Shoping

Iga päev ei saa õues Ironit Pumpida!!

Hei!

Eile ei jaksand õhtul kirjutada.

Oli tegus päev. Nii ütleks ilmselt vähemalt Stina. Kõvasti shopingut!

Kuigi, tegelikult algas päev veel ilusamalt. Ärgates ja rõdu ukse lahti tõmmates oli õhk õues täpselt sama soe kui toas. See oli suhteliselt hea üllatus. Mõtlesin kohe välja, et EI! Mina ei suuda enam oodata, lükkasin oma uuele rattale hääled sisse ning läksime Mattiasega väiksele tunnisele rattasõidule. Õhk oli nii mõnusalt soe, et lühikeste pükstega mingit põlvede külmetamist küll ette ei tule nagu ma kartsin. Soe tuul puhub vastu jalgu. Ratas on muidugi päris erililine. Sirge maa peal 50km/h sõita pole minu jaoks väga tavaline ning ma isegi ei pingutanud väga, et seda kiirust kätte saada. Mõtlen, et mõni päev peaks proovima, palju tegelikult siis välja võtan.

Pärast rattasõitu algas tegus töö päev. Sõitsime North Miami Beachi lähedale Aventura malli, (See ei ole Fort Lauderdale nagu kärsitumad juba südamerahuga väitsid!) Seal viibisime mõned tunnid, midagi väga vaadata ei jõudnud. Seejärel vahetasin seltskonda ja läksin edasi Stina ja tema vanematega veel põhja poole, veel kaugemasse malli. See oli minu jaoks ka esmakordne kogemus. Stina vanemad naersid ja olid õnnelikud, et olid suutnud mind viia kohta USA-s, kus ma veel käinud pole. Nimi oli Sungrass Mills ja Crocodile Mall. See oli no NIIIIIII suur, et isegi mina, kes peaks olema juba väheke rohkem harjunud selle USA asjaga, siis no NIIIIII suur. Tegime mingi 3h tugevat tööd ja selle ajaga jõudsime läbi käia umbes 1/5 tervest keskusest. Sinna lähme veel tagasi! Ja siis võtan teised ka kaasa. Reinu võib tõenäoliselt aga koju jätta, sest seal on tõesti mõtet veeta terve päev.

Igatahes, läks tegelikult maru hästi. Sain endale ratta kiivri, jõusaali kindad, hunniku golfipalle, et kõigile, kelle omad ma metsa avarustesse löönud olen, tagasi saaksin anda, Polo Ralph Laureni polo 29$-ga, lühikesed püksid, 2 T-särki, mul on defitsiit neile. Väga hästi läks! Kõik asjad sain mingi pocket change-i eest, olgugi, et tegelikult läks kokku ikka üksjagu. Enamust neist oli vaja!

Täna lähme esmakordselt vee peale. Üritasin eile juba ennast sellele lainele häälestada, kuid päris hästi välja ei tulnud. Täna pean selle protsessi lõpule viima. Sellest USA vaimustusest üle saama ja hakkama keskenduma treeningutele. Ootan merd juba pikisilmi ja õhtul kirjutan ka oma kogemusest.

Panen pilte konteineri pakkimise päevast ka paar tükki, kuna kaamerast arvutisse ma ei oska saada videot, siis pean toetuma Anne-Mari materjalile.

Hei!

Ma tavaliselt ei pane pealkirja lihtsalt niisama, vaid ikka mingi mõtte või tagamõttega. Täna ma mingi hea mõtte otsa ei koperdanud, seega jätan selle lahtri lihtsalt nahhaalselt tühjaks, vot!

Alustan sellest, et tundub, et mul on tekkinud kõvasti konkurentsi. Paralleelselt kirjutavad tublisti blogi ka Lauri ja Anne. (est11.pri.ee ja luikannemari.wordpress.com), seega ma pean midagi huvitavat ette võtma, et minu blogile ka siiski pilk peale visataks. Pean tunnistama, et naudin väga Lauri ja Anne blogide lugemist, sest seal näen asju, mida ise võib-olla, et tähelegi ei paneks. Nagu näiteks see, kuidas siin kõik on nii kuradi suur! Tegelikult on lihtsalt Euroopas kõik nii kuradi väike, selles asi ongi.

Olgugi, et see vist on siin mandril mul 10s kord, siis tegelikult Miamis tunnen end endiselt tõsise turistina. See, mis siin toimub, tekitab mõnusat ohet. See siluett on nagu õpikust. Õpiku nimi oleks kuidas ja kus elada oma elu. Helesinine vesi ja silmipimestavalt ilus siluett.



Nii, aitab sellest lobast. Tegus päev oli ju!
Ärkasin 7.20 ja suhteliselt varakult leidsime oma tee ka lähedal asuvasse autorenti, kus meilt sularaha tagataskusse vastu ei võetud ning superhead diili seetõttu samuti ei saanud. Siiski ei midagi hullu ja meie sedaan Toyota Yaris kärab küll. Seejärel käisime ja pakkisime lahti konteineri ja tegelesime asjade õigesse klubisse toomisega. See võttis meil u. 6h aega ning pärast seda käisime kiirelt toidupoes, kus oli röögatu arve.

Edasi viis meie õhtu mind ja Stinat tema vanematega õhtustama ja Miami Beachile jalutama. Suhteliselt kena lõpp päevale. Kui natukene viriseda, siis tuuline oli! Ei teagi, kust see tuli, sest päeval oli ilus plekk mille pealt linna silueti peegeldust vaadata.



Videoblogiga on selline seis, et mina ei leia ühtegi programmi, millega saan ma masina pealt oma arvutisse tõmmata seda selget oscarit väärt materjali, mis ma erinevate nurkade alt nii kunstiliselt salvestanud olen. Kui oskate aidata, siis palun. Ei tahaks ju lubajaks jääda!


Eks homme uued uudised,
Karla

Port Of Miami

Hei!!

Lõpuks ometi jõudsime ka kohale täna.
Tegelikult üpris valutult. Tänane ots vähemalt läks hästi. Polnud mingeid probleeme ja umbes kella poole 3 paiku olime juba hotellis.

Hotell oli alles seal, kuhu ta eelmine aasta jätsin. Tuba on vaata, et veel suuremgi kui eelmisel aastal. Rein ütles, et tema pole nii hästi veel elanud, seega ma vist olen midagi ikka õigesti ka teinud.

Käisime algatuseks kohe Cheesecake Factorys söömas, seejärel näitasin teistele kohustusliku jalutuskäiguga ümbrust, jahtklubi ja muud. Oli väga mõnus, lühike püks, kampsun peal. Õhtul oli hea mõte isegi jope peale panna, aga lubab u. 25 kraadi peale tõusta, seega NO MILLEST ME RÄÄGIME? SUPER! Nii mõnus on soojas, midagi muud ei oskagi kohe öelda.

Homme kell 12 saame konteineri kätte, seame asjad korda. Homme rendime tõenäoliselt ka auto ning siis saame natukene ringi vaadata.

Samuti proovin homme natukene ka juba filmida linna peal ja mujal, et oleks mida video blogisse panna.


Floridast raporteeris,
Karla

New Yoooooooooork

Hei!

Veits hõiskasin enne õhtut.

Eelmisest postitusest edasi läks kõik allamäge.

Helsingi lennuk jäi hiljaks, kuigi kui aus olla, siis see polnud probleem, sest New Yorki lennuk helsingist jäi juba 6h hiljaks, mingite tehniliste probleemide tõttu. See omakorda tähendas, et jõudsime NYC-sse nii hilja, et Miamisse lendu enam ei läinud. Nii me nüüd olemegi NYC-s Finnairi kulul lennujaama hotellis ja jätkame oma turneed Miami poole täna hommikul.

Nõme oli asja juures see, et jõudsime siia nii lollil ajal, et kesklinna polnud ka enam mõtet minna, mingi 11 ajal. Kõigele lisaks on minul vana hea "Ajavahe", ehk siis, et kell on pool 6 hommikul ja mina olen juba ligi pool tundi üleval passinud südamerahuga.

Hoian teid kursis kui kohale jõuame,

Karla

3-2-1-Start

Heihei...

Kõik on korras, oleme lennujaamas ja check-inid tehtud, väravas juba. Juba 17h pärast peaksime jutu järgi leidma end Miamist.

Veits Twitteri postituse pikkusega on, aga on nagu on. (it is what it is)

Karla

Hard Work....

Hei!

Aasta on uus ja lähemale liigub aeg, mil saan veeta aega oma kullakallis paadis. Juba tunni aja pärast ülehomme, täpsemalt teisipäeval suundume Miami suunas, et veeta seal tubli 5 ja pool nädalat.

Tegelikult on veetmisest asi päris kaugel, sest treeningplaan on praeguseks juba täiesti paigas ning koormused tulevad päris massiivsed, et meid suveks ja tähtsateks võistlusteks maksimaalselt valmis panna.

Minul isiklikult on motivatsioon uuesti täiesti põhjas. Umbes nagu telefoniaku on see minu motivatsioon, ainuke vahe, et minu aku kestab nii kaua, et "in a galaxy far-far away in the future" ei kesta ka akud nii kaua. Nii imelik kui see ka pole, siis minu aku sai sel nädalal siiski tühjaks - ajastus suurepärane. Praegu on just õige hetk võtta kergelt aeg maha enne Miamisse minekut ja akud täis laadida. Aku on täis ja juures on veel paar lisaakut, juhuks kui esimene tühjaks peaks saama.

Ei teagi, kuidas nii läks...Tavaliselt pean motivatsiooni selle kadudes kusagilt ammutama. See kord on ta mind täiesti ilma mingisuguse pingutuse ja otsinguta vallutanud ning tunne on selline nagu jõusaalis pumbates lihasesse vere voolamine - see mõnu pakkuv tunne, millest Arnold Schwarzenegger oma filmis "Pumping Iron" nii detailselt rääkis. Minu hea sõbra Janise orkuti kontol ilutsev, minu teada Lebron Jamesilt pärinev tsitaat "I can accept failure, I can´t accept not trying" on üks paljudest, mis mu mõtteid praegu ragistavad. Tahaksin juba end maksimaalselt rakendada, anda endast igas mõttes kõik, et areneda ja jõuda lähemale oma kullakallitele (sõna otseses mõttes) eesmärkidele.

Vaadates tagasi ettevalmistavale perioodile selleks, 2010 aasta hooajaks (tegelikult ma valetan, periood on alles pooleli, kui sedagi), siis olen tegelikult endaga üllatuslikult päris rahul. Ma ei ole iseendaga väga tihti sina peal, proovin alati enam. "Alati saab rohkem (ja paremini)" on minu moto. Seetõttu on tihti üsna keeruline endaga rahul olla. Siiski, olgugi, et kindlasti on kõvasti ruumi paremuse poole pürgida, pean tunnistama, et olen detsembris tubli tööd teinud. Isiklik rekord treeningtundide osas on vaid üks osa sellest, mis võiks näidata mõnusat arengut. Tunnen, et olen muutunud enesekindlamaks, osa, mis mu arvates kõige rohkem vajaka oli.

Väga suuremeelsed plaanid on mul motivatsiooni arvelt ja suuresti toetajate (moraalsete ja rahaliste) abiga läbi mõeldud ka kevadeks. Sellest ma praegu rääkima veel ei hakka, võib-olla, et siis kui tulen tagasi soojalt (täna sada lund) maalt, Floridast, Miamist.


Kaamera peaks mul olema organiseeritud ja loodetavasti saan ma kuidagi selle arvutiga ühendatud. Sellisel juhul peaks minu videoblogi projekt tegema pöörde reaalsuse suunas ja võib-olla, et olen suuteline teid koha pealt igapäevaselt kursis hoidma, ilma, et viidaks nii palju aega kribamise peale.


Koos tähtede poole mu tublid lugejad!
Yours,
Karla

Ja siis ütle, see on elu!

Täna oli siinse Pühajärve elu esimene täispikk päev...Ja milliseks suurepäraseks päevaks see kujunes!

Hommik algas varakult kriiksuvas voodis, kuid see ei tekita minus mitte mingit negatiivset emotsiooni. Magatud saab suurepäraselt ning ongi hea, tahan varem tõusta. Seejärel läksin jõusaali oma füsioteraapia harjutusi tegema, mis oli sellises miljöös hoopis mõnusam kui kodus teleka ees.

Edasi hommikusöök ja suusatama! Suusatamine oli alguses väga küsimusmärki tekitav. Sula oli ning see tähendas, et minu suusk ei olnud eriti nõus libisema. See aga muutus Käärikule jõudes, kus oli mõnus miinuskraad ning minu suusk ei olnud enam üldse nõus seisma jääma. Sellest tingituna tegin ühe korraliku treeningu, 3h ja 41km.

Sõin järjekordselt, lebotasin ja mõnulesin niisama. Nautisin SPA elu vms. Edasi jõusaali ja ujuma. Selleks ajaks kui sealt tagasi tulin oligi õhtu käes. Liikusin uuesti sööma ja niisama õhtupoolikut veetma.

Selline näeb minu poolt vaadatuna välja suhteliselt ideaalne talvepäev. 4000kCal oli puhtalt treeningutega kaloraaž. Sellele lisandub veel tavaline kalorikulu, mis teeb päeva peale kokku kindlasti üle 5000, vaata et isegi 6000kCal. Mõnus!

Homme vaatame, mis elu toob.

Seniseks, nii nagu ütlevad kõik minu välismaa sõbrad:

Speak soon and train hard! (Varsti räägime ja tee kõvasti trenni!)
Karla