Obrigado!

Paat ja sugarloaf

Hei!

Tavaliselt on mu pealkirjadel mingi tähendus, aga sel korral on tegu lihtsalt pärast kolme Rios veedetud päeva endiselt ainsa sõnaga, mida kohalikus keeles öelda oskan, imelik! Aga see selleks.. Teen parem kiire ülevaate sellest, mis toimund on, kuidas praegu asjad toimivad jne.

Lend siia läks libedamalt kui olin lootnud. Raha kokkuhoiu eesmärgil lendasin erinevalt teistest siin laagerdajatest, kes tulid otse üle Atlandi Riosse ja seejärel lendavad siit Miamisse, kust uuesti otse üle Euroopa suunas, mina hoopis pikemat maržruuti pidi. Tallinnast suts Helsingisse, sealt aga juba JFK-sse, kust veel 10,5h-ne ots alla Riosse. Siit lähen tagasi Miamisse, sealt jälle JFK, Helsingi ja kodu. Mis tegi minu lennud heaks oli see, et ma polnud ammu Finnairiga lennanud. Olin unustand, et lennuk võib puhas, toimiv ja meeldiv olla. Viimased kogemused on pigem vastupidised olnud. Teine hea lugu oli Rio lend, sest American Airlinesi lend oli täitsa tühi ja sain üle terve keskmise rea magada nagu kuninga kass!

Kohale jõudes ja lennuki uksest välja astudes mind pätid veel õnneks ei kimbutanud (ptui ptui ptui), aga tunne oli siiski selline nagu oleks kurikaga vastu pead saanud. Jah, ma käisin sügisel Hiinas, kus oli soe, siis Abu Dhabis, kus oli soe, aga see siin "is something else!" Sellist palavust pole ma ammu kogenud ja ütleme nii, et praeguseks pole ma igal juhul veel asjaga ära harjunud. Sellest hoolimata on päevad olnud juba praeguseks väga asjalikud. Eile otsisime Marina da Gloriast, kus peaks pooleteise aasta pärast toimuma olümpiamängude purjeregatt, üles kaatri. Ütleme nii, et fakt, et seal veel lillegi liigutatud pole OM-i suunas ei ole mitte kuskilt otsast vaadates mitte mingi liialdus. Aga noh, aega on veel ju ka! Teiseks sõitsime üle mere kohalikku mereväebaasi, kust mina pidin saama laseri. Veidi oli imelik lihtsalt üle mere laekuda ja öelda, et ma tahaks nüüd oma paati saada. Keegi ei tahtnud mu pihta tulistada ega küsinud isegi väga kurjal toonil, et mida kuradit ma siit tahan. Ju siis pole see nende jaoks uudne olukord! Sain isegi kohaliku sõjaväerekkaga sõita!

Klubi on uhke, otse Sugarloafi all. Täna käisime juba vee peal ja tuulest puudust ei ole. Eks ta selle Brasiilia suve võlu ole, et merebriis toimib kui kellavärk. Selle kohta, mis OM-i aegu, ehk Euroopa suvel siin toimub, ei oska küll miskit veel arvata. Peale vaadates on koheselt näha, et tegu on ääretult keerulise kohaga, kus võib ämbreid varuda kuhjaga, et siis oleks kuhu astuda. AGA, selleks ma siin olengi, et natukenegi juba praegu nende tingimuste kohta õppida! Ka merel oli meeletult palav ja kaldale tulles tundsin end kui õhukeseks pekstud lihakäntsakas.

Kõik, kes mind merel näind on teavad, et ma olen maailma suurim soodinärija. Kõik need artiklid koos reaalse pildiga vee suunas vaadates on tekitanud minus piisava motivatsiooni, et soot minu suhu tänase trenni jooksul igatahes ei jõudnud, uhke värk! Veel uhkem on aga värk siis kui minna jõusaali. Ma olen jõusaali portaalide pilte vaadates alati mõelnud, et millised need tüdrukud on, kes peaaegu alasti jõusaalis käivad? Nüüd tean, need siin! Kohalik standard näeb välja u. selline: retuusid (soovitatavalt leopardimustriga), bikinitopp, need säärised või asjad, mis olid popid kui ma 13 olin ja siis retuuside vahelt välja piiluvad ja end maailmaga jagada tahavad stringid. Päris sürr vaatepilt... Ja tundub, et industry standard näeb ette, et ainuke lihas, mida treenitakse on "badonkadonk". Täna nt. üks daam pani jooksulindil kalde 12%, sidus enda sääriste külge 5kg-sed jalaraskused ja hakkas südamerahuga jooksulindil väljaastetega jalutama. Ütlen ausalt, tundus päris raske, aga ennast proovima ei kutsund, jäin oma liistude ja lõdvestava rattatrenni juurde..

Mis veel? Linna peale pole jõudnud ja pärast eilset Favelade dokumentaali vaatamist väga ei kipu ka. Jeesuse kuju seal kõrgel mäe otsas on seevastu väga kutsuv ja selleni tahan ma mingi päev kindlasti matkata. Kõigile, kes on eluaeg arvanud, et küll see purjetamine on ikka tore, et näeb maailma ja saab nii palju reisida, siis võin öelda, et siin tundub tõesti kena, loodetavasti jääb üks päev, et seda veidi hoomata.

I'm out!
K

Lõpp

Photo Credit: Pedro Martinez/SAILING ENERGY/ISAF

Nagu kommentaarides kirjutati, et ma täna tulistaks, siis teadmiseks, et I did, aga kahjuks paukpadruneid. Heites pilgu tulemustele jääb vast mulje, et "jooksin lati alt läbi". Tegelikult on asi (nagu tavaliselt) vähe keerulisem: Esimeses sõidus mängisin endale stardiruumi tekitamisel sellise pähkli ette, et start ebaõnnestus. Selles seltskonnas loomulikult sellist käitumist ei tolereerita ja parim, mis ma kehvast olukorrast välja imesin oli 17s koht. Teises sõidus olid head kaardid endiselt minu käes, või vähemalt päris suur hulk trumpe. Piisanuks 12ndast kohast.. Olin 9ndal kohal kui žürii minu medalisõitu pääsemise lootused enneaegselt kollase lipuga lõpetas. Ka sellest polnud tagasiteed, see kord 18. koht. Veidi on tühi tunne, sest kui tänase teise sõidu esimene ring kuni kollase lipuni välja arvestada, siis olin justkui terve päeva "mängust väljas" ega sekkunud ühessegi olulisse võitlusesse, milleks tunnen end hetkevormi pealt täitsa võimeline olevat. See ootamatult kehv päev kukutas mu lõpetuseks 13ndale kohale ja lõpetas minu jaoks regati loodetust päeva varem. Selline on olnud kogu hooaeg, nagu juba läheb, kuid kuskil tuleb (nagu Youtube-i video ütleb) "jonks" sisse ja lõpptulemus on nii nagu ta on.

Olen endiselt selle ilusa spordiala õpilane ja näen endas hetkel päris tublit potentsiaali arenguks. Kuskil künka taga on need ülihead tulemused praeguse seisuga kinni, kuid eks see tee vajab tammumist ja vähemalt praeguse seisuga näen enda arust juba vaikselt teisele poole küngast, mäest alla. Käed on tööd täis, loorberitele puhkama jääda ei saa, aga võistlushooaeg sai tänasega minu jaoks läbi. Päris pikk teine, jaanuarist novembri lõpuni. Luban endale paar päeva puhkust, naudin veel veidi siinset sooja ja juba nädala pärast, esmaspäeval, leian end taas Horvaatiast, Splitist, et parimate seltsis trenni teha ja edasi areneda.

Tahan teha sügava kummarduse kõigile, kes minuga seda teed koos kõnnivad, eesotsas Mateki, BCS-i, Lasita, Starteri, Nordeconi, Weberi, Maru, Catweesi, Reval Cafe, Myfitnessi ja ROPKga. Lisaks neile veel hulgaliselt abilisi, keda kõiki ära mainida ei jõua, aga ma tean, et te olete mul olemas ja teie tugi on see, mis mind ikka ja jälle comfort zone-ist väljuma sunnib, ikka paremuse, perfektsuse suunas.

Emotsionaalsest hooajast kurnatud, füüsiliselt väsinud,

Karla

Kaua tehtud kaunike

Heippa hei!

Ma lubasin teile Hiina kokkuvõtet. Oli vist 20nda oktoobri varahommikul kui Amsterdami lennujaamas facebooki sisse logides rõõmustasin, et olen tagasi tsivilisatsioonis. See tundub juba nii kaugete mägede taga, viimase kümne päeva jooksul on palju juhtunud, aga selleni jõuan hiljem!

Nüüd hoopis Hiinast: Läksin sinna ütlemata kõrgete ootustega. Praegu ei räägi ma võistlusest ja kohtadest, vaid pigem kultuurist ja kogu asjade ning toimingute komplektist, mis minu ümber aset leidsid. Põhjusi tuleb otsida sellest, et olin eelnevalt Hiinas käinud, universiaadil, kus mul oli enda isiklik abiline. Mitte, et mulle end kuningana tunda meeldib ja ilma selleta ma Hiinamaal hakkama ei saaks, aga universiaadi puhuks oli kõik justkui suurepäraseks timmitud ja Hiina jättis endast väga asjaliku mulje. See kord, kus ma reaalsesse igapäevaellu, nende igapäevarütmi sukeldusin, nüüd nägin kõike väga teise nurga alt.

Esmalt, mulle ei mahu endiselt pähe, kuidas need kohalikud inimesed, Euroopas levinud, või vähemalt minuni jõudnud arusaama kohaselt, et Hiinlased on väga viisakad ja aulised inimesed, kuidas nad nii ebameeldivad, ebaviisakad olid. Ilmselt teen ma neile kuhjaga liiga ja sattusin valedesse kohtadesse, kuid selline mulje mulle tõesti jäi. Teiseks, ma ei tea kas vanematel pole oma laste jaoks aega (ma ei saa küll aru kuidas, sest lubatud on ju 1 laps?!), aga lauakombeid, ja kombeid üldiselt neile küll õpetatud pole. Ei möödunud päeva, kus ma nägin korralikes kingades, korraliku musta seeliku ja valge triiksärgiga daami töö poole suundumas samal ajal kurgu põhjast röga endale suhu kogudes ja siis üle terve tänava seda välja sülitamas. Sama krooksude ja kõige muuga. Päris sürr oli, tahtsin isegi selle lapi endale suu ette osta! Järgmine pettumus oli minu jaoks linn ise. Kui meenutama hakkan, siis seda oli ka universiaadilinn, kuid issand kui igav see oli! Lootsin leida mingit õiget hiina mukisxxxa, mingit kohalikku turgu, kus müüdaks adibassi, Mike-i, Kuma, Laposte, Louis Buittonit ja muid Euroopas ausees olevaid kaubamärke, aga voah, ei miskit! Suure aretamise peale sõitsime kohaliku ühistranspordiga kaugele mägedesse, kus jalutasime (küll ilma veeämbriteta) tunde mööda treppe tippude suunas, et paari väikest templikökatsit kohata.

Aga, it wasn't all bad, nagu öeldakse... Sest, et purjetamise külg oli tegelikult väga suurepärane! Kuna mastaabilt oi regatt tavapärasest MK-st kõvasti väiksem - nimelt oli 10 klassi asemel esindatud ainult 6, samuti oli võistlejaid igas klassis vähem, siis käis kogu asjaajamine näiliselt palju valutumalt, seda nii merel kui maal. Qingdao kostitas meid minu arusaamade järgi mitte väga levinud korralike tuultega, seda vähemalt 2 päeva viiest, ühel päeval oli väga keeruline keerutav tuul, mis vajas endiselt kallutamist ja kaks päeva olid tõesti väga vaiksed. Igal juhul, parem tulemus kui olin lootnud! See, et meil oli või ei olnud tuult juhtus olema aga teisejärguline. Kogu purjetamine käis hoovuse järgi. Nii tugevaid hoovusi polnud mina oma võistluskarjääris veel kohanud, mistõttu tegin ka rohkelt jaburaid vigu, mis omakorda maksid tulemustereal suuresti kätte, nagu minu puhul kombeks. Igal juhul, suhteliselt rahulikult alanud nädal lõppes minu jaoks enne medal race-i 6nda kohaga. Finaalsõidus õnnestus mul saada hea start, kuid pea olematus tuules ei saanud end mitte käima ja pidin lõpetama 7ndana, mis lõpptulemustes tähendas 8ndat kohta. Loomulikult jääb kripeldama, eriti seetõttu, et tean, palju neid punkte veel tavasõitudes rajale jäi, kuid hea tulemus sellegipoolest! Olen rahul. :)

Nüüdseks, kus ma teile seda väga ülevaatlikku juttu kirjutan, olen ma juba otsapidi Horvaatias, Splitis. Sain kokkuleppele ilmselt maailma parima rahvusvahelise grupiga, mis sisaldab olümpiahõbedat, olümpia neljandat ja 4-kordset Euroopa meistrit, et treenin sel talvel nendega kui ma seda soovin. Usun, et see on minu jaoks suur võimalus neilt õppida ja edasi areneda. Kuna kõik on alles väga uus ja värske värviga, siis kirjutan sellest lähemalt kui olen isegi targem. Praegu aga suundun veetrenni, teie nautige seda ilusat sügisilma, mis täna olema pidavat! :)

Karla

When keeping It real goes wrong

See on suure tõenäosusega üks raskemaid blogi postitusi, mida ma olen pidanud kirjutama, aga see ei tähenda, et ma seda teha ei tahaks.

Pärast tuule puudumise tõttu poolikuks jäänud EM-i, kus vormist õigupoolest mingit ülevaadet ei saanudki ootasid Kieli EK etapil mõnusad tugevad tuuled, mis sobisid minule kui rusikas silmaauku ja hõbemedal oligi vormistatud. Edasi oli algusest peale plaan teha suvel kodus rahulikult trenni ja timmida end ees ootavaks MM-iks, kus jagatakse OM-pileteid valmis.

Õigupoolest ei ole mul endiselt, nüüd, kus 3 võistluspäeva on toonud MM-il 4 võistlussõitu ja minu jaoks OM pilet see kord püüdmatuks jäi, mitte mingit selgust, mis mu vorm tegelikult teeb?! On saanud standardiks, et olulised võistlused peetakse läbi ussiemmi puuduliku tuule ja samapuuduliku kompetentsuse saatel. See ei muuda fakti, et mina neist oludest “oma” välja ei võtnud, jätkates esimest korda elus MM-il hõbegrupis. Päris hea ajastus korralikuks ämbriks! Olgu, et siin regatil on jällegi, nagu minu puhul peaaegu, et kombeks, langenud kõik ebasobiv kokku, siis hõbegrupi tagamaad algavad nagu sõna isegi ütleb, juba kaugemalt, tagant poolt.

Kuna enamik suvistest trennidest pidid kulgema suures plaanis üksi putitamise taktis, kus vahel harva sattus minuga mõõtu võtma mõni soomlane või inglane, siis reaalsuses teadsin, et milleski käega katsutavas ma suurt arenguhüpet tegema pole võimeline. Mõndasid asju lihtsalt ei saavuta iseseisvalt, on vaja mõõdupuud. Seetõttu püüdsin teha seda, mida saan – olla vaimselt valmis ja panna end füüsiliselt sellisesse konditsiooni, et viimane mind kunagi alt ei veaks. Seal sai tehtud aga esimene viga, sest füüsiline pole mul kunagi suuri probleeme valmistanud, mida tõestas tegelikult just vahetult enne peetud, tuuline Kieli nädal. Fakt, et ma oleks praegu veel käimas oleva MM-I eel ilmselt läbinud igasuguse triatloni väga mõistliku ajaga ja rasvaprotsent oli varsti juba olematu ei muutnud aga asjalugu, et nõrk merebriis on minu nõrgemaid kohti ja just see meid siin ees ootas. Füüsilise võisin, tähendab võin endiselt, pista endale sinna kohta, millest kõva häälega ei räägita. Mida pegisem ja lodevam, seda parem. Hea tunnetus ja võibolla, et paar ekstra kilo pohhuismi ei tuleks siin üldse kahjuks. Minu perfektsionism ja iga olukorra lahendamine loogilise seletuse abil aga tulevad kahjuks, seda julgen käsi südamel vanduda. Nagu olen korduvalt öelnud, siis tunnen uhkust, et julgen end kutsuda sportlaseks, mitte pelgalt purjetajaks, sest neil kahel on minu silmis selge vahe. Kahju, et minu ettevalmistus kulges pigem sportlikus taktis, kus purjetamine jäi võibolla, et liiga tihti füüsilisega sama olulisele, kuid mitte olulisemale nivoole. Siin olnuks (või tähendab, ON, olukorras, kus ma seda postitust kirjutan järjekordse edasilükkava lipu saatel) purjetaja poolt kordades rohkem vaja. AGA, see on minu valitud ala üks suurimaid võlusid, kus purjesport kui sõna ühendab endas kahte üpris vastandlikku poolt ja mitte alati pole need mõlemad pooled täielikult esindatud.

Pean tunnistama, et see kulunud slogan, mida sportlased ikka ja jälle peale ebaõnnestumist toonitavad, et “iga ebaõnnestumine motiveerib mind üha rohkem rügama, üha rohkem pingutama”, oli minu puhul üleeilses õhtus küll täielik bullshit. Mul pole töö tegemise, rutiini ega nende kahe taluvusega kunagi probleeme olnud ja tean, et selle taha see asi nüüd küll ei jää. Kui ma midagi teha oskan, siis tööd. Seega, esmane emotsioon oli hoopis, et ma tahan sellest purjetamisest nii kaugele kui võimalik, umbes selline tunne nagu keskmisel Eesti noorel laupäeva hommikul: “ma ei joo enam kunagi”. Kõik põles sees ja enda emotsioone taltsutada, veel enam liigitada, oli lootusetult keeruline, on siiani. Nüüd, kaks päeva rahunenuna näete, et minu tekstis kirjeldan seda sporti juba mõnes kohas sõnadega “võlu”.

25-aastasena pean tunnistama, et olen endiselt veel katsetamas, mis see edu alus siiski õigupoolest siiski on. Kui lõplikult avastan, siis luban, et annan noortematele edasi! Praegu tunnen, et vajan ehk mingisugust vaheldust ja käiguvahetust, midagi teistsugust, mis ehk edasi viiks. Pean proovima järgmiseks hooajaks ehk kuidagi teisiti valmistada, mis tooks mu Olympic campaigni värskust ja vaheldust, võibolla õpiks midagi uut. Praegu ei oska muu peale mõelda kui, et järgmine võimalus OM normi täita on järgmine suvi, kus olümpianorm või mitte olümpianorm, tahan olla parema purjetajana, parema sportlasena, parema inimesena.

Siia tahaks nüüd kirjutada Over and Out, aga tegelikult on mul kogu selle depressiivse jutu taustaks siia veel vähe halenaljakat ka. Näiteid merel toimuvast: Radiali grupil tõmmati MEREL üles teate lipp, seejärel jagati treeneritele kätte A4 paberid gruppide listidega ja jaotati MEREL grupid ringi. That’s a first! Meie rada pandi eile aga keset laevateed. Kõik olnuks ju njeplooha kui kohtunikel oleks tulnud meelde kontrollida, mis kell laevad sõidavad. Otse loomulikult lähenes rohke pasuna saatel keset teist krüssu suur Finnlines-i rekkalaev, mis rajast ja ka võistlejaterivist läbi rammides andis ametnikele mõista, et “peaks vist katkestama?”.

Live and learn,

Karla

Check in

Hei!

Mu ema ikka ütleb mulle mõnikord, et ma ei tohi blogi kirjutada ainult siis kui mul hästi läheb. Enda arust ma pole küll selles eriti isegi mitte süüdi, aga olgu, tema süüdistuste kohaselt on täna, kus ma langesin pärast kaks päeva liiderdamist teisele positsioonile, õige aeg üks põust teha.

Ma eeldan hetkel, et enamik on kursis, mis siin regatil toimunud on, mis tuuled puhunud, kui palju on võimalik mind netivahendusel jälgida olnud jne, seega ükski kord ei alusta ma sugugi algusest, vaid hoopis võtan kohe ette tänase!

Kohe hommikul oli näha, et tänane päev tuleb keeruline, sest tuul oli erinevalt eelmistest päevadest vaikne, kuid mitte ainult. Nimelt kogu tuul, mida meile pakuti oli seotud väga tihedalt mööda taevast kihutavate pilvedega. Polnud pilve, polnud tuult, lihtsustatult vähemalt nii oli. Ma väga tihti siin blogis ei räägi oma taktikast, mõttekäikudest ja muust, mis reaalselt "in the line of duty" toimub, kuidas otsuseid teen, miks teen, jne. Täna aga tunnen, et see on kohane. Jõudsin rajale u. 45min enne sõitu. Tuul oli 270 kraadi pealt, vaikne teine. Mõne aja möödudes pööras ta 310 peale, mida lubas ka ilmaennustus. Veel mõne aja möödudes läks tagasi 280 peale ja seejärel oli aeg meie stardiks. MINU, ja veel mitme väga hea purjetaja loogika ütles, et tuule järgmine liigutus on tagasi kolmega algavate numbrite poole pööramine, mistõttu startisime paremalt, pautisime ja panime parema poole suunas, paremat pööret oodates jugama. Päris suur oli meie üllatus kui mõne minuti möödudes läks tuul hoopis veel 20 kraadi vasakule...

Kõigele sellele vürtsile lisaks, mis minu suust sulaselges Eesti keeles tuule, tema tegemiste ja kõige muu pihta ülemist märki tagant neljandana võttes välja tuli, oli minu põhikonkurent, seni teisel kohal olnud sakslane, kes viimased kaks Kieli nädalat võitnud, väga, väga ees! Ütlen päris ausalt, et esimene mõte oli "okei, oli tore regatt", kuid siis võttis ikka sportlik viha võimu ja hakkasin tööle. Kuna tuult polnud, siis pidi töö olema enamasti mõttetöö, mitte nii väga füüsiline. Long story short lõppes rada enne otsa kui minu kohad väga headeks muutuma hakkasid, kuid sellegipoolest rabelesin end 41-lt kohalt finišisse 15ndaks, päästes end suurest katastroofist. Olgu, olen teine, kuid vahe on kolm punkti, järgmine sõit, läks minna!

Aga, oi kui vale mu arusaam järgmise sõidu kohta oli. Ma polnud sellega arvestanud, et nüüd on õiged mehed protokollis õigel kohal, teist samasugust "soblajobla" sõitu pole ju mitte mingit põhjust pidada, kas pole? Pikemalt mõtlemata, viie minuti järel saadeti meid kaldale ootama, sest ühtäkki oli nendest samadest tingimustest raadio announceri sõnade järgi saanud "unsailable conditions". Mõtlesin, et ma olen sarnase stsenaariumiga filmi just hiljuti näinud, tuli meelde, ahjaaa, Horvaatia! Kaldal korrutati veel pikalt sama "unsailable" lauset, misjärel otsustati kella 3st (pimedaks läheb pool 10), et täna ikka kindlasti purjetada ei saa. Pärast käis mööda boatparki veel kõlakas, et meie rajal olla hiljem terve aja 4-5m/s tuul olnud, kuid käsk mitte purjetada olla tulnud "kõrgemalt".

Kõigele sellele vaatamata, mis täna toimus olen võtnud hoiaku, et mängigu nad mulle ette milline stsenaarium tahes, mina pean kontrollima seda, mida suudan, enda tegevust. Täna vedas mu loogika mind alt, tekitas mulle palju tööd ja närvikulu, kuid välja sõit oli võimas ja andis kindlust, et homme on võitlus alles ees ja siis vaatame, kuidas need seisud lõppevad, jeboii!

K

Piip ja tuut

Hei,

Ei teagi kust alustada. Pealkiri väljendab igal juhul häälitsusi, mis televiisori vahendusel minu intervjuud vaadates enamust jutust kataks. Väga palju häid sõnu viimase kahe päeva kohta mul ei jätku. Ma enamasti jätan paljud asjad enda teada regattidel, sest mulle ei meeldi eriti vinguda, kuid praegusel juhul seda postitust alustades pole ma veel selgusele jõudnud, mida kirjutan või kas üldse kirjutan. Seega, eks näis, mis kokku tuleb!

Alustame eilsest, mis tekitas juba ise sellise tunde, et ei teagi, kas nutta või naerda. Läksime kella üheseks stardiks oma 8 meremiili kaugusel asuvasse stardipaika, et kõik koos avastada, et normaalset sõitu pole võimalik anda. Selge - ootame! Ootasime üpris pikalt kuni ühel ajahetkel otsustati, et tuleb siiski proovida. Selle katse käigus suutsin endale stardis korjata kollase lipu, kuid see selleks. Purjetasin parema rajapoole kaudu ning krüssu jooksul nägi minu olukord välja halb, halvem, hea, super, esikolmik, halb, halvem, täielik katastroof! Ehk siis tuul keeras algselt vasakule, seejärel andis minule 30 kraadi tõstva, kuid enne ülemist märki rammis uuesti vasakule, kerged 50 kraadi. Otsustati katkestada. Võistlejad üritasid näidata, mis nad asjast arvavad seades sihi kalda poole. Mina jäin kui võistluskorraldajate truu ustav sinna, et oodata, mis edasi saab. Hetkeks, kui laev otsustas kalda alla sõita, et sealset äiksepilve alt tuult nuusutada ja mängida nagu see olekski normaalne pidava jääv tuuleke olid enamus kaldal, paat maas, kate peal, riided vahetatud. Siis ühtäkki aga teatati neile raadiost, et "võistlusrajal on 5m/s tuul", mille peale kõik suures tuhinas uuesti paatidesse hüppasid ja täiskäigul kaatri sabas meie poole kimasid. Jõudnud kohale, oli pilve alt tulnud tuuleiil kustunud ning saimegi kõik koos sõbralikult kaldale loksuda.

Kui see tundus kui üks ääretult huvitav võistluspäev, siis oodake kuni ma tänaseni jõuan! Järjekordne marupalav hommik kergete ähvardavate äiksepilvede ja kauguses peesitava udu saatel andis mõista, et ei tule lihtne päev. Seda nii minule, teistele, kui ka Race Committeele. Nii nagu esimese klassi lapsed esimesel koolipäeval naiivselt rind ees suure huviga kooli poole marssides teadmata, et neid ootab ees 12 aastat varajast ärkamist ja pingi nühkimist, nii ka meie, rind punnis rajale, et näha merel laiutavat täielikku peeglit. Ootasime siis jällegi päris mitu tundi kuni lõpuks saime uuesti katsetada eilset sõitu korrata. Hea stardi järel vaatasin järjekordselt, kuidas sel korral 30 kraadise parempöörde tulemusena enamus laevastikust minust lihtsalt üle kihutas. Pole lugu, nimesid nimetamata, kohalik superstaarist sünnipäevalaps ei olnud ka selles sõidus piisavalt hästi - katkestus! Proovime jälle, see kord aga nii, et parem pool rajast on enamvähem normaalses tuules, vasak pool aga täielikus vaikuses. Sellest pole aga midagi, sest sel korral on oma poiss üleval märgis u. 200m-se vahega esimene, sõit jätkub! Ei muuda asja fakt, et tuul on vaikinud vahepeal pea olematuks, osa fliite on juba kaldale saadetud, meie sõidame lõpuni! Sõitsimegi, tuult küll ei olnud, kuid üks halss teise otsa ja paat hakkabki lõpuks liikuma. Olin tagant kolmas.

Olgu selle tagant kolmanda kohaga ebatervislikes oludes nii nagu on, kuid närvi ajab mind paar asja. Kujuta ette, et sa oled mingit filmi mitu aastat oodanud. Seal mängivad kõik sinu lemmiknäitlejad ja nüüd jõuab ta lõpuks kinodesse! Kahjuks mängitakse seda aga vaid korra päevas ja täpselt sel ajal kui sul on töö aeg. Pole lugu, võtad töölt vaba päeva ja valmistad ennast korralikult ette, ostad pop corni, kommi, koka koolat ja kõike muud rõvedat, mida kinos endale näost sisse saab ajada. Istud saali maha ja ohkad kergendusega, et see päev on lõpuks käes. Kõike vaid selleks, et paari minuti pärast ilmuks ekraanile lõik, mis vabandab, et antud filmi täna tehnilise rikke pärast ei näidata, küll aga näitavad nad algatuseks naljakaid koduvideoid, mille järgneb Beethoven 8 või mõni muu "klassika". Kuidas tunned?

Umbes nii tunnen end praegu mina. Olgu, et EM pole sel aastal mu suurimate prioriteetide seas, siis siiski sõna meistrivõistlused võistluse nimes tekitab mingisugust elevust ja eeldab mingisugust ettevalmistust. Olen selleks regatiks valmistunud, pühendanud aega, teinud plaani, hoidnud plaanist kinni ja selle realiseerinud ja milleks? Kõike vaid selleks, et ühe madalalaubalise sõiduga kogu võistlus pea peale pöörata. Kuna finaalsõite on esialgu vaid üks (homseks lubab terveks päevaks 1m/s), siis ei kuulu see sõit ka mahaarvestamisele. Tulemustes kajastubki see, et kõik, kellel täna läks hästi, on ees, ja kes halvasti, on taga. Terve regati juhtinud ja kõige halvimal juhul kolmanda koha saanud Radiali tüdruk Marit oli tänases sõidus 20, mis kukutas ta dominantse seeria järel kokkuvõttes alles 5ndale kohale. Ma ei oska midagi muud teha kui käsi laiutada, tunnistada enda lööduks ja hoida iseenda eest pöialt, et homme oleks kasvõi gramm tuult, et ma saaksin ISE otustada, kuidas mu regatt lõppeb, mitte, et regatt lõppeb siis kui õiged mehed on õigetel kohtadel...

Aaa... kaldale tirides tuli 180 kraadi teiselt poolt 9m/s tuul!

Peace,

Karla

Now we play the waiting game

Hei!

Täna oli teine võistluspäev, mis algas äravahetamiseni sarnaselt esimesega. Ootasime kaldal, et merebriis korralikult kohale jõuaks, pärast mida peksti meid merele, et võistlema asuda. Kahjuks oli tuul veel kapriissem kui eile ja esimese sõiduga saime peale hakata alles umbes kolme paiku.

Tuul oli väga auklik, keerutav, ja kõik muud sõnad, mis ma hetke kontekstis suudan sõnale "keeruline" sünonüümideks mõelda. Sain paremalt 1/3 pealt suurepärase stardi ja kõik teed olid valla. Kui tahtnuks, oleks võinud kasvõi üle mere, Rooma poole ajama panna. Tuleb välja, et kõik teed siiski Rooma ei vii, sest tänane oli selge poolte mäng. Kui sa leidsid end valelt poolelt, siis polnud enam hävingust pääsu.

Tegin õige valiku, seadsin suuna õige (parema) poole suunas ja kõik tundus väga lilleline. Eile juba selgitatud "play it safe" taktikat järgides läksin mõne aja möödudes vasakut poolt katma, sest enamus fliidist pesitses just seal. See maksis mulle veidi kätte, sest krüss juhtus olema täielik nurgaka pidu, mida rohkem paremale, seda vingem. Kõik kõige viimasedki, kes minu ahtrist kaugelt läbi paremale olid suundunud, jõudsid üles märki aga hoopis minu ees, jättes mind pika ninaga. Olin üleval 17.

Kuna sellise eriti ebastabiilse tuulega on augud tavaliselt päris suured, siis venivad ka vahed päris suureks. Seetõttu olin üleval märgis suhteliselt uhkes üksinduses, ees polnud lähedal kedagi, taga ka mitte. Nägin kurja vaeva ja sõitsin edasi pea perfektse sõidu, et ees olnud lähemale jõuaksid, kuid see andis lõpuks siiski vaid 3 kohalise tõusu, finišis 14.

Edasi oli tuul muutunud veelgi ebaühtlasemaks ja pärast mõningast 32 kraadise päikse käes praadimist saadeti meid kaldale. Tänaseks oli asi ühel pool, ootamised oodatud ja sõit sõidetud. Siin ootamine aga minu jaoks ei lõppe, sest minu skeem peaks vilja hakkama kandma just enam võistluse lõpu poole. Mida rohkem sõite, seda parem. Endiselt olen graafikus, et kvalifikatsiooniring puhaste paberitega läbida ja seetõttu olen ka selle tänase, väga keerulistes oludes, kus paljud kõikvõimalikud meistrid korraliku ämbri panid, päevaga lõpuks rahul. Jääb üle vaid närvi hoida ja samm-sammult edasi liikuda. Tibusid jagatakse sügisel, ja kes teab, kui hästi läheb, siis ehk varemgi :)

Karla