Vain Ot?

Hei!

Vainul käidud. Eile õhtul jõudsin juba koju tagasi. Pean tunnistama, et läksin sinna veidi skeptiliselt, sest olin ta Audiosid varem kuulanud ja arvasin, et mis ma sealt ikka saada võin?

Aga näed siis, osutus hoopis päris kasulikuks. Sain nii mõneski asjas endas selgusele. Tuletas samuti meelde vanu häid asju, mis võib-olla olid igapäevases töörutiinis veidi kaduma läinud ja hõljusid kusagil minu kohal nii, et ma neid ei märganud. See aga ei tähenda, et neid asju olemas polnud, vastupidi, ma lihtsalt ei vaadanud üles. Peebu seminar õpetaski mind nö üles vaatama, enda ümber vaatama ning kõik need killukesed üles leidma. Usun, et sellest oli pikas perspektiivis paljugi kasu.

Kuna mu selg on endiselt selline nagu ta on, füsioteraapiasse Adeli taastusravikliinikusse lähen aga alles 21. detsember esmakordselt, leidsin Vainu loengu ajal, just siis kui motivatsioon 100 punkti skaalal 250 oli, et nii, nüüd aitab, võtan midagi kiiresti ette. Nüüd olen juba 2 hommikut teinud 30min selja harjutusi, kuigi pean tunnistama, et need extra 30 uneminutit tunduvad kella kinni pannes päris magusad. Esialgu on aga motivatsiooni ülegi ning selle langedes loodan sel konkreetsel juhul, et siis olen juba rutiinis ja teen seda nii või naa.

Kodulehe asjus pole endiselt suutnud jõuda otsuseni, et kas jätkata siin või seal. Blogspot on kuidagi kalliks saanud pika aja järel ja ei taha nagu siit ära minna, samas seal oleks ka hea. Teen esialgu seda, mida lubasin endale, et kindlasti ei tee... Pean mõlemat paralleelselt!


Achieve!
Karla

Kuum, kuum...siiski mitte!

Hei!

Täna oli väga pingeline õppimise päev. Tegelikult ei tea ma kui võrd just õppimise vaid rohkem üle kordamise, motivatsiooni tekitamise, üleüldse saavutusteni jõudmiseks vajalike sammude üle kordamine.

Päev algas Pärnus juba 11, siis algas loeng. Lõppes ta samuti kell 11, seega ei olnud eriti lühike päev. Kokku oli vahe peal pausi 1h, seega päris intensiivne.

Esmase päeva kogemus on väga positiivne, keegi ei sunni midagi peale, ise leiad enda jaoks sobiva väljundi iga küsimuse kohta. Väga mõnus.

Päeva viis õhtusse kurikuulus sütel kõnd, mida Peep ise ka väga terve päeva hype-is. Olin juba täie keskendumise juures, et läbida rada ilma, et saaksin põletada. Tuli välja, et stardiks keskendumine on suurem töö kui lõkke peal kõndimiseks. Vähemalt 4-5 meetrise 500 kraadi juures hõõguva punaka söeriba läbimine paljajalu ei tekitanud minus õnneks mitte mingit probleemi.

Pealinna poole pilgu visates tunnustati mind täna väga auväärse, Viimsi valla aasta meessportlase tiitliga, mida Stina minu esindajana vastu võtma läks.

Motivatsioon on igatahes väga laes ning tänasest sain juba hulgi asju, mõtteid, mida kindlasti koju naastes rakendama hakkan, et end paremini tööle ärgitada.

Me, inimesed, oleme kõigeks võimelised! (päris nii me ei rääkinud, see on minu vaimusünnitus väga tõsiste mõjutustega sellegi poolest)

Karla

Uus kodu? Või siis mitte!

Hei!

Kuidagi mõnusaks on juba saanud see blogspot, kuid samas on tal puudusi nagu me kõik tõenäoliselt teame. Seetõttu katsetan praegu uut varianti:
http://kmrammo.edicypages.com

Sellegi poolest on mul tunne, et jään püsima siia, sest seal tuleb minu jutuni jõudmiseks klikata blogi peale jne jne. Siin on kõik kohe kõigile näha, mõnus, kerge!

Ootan Teie, lugejate arvamusi, et kumb variant parem on.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. November on jooksnud läbi meie elude nii, et paljud pole seda kindlasti tähelegi pannud. Mina näiteks avastasin, et kuu läks nii kiiresti, et nagu ei jõudnudki midagi eriti korda saata. Treeningutakti sai paika nii, et terve orkester suudab nüüd mängida ilma, et keegi kusagil valesti laulaks, pilli mängiks, ehk siis, keha on töövalmis ja ootab, et teda arendataks, võib-olla veidi isegi piinataks.
Midagi tegelikult siiski korda saatsin. Miamiga on nüüd kõik klaar, (enam vähem), konteiner pakitud ja teel juba sooja ja minus ila tilkuma panevat refleksi tekitava koha poole, Miami!

Homme liigun Pärnusse, et kuulata, mis Eesti jutu järgi parimal koolitajal, Peep Vainul minule, ja tõenäoliselt väga paljudele teistele inimestele öelda on. Saavutama õppimine, nii on koolituse nimi.
Samuti leiab homme aset Viimsi valla sportlaste hooaja lõpetamine, kuhu mind esindama olen saatnud Stina.


Homme juba endiselt SIIA kerge ülevaade Vainust, Pärnust, ja kui Stina mulle räägib, siis ka Viimsi valla üritusest.

1900kCal ja 20km hiljem

Hei!

Käisin täna oma igapäevasel kolmapäevasel jooksutreeningul ning tegin 20km, kulutasin sellega 1900kCal, mis tundub õigupärast kõik suurepärane.

Probleemseks muudab asja see, et minusuguse raamiga poisil on see maa tegelikult siiski päris raskesti läbitav, olgu 12-14km nagu ta on, aga 20km hakkab juba kangesti liigestele ning pärast tuleb päris korralikult venitusega vaeva näha, et lihased enam-vähem õhtuseks trenniks taastada.

Õnneks, väga suureks õnneks saan suurima heameelega tõdeda, et varsti saan oma jooksutrenni võtta rohkem rahuga, tehagi 12-14, võib-olla mõnikord 15km kartmata, et minu aeroobne baas kusagile mutta kinni jääb ja minu vorm madalaks jääb. Seda sellepärast, et soetasin eile endale suurepärase treeningvahendi, mis aitab mul pürgida sinna, kuhu ma jõuda soovin - tippu...ilma, et liigesed küljest ära kukuks, ilma, et oleks sellist tunnet nagu oleksin Top Gearis üks nendest vanadest autodest, mis 50km/h munakiviteel sõidab, et vaadata palju juppe külge jääb.

Ostsin Hawaii Expressi abiga, kes mulle tublisti allahindlust tegi endale maantee ratta. Hea abivahend tegemaks tublit trenni. Liigesed jäävad ka oma kohale, mitte ei leia oma kohta operatsioonilaua kõrval olevas kausis.

Ootan juba huviga Miami laagrit, kus purjetamise kõrvalt ka oma esimesed pikemad väntamised teha saan. Võib-olla, et siis muutuvad minu näitajad Veerpalu omadega sarnasemaks, 11000kCal on tema raske trenni kaloraaž. Mina tegin 2h jooksu, napilt puudu 2000ndest ning tunne on selline nagu oleks peksa saanud. Ratast saan teha kauem ja mõnusamalt. Vaatame, mis mu tagumik sellest sadulast arvab, muud küll ei karda!

Rohkem vast praegu polegi,

Off to training!

Karla

Viimsi teataja ja muid jutte

Hei!

Reedeses Viimsi Teatajas (20.11) ilmus minust artikkel. Samuti oli see vist mu esimene lehe esikaas, küll mitte põhiuudisena, vaid üleval nurgas nagu tavalistes lehtedes keegi tark ja edukas onu, kellel on alati hästi palju teistele öelda.

Seega...Kel on tahtmist lugeda minu kohta, otsige välja Viimsi Teataja ja saategi targemaks. Kõik, mis seal kirjas on, vastab ka 100% tõele. Mingit pressi moonutamist see kord ette ei tulnud.

http://www.viimsivald.ee/public/VT_20.11.09.pdf <--lehe link


Edasi, eile käisin oma selle aasta esimesel hooaja lõpetamisel. 1 käidud, 3 veel. Lähemalt - tegemist oli PIDULIKU Kalevi jahtklubi hooaja lõpetamisega. Üritus iseenesest oli kena, mustpeade majas ja kõik oli vahva. Isegi mind ja Laurit mainiti eriti tublide rahvusvaheliste tulemuste eest eraldi ära. Samuti saime kätte oma KJK embleemid, midagi, mis jagatakse kõigile kui nad täisliikmeks saavad - vanus juba seljatagant koputama hakkab. Kõik sujus libedalt kuni selleni kui kõik liikmed pidid nagu istuma laudadesse ja hakkama pidulikult õhtustama. Läks veidi aega mööda kui saabus minu, Lauri ja teiste Reinu kooli õpilaste juurde klubiülem Mairold, kes ütles ilusa tooniga, et tegelikult polnud TEID siia õhtusöögile mõeldud. Tõusime püsti, tundsime KÕIGI silmeall kõige brutaalsemat alandust, mis ma elus tundud olen ning lahkusime.
Asi pole selles, et mul poleks raha endale süüa osta. Ei, probleem oli selles, et oleks võinud seda ju enne teada ning kõik oleks ilusti laabunud. Saan aru, et polnud ruumi. Probleem oli selles, kuidas see kõik lõpuks välja kukkus

Selle kõige peale julgen öelda, et olen uhkusega Kalevi jahtklubi liige ja panen kindlasti KJK vapi endale pintsaku peale - lähen järgmine aasta ilusti lõpetamisele ja teen ilusat nägu....Kuidas Boratil see nali nüüd oligi? ahjaa, iga lause lõppu pidi kisama NOT!!!! Säh sulle kooki moosiga! NOT!! - sest kook ja moos meil siiski ju saamata jäi. Tegelikult mõtlesin pikalt, et mis ma nüüd selle asjaga ette võtan, kuid otsustasin, et olen olukorrast üle ning ei hakka oma närvirakke sinna matma, pean neid kindlasti OM-i kulda võites meeles ilusate sõnadega, count on it!

Lõpetuseks veel, et Miami planeerimine läheb nüüd juba ladusalt, olen reisikorraldaja tööd kõigi eest hästi teinud ning tundub, et võiksin sellel alal vast töötada küll. Muud nagu väga polegi, eks ma elan oma treeni palju jaksad - white trash lowlife sportlaselu edasi, pürgin tähtede poole ja pean sõpru tuttavaid alati meeles!

Peace out,
Teie White Trash

Selge nagu seebivesi!

Esiteks vabandan, pole kaua sattunud siia.

Samas...poleks nagu osanud midagi paremat kirjutada ka kui, et näed, teen trenni ja nii.

Nüüd on aga kirjutada küll ja veel.

Märksõnaks tänasel postil on "lukus". Lukus on päris mitu asja.

Alustame siis pikemast perspektiivist ja sellest, millest see blogi nagu rääkima peaks - Londoni olümpiale pürgimisest. Nimelt, ISAF-i aastakoosolekul võeti vastu otsus, mis on iga OM-ile pürgija jaoks suure tähtsusega. Weymouthi linna lähistel, Inglismaa vetes purjetab OM kullale 2012 aastal 48 Laserit, mitte 40 nagu seda Pekingis oli. See on hea uudis. Samas, ütlen ausalt, et OM-i normi täitmise pärast ei ole ma hetkekski muret tundnud. Samuti tõsteti võistlejate arvu Laser Radialil, mis teeb minu väiksel Annel elu tunduvalt kergemaks. Arvu tõsteti veel RS:X meestel ja naistel.

Nüüd aga hoopis asjakohasema jutu juurde. Üpris kindel on tänaseks päevaks fakt, et ma veedan külmast Eestimaa talvest u. kuu ja veel pool järgmist ka hoopis mõnusamas ja soojemas kliimas - Miamis. See on see koht, kus te kadedad peate olema! Ei tegelikult võib-olla, et polegi kõik nii lilleline nagu paistab, sest tõttöelda lähen ma sinna ju siiski arenema ja trenni rügama, mitte puhkama. Usun, et saan sellest suurepärase poweri juba suve alul toimuvaks EM-iks, Tallinnas!

Minuga liituvad veel Mattias, (Mehumatti), Anne, Lauri ja meie juht ja õpetaja, Rein. Ootan juba pikkisilmi minekut.

Miamiga on veel selline lugu, et kui kõik õnnestub, siis üritan ma saada kusagilt kaamera ning teha teile, ei tea kui paljusid selline asi küll huvitaks üldsegi, mingisugust videoblogi varianti, et teid mõnusamalt kursis hoida oma tegemistega, värvikamalt, selles mõttes, teiega seda jagada.

Lõpetuseks räägin natukene hetke elust ka. Nagu eestlasele kombeks, alguses ei saa vedama, pärast on keeruline pidama saamisega. Nii ka minul, treenimisega. Pikk puhkus jättis mind kuidagi tuimaks, ei jaksanud alguses eriti treenida, mitte füüsilisega polnud probleemi, vaid motivatsiooniga, midagi sellist. Nüüdseks olen aga ka oma viimase tükikese puzzle-st kokku saanud. Esimesena leidsin motivatsiooni ujuda, seejärel moti joosta ning täna oli päev mil jõudis kohale vaata, et kõige tähtsam, jõusaali motivatsioon. Nüüdsest töötan nii, et on tegelt ka treenitud, alguse rahulik treening on nüüdseks minevik.

Lugemiseni,

Karla

Working On All Cylinders

Hei!

Uus aasta on alanud.
Jah, minu jaoks on juba 2010. St, et olen alustanud oma uue treeningtsükliga ning olen juba pea nädala trenni teinud.

Hetkel teen hulganisti füüsilist, et järgmiseks hooajaks tugevas vormis olla. Varsti saan maha ka laagriplaanidega, millest teile ka kindlasti teada annan. Praegu on siiski veel kõik planeerimisjärgus.

Teine muudatus, mis ma teinud olen on järjekordne toitumiskava, mille järgi nüüdsest oma söögikorrad planeerin. Raske on, aga tulemus nõuab ohverdusi, nii arvan mina.

Täna nägin esimest lund ka,
Karla