Kodune

Hei!

Siia pole ilmunud ühtegi kirjutist juba liiga pikka aega. Võibolla on tegu minu OM-i järgse kirjutamise motivatsiooni langusega seda teha, kuid minu arust pigem sellega, et pärast midagi nii suurejoonelist kribada jällegi sellest, kuidas ma Eestis merel käin ei tundu enam lihtsalt väga pingeline.

Igal juhul, nüüd on selleks viimane aeg, sest hooaeg on ju lõplikult läbi. Ei, see postitus ei saa olema hooaja kokkuvõte, sest siis ei jaksaks te seda ühe hurraaga ilmselt läbi lugeda. Võtke seda kui sissejuhatusena mitmeosalisse analüüsi, mille ma järgnevate nädalate jooksul mitmes osas väljutada kavatsen, umbes nii nagu paar aastat tagasi.

Pärast olümpiamänge on mu elu kulgenud hoopis teistsuguses rütmis kui tavaliselt. Pole hommikuti pool kaheksa tõusmist ja trenni jooksmist, et seejärel õigel ajal lõunat süüa ja järgmisesse trenni rutata. Ärkan enamasti siis kui uni ära läheb ja tegelen kõige muuga kui rutiinse treeninguga. Veidi aega võib see veel arvatavasti mõnus olla, kuid mõte trennist ajab mul vaikselt juba kõrvad kikki.

Vahepeal olen jõudnud võistelda ka kahel viimasel Eesti karikavõistluste etapil. Esimene neist oli Lohusalus, kuhu suutsin kohale meelitada ka selle aasta Suurbritannia meistri Alexi, kellega võistluse eelsel nädalal ka veidi trenni tegin. Võistlus ise läks suhteliselt rahulikult, esimesel päeval olin kahvatu, kuid pärast seda leidsin end võites viis järjestikust sõitu ja ühtlasi regati. Möödunud nädalavahetusel toimus aga viimane etapp, mis oli ühtlase Eesti MV-ks, võistluseks, millest ma pole erinevatel põhjustel saanud aastast 2009, mis ma selle viimati võitsin, osa võtta. Sellest tulenevalt olin loomulikult motiveeritud nüüd, kolm aastat hiljem, uuesti meistrikulla endale saamisest. Erinevalt Lohusalust läksin veidi võitluslikumalt peale ja võitsin terve nädalavahetuse jooksul puhunud vaiksetes tuultes algatuseks neli sõitu. Seejärel lasin end ehk veidi lõdvamaks ja viimases kahes sõidus ületasin sõidulõppu tähendava liini vastavalt teise ja kolmandana. Meistrikuld siiski kaelas ja Eesti karussellist puhaste paberite läbi käidud see aasta - kolm regatti, kolm võitu.

Ilus punkt tähtsale hooajale, nüüd keskendun mõnda aega koolile ja hoian enda sportlaslikke tuure veel paar nädalat madalatel pööretel, et seejärel juba järgmiseks neljaks aastaks pöörded põhja vajutada.

Ärge kaugele jookske, varsti hakkan hooaja kokkuvõtteid väljutama!

 
Pildid Eesti MV-st ja alumised Lohusalust. (Kõik EJL)

Karla

Home, sweet home!

Hei!

Olen nüüd mõnda aega kodus olnud ja pean tunnistama, et reaalselt mõnus on võtta vahelduseks veidi vabamalt, olla hetkeks spontaanne ning vaadata, mis saab. See õnneks või kahjuks ei tähenda, et mul siiani väga palju vaba aega oleks olnud. Igasugused tänuüritused (mis on ütlemata mõnusad ja siirad), peod ja muu selline teeb elu päris kiireks ja väsitavaks. Ma võin ainult aimata, mida meie medalivõitjad praegu läbi elavad.

Teiseks olin ma terve selle nädala Eesti noorte laseristidega ametis. Jaanuaris treeninglaagris tekkinud idee, et kui ma nii palju reisin, võistlen ja kogen, siis võiks ju üritada seda kõike ka kodus edasi anda sai vähemalt mingis formaadis teoks. Kuna tase oli laagrist osavõtnutel väga erinev ning ma pedagoog samuti pole, siis kahjuks ei jõudnud ma ehk päris kõike, mida hing ihaldanuks edasi anda. Osati on see isegi hea, sest tean juba praegu, et järgmisel hooajal olen valmis samasuguse laagri uuesti läbi viima. Igal juhul oli möödunud nädal minule väga mõnusaks vahelduseks ja teistsuguseks väljakutseks, nautisin seda, et saan teisi aidata ja loodan, et 19 noort, kes osalesid, said midagi, mida nad enne ei teadnud või millele mõelda ei osanud.

Minu viimasest sõidust OM-il on aga nüüdseks möödas juba kaks nädalat ja minu emotsioonid hakkavad muunduma energiaks. Kui otsida positiivseid külgi minu kahes viimases päevas, siis neist suurim on fakt, et järgmiseks neljaks aastaks ma kaugelt motivatsiooni ammutama minema ei pea. Tean tagasi vaadates kui lähedal ma juba sel korral, kollanoka ja debütandina suurtele tegudele olin ning see ässitab mind veel tõsisemalt end pühenduma, oma aega panustama ja mehe mooda rassima. Kõik, kes mind aastaid tunnevad teavad, kui palju endast sellesse sporti pannud või jätnud olen, seega lubadus, et ma vahetan käiku ja lähen edasi veel kõrgematel tuuridel tundub mulle päris suursugune.

Seda ta aga olema peabki, sest keskmik või HALL MASS (nagu Peep Pahv mind postimehes tembeldas olgugi, et juba sel korral suutsin eelmistel OM-idel medaleid võitnud mehi alistada) olemine pole minu loomuses. Leian, et edasi tuleb minna võimsalt ja tipud vajavad vallutamist. Tean, et see nõuab palju ressurssi, nii majanduslikku kui panustatud aega. Seetõttu pean vajalikuks mind siiani väga palju aidanud ja seda loodetavasti ka edaspidi tegevaid tänada. Ilma teieta mu kallid toetajad Matek, BCS, Lasita Aken, Zelloloosi spordiklubi, Catwees, Reval Cafe ja Hawaii Express poleks ma nii kaugele jõudnud! Samuti tahan tänada EOK-d, EJL-i, Eesti laser klasside liitu ja Viimsi valda, kes on mind aastaid aidanud. Lõpetuseks ja ilmselt kõige tähtsamana aitäh treener Rein Ottosonile, perele ja sõpradele, kes mind alati toetanud ja aidanud on! Teieta poleks ma see inimene, kes ma olen.

Paar päeva tagasi ilmunud uute maailma rankingute 20nda mehena kuulutan blogi tiitlit vahetades ka siis ametlikuks minu teekonna Rio de Janeiro olümpiale aastal 2016!

Teie,
Karla

Lõbusad inimesed

Olümpiamängude 18.

Hei!

2012 Londoni suveolümpiamängud on minu jaoks nüüdseks ajalugu. Nädal rasketes oludes purjetamist lendas mööda kiiremini kui oleks osanud arvata ja nüüdseks ongi juba öö möödas sellest kui sai selgeks, et minu jaoks lõppesid mu esimesed olümpiamängud 18nda kohaga, 49st paadist.

Nädal algas imeliselt ja esimese päeva järel hoidsin 11ndat kohta, mis pani paljud ohkima ja imestama. Teisel päeval jätkasin head esitust ja tõusin hoopis 10ndaks. Ka kolmas päev oli suurepärane ja vabale päevale läksin vastu endiselt kümnendana, kuid samade punktidega üheksandaga ja taha vaadatuna olin suutnud vahe sisse sõita. Kõik oli super.

Kolmandale päevale järgnes puhkepäev, pärast mida hakkas kõik muutuma, ja kiiresti! Treener Rein ütles, et ma polnud kahel viimasel päeval enda nägu ja, et sellist Karlat polnud ta varem näinud. Kogusin nelja viimase sõiduga kaks korda rohkem punkte kui esimese kuuega. See on päris mõru pill, mida neelata. Viimased kaks päeva polnud mul rajal seda teravust, mis regati esimeses pooles, samuti oli kadunud kiirus, sellest tingituna ka igasugune enesekindlus.

"Mis vabal päeval siis juhtus?" on küsimus, mida te ilmselt küsiksite praegu. Ise ma vähemalt küll olen endalt seda välja üritanud pressida ja olgugi, et asi on veel endiselt väga noor, rutakaid järeldusi teha tundub nii tähtsa võistluse puhul mõttetu, siis mõningad mõtted on tekkinud siiski: Mulle ei sobi puhkepäev! Olgu see päev sisustatud füsiode käe all, kes mu järgnevateks päevadeks füüsiliselt korda teevad (mis see kord nii oli) või lihtsalt teleka ees istudes ja mitte midagi tehes, kuid siiani pole ma pärast vaba päeva oma karjääris veel hästi sõitnud. Ei eel-OMil, 2011 MM-il ega nüüd, kõige tähtsamal, OM-il.

Miks? Sellepärast, et minu jaoks on oluline asjade kulgemise rütm. Kui võistlus käib, siis olen asjas sees ja tegelen oma asjaga. Nagu ka sel korral näha oli, siis veel väga edukalt ka! Aja maha võttes tekib aga totter auk, mis annab võimaluse mõelda ja võibolla, et minu jaoks isegi liiga palju mõelda. Kui end nüüd, pärast oma olümpiadebüüti millegis süüdistan, siis vaid ühes: Ma ei jäänud päris endaks, oma liistude juurde. Siia tulles teadsin, mida tegema pean, kuidas tegema pean, mis mulle sobib ja mis mulle ei sobi. Juba kolm kuud enne OM-i ütlesin kõigile, alustades meediast ja lõpetades oma enda kihlatuga, et tahan hästi, väga hästi purjetada ja küll see koht siis ka on nii hea, et kõik võivad rahul olla.

Vabal päeval põlesin ilmselt psühholoogiliselt veidi läbi. Oli aega mõelda, et ma olen nii ees ja kui ma nii hästi (või veel paremini) sõidan, siis mis kõik saada võiks! Võiks ju ikka kümne sisse ära pressida. Tulemus hakkas minus võimust võtma ja nii pole ma kunagi oma sporti võtnud. Tean, et kui sõidan hästi, siis tuleb ka tulemus, aga mitte vastupidi. Nii oligi. Kahel viimasel päeval läksin ilmselt kõigile näitama, mis masti mees ma olen ja otseloomulikult ei tulnud siis enam midagi välja.

Mul on iseendaga hetkel veidi keeruline olla. Super super oli ju nii lähedal, algus oli esimeste mängude kohta uskumatult hea ja fakt, et ma viimase kahe päevaga võistlejaterivis 8 kohta langesin väänab vägisi suunurgad alla poole. Samas on 18. koht endiselt hea, lihtsalt kõik, ka mina ise suutsid juba sellest 10ndast eufooriasse sattuda ja sellega võibolla, et veidi isegi ära harjuda. Olgugi, et tean, et oleks suutnud veel paremini, siis võtan selle 18nda koha auga vastu ja lisan, et esimesel OM-il pigem kaotatud kui võidetud 18s koht on päris hea tase ja annab mulle selle vajaliku energia, et endast järgmise nelja aasta jooksul kõik välja võtta ja Rios teha juba seda, mida enne Londonit lubasin - medalite pärast võidelda.

Aitäh kõigile uskumatu toetuse eest, kirjutan teile kindlasti veel!
Karla

Jälgi

Hei!

Regati ajal ilmselt kirjutan tihedamalt www.facebook.com/kmrammo
Üritan vahel ikka siia ka jaksata kirjutada.

Tulemused http://www.sailing.org/olympics/london2012/results_centre.php


Homme algab pihta, ei jõua ära oodata, õhkkond ärev, bring it on!!!

Karla

Olümpiaelamus

Hei!

Nagu te teate, siis olen otsinud seda suurejoonelist ja uhket olympic experience-i, kuid võibolla (uute eesti keele reeglite järgi võib vist kokku kirjutada?) pole seda veel nii suurel määrel kui soovinuks kogenud.

Hakkasin seda täna endamisi mõtlema pärast sadamas pressile antud intervjuud. Tuli küsimus, et kas on siia maani siis midagi väga erilist ka olnud on ja ma ei oska kahjuks kusagilt otsast vaadatuna esialgu jah vastata. Samas on teist moodi küll, tunnistan üles. Olen seda juba umbes sada korda toonitanud, kuid ei saa siiski üle ega ümber - korralik tipptasemeline tiim on uudne ja ääretult luksuslik kogemus. Samuti on veidi tähtis tunne. Ma ei mõtle, et ma arvaks endast kui lõputult kihvtist mehest vaid sellest, et tunnetan, et kõik on minu jaoks. Turvamehed  väravas on ju minu kaitseks, kokatädid sööklas selleks, et minu kõht täis oleks ja vabatahtlikud selleks, et minu soovid täidetud saaks. Tavalise stsenaariumi korral oleks vaid mina ja mu treener, kedagi teist ei huvitaks ükski meie mure ega rõõm. Kõige erilisem ongi vast see, et uurimaks kuidas meil läheb, mida me teeme ja kas valmisolek on nr. 1 ollakse valmis läbima pikki kadalippe ja sõitma sadu kilomeetreid. Olen luubi all ja mulle see meeldib. Tänaseks olen jaganud umbes viis autogrammi, mis on samuti meeli turgutav tegevus.

Homme kõik aga muutub, või nii ma vähemalt loodan. Kui kõik hästi läheb ja minu teekonnal Weymouthist Londonisse ühtegi viperust ei juhtu, siis peaksin marssima 80000 pealtvaataja ette olümpiastaadionile. Loodan, et siis saab mu ootus vastuse ja olympic experience, mis elu lõpuni meelde jääb ja mida lapselastele rääkida kogetud. Ühe öö veedan Londoni külas, mis tähendab, et saan ka sealset melu veidi sisse hingata enne kui naasen kodusesse Weymouthisse ja valmistun juba selleks, et kõik oleks nii nagu olema peab. Sellest aga juba järgmine kord, loodan pärast avamist teile kirjutada..

Olge mõnusad,
Karla

Sujub

Hei!

Eelmisest postitusest on mõned päevad jälle möödas ja vahepeal on juhtunud nii mõndagi, samas mitte midagi. Kõik oleneb sellest, kuidas asjale läheneda.

Rammo!

Ühest küljest on kõik endist viisi, teen trenni: käin merel ning sellele järgneb kas rattasõit või siis jõusaal. Teisalt aga on elu juba rutiiniks muutumas, mis mulle meeldib. Asjad hakkavad käe-jala järgi paika loksuma, tean kus asjas asuvad ja kuidas toimingud toimivad. Kõik töötab kui kellavärk ja ülejäänu on minu enda, ja treener Reinu teha, kuidas oma päeva üles ehitame.

Ilus ilm, ilus paat, ilus paut

Suhteliselt uskumatu, kuid tänaseks, teise sellise päeva lõpuks hakkab mulle kohale jõudma, et ma vist kogen sel aastal siiski killukest suve! Olen oma elust umbes kolm kuus veetnud Inglismaa linnakeses nimega Weymouth, kuid mitte kordagi pole kohanud ilma nagu eile või täna. 24 kraadi (või midagi sellist, panen tunde järgi), mitte ühtegi pilve taevas (not a cloud in the sky kõlab hoopis paremini) ning vaikne ja rahulik briis. Ilmaennustus pakub veel homseks ja ülehomseks ka samalaadset ilma! Neli sellist päeva üksteise järgi siin tundub sama tõenäoline kui see, et ma kunagi 100m jooksus maailma rekordi püstitan, kuid eks me näe. Igatahes mööda külgi need päevad maha ei jookse, ammutan neist energiat nii kuis jõuan, sest tean, et juba järgmine nädal läheb mul seda vaja!

Külaelu on ütlemata huvitav, muud moodi ei oskakski seda kokku võtta. Paljud on väga rõõmsameelsed ja sõbralikud, mis muudab miljöö aura kuidagi väga positiivseks. Need vähesed, kes juba praeguseks endasse tõmbunud on ja mööda nurki vaikselt omi asju ajavad, kaovad üldise summa sisse ära ja neid ei panegi tähele, juhul kui sa just ei otsi. Mulle meeldib see ühtekuuluvustunne, mida olümpiamängud endast kujutab. Me kõik oleme siin sportlased, rügame suures plaanides ühtse eesmärgi nimel, igaüks väikese mööndusega.

Küla, meie maja eest vaadatuna

Loodan seda positiivset energiat kanda endaga terve selle nädala, avamispidustustelt seda veelgi juurde ammutades, et järgmine nädal juba tulle minne kogu kaadervärk mängu panna.

Nautige seda ilusat aega, mida toob kord nelja aasta jooksul see suur spordipidu!
Karla

Champagne sailing

Olümpiaraketiga kihutamas

Hei!

Täna oli mul juba tunduvalt mõnusam päev siin melus kui kõik eelnevad. Hommikul tervitas mõnus päike ja sellele lisaks ka tuul. Polnud ka eriti enam kusagile kiiret, mistõttu sai rahulikult asjad valmis seada ja tööle minna - purjetama.

Olin peaaegu, et unustanud kui mõnus see spordiala ikka olla võib. Eestis on nii mõnusat, lainega tuulist ilma suhteliselt harva, mistõttu siinne võtab naeratuse üpris kiiresti näole. Pärast edukat sessiooni jõudsin veel jõusaali ja isegi pinksi mängima. Erinevalt eelnevatest päevadest täna kõik kuidagi sujus, polnud sellist millegi pressimise tunnet, et peaks kangutama, et kõik trennid tehtud jõuaks või et söögikorrad ei hilineks või suisa vahele ei jääks. Tundub, et hakkan rutiini jõudma, mis on hea. Imelik ja ebatavaline, et see mul nii kaua aega võttis. Eks olümpial on asjad ilmselt ikka vähe teist moodi!

Homme üritan tänasega sarnase päevaga maha saada, pärast mida ootab ees vast juba esimene puhkepäev. Mõttetu on nüüd vahetult enne mu elu kõige tähtsamat regatti hakata end veel pooleks rabelema ja midagi kategooriiselt muuta üritada. See rong on jäänud, nüüd tuleb olla psühholoogiliselt valmis ja kõik relvad tulle kaasa võtta. See on siiski veidi, küll ainult veidi, aga siiski, liiga tuleviku muusika. Homme kümne päeva pärast olen joonel.

Järgmise korrani,
Karla