügada! Pärast õnnestunud Mallora MK-d olen taas kümne piiril ka maailma edetabelis, 12! :)

Õhus on kevadet!

Karla

Palma

Hei!

Istun juba mõnda aega diivanil ja vaatan aknast varahommikust boatparki, mis on täiesti surnud. Und ei ole, keha on nii väsinud, et enda nahas on ebameeldiv olla, magamisest ei tulnud täna öösel suurt midagi välja. Aga, fakt on see, et üks peatükk sellest kiirest kevadest on nüüdseks jällegi ajalugu - Palma Mk sai eile minu jaoks napilt, väga napilt otsa, aeg on järgmisteks peatükkideks!

Suuremad huvilised on vaatamata sel regatil mind tabanud allergilisusele blogi suhtes kindlasti facebooki vahendusel ilusti kursis, mis nädala jooksul aset leidis, kuid terviklikuma pildi loomiseks, seda nii teile kui endale, alustan siiski algusest, nagu ikka.

Regatt sai minu jaoks ääretult mannetu alguse. Ma polnud veel jõudnud meetritki paadiga võistlusrajal liikuda kui žürii mind juba kollase lipuga kostitas. Peeglisse vaadates oli tegu liigse agarusega, kus üritasin kehva poolsest olukorrast imeda välja head starti. Igal juhul, karistusringid hiljem, alustasin ka mina võistlust, tagaajaja rollis! Sellest oli veel loomulikult vähe. Lisaks tervitasid mind isiklikust seisukohast vaata, et kõige keerulisemad olud, kus paadi käsitlusoskusel, kiirusel, ja muul pole suurt tähtsust, vali õige pool ja vajuta sinna nurka! Sellised ilmad mulle ei meeldi. Sel päeval suudeti meile pidada kolm sõitu, igaühes milles ma endiselt veel saadud kollasest lipust häiritud olin. Ilusat käekirja minust sel päeval välja lugeda polnud igal juhul võimalik. Päeva lõppedes leidsin end vist 82. postitsiooni pealt.

Isegi kõige mustema stsenaariumi puhul ei arva ma end olevat 82. mees laevastikus, kuid tulemused rääkisid sel hetkel enda eest ja näitasid veel korra kui tugev ja sügav on laseri laevastik ja kui kergesti võib end täielikust mudast leida. (valitsev MM-i neljas lõpetas võistluse 64nda kohaga). Ühelt poolt oli see kui külm vesi näkku, kuid teisalt suutsin endale teavitada, et see oli vaid üks päev, kus langesid kõik kehvad asjad minu kahjuks kokku. Igal juhul, minu käed olid järgmiseks, viimaseks kvalifikatsioonipäevaks, tööd täis. Tuul oli endiselt vaikne, kuid vähe rohkem keerutav, mis mulle paremini sobib kui pikad sujuvad pöörded. Suutsin leida hea tasakaalu särtsakuse ja tasakaalukuse vahel, midagi, mida vajasin, et end tõsta kuldlaevastikku ilma, et kuskile ämbrisse komistaksin. Sel päeval tulin kaldale juba paremate mõtetega, kus taskus olid 7. ja 4. koht, kusjuures viimase elu ehk kõige konservatiivse taktikaga (normaaltingmustes oleks ehk võitnud). 

Kui tavaliselt olen ma see mees, kes väidab, et tal kunagi ei vea, siis teisel võistluspäeval pean küll tunnistama, et olin ühes asjas selgelt õnnega koos. Saime alles kell 4 merele, kuid endiselt suudeti pidada 2 sõitu, mida nii väga vajasin, hea! Asi jätkus kuldfliidis, või noh, tegelikkuses kuldsete lintidega võidu seismisega. Järgmine, kolmas võistluspäev tõi meie rajale alguses täieliku tuulevaikuse, millele järgnes 120 kraadi keerutav, ääretult ebastabiilne tuuleke - sõita ei saand!

Neljas võistluspäev tõi sel aastal esmakordselt tingimused, kus sai näidata, mis mastist mees oled. Olin vist päeva kokkuvõttes viies mees rajal, aga kui asi päris tuuliseks läks, siis tundub, et variant a) põhjamaa mees on sitke sell või b) aastatepikkune füüsiline ettevalmistus tasub end ära. Igal juhul sain kirja teise koha. Kahe võistluspäevaga olin tõusnud 82lt kohalt 16ndaks. Karm, kuidas luhta läinud algus võib tunduda korraliku "shocker"-ina, kehva päev võistluse lõpu poole ühtlustub seevastu tulemustetabelis tavaliselt ära ja ei näi nii õudsana. 

Eilne päev tõotas kohe algusest tulla huvitav. Merele minnes oli veel ilus purjetuul, üleeilse jäägid, kuid kõik märgid näitasid vaikimist ja seda ta ka tegi, koos 25-30 kraadiste pööretega. Kokku tuli selline supp, et tuult oli 3-8 m/s, laine oli 60 kraadi tuulest erinev ja endiselt u. 5m, nagu eelmisest päevast jäänud. Esimeses sõidus jõudsin üles märki 10ndana, kuid leidsin bakstaagis teiste vahel liikumisruumi ja järgmises märgis olin juba 6. Taganttuulega kasvatasime juhtgrupiga edu, teise krüssuga võitsin koha, järgmise allatuulega veel kaks ja olingi 3. Kõlab ju lihtsalt! Tegelikult oli tuul ääretult keeruline ja õigesti sõitmine võttis kõik, mis mul anda oli. Teine sõit algas kehvemini, üles märki jõudsin 28ndana, kuid jällegi tulin alla märki juba 15ndana. Teise krüssuga oli mul teist korda see regatt õnne, sest õigele poole minnes ei juhtunud mulle keegi silma tegema. Sain keskmisest pundist, kus on tavaliselt kõige raskem sõita, sest segajaid on kõige enam, täpselt sinna, kuhu tahtsin ja suutsin tõusta üles märki kuuendaks. Taganttuulega üks koht veel, finišis 5. Kahuks võtsin selle sõiduga vist kogu regati lõpliku õnnepaketi välja, sest viimases sõidus sain enamvähem stardi, kuid seal, kus mul avanes aken, et tõsta end tuulepöördega ladvikusse, seal pauditi mulle jõhkralt silma, justkui löödaks näpud sahtli vahele ning sel korral ma enam imet korda ei saatnud, kirja läks mahaviske sõit.

Kogu kupatuse kokkuvõttes tähendab see minu jaoks 11ndat kohta. Esimesena medal race-ist väljas! Kolm punkti! Pole kunagi selle koha peal olnud. Olin alati arvanud, et see on sama ebameeldiv kui neljas olla, esimesena pjedestaalilt maas, kuid pean tunnistama, et mu praegune tunne pole sugugi halb. Nagu võistlusele eelnenud AK intervjuus ütlesin, siis võtan selle aasta algusfaasi vähe rahulikumana kui tavaliselt, sest kalendris on rist alles septembris, kui MM-il jagatakse OM-pileteid. Pärast suhteliselt kehvade tuuleoludega USA laagrit vajasin regatti, mis läheks lõpuni, kõik sõidud saaks kirja. Seda me siin ka saime, kusjuures nii tugevat konkurentsi pole ma MK-l ammu näinud, kõik olid kohal, nagu MM. Sain täpselt selle, mida vajasin - mõõdupuu, kuid mitte ainult, sain mõõdupuu, mis näitab ka suunda. Julgen väita, et see suund näitab noolega üles poole, rohelise suunas, ja SEE on orientiir, mida siit vajasin. 

Nüüd saab siirduda mõneks ajaks taas töörütmi, et laduda edasi põhja pikemaks perspektiiviks. Jään endiselt siia Palmale, kus kavatsen rattaga mägesid vallutada ja üldfüüsilist veelgi edasi arendada, ikka selleks, et järgmine kord kui tuult annab, oleks seis veelgi parem! Eks ma üritan teid endiselt eluga kursis hoida, kuid juhuks kui midagi peaks juhtuma, siis järgmine tõsisem andmine on juba 21-26 aprill, Hyeresis, järgmise MK näol!

Ilusat kevadet teile, naeratage, suvi tuleb! :)

Karla

Kiired ajad

Hei!

See on vast nüüdseks juba kõigile teada, et nii nagu paljudel teistelgi elualadel, on purjetamises kevad suhteliselt kiire aeg. Eelseisvaks suveks pole mitte üksnes end vormi vaja ajada, vaid tahtmine on ju paremaks ka saada! Selle tulemusena vaatab kalendrist tihti vastu üpris tihe graafik, kus palju aega muule kui treenimisele ei jää.

Vähem kui kaks nädalat tagasi tulin USA laagrist lõpuks Eesti pinnale, et seal kiiresti asju pakkida ja kõikvõimalikud toimetused mõne päevaga joonde ajada. Kui lisada veel lootusetu jetlag, siis kokku tuli päris väsitavad paar päeva. Produktiivsed seevastu ka, minu lennumuuseumisse läinud paat valiti nt. kuu museaaliks, väga vinge! :)

Nüüdseks olen aga juba lõpetamas kümnepäevast treeninglaagrit Mallorcal. Päevad laagris, nagu kreisiraadio läbirääkimisedki, on olnud väga produktiivsed. Olen saanud töötada koos treener Reinuga asjade kallal, millega USA-s üksi tegelemine poleks pooltki nii suurt efekti andnud. Samuti olen loomulikult teinud ratast ja jõusaali, nagu ikka. Täna teen veel viimase veetreeningu ja õhtul lendan siit Palmalt juba nädalaks eemale. Eestis mind siiski endiselt näha ei saa. Peatun hoopis alpides, põhjusi selleks jalaga segada. Esiteks viibib seal kogu mu perekond, keda ma kaheksa sel aastal Eestis veedetud päeva jooksul ülearu palju näinud pole, seega kavatsen võtta paar päeva, et puhata keha välja kõikvõimalikest laagritest ja veeta selle aja oma perega. Samal ajal tahan hingata seda head ja väärtuslikku alpiõhku, mis mind loodetavasti 15 päeva pärast heasse vormi viib, täpselt Mallorca MK ajaks. Kolmandaks pole vahet, kas tahta või mitte, aga tuleb järele aidata kehaosi, mis on laagerdades unarusse jäänud ja vastasel juhul nõrkade ketilülidena probleeme võivad tekitama hakata. Pärast seda nädalat tagasi siia, Palmale, et juba seada kõik valmis eesseisvaks Mallorca MK-ks, seega, nagu ütlesin, siis kiired ajad!

Olge mõnusad,
Karla

Packman

Hei!

Viimasel ajal on mul selline tunne olnud, et ma peaksin professionaalseks pakkijaks hakkama hoopis purjetamise asemel. Pärast Clearwateri võistluse lõppu tuli pakkida asjad, et sõita laenatud varustusega läbi terve USA Chicagosse. Seal tuli aga uuesti pakkida, sest kogu oma elu tuli mahutada kahte 23kg-sse kotti, see polnud minu jaoks kerge! Koju jõudes ei läinud aga asi sugugi paremaks. Selle asemel, et lennujaamast koju minna ja jalad jetlagist seina peale panna ja rütmi üritades puhata hakkasin ma uuesti pakkima! Ja oleks siis, et neid samu asju lahti, aga sugugi mitte. Tegelikult oli aeg hoopis pakkida kogu purjetamisvarustus, et see saaks alustada teed Mallorca suunas. Nii ma olingi kodus veetnud 0 ööd kui ma juba mitu tublit tundi olin pakkinud ja asjad veeresid juba Hispaania suunas minema. Sel korral olen õnnega koos, et ei pea ise seda pikka sõitu ette võtma, vaid saan kodus end sükroniseerida Euroopa kelladega ja laadida hetkeks akusid. 

Akusid on vaja aga laadida hoolega, sest tundub, et mu kehal oli Florida laagrist hoopis teine arusaam kui mul endal. Mulle jäi mulje, et tegu oli dominantselt nõrga tuule perioodida, kus mu keha pidi füüsilise koormuse õigel nivool hoidmiseks läbi mitmeid jõusaali ja rattatrenne. Võistluse lõppedes ja põhja reisides tabas mind ilmselt aga ootamatu pingelangus, sest Chicagosse jõudes oli 39.3 palavik tõsiasi ja voodis teki all võdisemisest polnud pääsu. Sinna läks ilmselt ka suur osa mu füüsilisest vormist, seega tuleb jälle otsast alustada. Otsast alustamisega pole aga sugugi palju aega, sest olgugi, et hommikul kell 9 ärkamine on minu keha jaoks pigem endiselt kell 2 öösel, siis aega on mul reedeni, et end korralikult laagrivalmis seada. Nädala viienda päeva varahommikul lendame juba Mallorcale, et seal siis pärastlõunal juba esimene Euroopa veetrenn veeretada. Kiired ajad! Tegelikult ei ole nutta siin midagi, kõik sujub hästi ja ma ei jõua seda Mallorca esimest laagrit ära oodata!

Lisaks kõigele muule logistikale on aga veel üks huvitav uudis. Minu eelmise hooaja võistluspaat on nüüdsest meremuuseumis lae all kõigil vaatamiseks. Sinna jääb ta ilmselt aegade lõpuni, kuid sellegipoolest, kiirustage vaatama, saate veel viimast korda Titanicuga koos ära vaadata :)

Olge mõnusad,

Karla