Lohusalu!

Hei!

Homme algab siis Eesti KV II etapp, Lohusalus.

Täna tegin ühe kiire kontrolltreeningu ja vaatamata suhteliselt külmale veele oli ääretult mõnus. Meretuule korral ei peta Lohusalu lained mitte kedagi! Päris suured mürakad, millel ääretult mõnus mürada.

Uudne on selle võistluse juures veel see, et sõidan seda oma tuliuue ratsuga. Nimelt sain ma juuni kuus uue paadi, mida hoidsin hooaja lõpuks ning kuna mu tubli Austraalia paat, millega tavaliselt võistlen on hetkel endiselt Inglismaal, siis kasutan meeleldi esmakordselt uut paati.

Loodan, et saame vähemalt mõne päeva ka võistluse ajal lainet, et MM-iks natukene lainega sõitu harjutada. Usutavasti tuleb seal mõnus merebriis, ka hea lainega. Arvan, et võin sellistes tingimustes väga kiire olla, kuid kerge meeldetuletus kodustes vetes ei tuleks üldse kahjuks. See hooaeg pole tugevate tuultega just hiilanud.

Fiiling on üldiselt nüüd juba suhteliselt tipp-topp. Vahepeal olin kuidagi hajevil ja väsinud, küllap reisimisest ja natukene sassis olevast unegraafikust. Tänane meri tegi sellele aga head ning tunnen end hästi.

Kirjutan pärast võistlust ilmselt uuesti,

Karla

Põust

Nonii,

Jälle ei suutnud tervet võistlust ilusti lõpuni pidada, ei siin blogis ega ka merel. Lihtsalt ei tulnud kokku see võistlus, mis oleks tahtnud. Muidu, üldiselt oli Weymouthis see aasta väga tore. Väga suur upgrade eelmise aasta sügisese variandiga peaks ütlema.

Pärast Weymouthit veetsime veel laupäeva õhtu ja pühapäeva hommiku Londonis, mis oli marumõnus. See oli lihtsalt müstiliselt äge, midagi muud ei oskagi öelda.

Nüüdseks olen juba kodus, esimene trenn ka juba seljataga ning ootamas Eesti KV II etapp lohusalus. Sinnani teen korraliku füüsilise ettevalmistuse ning külastan paar korda ilmselt merdki, kuid rõhk selgelt füüsilisel ja vaimsel ettevalmistusel. Seda nüüd mitte seetõttu, et lohusalu regatt ülisuure tähtsusega oleks, vaid hoopis seetõttu, et koheselt pärast seda lendan tagasi inglismaale, et sellele aastale rahvusvahelisel areenil korralik punkt panna aasta tähtsaima võistluse - MM-i näol.

Üritan teil kursis hoida,

Karla

Bummer!

Hei!

Tänane päev oli retrospektis tegelikult ilus vaatamata sellele, et terve päeva vihma kallas.

Läksime merele, et saada teha kaks sõitu, ilusa tuulega. See plaan õnnestus täielikult, sest tuult oli meile antud korralikult, pagidega kusagil 13m/s. Mis kõige ägedam? Mu pea ei valutanud enam ja oi kui hea see fiiling oli! Kihutasin ringi terve aja, ei passinud ja külmetanud nagu tavaliselt kõik stardiootel teevad. Ilm oli muide niivõrd külm ka, et mul oli superwarmi ülemine ja alumine ots ja veel mõni asi all ka.

Igatahes, pärast pikka tuule stabiliseerimise ja tüdrukute startide ootamist saime ka meie purjetama hakata. Esimeses tänases sõidus leidsin end üleval märgis kusagil 15-17 positsioonilt. Soot oli lootusetult sõlmes ja veetsin umbes pool taganttuult selle lahti harutamisele. Pole viga, sest kiirust ma imelisel kombel seetõttu ei kaotanud. Kui ma selle aga lahti sain, nägin, mis on juhtunud mu tugeva tuule taganttuule sõiduga... Selle lühisele ajaga suutsin end mööda uhada tervest grupist matsidest, leides end all märgis 6-7 positsioonil. Võtsin õige märgi ja kütsin õigele poole. Natukene oli eilne väsimus ja valu veel kontides ilmselt, sest olin kuidagi kiiremini ära väsinud kui tavaliselt. Seetõttu ei suutnud Rutgeriga (NED) sammu pidada ning lasin tal endal eest ära sõita. Faktina võib välja tuua, et tema selle sõidu võitis, seega mu poole valik ja kõik seelaadne oli väga õige, kiirusest võib-olla jäi veidi mõnedel hetkedel vajaka. Igatahes, suutsin sellegipoolest kohati (Patrick on seda ennegi öelnud, et olen KOHATI megakiire) väga head kiirust arendada ja püüdsin 4nda ja 5nda kinni. Sain juba ühest neist mööda, kuid tegin enne ülemist märki ühe faasi apsaka ning võtsin märgi hoopis 7ndana. Bakstaagis olin kiire, taganttuules näitasin, mida mitte sõlmes soodiga teha oskan: sõitsin Marc de Haasist mööda ilma mingi probleemita, võttes märgi 6ndana, mis koha peal ka finisheerisin.

Kahe sõidu vahel olin tahtmist täis. Sõin kõvasti (mul olid taskud paksult powerbare täis), venitasin ja seadsin end teiseks sõiduks valmis. Start läks nii 30% või nii. Minu kohta on see okei, sest tavaliselt on see protsent 0... :D Sain minema, olin hetkeks kiire, olin Rutgeri (võitis selle sõidu) peal. Mingi sakslane aga sõi mu lõpuks siiski välja, mis tähendas, et ma mingil hetkel natuke ära vajusin. Jätkasin koos esimese grupiga sellegipoolest. Tegime kõik paudid ning olin leidnud kiiruse, tundsin, et olen powerit täis. Sõitsin tagant-pealt asendist pundile peale, mis tähendas, et olin kusagil 4-5 positsioonil. Osad olid juba enne mind pundi ära lõiganud. Pärast u. 30 sekundilist kallutamist ja tõdemust, et olen suhteliselt mediocre stardi järel end juba esimese krüssu keskpaigaks esiviisikusse sõitnud tekitas minus hea tunde. Siis see aga juhtus. Mis juhtus? Kallutusrihm läks pooleks. Üle poorti vette ja kogu lugu. Tõmbasin paadi püsti ja tiksusin löödult ümber ülemise märgi kaldale. Naljakas oli see, et olime grupil juba nii palju eest ära sõitnud, et pärast püsti tõmbamist, paati ronimist ja seejärel tiksuma hakkamist, sain veel mõnda aega pundis "purjetada" ning üles märki ei jõudnud isegi mitte viimasena, olgugi, et ma ligi 4min juba absoluutselt kallutada polnud saanud. :D

Seega... Oleks ja poleks on pahad poisid. Kuid!! Poleks seda juhtunud, oleks mu tänased kohad 6 ja nt. 5 vms. See tekitab super hea tunde ja annab enesekindlust, et tugeva tuulega ma tõesti olen hea.

Nüüd, kus mu kohad on eilse haigusega ja tänase paadi lagunemise tõttu 35, RAF, 6, RAF on kulda jõudmine välistatud. Loodan homme hästi sõita, pääseda hõbedasse ning seal stabiilselt head sõitu näidata. Tean, et siin on nii palju häid sõitjaid, et paljudki jäävad tõenäoliselt hõbedasse.

Pole lugu, olengi MM-i ajaks ilusti värske ja padrunid rauas!!!

Karla

Saast!

Eilne ei olnud minu jaoks ülearu hea päev.

Merele minnes hakkas pea imelikult ringi käima ning esimese sõidu esimese krüssu keskpaigaks oli sellele lisandunud ebameeldiv peavalu, mis aina süvenes. See tähendas, et pea oli laiali otsas ning pautide ajal tegin mingeid väga imelikke liigutusi, sest tasakaaluelundid tegutsesid omasoodu. See tähendas esimeses sõidus 60-mehelises grupis väga mediocre 35. kohta.

Teiseks sõiduks oli peavalu veel süvenenud, nüüdseks oli see pea talumatu. Kuna kallas oli ülemise märgi suunas nii kui nii, siis tegin endaga diili, et purjetan teise sõidu vähemalt üles märki ning seejärel vaatan, mis keha arvab. Üles märki oleks ma isegi olnud suuteline jõudma suhteliselt ees otsas, 20 sees kindlasti, start oli ka täitsa hea, kuid valust tingituna ei jaksanud ma paati maha kallutada, mistõttu pidin kiiresti hakkama otsima vabat tuult, teised lihtsalt olid kiiremad. Jõudsin üles väga räbalas olukorras viimaste seas ning otsustasin, et sellel ei ole erilist mõtet.

Arvan, et see oli väga õiglane mõte, et ära tulla, sest sellest ülemisest märgist oli veel 1h kaldale krüssata ning see oli igate pidi kõige õudsem purjespordikogemus minu elus. Külmavärinad, pearinglus - ja valu, iiveldus ja tahe oksendada ei olnud väga ägedad ning tundus, et see ei lõppe kunagi, sest see maa kaldale oli lihtsalt nii-nii pikk. Lõpuks ma ikka kaldale jõudsin.

Täna on meil start kell 1, pea valutab veel veidi, kuid tunnen, et ees ootab uus võimalus ja kavatsen sellest kinni haarata. Hetkel puudub tuul ja sajab vihma, seda tegi ka terve öö vältel, eks näis, mis päev toob,

See ya,

Karla

Iso Britannia

Hei!

Nüüdseks olen juba omajagu päevi veetnud inglismaa pinnal. Käisime Stinaga isegi Londonis, kus oli suurepärane, olin täiesti üllatunud, et inglased nii kena linna on suutnud kokku panna.

Arhitektuuriliselt oli täiesti midagi hoopis muud, mida mu silmad enne näinud olid. Majad olid viimse detailini nikerdatud ja igale asjale kõvasti tähelepanu pööratud, erinevalt Eestis võimust võtvast minimalistlikust stiilist. Huvitav vaheldus.

Olgugi, et seal oli sigamõnus, siis oli Londoni käiguga ka probleeme. Nimelt olin terve öö autoroolis veetnud ning õhtuks oli mul raskusi tasakaalu hoidmisega, väsimus oli teinud oma töö. Sõitsime veel õhtul Weymouthisse ka, kus otsisime mingisuguse Bed&breakfasti ja sättisime magama.

B&B oli väga huvitav. Tegelikult oli tegu proper inglise pubiga, kus oli teine korrus peal ja meil oli seal tuba. Toas oli 20cm kaugusel voodist dušiboks. Väga viisakas! Siin maal euroremondist pole midagi kuuldud. Tehakse naelaremonti, sest siin on ju rahaks nael. See tähedab nähtavasti seda, et on näel ja haamer, millega kõik ka ära korraldatakse.

Nüüdseks oleme juba oma õiges elamises, koos Inglise koondise kutist sõbra ja Stinaga. 6ne majutus on, 3kesi on väga mõnus olla.

Inglastega elamine on täitsa tip-top, nendega rattaga sõitmine aga seevastu mitte. Siin maal ei ole võimalik fatburn trenni teha, ega ka taastuvat mitte. Siin on 2 varianti: Kas sõidad kõige väiksema käiguga ülesmäge, täiega pressides, või siis kõige karmima käiguga rämedalt mäest alla. Sirget teed ei eksisteeri lihtsalt. Kes oleks seda arvanud? Mägedest üles ronides pole hullu, seal jaksan hoida oma küll, aga mäest alla sõites nendel kuttidel küll peas kõik korras pole. Ma nägin täna enda spidomeetri peal numbrit 75km/h ja ma jäin ikka hulgi maha!!

Intervalltreeninguks seevastu on tingimused super. Tallinna Lubjakas või Tabaka tõus on NOHUUUUUUU!!!!!! võrreldes nende kahe tõusuga, mis ma täna ja eile võtnud olen. See on lihtsalt õudneeeeeeee.. Tabaka mägi on 6% kaldega, ja ronimine võtab mingi 2-3min vb? Eilne mägi oli kaldega 8-16% ja oli 3,5km pikk. Ma isegi ei vaadanud kaua ma seda üles rügasin, kuid üles jõudes oli tunne nagu oleks just lõpetanud Audentese sporditesti. See selleks...See mägi oli tänase kõrval ikka veel nohu, sest täna mäe jalamile jõudes esitas mulle küsimuse "Are you ready?" Ma mõtlesin retooriliselt, et kurat, millal ma siis lihaserushiks valmis pole? Kuid siis nägin liiklusmärki, kus seisis, et algava mäe kalle on 17%!!!!!!!!!! See oli vääääääga rets, mitte midagi muud polegi öelda. 1,5km oli seda ka muide. Kõige väiksema käiguga, püsti, täiega pressides, 7-8km/h. Väga hull oli, midagi muud ei oskagi öelda. Pulss oli kusagil 190 kandis. Aga!!! Minu pulsid muide on madalamad kui inglaste omad, hea seegi! Mäest üles jõudes jäi mööda sõitev auto seisma, jooksis autost pudeliga välja ja karjus: "Do you fancy some water mate?" :D Ilmselt mu nägu ei olnud just kõige meeldivam, midagi sellist, et annan kohe otsad äkki? Õnneks oli oma vesi kaasas ning pidin kahjuks sõbralikule autojuhile ära ütlema. Kõlab värdjalt, tean jah, aga kõige sürrimad kogemused selle reisi jooksul on just rattaga sõites. See on lihtsalt väga karm, mis siin toimub.

Purjetamise koha pealt... Eile käisin esimest korda veel, täna ka veidi. Eile oli esimene raks üle umbes 10-päevase pausi, seega oli tunne suhteliselt roostene, tuul oli tugev ja punt tugev. Täna oli juba parem, tuul oli ka vaiksem, seega sõitude jaoks valmis seadmiseks kulus see ma arvan ära. Homsest algavad sõidud, tuult nagu lubab, seega kõik peaks olema tip-top!

Üldiselt on siin eelmise aastaga võrreldes palju soojem ja reaalselt mõnus prantsuse riviera tunne on. Mõnus! Tunne on hea, eks näis, mis võistlusega toimuma hakkab.

Kirjutan ilmselt homme oma sõidu muljetest,

Karla

Paus!

Hei!

No tuli küll paus sisse jah!

Ei hakka isegi vabandama, ei ette ega taha, nii ta lihtsalt läks. Tundsin, et vajan sellest blogindusest vaheldust ja nii ma tegingi.

Selle aja vahemikus, mil ma siia viimati midagi kribada suutsin, on juhtunud nii mõndagi:

Esmalt, siin samas blogis pikka pikka aega hype-itud üles ja alla, paremale ja vasakule, Tallinnas toimunud Euroopakad on nüüdseks kauge minevik. Võistlus kulges.... Peaks lõpetama lause jah? No ei olegi millegagi lõpetada. Ta lihtsalt kulgeski. Olin selgelt üle forsseeritud alguses ning seetõttu olin super kinni ja ei suutnud absoluutselt midagi märkimisväärset korda saata.

Ajal, mil tabeliseis juba ammu appi karjus, suutsin end õnneks veidi koguda ja end siiski kuldgruppi sõita, mis oligi nagu eesmärgiks, kuid siiski, kas ikka oli? Loomulikult pole sel nii väga viga, sest tõtt-öelda oli see mu esimene täiskasvanute EM. Aga... Nagu te teate, ma ei aja taga kohtasid 40ndates. Lõpptulemusena sain maha EM-i 37nda koha, kokkuvõttes olin tegelikult veel nigelamgi 47.

Kui ma midagi sellest regatist tõsist õppisin, peale selle kõige spetsiifilise, mida ma tundsin ühtäkki, et mida kõike ma parandama pean, mere peal ma mõtlen, mõistsin ka veel midagi hoopis suurejoonelisemat. Ig üks peab oma rooja (paremat sõna tsensuuri kaalutlustel tagasi hoides) ära sööma. No nii ta ongi, ma nüüd söön seda. Peab nentima, et väga hästi ei maitse. Ma saan aru, et kõike korraga ei saa, nii kiiresti samuti ei saa, kuid ma ju nii väga tahaks, kas te ei tahaks? Usun, et olen pannud sisse ka enough worki, kuid ega sest midagi, see ei ole masenduse call, vaid pigem uskumus, et küll mu aeg tuleb.

Mis veel on juhtunud?

Olen veetnud suhteliselt terve suve Eestis, mis on meeldivamast meeldivam. Need soojad ilmad on midagi, mida on veel mõne aja pärastki raske unustada. 30 kraadi õhk, 25 kraadi vesi, 8m/s ja laine? Kas ei kõla mitte ulmeliselt? Tavaliselt kaasneb sellise luksuse unistamisega kiire telliskivi vastu pead kui meenub, et ahjaa, selleks, et paat brasiiliasse saata on vaja konti, mis maksab nii palju, lennupilet nii palju, elamine veel see otsa. EI! TALLINN!!!!!! Jah, nii on. Kaiffisin seda nii väga.

Nats tegelikult olen isegi Soomes trenni teinud, et järgmise aasta EM-i venue-ga tutvuda, kuid see selleks. Üks võistlus oli ka Eestis, mille ma hea vormi, ilusate ilmade (vaiksed tuuled muide!) ja igast muude loomade kokkulangemisel võitsin. Score!

Tean, laialivalguv jutt, kirjavigasid on palju, olen roostes. Tunnistan! Aga ma väga ei põe, sest tundub nii, et mul tuleb terve august seda taas õppida. Nimelt, lähen ju jällegi turneele. Eks siin Eestis ongi kaua oldud. Esmalt OM-i venues MK-etapp, kuhu rumorite kohaselt on tulemas 180-pealine laseri punt. Ootan kinnisilmi ja kujutan juba seda pidupäeva ette. Tundub, et suurest õigest võistlusest, olukorrast, kus on elu ja surma küsimus, so to speak, on juba liiga kaua möödas. Olgu, et trennis on ka äge kiiresti sõita, aga no see pole ikka päris sama teema. Seejärel veel MM otsa, kus üritan teha teise osa eelmisele blockbuster movie-le, Karl-Martin MM-il 39. Eks te ise mõelge, mis see tähendama peaks.

Ma ei hakka midagi lubama, et kirjutan siia nii palju-naa palju. Kirjutan siis kui tuju tuleb!

Peace out,

Karla

Since Forever

... Ei ole nüüd siia kirjutanud.

Ei leidnud lihtsalt motivatsiooni, et midagi siia postitada. Võistlus, mis sai prantsusmaal peetud, läks mul suhteliselt otsast lõpuni aia taha. Tööd teha on veel palju, kuid tunnen, et pean asja veits rohkem mõnuga võtma ka võib-olla.

Nüüdseks olen nii vaimu kui ka füüsilise 100% välja puhanud ja alustanud kodus treeningutega. Seda tegelikult juba suts aega tagasi, nüüd olen täielikult trenni maailmas tagasi. Mõnus on kodus olla, ausalt ka! Enne seda kui Hyeresist tagasi tulin, suutsin kodumaal viibida vaid 2-3 nädalat sel aastal. Olgugi, et vesi on siin marukülm! Õhk seevastu hakkab eilse seisuga juba soojemaks muutuma ja purjetamine hakkab võtma seda kuju, mis ta võtma peaks.

Chillax,

Karla