MM-i lõpust on nüüd möödas kaks täispikka päeva ja arvan, et oleks õige aeg üks sissekanne siia teha. Usun, et mulle on nüüdseks lõplikult kohale jõudnud, et ma tõsimeeli lähengi olümpiamängudele ja elu hakkab tagasi normaalseks muutuma ilma, et ma ise, iga kord kui sellele mõtlen, kilkaks nagu väike tüdruk.
Lubasin, et kirjutan MM-ist kui koju jõuan vähe laiema haardega ja seda ka nüüd teen:
Teadsin algusest peale, et eduka tulemuse saab tagada vaid väga täpne ettevalmistus (build-up) ja kõige MM-ile eelneva väga täpselt paika panemine ja läbi mõtlemine enne kui ühtegi liigutust selle suunas teen. Siia võiks käia küsimus miks? Põhjus on selles, et läbi minu senise karjääri on olnud mai kuu, eriti algus kogu suvise hooaja vundamendiks ja nurgakiviks. Talvel Miamis ja mujal tehtud treeningud, kevadised Mk-etapid ja kõik muu on selleks ajaks möödas ja enne suviseid võistlusturneesid on see ajaks, kus lükata peale viimane lakk, et siis suvel kõik ilusti säraks. Mida see tähendab? Tavapäraselt väljendub see ääretult nüri võistlusvormi ja täieliku teravusepuudusena. Iseenesest mõistetavalt sel aastal seda endale lubada ei saanud ning midagi tuli ümber mängida.
Kõik algas juba eelmisel aastal, sest tavapärane must töö, mida igal aastal jaanuaris-veebruaris Miamis teinud olen sai sel korral tehtud juba oktoobris Austraalias. Võib-olla, et sellest tulenevalt ka 2011 MM-i üpris kesine tulemus (42). Edasi kulges asi näiliselt samas taktis, sest veetsin endiselt pikendatud perioodi Põhja-Ameerikas treenides ning võisteldes, pärast mida tegin veel pikema poolse laagri Palmal enne seal toimunud Mk-etappi.
Tegelikkuses oli asi aga hoopis teisiti. Nimelt eelnevalt on Miami olnud selge nühkimislaager, kus eelkõige iseenda seltsis kindlaid asju arendan. Nüüd oli ülesehitus suisa teine. Treenisin terve aja väga terava pundiga, mis ei lubanud minu tegevusel kordagi monotoonseks ega nüriks muutuda. Säilitasin teravuse ja seda ka Palmal. Sealt edasi õppisin veel nädala keset külma aprilli Boltenhagenis ülitugeva pundiga treenides kohalikke olusid, mis olid kohvriga MM-i ajaks juba läbi mõeldult mälusoppides. Seega, ettevalmistus ja valmisolek olid näiliselt ideaalsed, nüüd tuli vaid sõita.
Mida lähemale jõudsid sõidud, seda selgemaks sai aga fakt, et oskusi, mida eelmise aastaga võrreldes vahest kõige enam edasi arendanud olen, ma Boltenhagenis kasutusele võtta ei saa. Võttes arvesse Weymouthi tugevaid tuuli ning seda, et põhirõhk on algusest peale olnud suunatud OM-ile, siis enim tähelepanu olen terve viimase 6 kuu jooksul pööranud oma tugeva tuule kiiruse arendamisele. Saksamaal tuli meil rindu pista aga ootamatult vaiksete tuultega. Selles kohati ääretult vaikses tuules, mis esimesest kuni viimase, seitsmenda päevani lootusetult keeruline, keerutav ja kõigile peavalu valmistav oli, pidin lootma vaid sellele, et mu endale antud purjetamisstiili nimetus "all-rounder" vastab tõele. Tuues paralleele eelmiste Eesti laser klassi olümpiameestega, siis Peter Šaraskin oli selgelt vaikse tuule mees, Deniss Karpak aga selgelt tugeva tuule eelistaja. Viimast kutsuti seltskonnas "The Giant".
Mu lootused vastasid ootustele, sest pärast nii forsseeritud poolaastat ma iseend alt ei vedanud. Sain eelsõidu neljal päeval tuuleoludega suurepäraselt hakkama ning kvalifitseerusin ainsa eestlasena (olgugi, et tegu mu kahe konkurendi forte, vaikse tuulega) kuldlaevastikku. See tähendas, et olümpiamängudele minek oli ukse ees ja minu 14 aastat kestnud töö vilja kandnud.
Edasi oli mu eesmärk end 20-sekka sõita. Esimene finaalide päev näitasin uimaste startide kiuste siiski head sõitu ja vähemalt ühes neist sain ka hea tulemuse, 18. Teises pidin teise pumpamise tõttu rajalt maha astuma. Järgnev finaalide päev oli aga selle võistluse ainuke päev, mis ebaõnnestus. Ilmselge pingelanguse tulemusena ei teinud ma rajaanalüüsi nii põhjalikku kui tavapäraselt, mistõttu üritasin järjekindlalt valet poolt, kuid tulemusteta. Vastutasuks 38 ja 40 kohad ning kokkuvõttes kukkumine 39ndaks, minu eesmärgist, 20ndast positsioonist, reaalsuse piiridesse jäädes välja poole. Viimaseks, seitsmendaks päevaks oli tuul meid õnnistanud vähe parema ilmaga, mis tähendas, et esmakordselt sain vähemalt mingil määral mängu panna oma lihvitud oskusi. Olin kiire, kohati väga kiire ja võitlesin kui mees mehega regati võitnud Tom Slingsbyga. Hoidsin ta enda tahavaatepeeglis kuni viimase allatuuleni, kus žürii otsustas minu tegevuse terve taganttuule jooksul luubi alla võtta. Kolmandat pumpamist kartes võtsin tempo maha ja "tiksusin" kuuendana finišisse. Teises viimase päeva sõidus oli selgelt näha, et rahvas hakkab väsima. Inimesed tegid valesid otsuseid, mida nad tavaliselt teinud poleks. See avas mul lootusetult kehva stardi järel paar võimalust, millest ka kinni hakkasin. Suutsin end kuldfliidis tagant tulijana 16ndaks sõita, mis tähendas koos kvalifikatsioonipäevadega (mis on konkurentsilt näiliselt 3x nõrgemad kui 3 gruppi oli) mu paremuselt teist päeva!
Sellega tõusin tagasi 27ndaks. Umbkaudu kohale, kus terve regati vältel olin. Minu lõpuspurt 20-sekka oli saanud lõpu juba eelneval päeval ja nüüd tekitas see tõus kohale, kus eelnevalt püsinud olin, selget rõõmu. Sain korraliku energialaengu, mida vajasin öiseks autosõiduks Hollandisse ja ka pikemas perspektiivis, vaadates ülejäänud hooajale. Sain teada, et mu tehtud töö on vilja kandnud! Teised eestlased näitasid tol päeval ütlemata kesist minekut, mis tõestab mulle kui suur see vahe olnuks tingimustes, kus minu "all-rounder" skilliga midagi peale olnuks hakata.
Mis nüüd edasi? Olenemata liblikatest kõhus mõtlesin juba enne MM-i kaugemale. Minu plaanid ei lõppenud seal, sest olin endas üpris kindel. Ees ootab Hollandi MK-etapp, kus saan loodetavasti juurde 11 väga vajalikku võistlusstarti ning kogemust, mida pagasisse pakkida, laager ja MK-etapp Inglismaal, Weymouthis, paigas, kus ka olümpiaregatt toimub, hulgi koduseid fine-tuningu trenne ning isegi üks kodune Eesti karikasarja etapp!
Tänase seisuga on mängudeni jäänud 73 päeva. Seda on nii vähe, et mu mõistus ütleb mulle, et kui (puhkepäevad kaasa arvatud) ma iga järele jäänud päev ei tee märgatavat panust enda arengusse ja valmisolekusse, siis olen end ja teid lugejaid, fänne juba enne petnud. Mind tundes võiksite teada, et seda ei juhtu! Suures plaanis vaatan juba praegu olümpiale näljase pilguga. Tahan juba sellest suurest spordipeost osa saada ning endast rohkem kui osa (kõik) sinna jätta! Karta pole mul midagi, katteta lubadusi ma jaganud pole, end jõulupuu kombel ehtinud pole ega seda tegema ka ei hakka! Tunnete ju mind, kõigepealt tegutsen ja kui üldse, siis pärast kiren!
Hoian teid kõigega kursis ja see on küll lubadus,
No comments:
Post a Comment