Bummer!

Hei!

Tänane päev oli retrospektis tegelikult ilus vaatamata sellele, et terve päeva vihma kallas.

Läksime merele, et saada teha kaks sõitu, ilusa tuulega. See plaan õnnestus täielikult, sest tuult oli meile antud korralikult, pagidega kusagil 13m/s. Mis kõige ägedam? Mu pea ei valutanud enam ja oi kui hea see fiiling oli! Kihutasin ringi terve aja, ei passinud ja külmetanud nagu tavaliselt kõik stardiootel teevad. Ilm oli muide niivõrd külm ka, et mul oli superwarmi ülemine ja alumine ots ja veel mõni asi all ka.

Igatahes, pärast pikka tuule stabiliseerimise ja tüdrukute startide ootamist saime ka meie purjetama hakata. Esimeses tänases sõidus leidsin end üleval märgis kusagil 15-17 positsioonilt. Soot oli lootusetult sõlmes ja veetsin umbes pool taganttuult selle lahti harutamisele. Pole viga, sest kiirust ma imelisel kombel seetõttu ei kaotanud. Kui ma selle aga lahti sain, nägin, mis on juhtunud mu tugeva tuule taganttuule sõiduga... Selle lühisele ajaga suutsin end mööda uhada tervest grupist matsidest, leides end all märgis 6-7 positsioonil. Võtsin õige märgi ja kütsin õigele poole. Natukene oli eilne väsimus ja valu veel kontides ilmselt, sest olin kuidagi kiiremini ära väsinud kui tavaliselt. Seetõttu ei suutnud Rutgeriga (NED) sammu pidada ning lasin tal endal eest ära sõita. Faktina võib välja tuua, et tema selle sõidu võitis, seega mu poole valik ja kõik seelaadne oli väga õige, kiirusest võib-olla jäi veidi mõnedel hetkedel vajaka. Igatahes, suutsin sellegipoolest kohati (Patrick on seda ennegi öelnud, et olen KOHATI megakiire) väga head kiirust arendada ja püüdsin 4nda ja 5nda kinni. Sain juba ühest neist mööda, kuid tegin enne ülemist märki ühe faasi apsaka ning võtsin märgi hoopis 7ndana. Bakstaagis olin kiire, taganttuules näitasin, mida mitte sõlmes soodiga teha oskan: sõitsin Marc de Haasist mööda ilma mingi probleemita, võttes märgi 6ndana, mis koha peal ka finisheerisin.

Kahe sõidu vahel olin tahtmist täis. Sõin kõvasti (mul olid taskud paksult powerbare täis), venitasin ja seadsin end teiseks sõiduks valmis. Start läks nii 30% või nii. Minu kohta on see okei, sest tavaliselt on see protsent 0... :D Sain minema, olin hetkeks kiire, olin Rutgeri (võitis selle sõidu) peal. Mingi sakslane aga sõi mu lõpuks siiski välja, mis tähendas, et ma mingil hetkel natuke ära vajusin. Jätkasin koos esimese grupiga sellegipoolest. Tegime kõik paudid ning olin leidnud kiiruse, tundsin, et olen powerit täis. Sõitsin tagant-pealt asendist pundile peale, mis tähendas, et olin kusagil 4-5 positsioonil. Osad olid juba enne mind pundi ära lõiganud. Pärast u. 30 sekundilist kallutamist ja tõdemust, et olen suhteliselt mediocre stardi järel end juba esimese krüssu keskpaigaks esiviisikusse sõitnud tekitas minus hea tunde. Siis see aga juhtus. Mis juhtus? Kallutusrihm läks pooleks. Üle poorti vette ja kogu lugu. Tõmbasin paadi püsti ja tiksusin löödult ümber ülemise märgi kaldale. Naljakas oli see, et olime grupil juba nii palju eest ära sõitnud, et pärast püsti tõmbamist, paati ronimist ja seejärel tiksuma hakkamist, sain veel mõnda aega pundis "purjetada" ning üles märki ei jõudnud isegi mitte viimasena, olgugi, et ma ligi 4min juba absoluutselt kallutada polnud saanud. :D

Seega... Oleks ja poleks on pahad poisid. Kuid!! Poleks seda juhtunud, oleks mu tänased kohad 6 ja nt. 5 vms. See tekitab super hea tunde ja annab enesekindlust, et tugeva tuulega ma tõesti olen hea.

Nüüd, kus mu kohad on eilse haigusega ja tänase paadi lagunemise tõttu 35, RAF, 6, RAF on kulda jõudmine välistatud. Loodan homme hästi sõita, pääseda hõbedasse ning seal stabiilselt head sõitu näidata. Tean, et siin on nii palju häid sõitjaid, et paljudki jäävad tõenäoliselt hõbedasse.

Pole lugu, olengi MM-i ajaks ilusti värske ja padrunid rauas!!!

Karla