Tean, et pole väga originaalne pealkiri, kuid see-eest super tõsi.
Võistlus on läbi ning mina olen topelt läbi. Nüüd ootan juba koju jõudmist, et saaks veeta kaua oodatud puhkepäevad.
Tänane algas järjekordselt uduga nagu ühel tavalisel Nova Scotia päeval ikka. Tuult seevastu oli kõvasti. Juttude järgi 20 knotsi, või nii.
Merele jõudnud, udu aina tihenes, mis tõi kaasa selle, et meid aeti teise lahe otsa, kus udu polnud. Kõik see kokku tekitas olukorra, kus 3 sõidu pidamine osutus võimatuks. Seega oli meil täna kavas 2 sõitu.
Esimene start tegin jällegi oma aretust Karpakist, mis oli järjekordselt super idee, kuid teostus oli seekord veidi liiga hea. Jõudsin oma positsioonile paar sekundit liiga vara, mis tähendas, et ei saanud kaatri ninast läbi põigata ning pidin pautima, bummer! Tuult oli samuti liiga palju minu jaoks. Ei tea, kas olen juba lihtsalt nii väsinud või ei saanud lihtsalt soonele, kuid paati maha ei saanud ja sellest tingituna liikuma ammugi mitte. Üleval märgis olin jälle umbes 30. Sealt edasi olin ma juba väga frustreeritud kõikvõimalikust merelopsakusest, mis aina jälle ja jälle oma koha minu rooli ja sverdi taga leidis. Alla jõudsin mitte kõige parema taganttuulega 40ndana, misjärel ma täielikult kustusin. Üleval märgis olin tagant 3s, finishisse jõudsin tagant 4ndana. Ei olnud see algus viimasele päevale nagu olin lootnud.
Seejärel oldi valmis teiseks sõiduks. Mina, kes olin viimaste hulgas finishisse jõudnud, olin aga veel endiselt väga surnud. Minu õnneks otsustas üks sõnaotseses mõttes Sitasaar, ehk siis mingi 100x100m mererohu parv täpselt liini juurde ujuda. Oodati, et see alla poole triiviks. Seda ta ka tegi ning startida me ka saime. Vähemalt näiliselt! Esimene oli üldine, teine samuti. See aga tähendas, et osa vendi korjati musta lipu reegli alusel ära ning oligi juba 13 venda vähem stardis.
See mind ei heidutanud. Harrastasin uutset starditehnikat. Startisin "Reverse-Karpakki":D, mis tähendab, et startisin vasakpoolse kaatri tagant, VASAKUL halsil. Tagant vallasin läbi vaid Slingsbyl, ülejäänutel läksin KÕIGIL eest läbi! Oli see vast võimas tunne. Üks otsesemaid viise merel kõigile öelda, You Suck! Endeed, sel hetkel nad tõesti olid minu ahtrit näha saanud, kuid seda mitte kauaks. Mina sattusin jällegi võitlusesse tumma looma, loodusega. Olles kordi rohkem kui aastaid koolipingis enda sverti krüssus üles tõstnud, et seda jälle ja jälle rohust puhastada, jõudsingi üles märki. 9ndana!!! Sealt edasi võttis elu hoopis tumedama jume, nii nagu ta kuldgrupis ikka harjund tegema on. Alt märgi võtsin 19ndana. Krüssuga suutsin isegi tõusta 17ndaks, kuid all olin tagasi 19s. Bakstaagiga kedagi endast mööda ei lasnud, kuid finishikrüssuga seevastu topelt. 3 meest, nende hulgas ka nüüdse maailmameistri Paul Goodisoni.
2st sõidust jälle 1 väga hea, teine väga metsas. Nii ta kipubki olema siin kullas.
Igatahes, võistluse lõpptulemuseks jäi minul 39s koht kokkuvõttes, 164st paadist. Juunioridest olin aga 5s!!!! Sealhulgas sain viimase päevaga jagu valitsevast juunioride EM võitjast Philip Buhlist, mis tähendas, et noortest eurooplastest olin suisa kolmas!
Kui veel veidi statistikat teha, siis 51 riigi konkurentsis saavutasin 21nda koha, mis tähendaks OM normi täitmisaastal lõdvalt normi täitmist. (OM-ile saab arvatavasti 40 riiki.)
Kokkuvõtteks ütleks, et olen võistlusega superrahul, kuigi ühtki otsast lõpuni super sõitu sisse ei saanud. Kõige rohkem rahule jääksingi vast oma 8nda kohaga ning seda mitte selle pärast, et see on parim koht, vaid sellepärast, et selle sõidu suutsin ainsana ees otsas sõita tõusvas joones!
Mis seal muud kui kodus näeme, puhkame ning seejärel ootab juba Inglismaa MK-etapp!!!
Peace Out, A-Town (võib-olla, et isegi A-Rühm, A-klass)
HÄÄH!
Karla
Wednesday, August 26, 2009
Tuesday, August 25, 2009
Blink And You Missed It!
Umbes nii meil täna oli.
Pilgutad, ja juba oled saanud. Nii tihedat purjetamist ei ole vist mitte kunagi mina kohanud.
Positiivsusega paistis silma täna terve päev. Alguses, kui tuult ei kippunud olevat, ootasime me erinevalt eilsest kaldal, mis oli igati hea. Seejärel aeti meid merele ning kohe tuli ka tuul, mis oli teine hea asi.
Täna olid siis esimesed sõidud fliitides: kullas, hõbedas, pronksis. Mina siis olen asetatud kulda, kõige kõrgemasse.
Startisin paremalt, väikse erinevusega Karpaki starti harrastades. Kui tema ootas alati kaatri taga stardi hetke ning siis tuli ja tegi kohe paudi, et minna paremale, siis mina teen nii, et tulengi vasaku halsiga, vallan teistel tagant läbi, saan sellega kiirenduse ning selleks ajaks kui teised paudivad, olen mina juba kadunud! Töötas terve päeva! Sellele lisaks tõestasin iseendale, et tähtis pole see, kus sa oled stardimomendil, vaid minut, 2 pärast seda.
Esimene sõit jätkasin kindlakäeliselt paremalt poolt tehes endalegi üllatuse: olin üleval 4s!! Bakstaagi pidasin vastu, taganttuules lasin Olümpiakulla Paul Goodisoni mööda, võttes alumise märgi 5ndana. See oli umbes hetk, kus kõik hakkas allamäge minema. Arvan, et mu närv ei töödanud seda 5ndat kohta kuldgrupis veel nii nagu ma oleksin lootnud. Tundus nagu paat ei liiguks ja sellega tekitasin endas aina rohkem ja rohkem pingeid, mis kukutasid mind aga positsioonides aina taha poole. Teist korda üleval märgis ujusid meie grupp, kuld, pronksgrupiga kokku. Sel hetkel oli mul juba närvides umbes nii, et vesi keeb üle, kui närvide pinge oleks pott pannil. Sellega kaotasingi enamus oma kohti, finisheerides 18ndana.
Teine sõit oli üldpildi poolest esimesega väga sarnane, võib-olla olid inimesed leppinud juba faktiga, et tuult on ning ei olnud enam nii kassilikult kavalad ja tarkust täis. Teadsid hoopis kuidas sõita ning mis veel tähtsam, miks nii sõita. Mina tegin umbkaudu Deja Vu esimesest sõidu. Start ja esimene krüss olid suhteliselt identsed. Kahjuks see sõit jäi tõstev pagi paremalt tulemata ning vasakut poolt mul ära lõigata ei õnnestunud. Üleval olin jalgratta maailma sõnu kasutades "Peagrupis", st. u. 30s. Vot sealt edasi tuleb mängu selle postituse pealkiri. Võttis aega vaid hetke, mil sõitsin taganttuules valelt poolt kaarega alla ning minu kullakallist 30ndast kohast oli alumiseks märgiks saanud uhke viimane! Edasise sõidu võitlesin tumma loomaga, saades lõpuks ühest mööda ning kaitstes mingilgi määral oma au, Ei olnud viimane!:D
Viimaseks sõiduks oli tuul vast kõige stabiilsem. Sellest tulenevalt otsustasin, et aeg on need Karpaki stardid jätta kus kurat ja teha üks päris inimese start. Tutkit! Oli vist nii see venekeelne väljend. Vajusin OM-hõbeda Geritzeri ja USAka vahelt sujuvalt stardirivist välja ning enne kui ise aru sain olin tegemas seda, mis ma terve päeva jooksul olin ilusti teinud. Startimas vasakul halsil.:D See selleks...Kõik oli paremast parem. Olin jällegi vabas tuules, teel küll algselt enda arvates valele poole. Sellele vaatamata olin leppinud asjaoluga, et vasakule ma enam kuidagi ei saa ning jätkasin kangekaelselt paremalt. MALADJETS!! See kord ei jäänud parempoolne tõstev faas tulemata ning before I knew it olingi võtmas ülemist märki järjekordselt 4ndal kohal. Seda veel nentides fakti, et mul oli sverdi taha jäänud terve Kanada merealune elutegevus, vastasel juhul oleks esimesse märki tulnud esimesena. Bakstaagis olin häiritud sellest veealusest elust ja kõikidest nendest vetikatest minu veealuste "tiibade" taga. Juba oligi bakstaagi märk ning minu 4s poose oli sujuvalt vahetunud 7nda vastu. Olgu, sügavalt sisse ja välja, hingamine on selle asja nimi. Oli aeg viirata puri ja võtta kurss alumise märgi poole. See pealtnäha kerge manööver võib aga osutuda ülikeeruliseks kui soot ümber kõikide maailma asjade sõlmes on. Seega harutasin seda pundart mingi minuti ning olingi langenud tublile 12ndale kohale, umbes, ma arvan. All märgis olingi kusagil seal. Kasutasin oma vana head teise krüssu taktikat: Vasak nurk! Sel võistlusel toidab alati (seda vaid outer-loopi peal, innerloopi ma pole sõitnud kordagi). Vana hea sõber ei vedanud alt. Olin tõusnud tagasi 10ndaks, positsioonile, mille suutsin napilt, kuid kindlalt finishini säilitada, mis sest, et ilmataat mind proovile veel üritas panna. Tuul nimelt plekkis all märgis veel ära ning sai taganttuule lõpuosa, bakstaagi ning pika pika finishikrüssu loksuda suure laine otsas, ilma tuuleta. Oleks mul püstol olnud, olnuks ma ilmselt end närvipingest vabastanud. Õnneks seda mul aga pole ning lasta ma ka ei oska! Finishis 10!
Kokku asetsen viimasele päevale vastu minnes täiskasvanud meeste maailma meistrivõistlustel 39ndal kohal 164st või midagi paadist.
Nagu ütleks Borat...
Iis Naiss!!
Tuju tegi veel heaks see, et Olümpiavõitja Paul Goodisoni treener tuli kaldal pärast Reinu juurde ning ütles minu sõitude kohta täna: "Two really great races."
Pöidlad pihku viimaseks punnituseks!
Karla
Pilgutad, ja juba oled saanud. Nii tihedat purjetamist ei ole vist mitte kunagi mina kohanud.
Positiivsusega paistis silma täna terve päev. Alguses, kui tuult ei kippunud olevat, ootasime me erinevalt eilsest kaldal, mis oli igati hea. Seejärel aeti meid merele ning kohe tuli ka tuul, mis oli teine hea asi.
Täna olid siis esimesed sõidud fliitides: kullas, hõbedas, pronksis. Mina siis olen asetatud kulda, kõige kõrgemasse.
Startisin paremalt, väikse erinevusega Karpaki starti harrastades. Kui tema ootas alati kaatri taga stardi hetke ning siis tuli ja tegi kohe paudi, et minna paremale, siis mina teen nii, et tulengi vasaku halsiga, vallan teistel tagant läbi, saan sellega kiirenduse ning selleks ajaks kui teised paudivad, olen mina juba kadunud! Töötas terve päeva! Sellele lisaks tõestasin iseendale, et tähtis pole see, kus sa oled stardimomendil, vaid minut, 2 pärast seda.
Esimene sõit jätkasin kindlakäeliselt paremalt poolt tehes endalegi üllatuse: olin üleval 4s!! Bakstaagi pidasin vastu, taganttuules lasin Olümpiakulla Paul Goodisoni mööda, võttes alumise märgi 5ndana. See oli umbes hetk, kus kõik hakkas allamäge minema. Arvan, et mu närv ei töödanud seda 5ndat kohta kuldgrupis veel nii nagu ma oleksin lootnud. Tundus nagu paat ei liiguks ja sellega tekitasin endas aina rohkem ja rohkem pingeid, mis kukutasid mind aga positsioonides aina taha poole. Teist korda üleval märgis ujusid meie grupp, kuld, pronksgrupiga kokku. Sel hetkel oli mul juba närvides umbes nii, et vesi keeb üle, kui närvide pinge oleks pott pannil. Sellega kaotasingi enamus oma kohti, finisheerides 18ndana.
Teine sõit oli üldpildi poolest esimesega väga sarnane, võib-olla olid inimesed leppinud juba faktiga, et tuult on ning ei olnud enam nii kassilikult kavalad ja tarkust täis. Teadsid hoopis kuidas sõita ning mis veel tähtsam, miks nii sõita. Mina tegin umbkaudu Deja Vu esimesest sõidu. Start ja esimene krüss olid suhteliselt identsed. Kahjuks see sõit jäi tõstev pagi paremalt tulemata ning vasakut poolt mul ära lõigata ei õnnestunud. Üleval olin jalgratta maailma sõnu kasutades "Peagrupis", st. u. 30s. Vot sealt edasi tuleb mängu selle postituse pealkiri. Võttis aega vaid hetke, mil sõitsin taganttuules valelt poolt kaarega alla ning minu kullakallist 30ndast kohast oli alumiseks märgiks saanud uhke viimane! Edasise sõidu võitlesin tumma loomaga, saades lõpuks ühest mööda ning kaitstes mingilgi määral oma au, Ei olnud viimane!:D
Viimaseks sõiduks oli tuul vast kõige stabiilsem. Sellest tulenevalt otsustasin, et aeg on need Karpaki stardid jätta kus kurat ja teha üks päris inimese start. Tutkit! Oli vist nii see venekeelne väljend. Vajusin OM-hõbeda Geritzeri ja USAka vahelt sujuvalt stardirivist välja ning enne kui ise aru sain olin tegemas seda, mis ma terve päeva jooksul olin ilusti teinud. Startimas vasakul halsil.:D See selleks...Kõik oli paremast parem. Olin jällegi vabas tuules, teel küll algselt enda arvates valele poole. Sellele vaatamata olin leppinud asjaoluga, et vasakule ma enam kuidagi ei saa ning jätkasin kangekaelselt paremalt. MALADJETS!! See kord ei jäänud parempoolne tõstev faas tulemata ning before I knew it olingi võtmas ülemist märki järjekordselt 4ndal kohal. Seda veel nentides fakti, et mul oli sverdi taha jäänud terve Kanada merealune elutegevus, vastasel juhul oleks esimesse märki tulnud esimesena. Bakstaagis olin häiritud sellest veealusest elust ja kõikidest nendest vetikatest minu veealuste "tiibade" taga. Juba oligi bakstaagi märk ning minu 4s poose oli sujuvalt vahetunud 7nda vastu. Olgu, sügavalt sisse ja välja, hingamine on selle asja nimi. Oli aeg viirata puri ja võtta kurss alumise märgi poole. See pealtnäha kerge manööver võib aga osutuda ülikeeruliseks kui soot ümber kõikide maailma asjade sõlmes on. Seega harutasin seda pundart mingi minuti ning olingi langenud tublile 12ndale kohale, umbes, ma arvan. All märgis olingi kusagil seal. Kasutasin oma vana head teise krüssu taktikat: Vasak nurk! Sel võistlusel toidab alati (seda vaid outer-loopi peal, innerloopi ma pole sõitnud kordagi). Vana hea sõber ei vedanud alt. Olin tõusnud tagasi 10ndaks, positsioonile, mille suutsin napilt, kuid kindlalt finishini säilitada, mis sest, et ilmataat mind proovile veel üritas panna. Tuul nimelt plekkis all märgis veel ära ning sai taganttuule lõpuosa, bakstaagi ning pika pika finishikrüssu loksuda suure laine otsas, ilma tuuleta. Oleks mul püstol olnud, olnuks ma ilmselt end närvipingest vabastanud. Õnneks seda mul aga pole ning lasta ma ka ei oska! Finishis 10!
Kokku asetsen viimasele päevale vastu minnes täiskasvanud meeste maailma meistrivõistlustel 39ndal kohal 164st või midagi paadist.
Nagu ütleks Borat...
Iis Naiss!!
Tuju tegi veel heaks see, et Olümpiavõitja Paul Goodisoni treener tuli kaldal pärast Reinu juurde ning ütles minu sõitude kohta täna: "Two really great races."
Pöidlad pihku viimaseks punnituseks!
Karla
Monday, August 24, 2009
Wait For It, Wait For It!
Hei!
No selline seis meil täna oligi.
Läksime 12 välja, et 1st teha start, kuid mitte midagi muud mere peal vaadata polnud kui enda peegelpilti end üle paadi serva upitades. Suur juht ja õpetaja Jeff Martin, Laser liidu president küll üritas ja testis meid, kuid sellelegi vaatamata sõitu kirja ei saanud. Ühe korra startida sain üritada küll, kuid see oli vist rohkem selleks, et saada päev kirja, et me oleme kõik endast oleneva teinud - Race Committee ma mõtlen.
Muidu oli täna üks esimesi selliseid ilmasid nagu ma arvasin Kanadas terve aja olevat. Veidi vihmane, jahedama poolne ja pimedavõitu. Sellest hoolimata saime 5h merel loksuda ning seejärel tagasi kaldale pukseerida.
Homme tahetakse meile juba 11.30 starti anda, kuid minu ilmaennustus selleks ajaks küll mingit tuult ei luba.
Kahju! Loodame, et saan sõita! Langeda vaid 4 kohta võimalik, tõusta seevastu 51! Pöidlad pihku, et sõite tuleks, üritan ülejäänu eest ise hoolt kanda;)
Ahjaa, Rein on siin riigis ikka tegija:
http://can09.laserinternational.org/
Vaadake Day 5 Final reporti:D
Olge muskad,
Karla
No selline seis meil täna oligi.
Läksime 12 välja, et 1st teha start, kuid mitte midagi muud mere peal vaadata polnud kui enda peegelpilti end üle paadi serva upitades. Suur juht ja õpetaja Jeff Martin, Laser liidu president küll üritas ja testis meid, kuid sellelegi vaatamata sõitu kirja ei saanud. Ühe korra startida sain üritada küll, kuid see oli vist rohkem selleks, et saada päev kirja, et me oleme kõik endast oleneva teinud - Race Committee ma mõtlen.
Muidu oli täna üks esimesi selliseid ilmasid nagu ma arvasin Kanadas terve aja olevat. Veidi vihmane, jahedama poolne ja pimedavõitu. Sellest hoolimata saime 5h merel loksuda ning seejärel tagasi kaldale pukseerida.
Homme tahetakse meile juba 11.30 starti anda, kuid minu ilmaennustus selleks ajaks küll mingit tuult ei luba.
Kahju! Loodame, et saan sõita! Langeda vaid 4 kohta võimalik, tõusta seevastu 51! Pöidlad pihku, et sõite tuleks, üritan ülejäänu eest ise hoolt kanda;)
Ahjaa, Rein on siin riigis ikka tegija:
http://can09.laserinternational.org/
Vaadake Day 5 Final reporti:D
Olge muskad,
Karla
Saturday, August 22, 2009
Puhas Kuld!
Fliit, ma mõtlen!
Jah, see on tõsi, ma sain kuldgruppi!
Minu teada on seda enne mind Laser klassis suutnud vaid Peter šaraskin ja Deniss Karpak. Seega mina olen kolmas Eesti mees, kes sellise teoga hakkama on saanud.
Ma ei salga, et olen ülimalt õnnelik vaatamata sellele, et tänane päev üpris täielikult läbi kukkus. Pärast pikka kaldal ootamist, sest eilne sinine grupp läks merele eilset sõitu uuesti sõitma, sest osad olid leidnud, et eilne udus sõidetud võistlussõit oli ebavõrdne ning tegid Race Committee suunas protesti, mis ka rahuldati! Sõit tühistati ning sõideti täna uuesti.
Nende sõit polnud siiski ainus asi, mida me ootama pidime. Järjekordselt kimbutas meid All Mighty udu. U. kella 2 paiku see siiski taandus ja meid aeti merele. Suurepärane otsus, rohkem ma öelda ei oskagi kohtunike töö kohta! Ilm oli laitmatu, päike, suured lained, millega mängida nagu väike laps uue mängulennukiga, aina üles ja alla ning ilus, u. 15 knotsine tuul. Parimad purjetamistingimused, võiks vist öelda selle kohta.
Mina olin enne sõite väga heatujuline ning täkku täis, tundus kohe, et läheb hästi. Võta näpust, ei läinudki nii nagu olin vaimusilmas näinud. Start oli harjukeskmine, esimene krüss samuti kuidagi roostes. Ei ütleks, et ei saanud soonele, pigem ei olnud soont, kuhu peale end sokutada. Tundus, et olin terve krüssu kellegil jalus või vastupidi. See aga ei tähendanud, et segatud tuules oleks sõitnud. Lihtsalt, ei jooksnud asjad kokku nii nagu nad seda teha oleks võinud. Kusagil seal keskel ma oma sõidu veetsingi. Alles viimase taganttuulega suutsin endas leida poweri kiiruse vallas ning teha taganttuulega ligi 5-8 kohta, tõstes end 21 positsioonile, millest piisas, et kindlustada positsioon kuldfliidis!
Teine sõit oli hoopis huvitav, Crazy lõpp Crazy päevale. Esmakordselt sel võistlusel astusin kohe mõlema jalaga solgiämbrisse. Tegin jälle Karpakki, kuid see kord läks tuul suisa 20 kraadi vasakule. Leidsin end paremast nurgast võitlemas iseendaga ja pähe tulevate mõtetega vallast: Karla, kas sa oled päris idioot?
Hetkeks tundus, et küllap vist. Üles märki tulin tagant kolmandana. Kõlab halvasti, ma tean. Tegelikult oli seis hoopis hullem, sest viimane punt oli minust u. 100m ees, mis tähendas, et olin selle koha peal kui naelutatult! Sellegipoolest, ei jätnud jonni ning alumiseks märgiks olin pundist pudenenud kinni püüdnud, tubli tagant 4s! Krüssuks suutsin end koguda, mõtteid pean ma silmas. Suutsin näidata jällegi sellist sõitu, mis mind kuldgruppi sõitis. Igalt poolt võites kohti, krüssus, taganttuules, bakstaagis, suutsin end lõpuks finishisse tuua 37ndana, taga suisa 19 paati!:D
Seejärel sõitsime kaldale, läbi paksu udu! 1 punt kadus kurssi valesti arvestades nii ära, et pidi meie lahesoppi jõudmiseks lõpuks 30min taganttuules alla tulema. (kaldale sõit oli külgtuules). Üks Kanada poiss jõudis kaldale hoopis 2h hiljem kui teised. Tema oli eksinud valesse lahte!
Igatahes, jõudnud kaldale, pakkisime paadid klubihoonesse, orkaani Bill eest varju, kes meid homme kimbutama tuleb. Seega homme sõite pole! Saate närve puhata!
Hetkel hoian kokkuvõttes 52st positsiooni ning kuna Juunioride MM on sootuks mälestustesse kadunud (sel aastal kadus ka viimane Noorte MM formaat, kui Laser STD vahetati Radiali vastu välja ISAFi noorte MM-il), siis otsustasin lugeda, mitmes ma siis sootuks enda vanuste noorukite seas olen. Tulemus ei olegi nii halb, 8s! Eks lõpetamisel ole näha, kas korraldajad ka arvavad, et sellise arvestuse pidamine kasuks tuleb või mitte, kuid see selleks, mina olen endale juba seadnud uued ja vingemad eesmärgid, sest vanad on lihtsalt täidetud!
Homme puhkan jalgu, käsi, selga. Kõik tuleb mulle sajaga kasuks, sest absoluutselt kõik kohad on VÄGA valusad!
Olge mõnusad!
Karla
Jah, see on tõsi, ma sain kuldgruppi!
Minu teada on seda enne mind Laser klassis suutnud vaid Peter šaraskin ja Deniss Karpak. Seega mina olen kolmas Eesti mees, kes sellise teoga hakkama on saanud.
Ma ei salga, et olen ülimalt õnnelik vaatamata sellele, et tänane päev üpris täielikult läbi kukkus. Pärast pikka kaldal ootamist, sest eilne sinine grupp läks merele eilset sõitu uuesti sõitma, sest osad olid leidnud, et eilne udus sõidetud võistlussõit oli ebavõrdne ning tegid Race Committee suunas protesti, mis ka rahuldati! Sõit tühistati ning sõideti täna uuesti.
Nende sõit polnud siiski ainus asi, mida me ootama pidime. Järjekordselt kimbutas meid All Mighty udu. U. kella 2 paiku see siiski taandus ja meid aeti merele. Suurepärane otsus, rohkem ma öelda ei oskagi kohtunike töö kohta! Ilm oli laitmatu, päike, suured lained, millega mängida nagu väike laps uue mängulennukiga, aina üles ja alla ning ilus, u. 15 knotsine tuul. Parimad purjetamistingimused, võiks vist öelda selle kohta.
Mina olin enne sõite väga heatujuline ning täkku täis, tundus kohe, et läheb hästi. Võta näpust, ei läinudki nii nagu olin vaimusilmas näinud. Start oli harjukeskmine, esimene krüss samuti kuidagi roostes. Ei ütleks, et ei saanud soonele, pigem ei olnud soont, kuhu peale end sokutada. Tundus, et olin terve krüssu kellegil jalus või vastupidi. See aga ei tähendanud, et segatud tuules oleks sõitnud. Lihtsalt, ei jooksnud asjad kokku nii nagu nad seda teha oleks võinud. Kusagil seal keskel ma oma sõidu veetsingi. Alles viimase taganttuulega suutsin endas leida poweri kiiruse vallas ning teha taganttuulega ligi 5-8 kohta, tõstes end 21 positsioonile, millest piisas, et kindlustada positsioon kuldfliidis!
Teine sõit oli hoopis huvitav, Crazy lõpp Crazy päevale. Esmakordselt sel võistlusel astusin kohe mõlema jalaga solgiämbrisse. Tegin jälle Karpakki, kuid see kord läks tuul suisa 20 kraadi vasakule. Leidsin end paremast nurgast võitlemas iseendaga ja pähe tulevate mõtetega vallast: Karla, kas sa oled päris idioot?
Hetkeks tundus, et küllap vist. Üles märki tulin tagant kolmandana. Kõlab halvasti, ma tean. Tegelikult oli seis hoopis hullem, sest viimane punt oli minust u. 100m ees, mis tähendas, et olin selle koha peal kui naelutatult! Sellegipoolest, ei jätnud jonni ning alumiseks märgiks olin pundist pudenenud kinni püüdnud, tubli tagant 4s! Krüssuks suutsin end koguda, mõtteid pean ma silmas. Suutsin näidata jällegi sellist sõitu, mis mind kuldgruppi sõitis. Igalt poolt võites kohti, krüssus, taganttuules, bakstaagis, suutsin end lõpuks finishisse tuua 37ndana, taga suisa 19 paati!:D
Seejärel sõitsime kaldale, läbi paksu udu! 1 punt kadus kurssi valesti arvestades nii ära, et pidi meie lahesoppi jõudmiseks lõpuks 30min taganttuules alla tulema. (kaldale sõit oli külgtuules). Üks Kanada poiss jõudis kaldale hoopis 2h hiljem kui teised. Tema oli eksinud valesse lahte!
Igatahes, jõudnud kaldale, pakkisime paadid klubihoonesse, orkaani Bill eest varju, kes meid homme kimbutama tuleb. Seega homme sõite pole! Saate närve puhata!
Hetkel hoian kokkuvõttes 52st positsiooni ning kuna Juunioride MM on sootuks mälestustesse kadunud (sel aastal kadus ka viimane Noorte MM formaat, kui Laser STD vahetati Radiali vastu välja ISAFi noorte MM-il), siis otsustasin lugeda, mitmes ma siis sootuks enda vanuste noorukite seas olen. Tulemus ei olegi nii halb, 8s! Eks lõpetamisel ole näha, kas korraldajad ka arvavad, et sellise arvestuse pidamine kasuks tuleb või mitte, kuid see selleks, mina olen endale juba seadnud uued ja vingemad eesmärgid, sest vanad on lihtsalt täidetud!
Homme puhkan jalgu, käsi, selga. Kõik tuleb mulle sajaga kasuks, sest absoluutselt kõik kohad on VÄGA valusad!
Olge mõnusad!
Karla
Like a Fox in the Fog
Hei!
Eile oli meil väga huvitav ilm. Merele aeti meid juba kell 11, et saaks alustada startidega kell 12, pidades maha kolm huvitavat võistlussõitu. Nii kahjuks ei läinud, ju loodust ei peta, mis ma muud oskan öelda. Esimese fliidi startides tuli peale suur udu, mis oli nagu pehme suhkruvatt. Alumisi väravamärke stardiliini pealt ei näinud. Samuti ei näinud ühest stardiliini otsast teise.
Pärast pikka pikka ootamist ka meie, punane grupp startidega alustada. Tuli välja, et see on keerulisem kui meie grupp oli arvanud. Hoovuse ja tuule koosmõjul tekkis olukord, kus kõik olid konstantselt üle stardiliini. See tähendas rohkem ja rohkem üldiseid valestarte, mis omakorda lõppes 25-le mehele BFD-ga, Black Flag Disqualification.
Mina tegin stardis aga Karpakki. Startisin paremalt ümber kaatri nurga, sain ka hea stardi, kuid minu all sattus olema mees, kes on sel regatil tunnistanud ainult esikohti, tal on ka 1 valestart, mis ta seeriat hetkel veel rikub. Tema sõi minu koheselt välja, jättes mulle võimaluse minna vaid paremale, sinna, kuhu ma mitte üks raas minna ei tahtnud. Tegingi väikse vahelükke, leides end u. 30sek pärast tagasi paremal halsil. Terve punt oli mul samas juba ees ja all. Seis ei tundund hea. Sellegipoolest, suutsin teha väga hea krüssu lõpu, tehes väga õigeid taktikalisi otsuseid, jõudes üles märki 10ndana. Alla märki jõudsin 8-10. Teist kordselt üles 10. Viimase taganttuulega, ajal, mil udu oli end taas kogunud ning nähtavus u. 50m, suutsin võtta tagasi ühe koha. Pärast alumist märki üritasin end bakstaagis nii kiireks teha, et tagumine minust jumala eest uuesti ei mööduks. Minu õnneks sain ma soonele, püüdes kinni hoopis u. 30m kaugusel olnud USA venna ning temast ka möödusin. St. finishis mulle 8ndat kohta, mis eilse ainsa sõidu kohta oli väga hea tulemus!
Täna on start jällegi kell 12, üritusega teha 3 sõitu. Tundub, et seda plaani võib jällegi segama hakata udu, sest hommikul ärgates oli see metsik. Pärast tänaseid sõite pakime aga paadid majja, sest homme tabab meid ootuste, kuid kindlasti mitte lootuste kohaselt orkaan nimega Bill, jättes meil ühe nö. "Vaba päeva". Eks näis, mis saama hakkab, esialgu tuleb täna hästi sõita!
Take Care,
Karla
Eile oli meil väga huvitav ilm. Merele aeti meid juba kell 11, et saaks alustada startidega kell 12, pidades maha kolm huvitavat võistlussõitu. Nii kahjuks ei läinud, ju loodust ei peta, mis ma muud oskan öelda. Esimese fliidi startides tuli peale suur udu, mis oli nagu pehme suhkruvatt. Alumisi väravamärke stardiliini pealt ei näinud. Samuti ei näinud ühest stardiliini otsast teise.
Pärast pikka pikka ootamist ka meie, punane grupp startidega alustada. Tuli välja, et see on keerulisem kui meie grupp oli arvanud. Hoovuse ja tuule koosmõjul tekkis olukord, kus kõik olid konstantselt üle stardiliini. See tähendas rohkem ja rohkem üldiseid valestarte, mis omakorda lõppes 25-le mehele BFD-ga, Black Flag Disqualification.
Mina tegin stardis aga Karpakki. Startisin paremalt ümber kaatri nurga, sain ka hea stardi, kuid minu all sattus olema mees, kes on sel regatil tunnistanud ainult esikohti, tal on ka 1 valestart, mis ta seeriat hetkel veel rikub. Tema sõi minu koheselt välja, jättes mulle võimaluse minna vaid paremale, sinna, kuhu ma mitte üks raas minna ei tahtnud. Tegingi väikse vahelükke, leides end u. 30sek pärast tagasi paremal halsil. Terve punt oli mul samas juba ees ja all. Seis ei tundund hea. Sellegipoolest, suutsin teha väga hea krüssu lõpu, tehes väga õigeid taktikalisi otsuseid, jõudes üles märki 10ndana. Alla märki jõudsin 8-10. Teist kordselt üles 10. Viimase taganttuulega, ajal, mil udu oli end taas kogunud ning nähtavus u. 50m, suutsin võtta tagasi ühe koha. Pärast alumist märki üritasin end bakstaagis nii kiireks teha, et tagumine minust jumala eest uuesti ei mööduks. Minu õnneks sain ma soonele, püüdes kinni hoopis u. 30m kaugusel olnud USA venna ning temast ka möödusin. St. finishis mulle 8ndat kohta, mis eilse ainsa sõidu kohta oli väga hea tulemus!
Täna on start jällegi kell 12, üritusega teha 3 sõitu. Tundub, et seda plaani võib jällegi segama hakata udu, sest hommikul ärgates oli see metsik. Pärast tänaseid sõite pakime aga paadid majja, sest homme tabab meid ootuste, kuid kindlasti mitte lootuste kohaselt orkaan nimega Bill, jättes meil ühe nö. "Vaba päeva". Eks näis, mis saama hakkab, esialgu tuleb täna hästi sõita!
Take Care,
Karla
Friday, August 21, 2009
Krambid
Hei!
Vabandan, kuid eile lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud kirjutada siia õhtupoolikul midagi.
Kui tavaliselt on mul nii, et mul läheb mõte krampi, siis eile polnud mu peal väga häda midagi. Seevastu sain tunda, et olen veel ikka poisike, kui võrrelda osade nende vanemate meestega.
Esimene sõit suutsin teha imelise stardi, st. 26ndast reast umbes, kaatri tagant. Õnneks sain tuulest aru ning pärast 1 vahelüket, et leida vaba tuul sõitsingi juba vabana paremat, tõstvat halssi. Suutsin ilusti tuule järgi sõita, jõudes üles u. 20ndana ma arvan, seega olles oma halva stardi juba korvanud. Seejärel ootas mind bakstaak, mis eile minu komistuskiviks oli. Tundsin end selles väga halvasti ning olin ka väga aeglane. Lasin hunniku mehi mööda, mingi 8-10, sest olin pundis. Seejärel kiilus ka mõte tõenäoliselt vähe kinni, sest siis võttis võimust see närvikramp. Taganttuules sõitsin siiski hästi ning all olin tagasi mingi 20-25 peal. Teine krüss läksin mõtetes kuhugi imedemaale, või tegelikult ma ei teagi, mis juhtus. Sõitsin, aga tundus nagu poleks ma tegelt ise seal. Tuulele pihta ei saanud ning mingit kindlat plaani ja eelarvamust tuulte pööramiste suhtes polnud. Seega sõitsin vasakult poolt, kuid mitte äärest. Tuul aga pööras lõpu poole hulga vasakule, lastes kõik, kes olid nurka kütnud, minust mööda. Olgu, taganttuulega suutsin selle jällegi korvata, jõudes alla 22. Bakstaagi pidasin ilusti vastu, kuid finishikrüssus läksin ülbeks. Tahtsin veel ühe koha võtta ning sain sellega hoopis ise vastu hambaid. Finisheerisin 23.
Kahe sõidu vahepeal tuli tuult korralikult juurde, 15st knotsist oli saanud u. 20 knotsi. (7,5 ja 10m/s).
See mind ei morjendanud, tundus isegi hea olevat sel hetkel.
Startisin see kord vasakult poolt. Suutsin enda kohta hoida ja tegin super stardi. Super samas ei kõla nii hästi, kui mu start oli! Tõesti, mu start oli suurepärane. Olin automaatselt tervel grupil ees-all. Seejärel kallutasin kogu jõuga, mis mul mängu panna oli. See tähendas, et ma olin väga kiire. Nii kiire, et täpselt minu pealt startinud tugeva tuule kuningas Tom Slingsby ei sõitnud terve krüssu jooksul minust üle, pigem sõin mina tema välja. Tema peal oli Goodison, ja nii me kolmekesi vasaku nurga suunas astusime. Ütlesin iseendale, et sõidan nendega koos, whatever happens. Oli hea plaan, ütlen ausalt, kuid nende sõidutaktikas pole mitte mingit keerukust!:D
Leidsime kolmekesi ja mõned mehed veel end vasakust nurgast, seega ühe paudiga sõitsime terve krüssu! Väga keeruline, eks ole!
Olin endiselt väga kiire, kuid tuul pööras aina rohkem vasakule, mis tähendas, et minul tekkis vaikselt ülekrüss. See oli väga halb uudis, sest ma pidin veidi alla võtma ning veel rohkem jõudu rakendama ning seda minus enam ei olnud! Seega jõudsin üles märki 5ndana, vallates esimesel 4-l tagant läbi, ütleme nii, et poole meetriga kaotasin esimesele.
Minu õnnetuseks oli aga parema käe biitseps otsustanud krampi minna, mis tähendas et soot järgi ei läinud. Üritasin end koguda, kuid bakstaagi märgiks olin juba langenud 8ndaks. Sama kohta hoidsin all märgis. Krüssuga oma arust tõusin isegi 7ndaks, kuid viimaseks taganttuuleks olin nii surnud, et enam õiget tööd teha ei suutnud, lastes endast 3 venda mööda ning lõpetades ka finishis 10ndana.
Kokku hoian 162-164 paadi arvestuses hetkel 43ndat positsiooni.
Täna on kavas meil 3 sõitu, startidega kell 12. Sama ka homseks. Põhjuseks on see, et pühapäevaks peaks jõudma siia orkaan nimega Bill, mis tähendab, et sõidud jäävad tõenäoliselt ära. Hoidke mulle pöialt ja jagage mulle jõudu!
Karla
Vabandan, kuid eile lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud kirjutada siia õhtupoolikul midagi.
Kui tavaliselt on mul nii, et mul läheb mõte krampi, siis eile polnud mu peal väga häda midagi. Seevastu sain tunda, et olen veel ikka poisike, kui võrrelda osade nende vanemate meestega.
Esimene sõit suutsin teha imelise stardi, st. 26ndast reast umbes, kaatri tagant. Õnneks sain tuulest aru ning pärast 1 vahelüket, et leida vaba tuul sõitsingi juba vabana paremat, tõstvat halssi. Suutsin ilusti tuule järgi sõita, jõudes üles u. 20ndana ma arvan, seega olles oma halva stardi juba korvanud. Seejärel ootas mind bakstaak, mis eile minu komistuskiviks oli. Tundsin end selles väga halvasti ning olin ka väga aeglane. Lasin hunniku mehi mööda, mingi 8-10, sest olin pundis. Seejärel kiilus ka mõte tõenäoliselt vähe kinni, sest siis võttis võimust see närvikramp. Taganttuules sõitsin siiski hästi ning all olin tagasi mingi 20-25 peal. Teine krüss läksin mõtetes kuhugi imedemaale, või tegelikult ma ei teagi, mis juhtus. Sõitsin, aga tundus nagu poleks ma tegelt ise seal. Tuulele pihta ei saanud ning mingit kindlat plaani ja eelarvamust tuulte pööramiste suhtes polnud. Seega sõitsin vasakult poolt, kuid mitte äärest. Tuul aga pööras lõpu poole hulga vasakule, lastes kõik, kes olid nurka kütnud, minust mööda. Olgu, taganttuulega suutsin selle jällegi korvata, jõudes alla 22. Bakstaagi pidasin ilusti vastu, kuid finishikrüssus läksin ülbeks. Tahtsin veel ühe koha võtta ning sain sellega hoopis ise vastu hambaid. Finisheerisin 23.
Kahe sõidu vahepeal tuli tuult korralikult juurde, 15st knotsist oli saanud u. 20 knotsi. (7,5 ja 10m/s).
See mind ei morjendanud, tundus isegi hea olevat sel hetkel.
Startisin see kord vasakult poolt. Suutsin enda kohta hoida ja tegin super stardi. Super samas ei kõla nii hästi, kui mu start oli! Tõesti, mu start oli suurepärane. Olin automaatselt tervel grupil ees-all. Seejärel kallutasin kogu jõuga, mis mul mängu panna oli. See tähendas, et ma olin väga kiire. Nii kiire, et täpselt minu pealt startinud tugeva tuule kuningas Tom Slingsby ei sõitnud terve krüssu jooksul minust üle, pigem sõin mina tema välja. Tema peal oli Goodison, ja nii me kolmekesi vasaku nurga suunas astusime. Ütlesin iseendale, et sõidan nendega koos, whatever happens. Oli hea plaan, ütlen ausalt, kuid nende sõidutaktikas pole mitte mingit keerukust!:D
Leidsime kolmekesi ja mõned mehed veel end vasakust nurgast, seega ühe paudiga sõitsime terve krüssu! Väga keeruline, eks ole!
Olin endiselt väga kiire, kuid tuul pööras aina rohkem vasakule, mis tähendas, et minul tekkis vaikselt ülekrüss. See oli väga halb uudis, sest ma pidin veidi alla võtma ning veel rohkem jõudu rakendama ning seda minus enam ei olnud! Seega jõudsin üles märki 5ndana, vallates esimesel 4-l tagant läbi, ütleme nii, et poole meetriga kaotasin esimesele.
Minu õnnetuseks oli aga parema käe biitseps otsustanud krampi minna, mis tähendas et soot järgi ei läinud. Üritasin end koguda, kuid bakstaagi märgiks olin juba langenud 8ndaks. Sama kohta hoidsin all märgis. Krüssuga oma arust tõusin isegi 7ndaks, kuid viimaseks taganttuuleks olin nii surnud, et enam õiget tööd teha ei suutnud, lastes endast 3 venda mööda ning lõpetades ka finishis 10ndana.
Kokku hoian 162-164 paadi arvestuses hetkel 43ndat positsiooni.
Täna on kavas meil 3 sõitu, startidega kell 12. Sama ka homseks. Põhjuseks on see, et pühapäevaks peaks jõudma siia orkaan nimega Bill, mis tähendab, et sõidud jäävad tõenäoliselt ära. Hoidke mulle pöialt ja jagage mulle jõudu!
Karla
Tuesday, August 18, 2009
>>Can You Read That?<<
Nii küsis üks abivalmis Kanadalasest keskeas olev proua mu käest eile, kui ma olin poes parasjagu valimas kõige kauem säilivat kanafileed: Can you read this? Can you read english? Minu esimene mõte, mis mulle pähe kargas oli, et "What am I, three?" Kuid siis mõistsin, et mul on seljas Sailing Team Estonia polo ning suutsin enda solvund oleku ületada ning hoopis muige näole võluda. Kuigi ma ei saa siiani aru, et kuidas oleks ta mind aidanud kui ma oleksin vastanud NO!, sest minu loogika järgi tähendanuks see seda, et ma ei oska inglise keelt, mitte, et ma olen inglise keele spetsialist juttu rääkides, kuid mul lihtsalt jäi see osa koolis tegemata, kus lugema õpiti?!
Okay, Enough Of That...
Tegelikult on meil olnud siin väga töökad päevad, võib vast nii öelda küll. Olen nüüdseks kaks päeva jutti ärganud 7.56 ilma kellata. See on olnud väga hea, sest olen suutnud kõik oma asjad juba lõunaks valmis saada nii, et on jäänud aega ka igasugusteks turisti asjadeks.
17nda hommikul sain algatuseks paadi. Loosiõnn naeratas mulle umbes esimest korda mu elus ning minu paadi numbriks sai 19, mis tähendas, et minu paat on mitte kaugel munamäe otsas vaid otse vee ääres. Super! Seejärel kontrollisin paati nii, nagu The Great Ben Ainslie seda oma abistavas raamatus kunagi näitas. Vaatasin isegi, et svert ja rool oleks ühel joonel, mida ma pole just tavaliselt eriti palju teinud. Paadiga tundus kõik väga hästi olevat. Panin ta üles ning jäin briisi tugevnemist ootama, käisin kodus lõunal.
Seejärel käisin 2h-se sulpsu merel ja üritasin tekitada olukorda, et tunneksin end siinsetes vetes kui kala vees. Võib vast väita, et see mul ka õnnestus... Kui selleks kalaks on ogalik või keegi taoline. Ei, tegelikult olnud hullu sugugi, lihtsalt kettakaar ei ole veel viimseni lihvitud, on arenguruumi, seda siis miljööga tutvumise vallas. Selleks on mul aga õnneks ka veel homme, treeningsõidu ajal võimalus ning siis on mind ka Rein juba kaatriga merel aitamas. Super!
Täna algas pool 9 mõõtmisjärjekorda võtmisega. Umbes 9.45 oli mu paat mõõdetud. Pärast seda tegelesin veidi paadi tuunimisega ning seejärel suundusime koju. Viitsin aega veidi Californicationit vaadates. Sellest tüdinud, suundusime Shopingule. Saime igast kama, kaasaarvatud 20 liitrise kanistri, et bensiinijaamast kaatrile kütust tuua. Edasi tegime veel veidi turisti, käisime ookeani ääres kohalikku kuulsust, majakat vaatamas. Järjekordne üllatavalt positiivne elamus!
Muidu on meil siin tegelikult kõik hästi ning sujub, kui blogi kirjutamine välja arvata. See ei suju kohe üldse, sest uni tikub juba vägisi peale!
Kasutage kummi(kuid), kuulsin, et teil seal sajab!
Karla
Mina ja mu väike juba poolenisti söödud jäätis
Subscribe to:
Posts (Atom)
