Hayling Island

Meie jahtklubi

Heippe hei kaverit!

Olen Hayling Islandil nagu pealkiri reedab.

Tegelikult olen siin juba üleeilsest, kuid siis jõudsin maruhilja ning läksin kohe magama, eile aga ei olnud meil veel korralikult netti.

Kõik on hästi kui ilm välja arvata. Kodu on meil väga mõnus. Klubi mulle meeldib kui see välja arvata, et kõik on liiva peal ja selle sügisese ilmaga mõelge ise kui mõnus märg liiv igal pool vahel pärast on. Igal pool!!! Sellegipoolest mulle klubi meeldib mingil põhjusel. Väga Austraaliat meenutav on ning sellise sügisese ilmaga on see väga meelt virgutav.

Eile oli meil totaalne puhke- ja sisseseadepäev. Ärkasime, märkasime, käisime vaatasime klubisse, kuid lillegi seal ei liigutanud, ostsin vaid Zhiki kama endale. Seejärel käisime toidukas ning tulime koju süüa tegema. Ülejäänud päeva veetsimegi kodus orkaani eest varjus, vahepeal oli vihm nii kõva, et läbi akna ei näinud, sest oli tekkinud selline kose efekt, et voolas niivõrd kõvasti alla mööda akent. Mängisime lauamängu Risk, mille saatel aeg möödus sama kiiresti kui üksik ralliauto pealtvaatajast raja ääres.

Tänane päev on seevastu olnud algusest peale juba palju tegusam ja lõbusam. Hommikusöök, seejärel klubisse, et lasta vette treenerikaater. Siin on üllatavalt hästi organiseeritud kogu see majandus, sest trailerparkist võttis käru selleks siin olev spetsiaalne John Deer-i mingi aiatraktor, vedas selle slipi juurde, andis selle roomikutega Bobcati kätte, kes selle siis slipi pealt vette lasi. (Slipi all mõtlen ma veidi organiseerituma kaldega kohta liivarannal). Probleemiks osutus aga see, et kui kaater vette jõudis, ei käivitunud mootor ning kiiresti leidis see kaater tee rannaliivale, kust mina ja Mehu siis oma tugeva laserisõitja jõuga selle pärast uuesti merre sikutasime. Lõpuks selle siiski korda sai ja oligi aeg kaater oma kohale viia, mis siin muide on keset merd, poi peal. Poide vahet käib veetakso ja korjab kõik peale. Nüüd olen tagasi kodus, et vahetada riided, mis tänu kaatri päästmisele lootusetult märjaks said, süüa, ning edasi juba suunduda uuesti turisti mängima, see kord vist Portsmouthi. Täna saab sellist asja teha, sest sajab palju vähem ja ilm on 14 kraadi asemel 18-19.

Mida ma veel võiksin välja tuua on see, et klubis on tegelikult ka võimalik ööbida. See näeb välja selline, et kui keegi on näinud, kuidas ehitusel on kõik konteinerid tõstetud üksteise otsa ning ehituspersonal seal siis vastavalt elab töö ajal. Täpselt samasugused putkad on ehitatud muidu ilusa klubihoone kõrvale, seal vastavalt elab siis mingi suur hunnik võistlejatest.

Homme lähme vee peale, et tutvuda kohalike oludega, mida võiks iseloomustada kui SUPER tuul ja KÕVA hoovus. Hoovus on selline, et eile kui ma klubis olin, tuli 1 kutt kaldale, taganttuules u. 8-10m/s tuules ning positsioonilt liikus ta u. 10m minutis, vesi tema all seevastu liikus aga väga kiiresti. Asi oli lihtsalt selles, et ta tuli kaldale vastu hoovust. Samuti, selleks, et kaldale oma käru juurde jõuda, tuleb slipist sõita u. 100m mööda, siis pöörata ots kalda poole, seada kõik kaldale minekuks valmis ja oh näed imet, oledki slipi peal. Slippi sihtides lõpetad aga vastavalt 100m sellest tagasi mere pool. Kas pole mitte armas?

Praeguseks vast kogu lugu, lähen naudin seda erilist MM-i tuju ja peopäeva aurat edasi,

Karla

Valmis, vist

Tundub, et MM-iks olen ma enam-vähem valmis.

Lohusalus peetud Eesti KV II etapil suutsin 7st sõidust 5 võita. Need andsid juurde enesekindlust, et ettevalmistus hooaja tähtsaimaks võistluseks, MM-iks liigub õiges suunas. Need 2 sõitu, mida ma ei võitnud, jäid puhtalt enda lolluse taha - vead, mida on kerge parandada. Ühe neist sõitudest kaotasin u. 20cm-ga, lastes Argo taganttuules mööda ning teises sõidus andsin stabiilsetes tuuleoludes Argole juba stardist u. 50m-se edumaa minnes vastu stardimärki. Sellise tuulega osutus ta loomulikult püüdmatuks pärast seda ning kui see nii poleks olnud, olekski imelik, sest tegu on siiski maailma tasemel purjetajaga.

Üldiselt jään võistlusega rahule, sest eesmärk polnud endast maksimumi võtta, eriti füüsiliselt, vaid kontrollida vormi, kasutada seda kui ääretult head tune-upi MM-iks.

Eriliselt meeldivaks tegi võistluse asjaolu, et saime igasugust tuult ning olin kõigis neis suhteliselt kiire. Tugeva tuule krüssu kiirus oli veidi off, kuid see on asi, mille kindlasti korda saan MM-i ajaks. Samuti näitas võistlus selgesuunaliselt, mis osades on vaja veel kõvasti tööd teha ning sain kindlust, et kui need vead ja detailid parandan, saan astuda olulise sammu edasi maailma tipu suunas.

Nüüdseks olen veetmas viimast päeva Eesti pinnal, pakin asju ja vaatan kõiki asju detailseltüle, et kõik oleks ilusti kaasas ning Inglismaa pinnale jõudes sujuks kõik nagu voolav jõevesi.

Nüüd on see aeg, kus võite mu peale mõtlema hakata, teie tuge on MM-il vaja!

Karla

Lohusalu!

Hei!

Homme algab siis Eesti KV II etapp, Lohusalus.

Täna tegin ühe kiire kontrolltreeningu ja vaatamata suhteliselt külmale veele oli ääretult mõnus. Meretuule korral ei peta Lohusalu lained mitte kedagi! Päris suured mürakad, millel ääretult mõnus mürada.

Uudne on selle võistluse juures veel see, et sõidan seda oma tuliuue ratsuga. Nimelt sain ma juuni kuus uue paadi, mida hoidsin hooaja lõpuks ning kuna mu tubli Austraalia paat, millega tavaliselt võistlen on hetkel endiselt Inglismaal, siis kasutan meeleldi esmakordselt uut paati.

Loodan, et saame vähemalt mõne päeva ka võistluse ajal lainet, et MM-iks natukene lainega sõitu harjutada. Usutavasti tuleb seal mõnus merebriis, ka hea lainega. Arvan, et võin sellistes tingimustes väga kiire olla, kuid kerge meeldetuletus kodustes vetes ei tuleks üldse kahjuks. See hooaeg pole tugevate tuultega just hiilanud.

Fiiling on üldiselt nüüd juba suhteliselt tipp-topp. Vahepeal olin kuidagi hajevil ja väsinud, küllap reisimisest ja natukene sassis olevast unegraafikust. Tänane meri tegi sellele aga head ning tunnen end hästi.

Kirjutan pärast võistlust ilmselt uuesti,

Karla

Põust

Nonii,

Jälle ei suutnud tervet võistlust ilusti lõpuni pidada, ei siin blogis ega ka merel. Lihtsalt ei tulnud kokku see võistlus, mis oleks tahtnud. Muidu, üldiselt oli Weymouthis see aasta väga tore. Väga suur upgrade eelmise aasta sügisese variandiga peaks ütlema.

Pärast Weymouthit veetsime veel laupäeva õhtu ja pühapäeva hommiku Londonis, mis oli marumõnus. See oli lihtsalt müstiliselt äge, midagi muud ei oskagi öelda.

Nüüdseks olen juba kodus, esimene trenn ka juba seljataga ning ootamas Eesti KV II etapp lohusalus. Sinnani teen korraliku füüsilise ettevalmistuse ning külastan paar korda ilmselt merdki, kuid rõhk selgelt füüsilisel ja vaimsel ettevalmistusel. Seda nüüd mitte seetõttu, et lohusalu regatt ülisuure tähtsusega oleks, vaid hoopis seetõttu, et koheselt pärast seda lendan tagasi inglismaale, et sellele aastale rahvusvahelisel areenil korralik punkt panna aasta tähtsaima võistluse - MM-i näol.

Üritan teil kursis hoida,

Karla

Bummer!

Hei!

Tänane päev oli retrospektis tegelikult ilus vaatamata sellele, et terve päeva vihma kallas.

Läksime merele, et saada teha kaks sõitu, ilusa tuulega. See plaan õnnestus täielikult, sest tuult oli meile antud korralikult, pagidega kusagil 13m/s. Mis kõige ägedam? Mu pea ei valutanud enam ja oi kui hea see fiiling oli! Kihutasin ringi terve aja, ei passinud ja külmetanud nagu tavaliselt kõik stardiootel teevad. Ilm oli muide niivõrd külm ka, et mul oli superwarmi ülemine ja alumine ots ja veel mõni asi all ka.

Igatahes, pärast pikka tuule stabiliseerimise ja tüdrukute startide ootamist saime ka meie purjetama hakata. Esimeses tänases sõidus leidsin end üleval märgis kusagil 15-17 positsioonilt. Soot oli lootusetult sõlmes ja veetsin umbes pool taganttuult selle lahti harutamisele. Pole viga, sest kiirust ma imelisel kombel seetõttu ei kaotanud. Kui ma selle aga lahti sain, nägin, mis on juhtunud mu tugeva tuule taganttuule sõiduga... Selle lühisele ajaga suutsin end mööda uhada tervest grupist matsidest, leides end all märgis 6-7 positsioonil. Võtsin õige märgi ja kütsin õigele poole. Natukene oli eilne väsimus ja valu veel kontides ilmselt, sest olin kuidagi kiiremini ära väsinud kui tavaliselt. Seetõttu ei suutnud Rutgeriga (NED) sammu pidada ning lasin tal endal eest ära sõita. Faktina võib välja tuua, et tema selle sõidu võitis, seega mu poole valik ja kõik seelaadne oli väga õige, kiirusest võib-olla jäi veidi mõnedel hetkedel vajaka. Igatahes, suutsin sellegipoolest kohati (Patrick on seda ennegi öelnud, et olen KOHATI megakiire) väga head kiirust arendada ja püüdsin 4nda ja 5nda kinni. Sain juba ühest neist mööda, kuid tegin enne ülemist märki ühe faasi apsaka ning võtsin märgi hoopis 7ndana. Bakstaagis olin kiire, taganttuules näitasin, mida mitte sõlmes soodiga teha oskan: sõitsin Marc de Haasist mööda ilma mingi probleemita, võttes märgi 6ndana, mis koha peal ka finisheerisin.

Kahe sõidu vahel olin tahtmist täis. Sõin kõvasti (mul olid taskud paksult powerbare täis), venitasin ja seadsin end teiseks sõiduks valmis. Start läks nii 30% või nii. Minu kohta on see okei, sest tavaliselt on see protsent 0... :D Sain minema, olin hetkeks kiire, olin Rutgeri (võitis selle sõidu) peal. Mingi sakslane aga sõi mu lõpuks siiski välja, mis tähendas, et ma mingil hetkel natuke ära vajusin. Jätkasin koos esimese grupiga sellegipoolest. Tegime kõik paudid ning olin leidnud kiiruse, tundsin, et olen powerit täis. Sõitsin tagant-pealt asendist pundile peale, mis tähendas, et olin kusagil 4-5 positsioonil. Osad olid juba enne mind pundi ära lõiganud. Pärast u. 30 sekundilist kallutamist ja tõdemust, et olen suhteliselt mediocre stardi järel end juba esimese krüssu keskpaigaks esiviisikusse sõitnud tekitas minus hea tunde. Siis see aga juhtus. Mis juhtus? Kallutusrihm läks pooleks. Üle poorti vette ja kogu lugu. Tõmbasin paadi püsti ja tiksusin löödult ümber ülemise märgi kaldale. Naljakas oli see, et olime grupil juba nii palju eest ära sõitnud, et pärast püsti tõmbamist, paati ronimist ja seejärel tiksuma hakkamist, sain veel mõnda aega pundis "purjetada" ning üles märki ei jõudnud isegi mitte viimasena, olgugi, et ma ligi 4min juba absoluutselt kallutada polnud saanud. :D

Seega... Oleks ja poleks on pahad poisid. Kuid!! Poleks seda juhtunud, oleks mu tänased kohad 6 ja nt. 5 vms. See tekitab super hea tunde ja annab enesekindlust, et tugeva tuulega ma tõesti olen hea.

Nüüd, kus mu kohad on eilse haigusega ja tänase paadi lagunemise tõttu 35, RAF, 6, RAF on kulda jõudmine välistatud. Loodan homme hästi sõita, pääseda hõbedasse ning seal stabiilselt head sõitu näidata. Tean, et siin on nii palju häid sõitjaid, et paljudki jäävad tõenäoliselt hõbedasse.

Pole lugu, olengi MM-i ajaks ilusti värske ja padrunid rauas!!!

Karla

Saast!

Eilne ei olnud minu jaoks ülearu hea päev.

Merele minnes hakkas pea imelikult ringi käima ning esimese sõidu esimese krüssu keskpaigaks oli sellele lisandunud ebameeldiv peavalu, mis aina süvenes. See tähendas, et pea oli laiali otsas ning pautide ajal tegin mingeid väga imelikke liigutusi, sest tasakaaluelundid tegutsesid omasoodu. See tähendas esimeses sõidus 60-mehelises grupis väga mediocre 35. kohta.

Teiseks sõiduks oli peavalu veel süvenenud, nüüdseks oli see pea talumatu. Kuna kallas oli ülemise märgi suunas nii kui nii, siis tegin endaga diili, et purjetan teise sõidu vähemalt üles märki ning seejärel vaatan, mis keha arvab. Üles märki oleks ma isegi olnud suuteline jõudma suhteliselt ees otsas, 20 sees kindlasti, start oli ka täitsa hea, kuid valust tingituna ei jaksanud ma paati maha kallutada, mistõttu pidin kiiresti hakkama otsima vabat tuult, teised lihtsalt olid kiiremad. Jõudsin üles väga räbalas olukorras viimaste seas ning otsustasin, et sellel ei ole erilist mõtet.

Arvan, et see oli väga õiglane mõte, et ära tulla, sest sellest ülemisest märgist oli veel 1h kaldale krüssata ning see oli igate pidi kõige õudsem purjespordikogemus minu elus. Külmavärinad, pearinglus - ja valu, iiveldus ja tahe oksendada ei olnud väga ägedad ning tundus, et see ei lõppe kunagi, sest see maa kaldale oli lihtsalt nii-nii pikk. Lõpuks ma ikka kaldale jõudsin.

Täna on meil start kell 1, pea valutab veel veidi, kuid tunnen, et ees ootab uus võimalus ja kavatsen sellest kinni haarata. Hetkel puudub tuul ja sajab vihma, seda tegi ka terve öö vältel, eks näis, mis päev toob,

See ya,

Karla

Iso Britannia

Hei!

Nüüdseks olen juba omajagu päevi veetnud inglismaa pinnal. Käisime Stinaga isegi Londonis, kus oli suurepärane, olin täiesti üllatunud, et inglased nii kena linna on suutnud kokku panna.

Arhitektuuriliselt oli täiesti midagi hoopis muud, mida mu silmad enne näinud olid. Majad olid viimse detailini nikerdatud ja igale asjale kõvasti tähelepanu pööratud, erinevalt Eestis võimust võtvast minimalistlikust stiilist. Huvitav vaheldus.

Olgugi, et seal oli sigamõnus, siis oli Londoni käiguga ka probleeme. Nimelt olin terve öö autoroolis veetnud ning õhtuks oli mul raskusi tasakaalu hoidmisega, väsimus oli teinud oma töö. Sõitsime veel õhtul Weymouthisse ka, kus otsisime mingisuguse Bed&breakfasti ja sättisime magama.

B&B oli väga huvitav. Tegelikult oli tegu proper inglise pubiga, kus oli teine korrus peal ja meil oli seal tuba. Toas oli 20cm kaugusel voodist dušiboks. Väga viisakas! Siin maal euroremondist pole midagi kuuldud. Tehakse naelaremonti, sest siin on ju rahaks nael. See tähedab nähtavasti seda, et on näel ja haamer, millega kõik ka ära korraldatakse.

Nüüdseks oleme juba oma õiges elamises, koos Inglise koondise kutist sõbra ja Stinaga. 6ne majutus on, 3kesi on väga mõnus olla.

Inglastega elamine on täitsa tip-top, nendega rattaga sõitmine aga seevastu mitte. Siin maal ei ole võimalik fatburn trenni teha, ega ka taastuvat mitte. Siin on 2 varianti: Kas sõidad kõige väiksema käiguga ülesmäge, täiega pressides, või siis kõige karmima käiguga rämedalt mäest alla. Sirget teed ei eksisteeri lihtsalt. Kes oleks seda arvanud? Mägedest üles ronides pole hullu, seal jaksan hoida oma küll, aga mäest alla sõites nendel kuttidel küll peas kõik korras pole. Ma nägin täna enda spidomeetri peal numbrit 75km/h ja ma jäin ikka hulgi maha!!

Intervalltreeninguks seevastu on tingimused super. Tallinna Lubjakas või Tabaka tõus on NOHUUUUUUU!!!!!! võrreldes nende kahe tõusuga, mis ma täna ja eile võtnud olen. See on lihtsalt õudneeeeeeee.. Tabaka mägi on 6% kaldega, ja ronimine võtab mingi 2-3min vb? Eilne mägi oli kaldega 8-16% ja oli 3,5km pikk. Ma isegi ei vaadanud kaua ma seda üles rügasin, kuid üles jõudes oli tunne nagu oleks just lõpetanud Audentese sporditesti. See selleks...See mägi oli tänase kõrval ikka veel nohu, sest täna mäe jalamile jõudes esitas mulle küsimuse "Are you ready?" Ma mõtlesin retooriliselt, et kurat, millal ma siis lihaserushiks valmis pole? Kuid siis nägin liiklusmärki, kus seisis, et algava mäe kalle on 17%!!!!!!!!!! See oli vääääääga rets, mitte midagi muud polegi öelda. 1,5km oli seda ka muide. Kõige väiksema käiguga, püsti, täiega pressides, 7-8km/h. Väga hull oli, midagi muud ei oskagi öelda. Pulss oli kusagil 190 kandis. Aga!!! Minu pulsid muide on madalamad kui inglaste omad, hea seegi! Mäest üles jõudes jäi mööda sõitev auto seisma, jooksis autost pudeliga välja ja karjus: "Do you fancy some water mate?" :D Ilmselt mu nägu ei olnud just kõige meeldivam, midagi sellist, et annan kohe otsad äkki? Õnneks oli oma vesi kaasas ning pidin kahjuks sõbralikule autojuhile ära ütlema. Kõlab värdjalt, tean jah, aga kõige sürrimad kogemused selle reisi jooksul on just rattaga sõites. See on lihtsalt väga karm, mis siin toimub.

Purjetamise koha pealt... Eile käisin esimest korda veel, täna ka veidi. Eile oli esimene raks üle umbes 10-päevase pausi, seega oli tunne suhteliselt roostene, tuul oli tugev ja punt tugev. Täna oli juba parem, tuul oli ka vaiksem, seega sõitude jaoks valmis seadmiseks kulus see ma arvan ära. Homsest algavad sõidud, tuult nagu lubab, seega kõik peaks olema tip-top!

Üldiselt on siin eelmise aastaga võrreldes palju soojem ja reaalselt mõnus prantsuse riviera tunne on. Mõnus! Tunne on hea, eks näis, mis võistlusega toimuma hakkab.

Kirjutan ilmselt homme oma sõidu muljetest,

Karla