Saturday, September 28, 2013

America's Cup


Hei!

Kuna blogimajandus on paljudele pigem oma mõtete jagamiseks kui infokanaliks nagu tavaliselt minu puhul, siis mõtlesin, et peaksin ka vahelduse mõttes seda teist dimensiooni proovima ja teiega omi mõtteid jagama. 

Elame purjespordi mõistes väga huvitavas, revolutsioonilises ajajärgus, kus mina olen 2004 aastal Laseri kere peale istujana olnud pidevalt selle "häppeningi" keerises. Kui rääkida asjast olümpiamängudest lähtuvalt, siis on ajast, mil purjetaja oligi purjetaja, mitte sportlane või atleet, möödas ligi 30 aastat. Umbes 1984. aasta LA mängude järel hakkas purjesport järjest enam ja enam muutuma. Enam ei piisanud hästi seadistatud paadist ja veatust taktikast, esile hakkasid kerkima füüsilised omadused ning purjetajast sai atleet. Kiiljahid nihkusid üha rohkem tagaplaanile ja kehaliselt nõudlikud, väiksed paadid, nagu Laser, 470 ja 49er tõusid areenile. Purjetamisest sai väga kiiresti "full-time" sport, kus olümpiamedalite võitmine igapäeva 9-17h töö kõrvalt polnud enam võimalik. 

Viimase kümne aastaga on selles vallas toimunud aga veelgi suurem areng. Lisaks saavutatud füüsilisele võimekusele on tundmatuseni muutunud tehnoloogiliste võimaluste abil suudetud panna need paadid uskumatult kiiresti liikuma. Laseri näitel on tugeva tuulega toimunud absoluutne sõidustiili muutus, kus eelneva plokid koos, hambad ristis kallutamise asemel on hakatud enam mängima purjega, muutma rohkelt ründenurka ja sõitma rohkem kui purjepaadiga nagu nt. 470, mitte lihtsalt planguga. See tekitab veelgi suuremad kiirusevahed ja paneb veelgi suurema rõhu füüsilisele valmisolekule, loomulikult koostöös taktika ja kõige muuga. 

Kuni tänaseni (või noh, ütleme suures plaanis paari viimase kuuni) tahaks ma enda uhke mõtiskluse peale öelda "Noo, ja siis?" Põhjus peitub selles, et olenemata just seletatud suurest arengust pole tavainimesel sellest aimugi. Kui sa pole just asjaga väga tihedalt seotud, siis ei tule mõttessegi, et purjetamisest on saanud ala, kus lisaks 500-600+ meretunnist aastas peab samapalju või rohkemgi panustama füüsilisele trennile. Ma usun, et pole aimu ka keskeas purjespordi fanaatikul, sest merel võistlevad purjekad on alati olnud üksi kaugustes, pea silmapiiri taga, kus keegi neid ei näe ega kuule ja "purjetamine on ju ikka purjetamine!"

Kindlasti hakkas see areng juba varem, kuid minu silmini jõudsid esimesed märgid purjetamisest kui pealtvaatajasõbralikust alast, või sinna pürgivast alast 2011 aasta MM-il Austraalias. Jah, Medal Race-i oli ka varem üritatud vaadatavaks teha, kuid suhteliselt tulutult, sest esiteks jäid rajad kaldast liiga kaugele ja teiseks ei suudetud toimuvat rahvale arusaadavaks teha. Perthis toimunud MM oli aga asja algus. Rada oli toodud kalda alla, viimase peale oli ehitatud vinge tribüün, mis oli rahvast pungil ja toimus ka teleülekanne. 3D graafika ja kõik muu polnud veel kaugeltki tiptop, kuid ots oli lahti tehtud ja selgus majas, et kui asi on piisavalt lähedal, siis on rahvast, kes vaataks! Uue taseme saavutas asi Londonis. Tegu oli esimese korraga, kus purjetamisvõistluse vaatamise tarbeks müüdi pileteid, kalleid pileteid, võin siin kohal lisada! Olümpia medal race-e vaatas juttude järgi kohapeal 15000-20000 inimest, mis kõlab suhteliselt uskumatult! 

Asi jõudis aga hoopis uuele, seni nägematule tasemele nüüd hiljuti, America's Cupiga seoses. Ellisoni nägemus, et purjetamine ON huvitav spordiala ja, et seda ON võimalik ka tavainimesele selgeks teha oli asja juur, ilma milleta poleks me praegu seal, kus oleme. Lisaks uskumatult vingetele jahtidele, mis võistlesid näiliselt otse rahva ees oli uskumatult vinge ka teleülekanne. Kogu see graafika, need näilised raja piirjooned, kolme paadipikkuse alad jms, mida me purjetajad merel näeme, kuid kõrvalseisjale kunagi selgeks teha ei suuda, olid olemas, ja nii lihtsalt mõistetavad! See oli murranguline võistlus, kus kaldal, raja ääres, jälgis võistluse viimast sõitu 80000 inimest, youtube-i vahendusel veel 500000 + need, kes said asja telekast vaadata (USA ja NZL). Loomulikult lisas asjale vürtsi suur 8-1 tagasitulek (millesse ma selles postituses ei lasku). 

Olenemata sellest, kas minu üks lapsepõlveunistustest, võistelda America's Cup-i eest, täitub või mitte, usun, et see võistlus on teinud minu edevale minale suure teene, sest julgen loota, et ka mina, lihtlabane olümpiasportlane, jõuan veel oma karjääri jooksul mitmekümne tuhande pealtvaataja ees võistelda ja kuulda nende emotsioone oma paadist viimast võttes. 

Karla

2 comments:

Henri Raska said...

Käisin ühte sõitu vaatamas eelmine nädal, hea elamus.

Karl-Martin Rammo said...

Väga äge, oleks ka tahtnud! :)