Hingamisruum

Hei!

Hommikune surf. Kui te kahe vasakpoolse kuti vahele vaatate, siis seal laine peal on üks tüüp ka. Sellest saate umbes aimu laine kõrgusest.

Täna oli mitmel põhjusel väga tore päev.

Esimene ja kõige tähtsam neist on ilmselt see, et minu treener, Rein sai riigilt elutööpreemia! Palju õnne talle ja suur tänu selle töö ja aja eest, mis ta minusse panustanud on.

Teiseks oli tänahommikune surfisessioon minu uue ja lühema lauaga väga lõbus. Sain mitu korda rohkem lainetel möllata kui eelnevatel päevadel.

Kolmandaks oli tervitas merel meid järjekordne suurepärane ilm, sarnaste oludega nagu eile, kusagil kuni 10m/s. Leian endas üha enam asju, mida korrigeerida, igal järgneval päeval saan seda koheselt tippseltskonna vastu proovida, mis on paremast parem. Kohene tagasiside selle kohta, kas midagi läks paremaks või mitte. Täna sain oma tugevatuule sõidus paar korrektuuri sisse viidud, mis mind vähemalt eilsega võrreldes kõvasti kiiremaks muutis. Super!

Neljandaks on söök endiselt lihtsalt super. Ei saa märkimata jätta kui hea on kui söök on kindlal kellajal laual ilma, et sellele mingitki ajuressurssi kulutama peaks. Kõigele lisaks need road, mida meile pakutakse viivad keele alla. Üleüldiselt on suhteliselt imeks pandav kui hästi see ISA treeningkompleks üles on seatud. Päevaplaan on tavalisel päeval nii tihe, et isegi selle ette kantud toiduga on meil tegemist, et seda sööma jõuda. Tavaliselt oleme kusagil viisakad 15min hilised, et laua taha istuda. Juhul kui söögi peaks ise meisterdama jääks paljud meie tegevustest lihtsalt olemata, mis oleks päris suur miinus kogu üritusele.

Viiendaks oli täna esimene päev, kus meil ei olnud kavas kolme treeningut või sellelaadset tegevust. Pärast merd oli lihtsalt Time off, mida mina kulutasin Stinaga Skype-is kõnelemiseks, ühe osa Simpsonite vaatamiseks, veidi venitamiseks ja sõna otseses mõttes jalad seina peal vedelemiseks, et homseks need kallutamisest kivikõvad jalad jälle töökorda saada. Ütlemata hea oli vahelduseks lihtsalt olla. See oli ka umbes esimene hetk siin laagris, kus sain mõelda omi igapäevase elu mõtteid ja iga liigutus polnud suunatud puhtalt sellele, kuidas ma üht, teist või kolmandat liigutust merel paremini teha suudaksin. Arvan, et see on homsele päevale, mis on selle nädala viimane trennipäev, järjekorras kuues, väga kasulik.

Kuna trennipäevi on siin Mehhiko maal siiani olnud 5, siis toredaid asju rohkem välja tuua oleks priiskamine. Küll neid homsega juurde koguneb, et neist siis jälle teilegi kirjutada.

Negatiivse poole pealt sadas meil u. viieks minutiks hommikul surfamise ajal vihma, huvitava faktina toon veel välja, et täna üritasime surfata sellise küla lähistel, kus treenitakse kukevõitluseks spetsiaalseid kukkesid ja üldse, kus mina autost välja minna poleks tahtnud. Suure tõenäosusega poleks see ka väga hea mõte olnud, sest üldjuhul räägitakse siin ikka sellist juttu, et turisti piirkondadest väljapoole omapead minek kõige otstarbekam tegu pole. Õnneks seal küla ääres laineid polnud ja läksime oma tavapärasesse spotti tagasi.

Kuna mu kõht on surfamisest päris räsitud, siis võtan homse hommiku selle poole pealt vabaks. Lähen üritan vähe korvpalli rõngasse saada või juhul kui keegi teinegi surfi vahele peaks jätma, siis veidi tennist mängida.

Buenos Noches!

Carlos

Veel parem

Meie sadam

Hei!

Alles eile mõtlesin, et paremat laagrit on suhteliselt keeruline korraldada. Täna aga läks asi veel paremaks. Seda päris mitmel põhjusel:

Päev algas nagu ikka surfamisega ja seda nagu ikka - vara! Positiivne oli see, et meil olid suuremat sorti lained, mis siiski olid ka minule sõidetavad. Meil on siin täiskuu, mis tähendab suuremaid laineid ja suuremat tõusu-mõõna. Kuna USA OM-i mees Rob kukkus endale siili jalga, siis sain tema veidi väiksemat ja kiiremat lauda proovida, mis oli suurepärane. Tundsin asjast veel rohkem rõõmu kui muidu. Samuti polnud tema laual nii palju liiva vaha külge kleepunud, viimast oli üldse suhtelist vähe, mis tähendas, et mu kõhul oli ka suhteliselt puhkepäev. Kuna me alguses rentisime Mehuga kahepeale ühe laua, siis täna sai see aeg otsa. Otsustasime, et ei viitsi üksteise järgi oodata ning võtsime ühe juurde. Täpselt sellise nagu Robil oli. See tähendab, et järgnevad päev on vähemalt potensiaalselt veel paremadki.

Edasi kulges päev veel paremas joones. Merel tervitas meid esmakordselt tõsisemat sorti tuul, kusagil 10m/s-ni välja pagidega. Päris karm kui läbi võib selline treening tiheda ja motiveeritud pundiga võtta! Sain endale veidi mõtteainet, kuid üldplaanis olin endiselt kiire, sõitude kokkuvõttes vist võitsin jälle, ei tea, pole oluline. Kasutasin üle pika aja täna GoProd ka. Loodetavasti tuleb siin ilusaid purjetamisilmasid veel ja veel, et saan palju materjali, mida kokku klopsida ja üks ilus video teha.

Pean tunnistama, et pärast purjetamist olin suhteliselt õhtal omadega. Esmakordselt tundsin meie laagri pärast purjetamist snäki vajadust. Tankisin ennast lisaks kolmele söögikorrale korralikult täis, mis andis mulle energiat, et endale ette seatud päevaplaan lõpuni viia.

Läksime jõusaali, kus lõdvestasin spinneri peal jalgu ja seejärel tegin mõnusa seljatrenni. Väga kõvasti ei rabelenud, sest jõuvarud olid otsakorral, kuid olen õnnelik, et siiski läksin. Pärast saime suhteliselt ühe parimatest õhtusöökidest, mida pikka aega söönud olen. Mingi kohalik vinge tuuna, mis oli tõesti hästi tehtud. Viis keele alla! See pani päevale punkti, nüüd olen kodus ja vaikselt lasen päeva õhtusse.

Karla

Para-Para-Paradise

Kõlab Coldplay lugu.

Ei aga tõsiselt, siin on konkreetne paradiis.

Hommikuse surfisessiooni eel

Täna oli järjekordne päev paradiisis nagu endine Goodisoni treener Chris ikka öelda suvatses. Hommik algas ikka sama moodi. Vara üles, kiire söök ja surfama. Sel korral toimis kõik õlitatult ja poole 8 paiku olingi juba vees, et lainete peal rokkida. Kahju küll, aga nii kerge see siiski pole. Mingi pooleteise tunni jooksul, mis me seal väljas olime püüdsin mina mingi 3-4 lainet. Sellel on mitu põhjust. Esiteks jooksevad lained settidena, mis tähendab, et käib üle mingisugune 3-4 suuremat lainet, seejärel on jällegi u. 10 minutit vaikust. Teiseks, nende 3-4 laine peale on u. 10 potensiaalset tahtjat ning seda heal juhul, siis kui ainult meie seltskond on. Nii juhtuski ühel meie seltskonnast, Cy-l, täna nii, et Rob (USA OM-i esindaja) oli juba laine peal sõitmas kui tema endiselt veel püsti üritas saada, nende teed kohtusid ja nüüd on esimese lauas kerge uime tekitatud vagu. Tulebolla ettevaatlik.

Kuna kõrgvesi tikkus peale ja lainete sisse tulemise periood läks järjest pikemaks, lained murdusid üha harvemini, siis lõpetasime suhteliselt varakult, mis andis mulle suurepärase võimaluse enne brunchi veidi joosta ja harjutusi teha. Pean tunnistama, et olin päeva esimesest tegevusest veidi juba keel ripakil, seega see oli rohkem harjutuste peale üles ehitatud kui jooksu. Arvan, et see polegi kõige halvem asi.

Pärast purjetamist snäkk

Edasi juba tavapärast rada mööda. Vee peale minek, kus täna veetsime tugevad 4h. Seda vaid sellepärast, et läksime krüssamisega (vastutuule ots) veidi hoogu ning alla tulemine võttis plaanitust jupp maad kauem. Algul oli väga vaikne, lõpu poole oli juba mõnus kallutamise ilm. Mulle meeldib siin seltskonnas. Kui küsida, kes mida kuidas teeb, siis seletatakse suhteliselt avatult. See paneb oma tegevuse perspektiivi, mis annab enesekindlust, et teed asju õigesti või siis vastasel juhul aitab midagi veidi korrigeerida. Merel tunnen end endiselt hästi, millegi üle viriseda ei saa.

Ülejäänud olid plaaninud pärast merd veel kord surfama minna, kuid pikaks veninud trenni tõttu jäi see katki. Minul seda mõtet aga hetkeksi polnud, üks kord päeva jooksul on hea küll. Minu plaan oli hoopis teistsugune. Läksin merre lõdvestusujumist tegema. Jälle ühe kogemuse võrra rikkam. Ülimõnus oli! Vesi on sama soe kui TOP-i bassus. Viimsi bassu vesi on veidi soojem, kuid TOP-is on reaalselt sama soe vesi. Ujusin mööda randa edasi-tagasi umbes pool tundi liiga sügavasse vette minemata. Kartsin, et äkki kalapaadid ajavad mu veel alla.

Edasi oli õhtusöök, pärast mida tegime videobriifingu. See mulle meeldis, sain vaadata suhteliselt detailselt, mida teised paadis teevad. Ma ei ütle, et ma midagi uut teada sain, kuid pigem andis kindlust, et tean võib-olla, et mõnda nippi rohkemgi kui ülejäänud siin laagris viibivad. Tuleb lihtsalt regati ajal kõik need trikid ära realiseerida, hetkel tundub, et selle taga mul asi seisab suuresti. Ikka see sama puzzle kokku saamine.

Homme jälle uus päev,

Karla

Holy Sxxt!!

No hei,

Tänane päev algas varakult ja paljutõotavalt. Ärkasin enne päiksetõusu, mis siin suhteliselt hilja on. Äratus oli 7 AM, sel ajal oli veel kottpime.

Plaanisime 7.30 väljasõitu, et hommikupoolik surfates veeta. Idee tasandil kõik toimis, kuid nagu purjetamiseski, pole surfamises kõik päevad vennad. Täna sõitsime kuhugi randa, kus lained mitte surfatavad polnud. Murdsid väga järsult ja võimsalt hästi ranna lähedal. Otsustasin, et oma ebapädevate oskuste tõttu on mul otstarbekam kaldal püsida. Veetsin aega sellegipoolest sisukalt. Ajal, mil enamus vees ulpisid (ütlen nii seetõttu, et ainuke, kes reaalselt stabiilselt surfas nende keeruliste lainete peal, oli Charlie) jooksin mina pika ranna peal edasi-tagasi. Olin peaaegu, et unustanud kui palju raskem pehmes liivas joosta on. Igal juhul sain ühe trenni juba hommikul ühele poole, mis mulle heameelt tegi.

Üks surfiküla tänavatest

Mina kastis. Üks hommikustest surfitrippidest silmapaistva päiksega.

Sellele järgnes brunch, minu loogika järgi lõuna. Kui ma 7 ajal hommikust söön, siis 11.30 on lõuna küll. See tehtud, edasi vee peale! Kui eile tugevnes briis päeva arenedes päris mõnusaks tuuleks, siis täna pidime läbi ajama vähemaga. Korralikku tuult ei tulnudki ja treenisime vaikses meretuules, väikse lainega. Olen sellega ennegi kiire olnud ja täna polnud erand. Sain enam-vähem kõikidest olukordadest, millesse end panin välja rabeletud. Treeningu formaat mulle meeldib. Alguses teeme igasugu harjutusi, kus ma end meeleldi ebameeldivatesse olukordadesse panna üritan, mis võistlustel tihti ette tulevad. Lõpetuseks teeme aga paar 20-30 minutilist sõitu, kus kõik oma parimat sõitu üritavad näidata. Täna nägin tuult ütlemata hästi ja need sõidud lõpetasin mõlemad esimesena. Ärge saage valesti aru, ma tean, et see ei tähenda mitte midagi, kuid olen selle Põhja-Ameerika tripi jooksul paar uut nippi õppinud ja neid kasutades head kiirust näidata on väga meelt mööda.

Nüüd aga pealkirja juurde! Kuna olen juba parasjagu kodust ära olnud, eesti keelt kõnelen vahest harva skype-i vahendusel kui aega jagub, siis olen selle ingliskeelse eluga päris ära harjunud. Seetõttu oli minu suur imestus ja esimesed sõnad samuti just täpselt need kaks pealkirjas seisvat kui merel puhkepausi pidades vastu tuult merd vaatasin ja meist umbes 100-150m kaugusel täiskasvanud küürvaal täies pikkuses veest välja hüppas ja siis massiivse plaat-stiilis maandumisega pritsmete saatel taas sügavustesse kadus. Ühe korra näitas veel saba ka, umbes nagu lehvitades ja kadunud ta oligi. Olin õnnejunnis, sest vaatasin just sellel hetkel tuult ja nägin seda täies pikkuses erinevalt enamusest, kes ainult Spläšši nägid.

Täpselt selline vaatepilt oligi!

Sellega polnud päev kaugeltki läbi. Edasi läksime jõusaali. Täpsemalt kõige palavamasse jõusaali maailmas, minu arust vähemalt. Kõigil, kellel mingi tavaline valge särk seljas oli, polnud seda enam varsti näha. Oli ainult läbipaistev higikogu. Palavus oli küll suhteliselt tappev, aga tundsin, et see soojus on lihastele pigem hea kui halb. Olen oma valuperioodi ammu ületanud ja idee järgi olen ma homme väga kange, loodan, et see soojus hoiab selle sensatsiooni veidikenegi ära.

Meie aia bassein kuhu ma lihtsalt füüsiliselt jõudnud pole

Uskuge või mitte, aga sellega saigi täna päev suures joones ühele poole. Järgnes õhtusöök ja jõudsin isegi oma asju ajada veidi. Nüüd istun veidi arvutis, lasen endal veidi rahuneda järjekordsest kiirest päevast ja seejärel suundun unemaale, et homme samalaadse päevaga maha saada.

Karla

Surfs up!

Como Estas? (või midagi sellist, ei tea kirjapilti)

Täna oli väga produktiivne päev. Isegi minu jaoks. Ärkasin hommikul umbes 8 paiku. Läksin alla sööma ja umbes 15min pärast öeldi, et okei, lähme surfilaudasid rentima. Mõtlesin, et olgu siis nii, hüppasin autosse ja arvasin, et oleme umbes poole tunni pärast tagasi. Oi kui valel teel ma oma mõtetega olin!

Asi lõppes nii, et olime kuni umbes 11, poole 12ni vees, surfasime ja seejärel sõitsime kohe ISA majja lõunale. See on siin põhimõtteliselt klubi ja maja juures, kõik ühes koos. See aga ei tähenda, et ma seda vahet väga palju oleksin jala käinud. Põhja-Ameerika inimestele kombekohaselt jala ei käida. Mainin igaks juhuks ära, et vett juuakse küll ja päris palju, seega see Eesti kõvade meeste slogan, et jala ei käi ja vett ei joo siin peale siiski ei lähe. Igal juhul, sõin lõunat ja tulin võtsin kodust purjetamisasjad. Kõik käis nii siva ja juba olimegi vee peal. Paat on muidu täitsa tip-top, kuskil midagi ei logise ega ragise, esialgne mulje oli väga hea ja kõik tundus toimivat.

Merel olek oli samuti supermõnus. Ärge saage minust valesti aru, ma väga naudin surfamist, kuid kaldal tundub rõhk olevat selgelt viimase poole kaldu. Mina tulin siia selgelt siiski purjetama ja merel tundsin esimest korda, et kõik olid keskendunud ja eesmärgile pühendunud. Selline tööõhkkond mulle meeldis. Samuti ei olnud mul midagi järjest tugevneva merebriisi vastu. Ma ei tea, kas asi oli selles, et tegu oli esimese päevaga ja kõik alles kallutasid oma jalgu töövalmisse keskkonda, kuid mulle jäi mulje nagu ma oleksin sattunud mingisse pressijate paradiisi. Mittepurjetajatele selgituseks, siis pressimine on termin, kus sportlane üritab kiiresti sõitmise asemel hästi tihedalt tuulde sõita, st. Nii otse vastu tuult sõita kui veel saab. Tegelikult isegi rohkem kui võimaldab.

Sellest tulenevalt tundsin end kuskil 8m/s puhuvas merebriisis ja suurtes lainetes üsna hästi ja kiirelt. Tegime erinevaid USA koondise treeneri juhendamisel erinevaid drille, mis mul üldplaanis kõik hästi välja tulid. Üritasin end panna veidi ebameeldivatesse olukordadesse ja nendest välja rabeleda. Mõned korrad tuli välja, paar korda ebaõnnestus ka.

Umbes 2,5h möödudes vaikis tuul aga umbes minutiga nulli. Loomulikult öeldi, et seda pole kunagi juhtunud või vähemalt, et see pole väga tavaline. Pean tunnistama, et mul polnud veidi lühema trenni vastu suures plaanis midagi, siiski esimene päev. Edasi läksime ISA majja tagasi, et uuesti süüa. Sealt veeti meid otsejoones uuesti surfama. See sobis mulle suurepäraselt, kuid olin veidi üllatunud siinsest elutempost. Tavaliselt olen mina see, kes teha tahab ja näha tahab, täna veeti mind ringi nagu ma ei tea mida. Mõnus!

Surf oli hea. Ainuke asi on see, et esimest korda elus sõidan siin nö "pärislauaga", ehk mitte vahtplastlauaga. St, et laua peal on korralik kiht määret, umbes nagu pidamine, et surfates parem tasakaalu hoida oleks. Selle liimise pinna peal end palja ülakehaga hõõrudes on ainult üks mure - Pärast on kõht punane, kraabitud ja nibud tahavad otsast ära kukkuda. Pole viga, see pidavat alguse asi olema ja Charlie, kes tõesti hästi surfab, umbes nagu telekas, temal polnud häda miskit. Mina aga sain täna oma elu parimad liud, suurimate lainete peal, mida vallutanud olin.

Pimeduse saabudes pakkisime asjad kokku ja tulime korraks koju, et pesta ja kohalikku baari superbowli teist poolaega vaatama minna. Päris mõnus oli, NY Giants võitis suhteliselt huvitava ja tasavägise mängu. Nüüd olen kodus voodis, aeg on magama minna, et homme varakult ärgata ja surfama minna. Tahakski selle arvuti oma punetava kõhu pealt ära saada ja talle mõneks tunniks puhkust anda.

Carl (nii mind siin mandril kutsutakse)

Viva México muchachos!

¡Hola

Kust nüüd alustada?

Ilmselt ikka algusest. Päev algas varakult, väga varakult. Ärkasin 5.15, panin end valmis, et kella 8ks lennuki peale jõuda. Kuna esimene oli siselend, siis läksime lennujaama alles 1,5h enne lendu, mis minu standardite järgi on suhteliselt vähe enne lendu. Kõik läks sellelegi vaatamata valutult, sain kõik checkitud ja turvakontrollist läbi, oma õhumasinat ootama. Meie õhku tõus aga venis ja venis, põhjuseks oli Houstonis (sinna ma lendasin alguses) möllav torm. Lõpuks saime ikkagi rattad maast lahti ja raketilinna poole ajama.

Viimati mainitud linnas tegin oma elu rekordi ühelt lennult teise peale jõudmises. Mul oli aega 5 min, et jõuda Puerto Vallarta lennu peale. Jõudsin, üks minut jäi ülegi, seega ühest lennujaama otsast teise jõudmiseks kulus tubli 4min. Tegemist pole ka päris Tallinna lennujaamaga, vähe suurem teine.

Lõpuks jõudsin Mehhikosse!

Esimene mulje oli täpselt selline nagu ma ette olin kujutanud. Passikontrollis tehti pildiga lehekülje asemel lahti USA viisa, mida korra vaadati, eeldati ilmselt, et olen USAkas või ma ausalt ei teagi, mida ja öeldi head päeva, amigo! Edasi sain kätte oma koti, mis oli samuti viie minutiga ühe lennuki pealt teisele jõudnud, ei saa mina aru kuidas, kuid olin selle üle igal juhul õnnelik.

Arrivalsi väravast väljudes vaatas vastu umbes 100 mehhiklast, kes kõik mulle midagi müüa tahtsid. Alustades autorendist, taksost, õlust, tequilast ja lõpetades ilmselt oma tütarde ja muu parema kraamiga. Esialgu keeldusin sellest kõigest, kuid kuna mul tuli teisi lennujaamas 1,5h oodata, siis mõtlesin, et Mehhikos juba olles tuleb üks Corona õlu ikka ära juua. Oh, kui hea see oli!

Kui teised jõudsid samuti pärale, tuli välja, et meid on 7, kuid autos on 5 kohta. Probleem? Sugugi mitte. Kaks tükki (mitte mina) sokutati koos kõige meie kamaga džiibi kasti ja teel me olimegi. Võiks ju arvata, et see on ohtlik, kuid arvatavasti oleksime siin selle eest ordeni saanud. Enamus kastikates oli mehi umbes 6. Samuti ei näinud ma ühelgis autos mitte kellelgi kasutusel turvavööd. Kõigele sellele veel vürtsi lisades siin maal vana hea 7-10 üle kiirusepiirangu ei kehti. Vähemalt sellist muljet küll ei jäänud. 50-alas sõideti 90 kuni 100 km/h, politseimees seisis fööniga tee ääres küll, kuid maha ei võtnud. Samuti ei teinud ta teist nägu meie kastis olevast laadungist ega millegist muust.

"Koju" jõudes vaatas vastu aga hoopis teistsugune maailm. Pean tunnistama, et esmamulje ISA kliinikust on super. Elame turvatud kompleksis, kus on 24h valve. Mingisugune kohalik rikasterajoon, aiaga ümbritsetud, umbes nagu eraldi saar keset küla. Maja on suur, 5 magamistuba, 5 vannituba, kogu kamp mahub ilusti ära. Õues on korralik aed ja suhteliselt suur bassein, 100m kaugusel vaikne ookean, kus vesi on sama soe kui õhk, suured vaalad on igapäevane nähtus ja rannas on lainetus, et surfata. Viimasega ei suutnud ma väga kaua oodata, mis tähendab, et esimene üritus on mul juba tehtud. Käisime olümpial USA-d esindava Rob Crane-iga pärast õhtusööki päikseloojangusurfil. Pean tunnistama, et minu oskamatuse ja 1,7m pikkuse laua (see on väike), õhtuks suhteliselt olematute lainete ja kõige muu koosmõjul mina, ega keegi teine sel ajal kui mina vees olin, ühegi laine peale ei saanud.

Jahtklubi on u. 200-300m kaugusel. Jahtklubis on ka meie nö baas. Seal tegutseb meie jaoks kokk, kes meeleldi kõikvõimalikku head ja paremat kokkab. Kuna alles täna jõudsin, siis väga midagi erilist veel söönud pole, ainuke asi, mida ma tean on, et meil kasvavad aias banaanid ja kookosed. Turul pidid olema sama head mangod kui Austraalias ja ananass, mis viib keele alla. Kavatsen kokale homme öelda, et kõike seda on minu menüüsse vaja, aitäh!

Internet on meil siin tsipa kehva, mistõttu võib-olla, et ei saa nii palju pilte kui sooviks panna, kuid annan endast igal juhul parima. Homme leian end juba ka merelt, tulin ju siia treeninglaagrisse ja kavatsen endast maksimumi välja võtta. Loodetavasti mahub selle kõrvale ka surfamist, kuid see on selgelt teisejärguline.

Üritan homme uuesti kirjutada,

Olge musid,

Karla

Bye Bye Miami

Tsau!

Minu aeg siin Miamis hakkab selleks aastaks ümber saama. Täpsemalt, istun praegu viimast õhtut diivani peal, vaatan televiisorist NBA-d, ümberringi on pakitud pagas, mis lennukisse minekut ootab. Homme lendan Mehhikosse.

Pean tunnistama, et olen väga rahul, et saan siit minema. Mitte, et mulle siin ei meeldiks. Asi pole sugugi selles. Pigem võiks tähelepanu pöörata sellele, et lähen siiski ilmselt Maailma ühte paremasse kliinikusse, väga heade sõitjatega. Saan keskenduda Mehhiko väikelinnas kaks nädalat ainult sellele, milles parim üritan olla - purjetamine. Kaasa aitab ka fakt, et juba viimased u. nädal on siin Miamis olnud kohalike standardite kohaselt suhteliselt saast ilm - päikest pole, iga päev tibutab veidi veidi vihma jne.

See aga pole mind takistanud tegemast umbes täpselt üks kõik mida. Olen sel nädalal kolmel korral merele jõudnud, mis oli ütlemata mõnus. Vahel on ka hea lihtsalt merd nautida ülisuurt tähelepanu millelegi spetsiaalsele tähelepanu pööramata, lihtsalt oma lõbuks. Samuti olen veidi füüsilist teinud, et tulevaks laagriks maksimaalselt valmis olla.

Üleeile jõudsime Mehuga ka siin kuhugi, kus me kumbki varem enda jalga tõstnud polnud - Key West. Hoolimata sinna kulunud 3,5h autosõidust oli tegemist suurepärase päevaga. Linn kujutas endast väikest, armast, veidi Pärnut meenutavat kuurorti, kus olid kenad puumajad ja rahulik väikelinna elu. Väga meeldiv vaheldus sellele kiire elutempoga suurele Miami metropolile. Mõnusad välikohvikud, veel ilusamat värvi merevesi,ülirahulikud elu nautivad inimesed, eimingit närvilisust. Mandri-USA kõige lõunapoolsem punkt kõigele lisaks. Peale selle olid tänavetel igal pool mingil põhjusel kuked!

Kukk!

Nunnu maja Key Westis

Järgmine postitus loodetavasti juba veel soojemast Mehhikost,

Karla