Ehk kaua tehtud kaunikese, hooaja kokkuvõtte teine sissekanne, mis kirjeldab, kuidas hooaeg tegelikult minu poolt vaadatuna, ilma eriliste ilustusteta, välja nägi. Hoiatan ette ära, et nagu mu hooaegki, tuleb see kokkuvõte päääääris pikk ja lähen kõikvõimalike marketingi reeglitega, mille järgi hoida oma jutt "lühike ja tabav" ilmselt päris suurde vastuollu. Lohutan end sellega, et kui Sind ei huvitaks, siis sa poleks sellele saidile klikkinud! Ja kui Sa juba siin oled, siis jagan sinuga kõike!
Siit see tuleb:
Kõik algas väga lubavalt. Tegin novembris ja detsembris Horvaatias mitu laagrit, kuid suutsin end uues seltskonnas siiski psühholoogiliselt maa peal hoida, selgelt treeningperioodi mitte liiga palju auru panna ja võtta asja nii, et kogu energia ei jääks sellesse, eelmise aastanumbri sisse jäävasse tsüklisse. Uue aasta hakul Rios toimunud laagris tundsin end endiselt kui work in progress. Merele minnes ei keskendunud mitte sellele, kuidas kõige kiiremini, lühemat maad ja nutikamalt rada läbida, vaid energia kulus enamasti selle esimese, kiiruse, otsingutele, sest teadsin uute tehnikate abil kui kiire on potentsiaalselt võimalik olla ning perfektsionistina eeldasin, et nüüd mitte, et pean, vaid, et olengi nii kiire, kogu aeg! Rio laagrile järgnes otselennul (sõna otseses mõttes) Miami MK etapp, mis oli minu silmis selle hooaja esimeseks oluliseks võistluseks. Suutsin end hoida heas konditsioonis, kuid tegelik fakt oli see, et olin pikast ja kuumast Rio laagrist tühi, tuim ja väsinud. Sel hetkel ma seda aga ei tunnetanud ega teadnud ja läksin endast kõike andma, nagu tavaliselt. Kõik algaski justkui hästi, sest esimeses sõidus juhtisin esimeselt ringilt tulles nii pika vahega, et rahvusvahelisel areenil polnud midagi sellist ma omal nahal tundnud. See aga lõppes kiiresti kui kohtunikud reeglite vastaselt rada liigutasid, mille tulemusena mina langesin kusagile teise kümnesse, 11 või 14, pole oluline. Kõlab jube halvasti, nagu selles postituses paljud asjad kõlama saavad, kuid see sama, esimene võistlussõit oli minu murdepunktiks, sest selline vastu pükse saamine niitis jalad alt, viskas mu selili, hinge kinni. Sellest olukorrast ma end enam ei kogunud, sõitsin tuima tükina regati lõpuni, kohaks mitte midagi ütlev 23 või 26 vms.
Edasi läks asi ülesmäge. Ees ootas veel laagreid, Küprosel ning jällegi Horvaatias. Tundsin end paadis järjest kindlamalt ja kiiremini, uskusin, et saan Euroopa hooaja alguseks "valmis". Märtsis jõudis kätte periood, kus algasid Euroopa regatid, mida oli nagu seeni pärast vihma. Palma regatil olin väga heas vormis, kus tundsin end kindlalt ja kiirelt kõikidel kurssidel ja see kajastus otseselt ka tulemustes. Püsisin vist terve regati vältel esiviies, pärast esimesi finaalsõite suisa juhtisin. Regati lõppfaasis fookus hajus ja lõpetasin 9nda kohaga, mis oli kõigele vaatamata hea tulemus! Sellele järgnes Hyeresi MK etapp, kus ette ruttavalt tundsin selle aasta kõige paremat vormi. Purjetasin kiiresti ja targalt, kuid komistasin ühe suure vea otsa, mis sel hooajal oli kui minu trademark'iks. Ei jõudnud piltlikult öeldes ära oodata, et millal ma saan kõigile näidata kui hästi ma sõidan ja tegin valestardi. See kukutas mu 11ndale kohale ja jäin samade punktide arvuga medalisõidust välja. Sellele vaatamata, purjetasin kevadise Hyeresi keerulistes oludes targalt, olin kiire ja terav. Tundsin, et olengi enamvähem valmis. Jah, tehnika võiks endiselt palju parem olla, kuid suudan pakkuda väga, väga kõrget konkurentsi ka juba sellisena nagu olen.
Aprilli lõpuks olin novembrist alates Eestis veetnud kuskil 12-14 päeva. Tol hetkel tundus see okei ja mingeid muremärke ma ei tundnud. Mai alguses sain olla nädala Eestis ja veetsin selle aja kodustele noortele laserile omaseid nippe õpetades, viisin läbi treeninglaagri. Just selles laagris, külmas vees tehtud liigutus jäi mind aga kummitama terveks hooajaks. Kuradi külm Eesti! - oli mu esimene mõte ja põgenesin siit nii kiiresti kui suutsin kuuma Horvaatiasse, sest seal oli juba tõsiselt soe ja valulikule seljale parem kliima paranemiseks. Kahjuks polnud sel külmal veel tegelikkuses minu seljaprobleemidega suurt pistmist ning fakt, et Horvaatiasse taastuma lennates puudus seal korralik füsioterapeutide, kiropraktikute ja massööride ringkond (kellelegi äriidee?) ei tõotanud tegelikult sugugi uhket järelmit. Istusin oma seljaga piltlikult nagu katkise autorehviga Sahara kõrbes, oodates, et äkki möödub mõni auto ja laenab rehvi. No ei tule seda teist autot! Nii oli ka mu seljaga. Tegin harjutusi, käisin "füsios" ja tegin kõik, mis minu võimuses, kuid selg paranes väga visalt ja sellest, kas on soe või külm ei tundund seljal ka olevat sooja ega külma (ha!). Seda aga fakti tõttu, et probleem sai alguse palju kaugemalt. Kogu uue tehnika ja muu õppimise taustal oli kogu minu füüsiline programm, mis tavasituatsioonis oli alati minu trumbiks, jäänud tagaplaanile. Minu keha ei olnud selles konditsioonis nagu ta oli harjunud ja olukorras, kus liigutuste ampluaa oli endiselt sama, andis keha järgi. Ja see polnud (või tegelikult võiks vist isegi öelda, et pole siiani) mingi easy fix! See võtab aega ja tööd, tööd, mida ma polnud nii suurel mahul panustanud kui tavaliselt.
Igal juhul, see rehabilitatsioon ja kõrvalt passimine kuidas teised purjetamine hakkas rõhuma. Esmakordselt tundsin väga tõsist pinget kodust ära olemisest. Miks ma siin olen kui ma midagi teha ei saa? Kodus on ju kogu infrastruktuur mu "parandamiseks" olemas, mida ma siin teen? Selliste emotsioonidega ja mõne üksiku veetreeninguga kust Horvaatia treener mu kaldale saatis, sest "your back must be hurting you, you look like shit, go rehab!" sõitsin mina aga otse Hollandisse, et võistelda järjekordsel eurosarja etapil. See kukkus aga välja korralik tugeva tuule regatt, kus oma konditsiooni pealt sõitsin välja jällegi 11nda koha. Kui te mult praegu küsite kuidas, siis ma ei oska muud vastata kui, et mõttejõud on üks kuradima vinge tööriist! Aga, pärast regatti sain jällegi nädala, või viis päeva vms, et kodus olla. Tundsin end nii nagu õues oleks 3 kraadi, tuult 17m/s ja ma oleks just tulnud poolpaljalt õuest, tõmmanud teki üle pea ja öelnud iseendale: "Ma ei liigu siit mitte kunagi mitte kuhugi!" Olin oma turvatsoonis, nagu laste kullimänguski sõna ütleb, "kodus", siin ei saa mind puudutada, siin ma olen väljaspool ohtu!
Fakt on aga see, et viie päeva pärast lendasin Inglismaale MK-etapile, sealt Kanadasse MM-ile olümpianormi täitma ning sealt tagasi Euroopasse, otse EM-ile ning kui see kõik läbi, siis ongi juba august! Nii mõeldes on need purjetamisvõistlused ikka päris jaburalt pikad. Kõigele vaatamata suutsin mingit moodi Inglismaal sõita välja järjekordse 11nda koha, kuid kogu protsessist räsituna, seljajamadest, lõputust reisimisest ja muust läbi väntsutatuna jäin korralikult haigeks. MK-etapp ei ole aga sellist nime kandev võistlus, mida minusugune põikpea pooleli oleks nõus jätma ja nii ma siis MM-iks, olümpiavalikuks, valmistusingi. Võistlesin haigena ja pärast lõdisesin kolm päeva kodus teki all külmavärinates ja kõrges palavikus. Olin kogu protsessist nii läbi, et ei suutnud voodist tõusta, lihtsalt magasin, päeval ja ööl, mis minu kui üpris energilise inimese jaoks on midagi ennekuulmatut. Tee mis sa teed, aga aeg oli lennata MMile. Õnneks tuli sel korral minuga kaasa üks väga väga hea inimene - Rein, kel "hästi veidi" on sportlaste ja ka minuga kogemust. Ta suutis mu nii palju rihma otsas hoida, et ma end pooleks ei rabaleks ja suudaks sõitude alguses ka normaalset vormi näidata, sest olümpiapilet tuli ju lunastada. See kõlab siia kirjutades nii jaburalt, kuid fakt on see, et sportlastel on justkui haigus. Nad ei julge puhata ja nii ka mina. Hetkel kui sina oled jõudeolekus võib ju keegi teine kuskil treenida ja paremaks saada. Mis ettekääne sul siis on, et mitte treenida? Ka mina olen selle haiguse sümptomeid kandev sportlane ja minu suureks õnneks on minu kõrval inimene, kes teab millal seda pidurit tõmmata. Kässarit tõmmati igatahes õigel hetkel, sest hoolimata kõigest muust sai vajalik Kanadas tehtud ja olümpiapilet lunastatud. Sellises situatsioonis, kus vajasin konservatiivsust, et mitte mingi rumaluse läbi Rio mõtetest pühkida oleks ka ilma selle kõige eelnevata supertulemust palju tahta. Läksime kindla peale.
Pärast seda olin aga lõplikult tühi. Tühi, kuid hooaja alul mõeldud mõttest, et võistlemine on ju parim osa mu elust, oli vaid umbes pool plaani täidetud. Selle tühja salvega (nagu mõnel spordialal ennegi juhtunud on) ootas aga veel oma järjekorda EM, Eel-OM, üks MK ja MK finaal. EM-il sõitsin välja 13nda koha, milles olin nii pettunud, et pole ammu sellist viha ja ängi iseenda suunas tundnud. Nutsin, et ei suuda enamat, forsseerisin end, kuid ainus, mis sellest välja tuli, oli kaks järjekordset valestarti, mis ei aidanud positsiooni paranemisele kaasa. Õnneks oli võistlus Taanis, mis tundus väga kodusena ja hoidis ilmselt ära veelgi suurema murdumise, sest kusalgi teises maailma otsas poleks ma tol hetkel selle pingega toime tulnud. Sai läib, sain koju - suurepärane emotsioon, mida pärast võistlust tunda. Kuidagi suutsin end koguda ja olenemata faktist, et paljas mõte järgmisest võistlusest mõjus nagu kriiskav laps laupäeva hommikul, kus issi eelmisel õhtul sõpradega väljas käis ja üle keskmise rohkem kannu tõstis vaatasin eel seisvale Eel-OMile väga positiivse pilguga. Tõsi, seda küll mitte võistluse kontekstis. Esimest korda elus valmistusin regatiks sootuks teisiti. Algusest peale puudus mul soov võistlusel midagi saavutada. Ma tean, et see kõlab jällegi jaburalt, kuid tegelikult on mõte endiselt mu silmis päris tark. Võistlusolukorras raiskab purjesportlane lõviosa oma energiast konkurentide jälgimisele ja nende käikudele reageerides. Mina suunasin selle energia hoopis mujale - õppisin end ümbritsevat, tegin märkmeid, panin kõik kirja. Võtsin seda kui suurepärast võimalust õppida tundma seda, mis mind järgmisel suvel ees oodata võib. See, et ma kõige selle juures veel pärast esimest võistluspäeva juhtusin kolmandal kohal olema ning peale seda kukkusin kolinal teise kümne lõppu, on kirjeldatud umbes kõigi spordipsühholoogiliste raamatute esimestes paragraafides ja seda ma siin lahkama ei hakka. Loodan vaid, et lisaks järeldustele suudan sellest ka nii palju õppida, et äkki kahesaja esimest korda enam selle sama reha otsa ei komista.
Selle lõigu esimeseks lauseks tahtnuks kirjutada, et "pärast eel-OMi olin lõplikult tühi", kuid tundub, et seda kirjutasin ma juba eelmise lõigu alguses seega nüüd tuleks justkui mingi parem lahendus leida. Olgu - ma olin tühjem kui lõplikult tühi. Ma olin nagu laste kõrrejoogipakk, tühjaks joodud, õhku täis puhutud, siis jala alla pandud ja pauguga puruks löödud. Võibolla mõni mäletab, see lahedate asi, mida teha kui jook otsa sai. Igal juhul, jutuga edasi minnes oli positiivne see, et sain pärast eel-OMi tervelt kolm nädalat kodumaal olla, mis tundus nagu varajane jõulukink. Sellega positiivsed faktorid ilmselt ka piirdusid, sest sellises staadiumis oleks tark ilmselt hooaeg lõppenuks lugeda, end koguda ja siis põhja hakata laduma. Mina aga üritasin seda kübekest, mis mul tööks jäänud oli nagu kärbest joogiklaasis hoida, et see jumala eest välja ei pääseks - üks MK ju veel ees. Kahjuks seda kärbest seal klaasis tegelikult ikka polnud või siis pääses ta juba eos sealt välja ilma, et ma oleks seda tähele pannud. Üks kõik milliseid paralleele ma teile siia ka kokku ei kirjuta, siis fakt on see, et Hiina, MK-etapile lennates mõtlesin lennukisse astudes, et miks ma sinna lähen, mul ei ole enam midagi anda?! Kui su töö on juhtumisi ülimalt monotoonne, siis on võibolla võimalik see halb, motivatsioonivaba päev ilma suuremate vigadeta üle elada, kuid kui sa pead maailma parimate vastu võistlema, siis sellisest situatsioonist head pallinahka ei saa, tee, mis tahad. Ei saanudki!
Hiina MK järgselt oli aeg. Oli aeg see seljamurest räsitud hooaeg, kus väntsutasin end ühest maailma otsast teise, puhusin enda õhupalli järjest rohkem ja rohkem täis kuni ta lõpuks pauguga puruks läks, ära lõpetada. Aeg oli puhata ja siis rahulikult järgmiseks hooajaks valmistuma hakata. See, et värske ettevalmistuse hulka juhtus sattuma ka MK Grand Final, kuhu ma vaatamata kogu eelnevale jutule endiselt kvalifitseerusin näitab minu silmis milleks ma võimeline olen kui võtta aega, panna kirja reaalne plaan, mida on reaalselt võimalik jälgida ja see ellu viia. See, mis juhtub järgmine august.
Aga, kuna ma lubasin kolme osalist kokkuvõtet, siis väga pikka juttu ma siia hooaja kirjelduse lõppu täna enam ei lisa, kuid: mida ma sellest kõigest siis õppisin? Seda, et kui palju ma seda kuradi purjetamist ikka armastan, et olen nõus kõik selle läbi elama. Veel enam, tõtt-öelda ei vahetaks ma seda hooaega mitte millegi vastu, sest enda vead on parimad, millest õppida, sest need on reaalsed. Sa elad selle kõik omal nahal läbi, tunned seda pettumust ja nördimust, sööd selle kõik sisse. Kellegi teise vead, see pole üldse õige kraam, need on nagu need kontrolltööd, milleks õpid ja unustad järgmisel päeval, kuid oma vead, need jäävad kogu eluks!
Aga sellest pikemalt juba järgmises sissekandes,
Forever Yours,
Karla
Saturday, November 7, 2015
Sunday, November 1, 2015
Purjetaja, ehk Karl-Martini pääsemine kolmes osas
See on see kaua oodatud hooaja kokkuvõte. Nüüd, kus ta ka reaalselt läbi on, siis tundub paslik see lõpuks ka siia kirja panna. Juhtuma saab ta aga kolmes osas, millest esimene on see, kuidas asjad minu silmis enne hooaega minema pidid ja teine kuidas asjad tegelikult läksid. Nagu elus tihti, siis plaan ja tegelikkus ei läinud üksteisega väga paljudes aspektides just ülearu palju kokku. Kolmandas osas üritan asjades selguse luua ja tutvustada, kuidas nüüd siit edasi.
Horvaatia treeninggrupiga ühinedes oli eesmärk suhteliselt selge: nad on tehniliselt väga tugevad, õpin nende pealt need nipid ära, teen endale selgeks ja ohhoo, kus siis tuleb kvaliteeditõus ja head tulemused. See, et õppimine nõuab palju harjutamist, oli iseenesest mõistetav ning sellest tulenevalt lugematud laagrid kõlasid asjade loomuliku käiguna ja normaalsena.
Ajaks, mil hooaeg kiirematel tuuridel pihta algas - kevadeks, pidin olema kui valmis produkt, mida äpimiljonäriks ihkav noor itimees investoritele maha läheb müüma. See, et aprillist augustini leidis aset 8 nädalast ja 2 kolmepäevast võistlust ei tundund mulle ohtlik, sest purjetamine on ju sigalahe, võistlemine aga veel rohkem. Kõigele lisaks, selleks ajaks pidin olema valmis produkt ja näitama ainuüksi tulemusi esikümnes, mis annavad üha enam ja enam energiat ning panevad uut regatti järjest rohkem ootama.
Sügisperioodil, hooaja lõppfaasis ootasid ees veel kaks regatti, üks MK etapp ja MK Grand Final, mis pidid olema uhke hooaja veel uhkemaks lõppvaatluseks ning sissejuhatuseks uude ja vaata, et kõige tähtsamasse aastasse.
Selline oli plaan. Kuidas asi tegelikult välja nägi, sellest järgmises, lähipäevil ilmuvas postituses.
Karla
Horvaatia treeninggrupiga ühinedes oli eesmärk suhteliselt selge: nad on tehniliselt väga tugevad, õpin nende pealt need nipid ära, teen endale selgeks ja ohhoo, kus siis tuleb kvaliteeditõus ja head tulemused. See, et õppimine nõuab palju harjutamist, oli iseenesest mõistetav ning sellest tulenevalt lugematud laagrid kõlasid asjade loomuliku käiguna ja normaalsena.
Ajaks, mil hooaeg kiirematel tuuridel pihta algas - kevadeks, pidin olema kui valmis produkt, mida äpimiljonäriks ihkav noor itimees investoritele maha läheb müüma. See, et aprillist augustini leidis aset 8 nädalast ja 2 kolmepäevast võistlust ei tundund mulle ohtlik, sest purjetamine on ju sigalahe, võistlemine aga veel rohkem. Kõigele lisaks, selleks ajaks pidin olema valmis produkt ja näitama ainuüksi tulemusi esikümnes, mis annavad üha enam ja enam energiat ning panevad uut regatti järjest rohkem ootama.
Sügisperioodil, hooaja lõppfaasis ootasid ees veel kaks regatti, üks MK etapp ja MK Grand Final, mis pidid olema uhke hooaja veel uhkemaks lõppvaatluseks ning sissejuhatuseks uude ja vaata, et kõige tähtsamasse aastasse.
Selline oli plaan. Kuidas asi tegelikult välja nägi, sellest järgmises, lähipäevil ilmuvas postituses.
Karla
Sunday, August 23, 2015
Riocap
Ehk lubatud Rio Recap:
Kust ma alustan? Äkki tulemusest, mis kaasaelaja jaoks eemalt vaadatuna on ju põhimõtteliselt ainus mõõteriist, et kuidas võistlus läks. Normaaltingimustes olen ma sellega isegi nõus, sest võistluse eesmärk on ju idee poolest selgitada välja parim. Nii mõeldes oli Rio Test event otse loomulikult minu jaoks pettumus, sest tean mina ja teate teie, et ma olen võimeline kordades rohkemaks kui 16. koht. Loomulikult, ma olen 3 aastat kogenum, vanem ja targem, kuid optimist minus räägib, et õnneks on aeg ja effort siiski raisatud õiges suunas, sest Londoni OM-iga võrreldes on ka praegusel, väga mitterahuldava tulemuse puhul paari kohaline tõus. Siin maal ma selle tulemuse jutu ka lõpetaks, sest tõsiasi on see, et isegi ilma äpardusteta, kus jäin tuuleaukudesse ja muusse jamasse poleks ma sel regatil paremat kohta 12ndast saanud, esimesed purjetasid lihtsalt kiiremini ja targemini, see on fakt.
Jõudsime nüüd pärale, tarkuseni. See on midagi, mis tundub Rio venuel olema rohkem hinnas kui praegu USA dollar, kuld ja kõik muu kokku. Kõige hullem on asja juures see, et seda tarkust valuutavahetusest ei osta isegi hea tahtmise juures. Seetõttu on ainus väljapääs tarkuseni hours on the water, mille parim võimalik variant on võistlustunnid vee peal. Ma polnud kunagi võistlusele sellise mindsetiga peale läinud, et ma ei keskendu sellele, et parim võimalik tulemus saavutada, vaid sellele, et näha kõike, mis mind ümbritseb. Siin kohal ma ei väida, et ma võistluse jooksul kordagi meelega valele poole oleks sõitnud, et näha, mis saab, kuid kui keegi teistest eraldus, siis hoidsin rohkem kui kunagi varem silmad lahti, et mis temast siis sai.
Julgen öelda, et olen praegu, koduteel Helsingi-Tallinn laevas istudes ja sellelel Rios veedetud ajale tagasi vaadates väga positiivselt meelestatud, sest regatt andis järgmisele aastale pilku heites rohkem kui ma oleks lootnud. Sellele aitasid kaasa väga asjalikud kohtunikud, kes kasutasidki reaalselt kõiki järgmise aasta radu ja hoidsid asja väga mitmekülgsena. Mida päev edasi, seda parem arusaam mul tundus olevat, mis mingil rajal kõige olulisemad faktorid on, millega tuleb arvestada ja mille võib ära unustada. Seda öelnuna tean, et võin ju pilvedel hõljuda ja arvata, et saan mõnest asjast ehk arugi, kuid tegelikkus on kahjuks see, et terve seal veedetud aja domineeris päeva sissevool, päris OM-i ajal peaks olema aga risti vastupidi, väljavool. See muudab asja ilmselt jällegi äratundmatuseni, mis tähendab plaanimisprotsessis kindlasti laagrit sellisel ajal, kus mainitud tingimused seal valitseksid.
Üldisemas plaanis tundsin end Rios sel korral samuti vähe inimlikumalt. Tundub, et sel linnal on oma reeglid, millest kinni pidades on võimalik eksisteerida ilma, et peaks igapäevaselt kartma mingi jaburuse pärast. Sellega harjumine on ilmselt protsess, mis tuleb läbida ja õnneks on mul see nüüdseks tehtud.
Nüüd on aeg olla kodus nii kaua, et peaaegu ei usugi - 3 nädalat! Selle aja sisse mahub järgmisel nädalalõpul toimuv Eesti MV teine etapp Lohusalus ja ilmselt suuremal määral pigem füüsilisi kui meretreeninguid. Seejärel Hiina MK, mis ajaks loodan nii vaimselt kui füüsiliselt paremasse konditsiooni jõudnud olla.
Karla
Kust ma alustan? Äkki tulemusest, mis kaasaelaja jaoks eemalt vaadatuna on ju põhimõtteliselt ainus mõõteriist, et kuidas võistlus läks. Normaaltingimustes olen ma sellega isegi nõus, sest võistluse eesmärk on ju idee poolest selgitada välja parim. Nii mõeldes oli Rio Test event otse loomulikult minu jaoks pettumus, sest tean mina ja teate teie, et ma olen võimeline kordades rohkemaks kui 16. koht. Loomulikult, ma olen 3 aastat kogenum, vanem ja targem, kuid optimist minus räägib, et õnneks on aeg ja effort siiski raisatud õiges suunas, sest Londoni OM-iga võrreldes on ka praegusel, väga mitterahuldava tulemuse puhul paari kohaline tõus. Siin maal ma selle tulemuse jutu ka lõpetaks, sest tõsiasi on see, et isegi ilma äpardusteta, kus jäin tuuleaukudesse ja muusse jamasse poleks ma sel regatil paremat kohta 12ndast saanud, esimesed purjetasid lihtsalt kiiremini ja targemini, see on fakt.
Jõudsime nüüd pärale, tarkuseni. See on midagi, mis tundub Rio venuel olema rohkem hinnas kui praegu USA dollar, kuld ja kõik muu kokku. Kõige hullem on asja juures see, et seda tarkust valuutavahetusest ei osta isegi hea tahtmise juures. Seetõttu on ainus väljapääs tarkuseni hours on the water, mille parim võimalik variant on võistlustunnid vee peal. Ma polnud kunagi võistlusele sellise mindsetiga peale läinud, et ma ei keskendu sellele, et parim võimalik tulemus saavutada, vaid sellele, et näha kõike, mis mind ümbritseb. Siin kohal ma ei väida, et ma võistluse jooksul kordagi meelega valele poole oleks sõitnud, et näha, mis saab, kuid kui keegi teistest eraldus, siis hoidsin rohkem kui kunagi varem silmad lahti, et mis temast siis sai.
Julgen öelda, et olen praegu, koduteel Helsingi-Tallinn laevas istudes ja sellelel Rios veedetud ajale tagasi vaadates väga positiivselt meelestatud, sest regatt andis järgmisele aastale pilku heites rohkem kui ma oleks lootnud. Sellele aitasid kaasa väga asjalikud kohtunikud, kes kasutasidki reaalselt kõiki järgmise aasta radu ja hoidsid asja väga mitmekülgsena. Mida päev edasi, seda parem arusaam mul tundus olevat, mis mingil rajal kõige olulisemad faktorid on, millega tuleb arvestada ja mille võib ära unustada. Seda öelnuna tean, et võin ju pilvedel hõljuda ja arvata, et saan mõnest asjast ehk arugi, kuid tegelikkus on kahjuks see, et terve seal veedetud aja domineeris päeva sissevool, päris OM-i ajal peaks olema aga risti vastupidi, väljavool. See muudab asja ilmselt jällegi äratundmatuseni, mis tähendab plaanimisprotsessis kindlasti laagrit sellisel ajal, kus mainitud tingimused seal valitseksid.
Üldisemas plaanis tundsin end Rios sel korral samuti vähe inimlikumalt. Tundub, et sel linnal on oma reeglid, millest kinni pidades on võimalik eksisteerida ilma, et peaks igapäevaselt kartma mingi jaburuse pärast. Sellega harjumine on ilmselt protsess, mis tuleb läbida ja õnneks on mul see nüüdseks tehtud.
Nüüd on aeg olla kodus nii kaua, et peaaegu ei usugi - 3 nädalat! Selle aja sisse mahub järgmisel nädalalõpul toimuv Eesti MV teine etapp Lohusalus ja ilmselt suuremal määral pigem füüsilisi kui meretreeninguid. Seejärel Hiina MK, mis ajaks loodan nii vaimselt kui füüsiliselt paremasse konditsiooni jõudnud olla.
Karla
Thursday, August 20, 2015
Niteroi vol 2
Otsi mind pildilt! Photo credit Jesus Renedo, SailingEnergy
Täna oli RC-l kindel plaan meile 3 sõitu pidada, sest esmakordselt minu siin veedetud kolme nädala jooksul polnud merebriisi süsteemist hommikul haisugi ja puhus varajastest tundidest peale korralik S/W tuuleke. Seadsime sammud merele juba 11 ajal, et 12.30 esimese sõiduga pihta hakata.
Kõik oli tore, kuid täpselt stardi hetkeks vaikis tuul 1-2m/s kanti ja sain lõpuks tunda millest kõik siin palju treeninud räägivad kui ütlevad, et väljas pole võimalik sõita. Suur ookeani swell, väga tugev hoovus ja vaikne tuul tekitas olukorra, et üle stardiliini polnud võimalik saada. Korralikult purjetades püsisid vaevu stardikaatri läheduses. Õnneks said olukorrast aru ka kohtunikud, kes korjasid ankru põhjast lahti ja läksime kaugemale ookeanile tuult otsima.
Polnud vaja kaugele minna, umbes kilomeeter avamerele tuli vastu korralik 5-6m/s tuuleke ja sõit võis alata. Esimeses sõidus sain OK stardi ja tegin ka päris enam-vähem krüssu, kuid ülemise märgi läheduses jäin veidi tobedalt karpi ja üles jõudsin kuskil vahetult enne 20. Allatuules üritasin kaotatud maad tagasi teha, kuid žürii arvas, et vahest veidi liiga agressiivselt, sain kollase lipu. Sealt enam tagasiteed suures plaanis polnud, sest vahed olid metsikud ja paremat 24ndast ei suutnud.
Teises sõidus sain kehvema poolse stardi, kuid leidsin üles kiiruse ja õnneks osutus minu genereeritud plaan samuti töötama, mis tähendas, et üles märki jõudsin neljandana. Allatuules tundsin end kui tigu ja andsin alla märki päris palju ära, mingi kaheksas vist. Teine krüss mängis kogu juhtgrupp konservatiivset mängu hoides keskele ja üritades vaikivas õhtuses tuules riske madalal hoida. Mina, kes olin tolleks hetkeks neist 30m maha jäänud nägin aga, et neil on tuulega väga kitsas ja innerloop-i peal taganttuules alla tulevatel Radialidel tundub tuult seevastu olevat nii nagu kaalust alla saate esimeses episoodis osalejate ülekilosid. Jätkasin raja paremasse serva kuni tuuleiil minuni jõudis ja siis kössutasin pehmelt öeldes kogu pundist üle. Tõusin hetkeks juhtima, kuid ülemise märgi võtsin siiski teisena. Allatuulega andsin jälle törtsu ära, finišis neljas.
Kuna olime seda tuult ajanud taga nagu tikutulega, siis oli märkamatult saanud otsa saamas valgus ja aeg oli need samad tikud, millega tuult otsisime jälle taskust välja võtta ja põlema panna, et näha, kus suunas kallas jääb. Okei, päris nii hull ei olnud, aga long story short, kolmandat sõitu ei tulnud ja minu eel-OM-i kohaks kujunes 16. Ma jään tihti sellistes olukordades lubajaks, aga ma sel korral üritan tegelt ka asjalikum olla ja kirjutada kogu regatist ühe kokkuvõtte, sest praegusel juhul on tegu selgelt tänase päeva recap-iga ja kogu regatti lahkama ei jaksa ma hetkel enam hakata. Seega, kirjutan teile jälle!
Karla
Wednesday, August 19, 2015
Copacabana
Pole viga scenery on merel! (Photo credit Jesus Renedo, SailingEnergy)
Tänane algas järjekordse kolmetunnise kaldal ootamisega. Õnneks I came prepared, st. et võtsin raamatu kaasa ja lugesin rahulikult nii, et väga igav ei hakanudki. Üpris üllatusena saadeti meid kell 2 lõpuks merele, sest kaldal oli kõigil väga selline tunne, et välimistel radadel küll tuult pole.
Olime õnnega koos, sest nii nagu sel nädalal kombeks, tundus, et RC teab väga täpselt, millega nad tegelevad. Jõudsime puksiiris Copacabana nimelisele rajale, mis asub põhimõtteliselt selle sama kuulsa ranna all ja justkui tellitult hakkas puhuma ka tuul. Päris korralik isegi teine, 4-6m/s ja vaata, et kõige stabiilsem, mida ma siin seni näinud olen.
Sõitsin end soojaks ja üritasin silmad-kõrvad lahti hoida, et tekiks mingigi arusaam, mis ümber ringi toimub ja mida peaks ette võtma. Olen endaga täna ülimalt rahul, sest suutsin suhteliselt puhtalt lehelt genereerida masterplaani ja selle ka väga edukalt ellu viia. Üles märki tulin 4ndana, allatuulega andsin veidi ära, teise krüssuga tõusin tagasi viiendaks, et siis viimane allatuul Scheidtilt peksa saada ja finišeerida 6ndana. Isegi mingeid erilisi jaburusi ei toimunud, tuul oli üllatavalt stabiilne ja purjetamine oli selline nagu ta vanadel headel aegadel, siis kui muru veel roheline oli, vees ujuda kannatas ja linnud ikka laulsid.
Mis kõige tähtsam, siis sain kinnitust, et välimistel radadel on purjetamine ikkagi purjetamine!
Homme plaanitakse meile kolme sõitu, aeg puhata!
Karla
Karla
Tuesday, August 18, 2015
Ikka ei saa Pai
Päikseloojangu romantika. Siis oli veel kõik hästi! Mina vasakpoolseim
Sinna jõudes oli olukord esimesele päevale vägagi sarnane, mis tähendas, et ka minu plaan oli vägagi sarnane. Tundus, et plaan on endiselt vägagi töökorras, sest üles märki tulin kuuendana ja alumiseks märgiks olime juhtgrupiga vahe nii pikaks venitanud, et tundsime end üpris mugavalt. Teisel vastutuule otsal läks kõik sama rida pidi nagu arvatud kuni umbes 200m enne ülemist märki vaikis paremal pool juhtgrupil tuul täiesti nulli ning pööras 30 kraadi vasakule. Ma pole kunagi nii kiiresti nii palju kaotanud. Kuna võistlejaid on siin vaid 38, siis kohtade kaotus polnud sugugi NIIIIII hull, aga see palju meetreid tagumised tagasi sõitsid oli muljetavaldav, vaata või taevasse ja näita ilmataadile thumbs up, hea töö, poleks uskundki, et selline asi võimalik on.
Aga, nagu näha, siis purjetamises on endiselt kõik võimalik. Nii langesin mina minutiga väga kindlalt kuuendalt kohalt 20ndaks ja alumise märgi tagant viiendana, kolmandana ja esimesena võtnud tõusid vastavalt 3ndaks, neljandaks ja 10ndaks. Kuna aus olles oli hämming päris suur, siis ei teadnudki, kas nutta või naerda, mistõttu emotsioon lihtsalt puudus, sarnaselt nagu puudus toimunule loogiline seletus. Vägistasin end lõpuks tagasi 18ndaks, aga see on üpris väike vaevatasu selle porno eest, mida meiega parem rajapool ette võttis.
Kes soovib, siis seda sõitu näeb http://www.sailing.org/olympics/rio2016/multimedia/live_tracking.php siit järgi, tagant järele on peaaegu, et koomiline kuidas osa rahvast üks hetk lihtsalt seisma jääb. Koju tulles oli veidigi lohutav see, et minu kallis kaalutlev abikaasa oli pärast trackingu vaatamist endast väljas ja ütles, et soovis arvuti vastu maad katki visata. See tähendab, et vähemalt ühe asja ma täna võitsin, minu närvid olid paremad - ja mina pidin selle kahjuks ise läbi elama!
C'est la vie!
Karla
Monday, August 17, 2015
Pai
Tänase raja nimi oli siis kirjade järgi Pai. Tegu on kõige kaugema rajaga, mis algselt OM-iks kavas polnud ning lisati pärast suurt vee kvaliteeti puudutavat kisa, et "väljas" oleks üks rada rohkem ja saaks puhtas vees rohkem sõite pidada. Kahjuks on aga nii, et avamere mõistes lähedal pole tänu juba eksisteerivatele radadele enam ruumi, mis tähendab, et Pai asub pärapõrgus! Nüüd julgen küll väita, et nii kaugel rajal pole ma kunagi varem võistelnud. Täna lohisesime suhteliselt täisgaasil 90min puksiiris enne kui rajale jõudsime. Mis oli aga veel nukram oli fakt, et olenemata kõigist ilmaennustustest, mis lubasid kui ühest suust 8-11m/s, puudus tuul täielikult. See tähendas, et loksusime kõrge ookeani swelli otsas ligi 4h. Tuli välja, et täielikus tuulevaikuses suurel lainel suudan minagi merehaigeks jääda. Ühel hetkel polnud kalade toitmine sugugi kaugel, õnneks suutsin end koguda ja asja unustusse suruda.
Kuna Pai on tõesti kaugel, siis ei ulatu sinna isegi kalda mõjutusega merebriis. Siselahel asunud radadel oli seevastu tuult küll ja veel. Kui ülejäänud "sees" võistelnud klassid olid oma sõitudega tänaseks juba ühele poole saanud, siis kupatati meid tagasi sisse, et seal kiiremas korras mingigi sõit kirja saada. Mis seal ikka, pukseerisime terve selle maa siis uuesti tagasi rajale nimega Escola Naval, mis asub klubi vahetus läheduses. Seal veeretati meile loojuva päiksega üks kiire sõit just 180 kraadist pööret tegevas hoovuses. Üldine mulje on selline, et sisemistel radadel on sõitmine enamasti hoovuse järgi ja välimistel, kui seal juhtub tuult olema, pigem päris purjetamine. Igal juhul, tegin plaani, kuid plaan ei toiminud. Toimimisest jäi puudu nii palju, et mina startisin kaatri poolt 4ndana ja läksin kohe ära parema nurga suunas. Sama tegid kõik ülejäänud startijad, kuid vasakult tuli tuuletugevdus, mis u. 6-7nda kaatri poolt startijana juba jõudis, minuni aga mitte. Üles jõudsin kuskil 25ndana, alla umbes midagi sarnast. Teine krüss teadsin, mida teha ja kasutasin hoovuse enda kasuks 100% ära. Teist korda üleval olin juba 13, kuid siis, teisel allatuule otsal hoovuse loogika lakkas töötamast. Variant A väidab, et kuna hoovusel oli just kõrgvee aeg ja ta oli muutumas, siis toimis midagi ebaloogilist ja vairant B väidab, et sel rajapoolel kus mina ei olnud, oli tuuletugevdus. Igat pidi, kaotasin sel otsal kõvasti, finišis 20.
Tänase ühe sõidu tulemusena oleme nüüd graafikust ühe sõiduga maas, mis tähendab, et homne puhkepäev on cancelled ja lähme sinna samma, Pai rajale ühte sõitu pidama. Pean tunnistama, et mul on selle üle ainult hea meel, sest õppima olen ma siia tulnud ja puhkepäeva jooksul ei õpiks ma siinse mere kohta ilmselt midagi. Kas üheks 50min sõiduks on meid vaja saata rajale, kuhu minek ja kust tulek võtab kokku 3h, on iseasi?
Igal juhul, loodetavasti on homne päev tänasest õhtust jällegi targem,
Karla
Kuna Pai on tõesti kaugel, siis ei ulatu sinna isegi kalda mõjutusega merebriis. Siselahel asunud radadel oli seevastu tuult küll ja veel. Kui ülejäänud "sees" võistelnud klassid olid oma sõitudega tänaseks juba ühele poole saanud, siis kupatati meid tagasi sisse, et seal kiiremas korras mingigi sõit kirja saada. Mis seal ikka, pukseerisime terve selle maa siis uuesti tagasi rajale nimega Escola Naval, mis asub klubi vahetus läheduses. Seal veeretati meile loojuva päiksega üks kiire sõit just 180 kraadist pööret tegevas hoovuses. Üldine mulje on selline, et sisemistel radadel on sõitmine enamasti hoovuse järgi ja välimistel, kui seal juhtub tuult olema, pigem päris purjetamine. Igal juhul, tegin plaani, kuid plaan ei toiminud. Toimimisest jäi puudu nii palju, et mina startisin kaatri poolt 4ndana ja läksin kohe ära parema nurga suunas. Sama tegid kõik ülejäänud startijad, kuid vasakult tuli tuuletugevdus, mis u. 6-7nda kaatri poolt startijana juba jõudis, minuni aga mitte. Üles jõudsin kuskil 25ndana, alla umbes midagi sarnast. Teine krüss teadsin, mida teha ja kasutasin hoovuse enda kasuks 100% ära. Teist korda üleval olin juba 13, kuid siis, teisel allatuule otsal hoovuse loogika lakkas töötamast. Variant A väidab, et kuna hoovusel oli just kõrgvee aeg ja ta oli muutumas, siis toimis midagi ebaloogilist ja vairant B väidab, et sel rajapoolel kus mina ei olnud, oli tuuletugevdus. Igat pidi, kaotasin sel otsal kõvasti, finišis 20.
Tänase ühe sõidu tulemusena oleme nüüd graafikust ühe sõiduga maas, mis tähendab, et homne puhkepäev on cancelled ja lähme sinna samma, Pai rajale ühte sõitu pidama. Pean tunnistama, et mul on selle üle ainult hea meel, sest õppima olen ma siia tulnud ja puhkepäeva jooksul ei õpiks ma siinse mere kohta ilmselt midagi. Kas üheks 50min sõiduks on meid vaja saata rajale, kuhu minek ja kust tulek võtab kokku 3h, on iseasi?
Igal juhul, loodetavasti on homne päev tänasest õhtust jällegi targem,
Karla
Subscribe to:
Posts (Atom)
