Hei!
Täna oli väga imelik päev.
Võib-olla on asi selles, et eile läks mul rattal kumm katki ja täna üritasin seda terve hommiku kinni olevasse rattapoodi viia, mis alles napilt enne merele minekut lahti tehti. Seega, olin juba alguses natukene nurgeline (otsin sõna edgy).
Igatahes, ratta ma korda sain, merele õigeks ajaks jõudsin. Tuul oli selline, et oioioi. Väga ebaregulaarsete keeramistega maatuul, mis ragistas ajusid päris korralikult. Tänast trenni iseloomustab see, et sõitsime teiste laseri purjetajatega koos. Tõestus, et tuul oli huvitav, kui see on õige sõna teda iseloomustamaks, peitub selles, et maailma rankingu hetke (vist) kolmas number, hispaallane Javier Hernandez, kes meiega treenis, sai mult kõik sõidud hambasse. Mitte, et see midagi ütleks, kuid näitab, et kõigil on halbu päevasid.
Tundub jutu järgi, et oli väga suurepärane päev. Super ilmast hoolimata ei jäänud ma veetreeninguga rahule. Keskendumine polnud kuidagi 100% peal või ma ei oskagi öelda. Kuidagi olin hajevil. Mitte, et ma asjale pihta poleks saanud, kuid tundsin ise, et oleks saanud paremini.
Pärast meretrenni tegin kohe oma siiani kõige pikema rattasõidu, 58km. See oli väga mõnus. Esimest korda sõitsin valges, mis tegi asja väga nauditavaks. Perse ka isegi ei valuta enam sadulast. Ära olen harjunud. Üritasin teha ka videoblogi, kuid tuul oli nii tugev, et rattaga sõites ei jäänud juttu üldse peale, seega proovin homme uuesti ja vaatan, mis välja tuleb. Tundub, et väga saast ma polegi ka rattamaailmas, sest vahepeal haakisid 3 ratturit ennast mulle sappa, ja sõitsid u. 7km mu tuules.
Pärast ratast läksin Stina ja tema vanematega õhtustama ja jalutama Lincoln blvd-i peale. See oli nagu i peale täpp ilusa päeva lõpetuseks.
Stina käis täna muidu merel pildistamas ka, homme üritan mingeid pilte sellest ka üles panna. Täna polnud hetke lihtsalt millegiks selliseks.
Karla
Monday, January 18, 2010
Sunday, January 17, 2010
Parimatest parEm
Täpselt nii kindlalt end täna tundsingi. Lõpuks vähemalt. Enesekindlus koguneb, kõik on suurepärane.
Üldiselt.. Copy-Paste Anne-Mari blogist:
"Ilmselgelt hakkab välja kujunema sportlik ning igapäevane režiim: ärkame ilma kellata umbes 08:30. Peseme, kuseme, kammime. Sööme. Väntame sadamasse. Kell 11 algab veetreening merel. Koju sööma. Puhkus. Füüsiline treening. Koju, kerge söök. Magama."
Mis ma ikka ise kirjutama hakkan kui mu päev täpselt samasugune on. Mina aint ärkan kellaga, nii hästi olen juba ära kohanenud.
Aga jah. Merel olime 3,5h suurepärast tundi. Olgugi, et meid painas paduvihm oli tunne selline nagu oleks kesksuvi. Mitte, et kõik oleks täiesti laitmatult välja tulnud, kuid tundsin, kuidas kõik hakkab nagu paika loksuma. Sellest Relaxist ja fiilingust oli küllaga kasu. Algul üritasin veel vägisi, kuid see tõi sellise pussnugade rahe mu aiale, et lihtsalt pidin hakkama asja loomingulisemalt võtma. Töötas, ja kuidas veel! Tuju on põhjas, ootan homset, et saaks uue hurraaga merele minna ja areneda!
Pärast vihmast märjal asfaldil rattasõitu, mis polnud üldse nii mõnus kui arvata võiks puhastasin oma ilusat võidukat ning kuulen, et midagi susiseb. Näed siis! Esimene kumm ongi juba õhtus. Õnneks on meil literally kõrval majas rattapood, seega ei hakka ise näppe määrima ja viin oma kummi sinna. :)
Tasa ja targu,
Karla
Üldiselt.. Copy-Paste Anne-Mari blogist:
"Ilmselgelt hakkab välja kujunema sportlik ning igapäevane režiim: ärkame ilma kellata umbes 08:30. Peseme, kuseme, kammime. Sööme. Väntame sadamasse. Kell 11 algab veetreening merel. Koju sööma. Puhkus. Füüsiline treening. Koju, kerge söök. Magama."
Mis ma ikka ise kirjutama hakkan kui mu päev täpselt samasugune on. Mina aint ärkan kellaga, nii hästi olen juba ära kohanenud.
Aga jah. Merel olime 3,5h suurepärast tundi. Olgugi, et meid painas paduvihm oli tunne selline nagu oleks kesksuvi. Mitte, et kõik oleks täiesti laitmatult välja tulnud, kuid tundsin, kuidas kõik hakkab nagu paika loksuma. Sellest Relaxist ja fiilingust oli küllaga kasu. Algul üritasin veel vägisi, kuid see tõi sellise pussnugade rahe mu aiale, et lihtsalt pidin hakkama asja loomingulisemalt võtma. Töötas, ja kuidas veel! Tuju on põhjas, ootan homset, et saaks uue hurraaga merele minna ja areneda!
Pärast vihmast märjal asfaldil rattasõitu, mis polnud üldse nii mõnus kui arvata võiks puhastasin oma ilusat võidukat ning kuulen, et midagi susiseb. Näed siis! Esimene kumm ongi juba õhtus. Õnneks on meil literally kõrval majas rattapood, seega ei hakka ise näppe määrima ja viin oma kummi sinna. :)
Tasa ja targu,
Karla
Saturday, January 16, 2010
Esimene päev merel
Hei!
Käisime täna esimest korda merel. Mõnusamast mõnus oli. Midagi ei saa ette heita. Helesinine vesi, kuni 13m/s puhuv tuul, (esimese korra jaoks võib-olla, et liiga palju), paadi kõrval veest välja kargavad delfiinid. Neid oli vist u. 5-6. Ilm oli suurepärane ja purjetamine siin samuti suurepärane.
Sellegipoolest, midagi nagu oli puudu. Puhtalt sportlikust aspektist. Saan aru, et tegemist oli esimese treeninguga ning soojaks sõitmisega, kuid ootasin iseendalt nagu midagi rohkem. Võib-olla, et olen enda ootused ja lootused liiga kõrgeks ajanud, kuid siiski. Tunne oli täpselt selline nagu poleks 3 kuud purjetanud, kuid lootsin, et on selline nagu poleks 1 kuu purjetanud.
Tõenäoliselt nagu alati tahan kõike liiga kiiresti ja esimene trenn ei saagi kõik täiesti 100% välja tulla, kuid ma nii väga tahaks seda.
Homme on juba teine mere päev. Treeningpäevikusse analüüsi kirjutanud, tean nüüd, millele homme veidi rohkem tähelepanu pööran. Märksõna on fiilining! Ütlen ainult nii palju. Purjetamine minu jaoks ikka väga suuresti fiilingule põhinev ja lihtsalt kangi tõstmisega võrrelda väga ei anna.
Pärast merd käisime purjetamisasjade poes, mis polnud samuti väike. Ostsin sealt hulganisti plokke, mille homme enda paadile installeerin. Seejärel läksime rattaga sõitma, mis oli suhteliselt mõnus ja rahulik. Tegin veel kõhu-seljaharjutusi. Käisin Lauriga poes ka veel korra ja ongi päev täiesti õhtus. Peakski juba magama minema.
Homseni,
Karla
Käisime täna esimest korda merel. Mõnusamast mõnus oli. Midagi ei saa ette heita. Helesinine vesi, kuni 13m/s puhuv tuul, (esimese korra jaoks võib-olla, et liiga palju), paadi kõrval veest välja kargavad delfiinid. Neid oli vist u. 5-6. Ilm oli suurepärane ja purjetamine siin samuti suurepärane.
Sellegipoolest, midagi nagu oli puudu. Puhtalt sportlikust aspektist. Saan aru, et tegemist oli esimese treeninguga ning soojaks sõitmisega, kuid ootasin iseendalt nagu midagi rohkem. Võib-olla, et olen enda ootused ja lootused liiga kõrgeks ajanud, kuid siiski. Tunne oli täpselt selline nagu poleks 3 kuud purjetanud, kuid lootsin, et on selline nagu poleks 1 kuu purjetanud.
Tõenäoliselt nagu alati tahan kõike liiga kiiresti ja esimene trenn ei saagi kõik täiesti 100% välja tulla, kuid ma nii väga tahaks seda.
Homme on juba teine mere päev. Treeningpäevikusse analüüsi kirjutanud, tean nüüd, millele homme veidi rohkem tähelepanu pööran. Märksõna on fiilining! Ütlen ainult nii palju. Purjetamine minu jaoks ikka väga suuresti fiilingule põhinev ja lihtsalt kangi tõstmisega võrrelda väga ei anna.
Pärast merd käisime purjetamisasjade poes, mis polnud samuti väike. Ostsin sealt hulganisti plokke, mille homme enda paadile installeerin. Seejärel läksime rattaga sõitma, mis oli suhteliselt mõnus ja rahulik. Tegin veel kõhu-seljaharjutusi. Käisin Lauriga poes ka veel korra ja ongi päev täiesti õhtus. Peakski juba magama minema.
Homseni,
Karla
Shoping
Iga päev ei saa õues Ironit Pumpida!!
Hei!
Eile ei jaksand õhtul kirjutada.
Oli tegus päev. Nii ütleks ilmselt vähemalt Stina. Kõvasti shopingut!
Kuigi, tegelikult algas päev veel ilusamalt. Ärgates ja rõdu ukse lahti tõmmates oli õhk õues täpselt sama soe kui toas. See oli suhteliselt hea üllatus. Mõtlesin kohe välja, et EI! Mina ei suuda enam oodata, lükkasin oma uuele rattale hääled sisse ning läksime Mattiasega väiksele tunnisele rattasõidule. Õhk oli nii mõnusalt soe, et lühikeste pükstega mingit põlvede külmetamist küll ette ei tule nagu ma kartsin. Soe tuul puhub vastu jalgu. Ratas on muidugi päris erililine. Sirge maa peal 50km/h sõita pole minu jaoks väga tavaline ning ma isegi ei pingutanud väga, et seda kiirust kätte saada. Mõtlen, et mõni päev peaks proovima, palju tegelikult siis välja võtan.
Pärast rattasõitu algas tegus töö päev. Sõitsime North Miami Beachi lähedale Aventura malli, (See ei ole Fort Lauderdale nagu kärsitumad juba südamerahuga väitsid!) Seal viibisime mõned tunnid, midagi väga vaadata ei jõudnud. Seejärel vahetasin seltskonda ja läksin edasi Stina ja tema vanematega veel põhja poole, veel kaugemasse malli. See oli minu jaoks ka esmakordne kogemus. Stina vanemad naersid ja olid õnnelikud, et olid suutnud mind viia kohta USA-s, kus ma veel käinud pole. Nimi oli Sungrass Mills ja Crocodile Mall. See oli no NIIIIIII suur, et isegi mina, kes peaks olema juba väheke rohkem harjunud selle USA asjaga, siis no NIIIIII suur. Tegime mingi 3h tugevat tööd ja selle ajaga jõudsime läbi käia umbes 1/5 tervest keskusest. Sinna lähme veel tagasi! Ja siis võtan teised ka kaasa. Reinu võib tõenäoliselt aga koju jätta, sest seal on tõesti mõtet veeta terve päev.
Igatahes, läks tegelikult maru hästi. Sain endale ratta kiivri, jõusaali kindad, hunniku golfipalle, et kõigile, kelle omad ma metsa avarustesse löönud olen, tagasi saaksin anda, Polo Ralph Laureni polo 29$-ga, lühikesed püksid, 2 T-särki, mul on defitsiit neile. Väga hästi läks! Kõik asjad sain mingi pocket change-i eest, olgugi, et tegelikult läks kokku ikka üksjagu. Enamust neist oli vaja!
Täna lähme esmakordselt vee peale. Üritasin eile juba ennast sellele lainele häälestada, kuid päris hästi välja ei tulnud. Täna pean selle protsessi lõpule viima. Sellest USA vaimustusest üle saama ja hakkama keskenduma treeningutele. Ootan merd juba pikisilmi ja õhtul kirjutan ka oma kogemusest.
Panen pilte konteineri pakkimise päevast ka paar tükki, kuna kaamerast arvutisse ma ei oska saada videot, siis pean toetuma Anne-Mari materjalile.
Thursday, January 14, 2010
Hei!
Ma tavaliselt ei pane pealkirja lihtsalt niisama, vaid ikka mingi mõtte või tagamõttega. Täna ma mingi hea mõtte otsa ei koperdanud, seega jätan selle lahtri lihtsalt nahhaalselt tühjaks, vot!
Alustan sellest, et tundub, et mul on tekkinud kõvasti konkurentsi. Paralleelselt kirjutavad tublisti blogi ka Lauri ja Anne. (est11.pri.ee ja luikannemari.wordpress.com), seega ma pean midagi huvitavat ette võtma, et minu blogile ka siiski pilk peale visataks. Pean tunnistama, et naudin väga Lauri ja Anne blogide lugemist, sest seal näen asju, mida ise võib-olla, et tähelegi ei paneks. Nagu näiteks see, kuidas siin kõik on nii kuradi suur! Tegelikult on lihtsalt Euroopas kõik nii kuradi väike, selles asi ongi.
Olgugi, et see vist on siin mandril mul 10s kord, siis tegelikult Miamis tunnen end endiselt tõsise turistina. See, mis siin toimub, tekitab mõnusat ohet. See siluett on nagu õpikust. Õpiku nimi oleks kuidas ja kus elada oma elu. Helesinine vesi ja silmipimestavalt ilus siluett.
Nii, aitab sellest lobast. Tegus päev oli ju!
Ärkasin 7.20 ja suhteliselt varakult leidsime oma tee ka lähedal asuvasse autorenti, kus meilt sularaha tagataskusse vastu ei võetud ning superhead diili seetõttu samuti ei saanud. Siiski ei midagi hullu ja meie sedaan Toyota Yaris kärab küll. Seejärel käisime ja pakkisime lahti konteineri ja tegelesime asjade õigesse klubisse toomisega. See võttis meil u. 6h aega ning pärast seda käisime kiirelt toidupoes, kus oli röögatu arve.
Edasi viis meie õhtu mind ja Stinat tema vanematega õhtustama ja Miami Beachile jalutama. Suhteliselt kena lõpp päevale. Kui natukene viriseda, siis tuuline oli! Ei teagi, kust see tuli, sest päeval oli ilus plekk mille pealt linna silueti peegeldust vaadata.
Videoblogiga on selline seis, et mina ei leia ühtegi programmi, millega saan ma masina pealt oma arvutisse tõmmata seda selget oscarit väärt materjali, mis ma erinevate nurkade alt nii kunstiliselt salvestanud olen. Kui oskate aidata, siis palun. Ei tahaks ju lubajaks jääda!
Eks homme uued uudised,
Karla
Ma tavaliselt ei pane pealkirja lihtsalt niisama, vaid ikka mingi mõtte või tagamõttega. Täna ma mingi hea mõtte otsa ei koperdanud, seega jätan selle lahtri lihtsalt nahhaalselt tühjaks, vot!
Alustan sellest, et tundub, et mul on tekkinud kõvasti konkurentsi. Paralleelselt kirjutavad tublisti blogi ka Lauri ja Anne. (est11.pri.ee ja luikannemari.wordpress.com), seega ma pean midagi huvitavat ette võtma, et minu blogile ka siiski pilk peale visataks. Pean tunnistama, et naudin väga Lauri ja Anne blogide lugemist, sest seal näen asju, mida ise võib-olla, et tähelegi ei paneks. Nagu näiteks see, kuidas siin kõik on nii kuradi suur! Tegelikult on lihtsalt Euroopas kõik nii kuradi väike, selles asi ongi.
Olgugi, et see vist on siin mandril mul 10s kord, siis tegelikult Miamis tunnen end endiselt tõsise turistina. See, mis siin toimub, tekitab mõnusat ohet. See siluett on nagu õpikust. Õpiku nimi oleks kuidas ja kus elada oma elu. Helesinine vesi ja silmipimestavalt ilus siluett.
Nii, aitab sellest lobast. Tegus päev oli ju!
Ärkasin 7.20 ja suhteliselt varakult leidsime oma tee ka lähedal asuvasse autorenti, kus meilt sularaha tagataskusse vastu ei võetud ning superhead diili seetõttu samuti ei saanud. Siiski ei midagi hullu ja meie sedaan Toyota Yaris kärab küll. Seejärel käisime ja pakkisime lahti konteineri ja tegelesime asjade õigesse klubisse toomisega. See võttis meil u. 6h aega ning pärast seda käisime kiirelt toidupoes, kus oli röögatu arve.
Edasi viis meie õhtu mind ja Stinat tema vanematega õhtustama ja Miami Beachile jalutama. Suhteliselt kena lõpp päevale. Kui natukene viriseda, siis tuuline oli! Ei teagi, kust see tuli, sest päeval oli ilus plekk mille pealt linna silueti peegeldust vaadata.
Videoblogiga on selline seis, et mina ei leia ühtegi programmi, millega saan ma masina pealt oma arvutisse tõmmata seda selget oscarit väärt materjali, mis ma erinevate nurkade alt nii kunstiliselt salvestanud olen. Kui oskate aidata, siis palun. Ei tahaks ju lubajaks jääda!
Eks homme uued uudised,
Karla
Wednesday, January 13, 2010
Port Of Miami
Hei!!
Lõpuks ometi jõudsime ka kohale täna.
Tegelikult üpris valutult. Tänane ots vähemalt läks hästi. Polnud mingeid probleeme ja umbes kella poole 3 paiku olime juba hotellis.
Hotell oli alles seal, kuhu ta eelmine aasta jätsin. Tuba on vaata, et veel suuremgi kui eelmisel aastal. Rein ütles, et tema pole nii hästi veel elanud, seega ma vist olen midagi ikka õigesti ka teinud.
Käisime algatuseks kohe Cheesecake Factorys söömas, seejärel näitasin teistele kohustusliku jalutuskäiguga ümbrust, jahtklubi ja muud. Oli väga mõnus, lühike püks, kampsun peal. Õhtul oli hea mõte isegi jope peale panna, aga lubab u. 25 kraadi peale tõusta, seega NO MILLEST ME RÄÄGIME? SUPER! Nii mõnus on soojas, midagi muud ei oskagi kohe öelda.
Homme kell 12 saame konteineri kätte, seame asjad korda. Homme rendime tõenäoliselt ka auto ning siis saame natukene ringi vaadata.
Samuti proovin homme natukene ka juba filmida linna peal ja mujal, et oleks mida video blogisse panna.
Floridast raporteeris,
Karla
Lõpuks ometi jõudsime ka kohale täna.
Tegelikult üpris valutult. Tänane ots vähemalt läks hästi. Polnud mingeid probleeme ja umbes kella poole 3 paiku olime juba hotellis.
Hotell oli alles seal, kuhu ta eelmine aasta jätsin. Tuba on vaata, et veel suuremgi kui eelmisel aastal. Rein ütles, et tema pole nii hästi veel elanud, seega ma vist olen midagi ikka õigesti ka teinud.
Käisime algatuseks kohe Cheesecake Factorys söömas, seejärel näitasin teistele kohustusliku jalutuskäiguga ümbrust, jahtklubi ja muud. Oli väga mõnus, lühike püks, kampsun peal. Õhtul oli hea mõte isegi jope peale panna, aga lubab u. 25 kraadi peale tõusta, seega NO MILLEST ME RÄÄGIME? SUPER! Nii mõnus on soojas, midagi muud ei oskagi kohe öelda.
Homme kell 12 saame konteineri kätte, seame asjad korda. Homme rendime tõenäoliselt ka auto ning siis saame natukene ringi vaadata.
Samuti proovin homme natukene ka juba filmida linna peal ja mujal, et oleks mida video blogisse panna.
Floridast raporteeris,
Karla
New Yoooooooooork
Hei!
Veits hõiskasin enne õhtut.
Eelmisest postitusest edasi läks kõik allamäge.
Helsingi lennuk jäi hiljaks, kuigi kui aus olla, siis see polnud probleem, sest New Yorki lennuk helsingist jäi juba 6h hiljaks, mingite tehniliste probleemide tõttu. See omakorda tähendas, et jõudsime NYC-sse nii hilja, et Miamisse lendu enam ei läinud. Nii me nüüd olemegi NYC-s Finnairi kulul lennujaama hotellis ja jätkame oma turneed Miami poole täna hommikul.
Nõme oli asja juures see, et jõudsime siia nii lollil ajal, et kesklinna polnud ka enam mõtet minna, mingi 11 ajal. Kõigele lisaks on minul vana hea "Ajavahe", ehk siis, et kell on pool 6 hommikul ja mina olen juba ligi pool tundi üleval passinud südamerahuga.
Hoian teid kursis kui kohale jõuame,
Karla
Subscribe to:
Posts (Atom)
