Kodu!

Kõige pealt veidi pilte...

1/3 Hong Kongi Skyline-st!

Vaade Hong Kongile!

joo, palju jaksad!

1/4 sööklast!

Medal Race-i võit!

Kohaliku mimmiga

neljandale anti diploma of honour :P

Politsei eskordi saatel oma sõidureas klubisse!

Tere!

Suure ringiga, kuid siiski olen lõpuks kodus.

Regati lõppedes nautisin Hiinas veel sooja ilma, käisin lõputseremoonial, mis oli uhke ning seejärel oligi aeg oma kodinad kokku korjata, et sõita üle piiri Hong Kongi, kust meil õhtul lennuk läks.

See aga tähendas, et ma sain ühe päeva nautida juttude järgi maailma ilusamat vaadet. Pean tunnistama, et Hong Kongi siluett oli tõesti midagi ahhetama panevat. Linn ise oli lõpuks midagi sellist nagu Hiinast ootasin. Palju inimesi, kõik üksteise otsas ja kõvasti sodi ja pudi, mida osta. Hong Kongist jääb mulle ilmselt enim meelde kui suured kontrastid linnapildis olid. Majad nägid välja sellised, et lagunevad koost kohe kui esimene lind katusele istub. Autod seevastu olid veel kõvasti uhkemad kui autopede maana tuntud Eestis. Samuti jalutasin tänaval, kus oli kalapood. Iseenesest pole selles loomulikult midagi imelikku kui juttu sinna paika jätaksin. Imestama panev oli selle juures aga fakt, et sellest ühel pool oli Louis Vuittoni pood ning teisel pool juveelipood, kus akna peal ilutseid miljon kadunud Eesti krooni maksvad Rolexid ning kolme miljonilised kihlasõrmused. Ma ei oska muud arvata kui, et ju siis on inimesi, kes ostavad endale LV käekoti, sõrme sõrmuse, käele kella ning selle kõige peale läheb ju kindlasti kõht tühjaks, mis peale tuleks kala ka sinna kotti haisema võtta?!

Pärast seda avanes mul tegelikkuses u. neljaks tunniks isegi kodu külastada. Siis oli aga aeg teha veel üks kiire suts üle mere põhja, et osaleda Melges 24 Soome MV-l. Siin kohal oli nüüd suur mõttepaus, mida edasi kirjutada... Võistlus ei läinud meie paatkonnast ilmselt kellegi jaoks nii nagu seda oldi ette kujutatud. Asju, mis vajavad kordades paranemist enne kui üldse mingisuguse taktikaliselt õigest purjetamisest juttu saab olla, on lihtsalt liiga palju. Vaat, et viimaseks sõiduks saime paadi nii käima ja mõistsime võib-olla ka veidi rohkem, millest selline käigu vahe eelnevates sõitudes, et saime teistega kui võrdne võrdsega purjetada.

Nüüd olen otsa pidi lõpuks vähe pikemaks perioodiks kodus. Kavatsen võtta aja täiesti maha, mahutada oma tavapärase oktoobrikuu puhkuse mõnesse nädalasse nüüd, septembris, laadida akud täielikult ääreni täis, et siis hakata juba spetsiifiliselt tööd tegema MM-i suunas vaadates. Terve oktoobri veedan Austraalias MM-i paigas treenides, kus juttude kohaselt peaksid mul ka sparrimas olema maailma parimad purjetajad laser-klassis Slingsby, Thompson, Goodison ja veel teisigi. Põhimõtteliselt ei jõua ära oodata, kuid teisalt on oh kui hea kodus olla! Vähemalt mõneks ajaks...

Olge mõnusad,

Karla

Mõeldud, (minu poolt) tehtud!

Hei!

Nii nagu eelmises postituses oma ulmelisest masterplaanist rääkisin, nii üritasin ka teha. Peaks ütlema, et peaaegu õnnestus, vaid venelane ei olnud oma ülesannete kõrgusel ning ei suutnud sõitu viimase kohaga lõpetada. St, et neljast asjast, mis pidid täide minema minu pronksi võitmiseks kolm ka tõesti läksid. Ma võitsin medal race-i, Taritaš oli minust 2 kohta taga, USA esindaja Charlie oli üheksas nii nagu mu plaan ette nägi. See andis mulle võistluse kokkuvõttes igati tubli ja kõrge neljanda koha.

Tegelikkuses kõik nii lihtsalt ja lakooniliselt ei käi kui kodust blogi lugedes mulje võib jääda. Mis see siis ära ei ole? Ütlesin ju, et lähen võidan medal race-i ära ja no võitsingi. Mitte päris. Konkurendid pole mul laser-klassis papist poisid ning tööd anti mulle kõvasti. Taritaš üritas oma positsiooni hoida, pannes stardis minu nina eest kaatri poolseima "ukse" kinni. See tähendas, et minu start polnud parimate hulgas. Õnneks lugesin konkurentide käitumist ning ka tuult maksimaalselt hästi ning üles märki suutsin end 4ndaks sõita. Taganttuules suutsin Taritaši temal kukile hoides närvi ajada ja vahetult enne märki saingi temast mööda. Teine krüss nägin paari varianti ning kasutasin need ära. Sakslane, Malte juhtis ning kaitses teisena püsinud horvaati, Mihelici. Viimane aga tegi tuule suhtes paar viga ning see andis mulle võimaluse rünnata. Kuna punt oli pikalt maas ning Taritaš oli end teise nurka tuuleauku sõitnud, arvestasin oma riskiprotsendi suhteliselt väikseks ning kasutasin võimaluse ära. Teist korda üleval olin juba esimene, mida hoidsin suhteliselt mugava vahega finishini.

Tõele au andes on neljas tulemus kõiki asju arvesse võttes ütlemata hea tulemus. Weymouthi tugev tuul ning siinsed vaiksed olud erinesid üksteisest kui öö ja päev ja kohanemine võttis oma aja. Olen väga õnnelik, et suutsin end lõpuks ikka paika saada ja tõestasin iseendale, tõenäoliselt ka nii mõnelegi teisele, et minuga tuleb arvestada. Samas jääb see neljas otse loomulikult kripeldama. Eriti võttis hamba verele teiste Eestlaste medalitseremoonia, mida vaatamas käisin. Teisalt jällegi oli medaliks ääretult palju õnne vaja ning kasutan selle parema meelega kusagil mujal, veel tähtsamal ajal ära.

Täna üritasime vaadata suurt ja uhket Shenzheni linna, mis ei tundunud üldse uhke. Minule ei jätnud isiklikult mitte mingit muljet kui metroos pissiv väike poiss välja arvata. Need püksid, mis tal jalas olid, vot need olid muljet avaldavad. Jalgevahe oli lahtine, mis tähendas, et kükitades sai kohe asja ajada ilma, et midagi kuskil segamas oleks. Väga kiire ja loogiline variant. Õhtul vaatasime korvpalli finaale ning nüüd ongi aeg magama sättida.

Olge mõnusad,

Karla

Lõpuspurt

Its just a little too late, ilmselt. Pärast tuulist Olympic Test Eventi võttis siin selgelt liiga kaua aega, et end korralikult käima saada. St. Et mu lõpuspurt ja asjade paika loksumine võttis veidi liiga palju aega, et suurimas mängus kaasa mängida, või mis...?

Kui nüüd päris ausalt üles tunnistada, siis tegelikkuses on mul homsesse Medal Race-i 6ndana vastu minnes siiski väike “outside chance”. Väga väike, kuid siiski. See on ääretult rahustav mingil imelikul põhjusel. Võimalus võidelda tõsiste kohtade eest hoiab mind ülimotiveerituna. Nimelt, selleks, et võita pronks medal peaksin ma sõidu võitma, Taritaš ei tohiks finisheerida kohe minu järel ning Buckingham ja Komissarov peaksid olema vastavalt eel-viimane ning viimane. Kõlab jaburalt, ma tean. Samas ta nii jabur polegi, sest viimased kaks on tegelikkuses suhteliselt pikalt punktide poolest eest ära ja üksteisel vägagi kannul. See aga võib tähendada, et nad hakkavad omavahel madistama, mis sobiks mulle suurepäraselt. Loomulikult, kogu mu vettpidav masterplan eeldab, et mina sõidan imeliselt!

Täna oli iseenesest päris pole viga purjetamine. Seda vähemalt esimeses sõidus. Tuult oli suisa mingi 6-8m/s ning sai kallutada nii, mis kole. Jõudude vahekord oli paugult muutunud, sest olgugi, et mu taimer maas oli ning stardimomendi sekundiga maha magasin suutsin hästi recoveryda ja end üles märki 3ndaks sõita. Allatuules lasin suhteliselt rumalalt Komissarovi mööda, ülejäänud sõidu püsisin 4ndal poosel.

Teises sõidus seevastu hakkas tuul jälle oma tuntud vingerpussi mängima. Paljud ees otsa mehed jäid valel ajal valesse kohta. Mina neist kõige enam. Peaksin selgitama: nimelt oli hoovuse tõttu esimeses sõidus parem pool selgelt eelistatud. Ka teises sõidus sihtis kogu paremik just seda poolt. Sain suurepäraselt stardist minema, õigele poole. Kahjuks pööras vaikiv tuul aga kõvasti vasakule ning osa “klibakaid” said hästi ülemisse märki. Ma olin kusagil 15, olin ju kõige parem poolsem. Suutsin mingil määrel enda kohta parandada, finisheerides 9ndana. Pärast sõitu bussis koju sõites uurisin vasakult tulnud meeste loogikat... Sõidu võitnud USA purjetaja Cam Cullman ütles, et ta läks sinna sellepärast, et teadis, et medal race-i jõudmiseks on tal vaja top 3 sõitu ning see, et parem pool oli eelistatum ning kõik sinna lähevad talle seda võimalust ei pakkunud. St, et ta paugutas nii nagu optimisti aegadel lihtsalt vastasnurka kõigist teistest ning töötas. Minu üllas treeningpartner Mehu-Mati Lindfors, kes sõidu teisena lõpetas ütles aga mu küsimuse peale lihtsalt ja lakooniliselt: “I Don’t know?!”, mille peale kogu buss naerma hakkas.

Pole viga, olen rahul, et end käima sain ja see, et pärast nii tuulist regatti nagu oli Weymouthis koheselt vaikse tuulega jumalat mängima hakata oligi kaine peaga mõeldes veidi palju oodata. Homme lähen ja naudin ilusat loodust, veel ilusamat merd ning Medal Race-i aurat. On ju mu elus see alles teine!

Olgu mõnnad,

Karla

Tasa ja targu paremuse poole

Hei!

Täna oli järjekordne kiire päev. Sain merel olla törtsu üle nelja tunni, selle ajaga veeretati meile 3 sõitu.

Esimeses neist jäin nii nagu juba tavaks saanud kohe pärast starti tuule auku ning alustasin tagaajamist. Üleval olin jällegi tagant kolmas, kuid edasine hakkas mulle järjest rohkem loogilisemana näima. Enam ei olnud tuule tugevus nii ebaühtlane. Oli lihtsalt väga keerutav tuul ning mõned pagid, tavaline värk. Selle peale suutsin end rabeleda 11ndaks.
Järgmises sõidus sain pole viga stardi ning tegin suhteliselt esmakordselt sel regatil suht-koht hea esimese krüssu. Võtsin ülemise märgi paudiga, kuid jäin veidi paremaga tulnule ette. Tegin 2 karistusringi ning jätkasin 6ndal poosel. Allatuules tõusin 4ndaks ning teise krüssuga juba mugava vahega juhtima. Seda vahet suutsin finishini hoida ning esimene sõiduvõit universiaadilt oligi taskus. Järgmises sõidus olin ma esimese krüssu jooksul igasugustel erinevatel kohtadel. Ühel ajahetkel näis, et olen esimene, järgmisel jällegi, et viimane. Tuul oli lihtsalt nii keerutav. Suutsin suhteliselt okeilt väljakut lugeda ning üles märki jõudsin kusagil 10 sees. Arvaks, et kusagil 8. Tegin hea bakstaagi võites 2 kohta ning ka ülejäänud sõit ei olnud nii lootusetu kui eelnevatel päevadel. Suutsin õiged otsused jõuluvana soki seest välja pigistada ning lõpetasin 5ndana.

Kokku paiknen praegu 8ndal kohal. Vahed on üpris tillukesed arvestades seda kui ebastabiilselt kõik sõitnud on. Tulemustes liikumise võimalused on nii üles kui ka alla rohkem kui võimalikud, seega on homme, viimasel eelsõitude päeval, kõik minu enese kätes. Plaanin täna ilmselt veel mõnele spordialale kaasa elama minna, ilmselt saab õnnelikuks väljavalituks kergeraksu peastaadion, puhtalt selle pärast, et too on lähedal. Tegelikkuses tahaksin minna kaema veepalli, kuid ei raatsi tundi sinna ning teist tagasi kulutada, et sama palju jagu pallimängu näha. Vaatan, võib-olla, et lähen käin enne üldsegi ise ujumas ja mõnulen veidi külmas vees, sest merevesi siin igal juhul ei jahuta!

Olge tublid,
Karla

What The Hell???

...Is going on?

Pole 2 päeva arvutisse jõudnud. Põhjusi selleks on palju. Algatuseks oli meil eile hiline start, seega jõudsime suhteliselt hilja koju. Teiseks olen käinud igasugu sporti õhtuti vaatamas, mis on igasuguse arvutis passimise välistanud.

Eile käisime kergejõustliku peastaadionil, siin samas meie küla juures, kus toimusid 100m finaal, kus leedukas sama ajaga fotofinišiga Jamaika kutile kaotas. Meie arust oli peaaegu, et naaber küll ees, kuid kohtunikud nii ei arvanud. Pärast seda toimus 10000m jooks, nii 35 kraadiga. See oli ääretult huvitav. Kaks härrasmeest kukkus kokku, mõningad jooksid paljajalu jne. Täna oli lühem päev ning käisime algatuseks USA-Israeli korvpalli vaatamas, mis oli ääretult kihvt mäng. Usa võttis küll lõpus oma, kuid Israel osutas kõva vastupanu ning vaata, et juhtis pool mängust. Seejärel vaatasime veel veidi Athletics-it ja käisime ise ujumas.

Elust ja olust rääkida, siis hiinlased olid ilmselt arvestanud, et kui palju me toitu siin selle universiaadi käigus ära sööme. Ma mõtlen kõik osalejad kokku. Nüüdseks on need varud aga kordades otsas, sest sööklas jääb toitu aina vähemaks ja vähemaks. Hommikusöögiks pole ma helbeid näinud alates teise päeva hommikust. Ainukene minule tuttav pidev söök on Pasta Bolognese, mida pärast seda regatti ilmselt mõnda aega näha ei taha. Viimast vältida üritades mõtlesin täna, et lähen võta McDonaldsist ühe juustuburgeri, et mis see mulle ikka nii halba teha saab. Kõik oli jube ilus ja lilleline kuni küsisin: "Could I have 1 Cheeseburger please?" Vastuseks tuli: "Ok, but we no have cheese. You want cheeseburger without cheese?" Mina vastasin lihtsalt ja lakooniliselt: "No!" :D

Nüüd aga asjast, milleks ma siia tulnud olen. Nagu pealkiri ütleb, siis suures plaanis ei saa mitte ööd ega mütsi aru, mida tuul teeb. Toon algatuseks, et elu veidigi lillelisem tunduks minu seisukohast välja paar minu jaoks positiivselt lõppenud olukorda. Pean tunnistama, et paari on küll keeruline leida, kuid üritan siiski. Näiteks tänases teises sõidus, mille "tubli" 8nda kohaga lõpetasin, sõitsin Austraalia kutiga sõna otseses mõttes taganttuules kõrvuti. Meie vahe võis olla maksimaalselt 3m, kuid juhtus nii, et mina sain pagi, tema aga mitte ning finishis oli vahe u. 70m. Teine variant oli selline, et kui olin kõige vasakpoolsemana võimatult peksa saanud ning otsustasin, et teen midagi, mida kunagi normaalses olukorras ei teeks, sõitsin risti üle välja paremale kõige äärmiseks, kõigil tagant läbi ning võitsin sellega mingi 3-4 kohta. Eile suutis sõitu u. 5 paadipikkusega juhtinud härra lõpetada eelviimasena jne.

Ma saan aru, et igas asjas on otse loomulikult oma osa oskustel, kuid mulle jääb vägisi mulje, et siin, Shenzhenis on õnnega kordades rohkem pistmist kui mujal. Absoluutselt tunnistan, et 2-3 esimest sõidavad stabiilselt hästi ning teevad ka õigeid otsuseid, kuid nii nemad, kõik teised ja isegi kohtunikud hommikusel koosolekul ütlevad, et tegemist on väga võimatute tingimustega, kuid nad ei saa sinna midagi parata.

Positiivse külje pealt pean veel tunnistama, et ootan igal õhtul uut hommikut nagu normaalne inimene jõuluõhtut, et kinke avada. Tahan sõita, sõita ja veel kord sõita. Päevad on meil siin merel kahtlaselt lühikesed. Kuna paljud sõidavad lisaks Fleet Race-ile ka Team Race eventi, siis on mõlemad sellised pooletoobised, et jõuaks mõlemat pidada. Nii saadeti meid näiteks täna, 1 sõit ajast maas olles korraliku, kohati isegi 4-5 m/s tuulega kaldale. Ootan juba homset, et saaksin jällegi üritada paremini kui täna. Siiani pole see eriti hästi õnnestunud, kuid ma ei kavatsegi alla anda. Lõpetuseks, küll see kogemus millegiks hea on ning õigel ajal end ka veidi paremini kui siin väljendab.

Olge musid,
Karla

Keeruline päev nr.1

Hei!

Täna oli siis esimene sõitude päev. Suurt midagi ei läinud libedalt, ütleme nii. Algatuseks ootasime mingi 3h kaldal tuult, pärast mida meid lõpuks merele saadeti. Ausalt öeldes tervitas meid seal täitsa tuul. Panin kallutuspadjad jalga ja puha. See aga ei tähendanud, et me oleks rahulikult normaalset purjetamist harrastada. Tuul oli üli-üli keerutav ja auklik, mis muutis sõidu vägagi tricky-ks.

Esimene sõit sain suhteliselt hea stardi lipu juurest, kuid mul oli u. 10 esimest sekundit 20 kraadi madalamale viiv kurss, kui kõigil ülejäänutel. Olin sõitnud vasakpoolsesse tuulde ajal, mil ülejäänud said veel paremal olevat pagi sõita. Ma tean, et kõlab jaburalt, aga täpselt selline tuul oli. See aga tähendas, et ei jõudnud nii nagu olin plaaninud grupil eest läbi, mis aga tegi mu elu keeruliseks. Punnitasin end tuule järgi üles märki miski 4-5. Sama olin ka all märgis, kuid jäin teise krüssu alguses tuuleauku ning pidin kõvasti vaeva nägema, et sealt välja rabeleda. Üleval olin miski 10, kuid hea taganttuulega sain 6ndaks.

Teine sõit suutsin üle olla, mis tähendas, et tulin tagasi ja alustasin taga ajamist. Olin veendunud, et suudan PURJETADES teised kinni püüda, kuid krüssu keskel vaikis tuul pea nulli ning nurgad hakkasid ainsana tõmbama. Vasak nurk rohkem kui parem. See tähendas, et olin suhteliselt nadis olukorras. Üleval kusagil 16-17, vahed juba suureks veninud ning tõusta raske. Tõusude ja mõõnadega lõpetasin 14ndana. Rohkem sõite ei saanud.

Veidi melust rääkida, siis Ants sai õnneks ilusti treeneri kaatri peale. Sellega kaasneb aga üks pull asi. Kaater on uhke 7m Tornaado, kuid sellega kaasneb ka Kapten või noh, juht, kes kahjuks seda juhtida ei oska. Seega peab kaatri juurde väga ettevaatlikult minema, et härra minust üle ei sõidaks. Samuti on klubis endiselt umbes miljard vabatahtlikku, kes soovisid täna kaldale tulles mu paadi veest välja võtta ja näiteks ära ka pesta. Ma tahtsin end nii ehk naa loputada, seega ütlesin neile, et ma saan ise hakkama. Kõik kummardavad iga liigutuse peale ja kogu see värk siin on ikka lihtsalt absurd!!!

Kokku 9.
Homme loodetavasti paremini,
Karla

We're trying are best!

Hei!

Täna oli üks ääretult huvitav päev. Minu karjääri jooksul teist sellist meelde ei tule. Nimelt läksin lõuna paiku klubisse, et paat ära mõõta ja tulema tulla. Nägin hoopis, et enamus lähevad vee peale Practice Race-i sõitma ja mis selle juures oluline, oma juppidega! Sattusin ärevusse, et kas tõesti on see lubatud ning üritasin midagi välja uurida. Siis oli kell vast mingi 1?! Mingit normaalset vastust ma igal juhul ei saanud ning see tähendas, et peab ootama kella neljast koosolekut, et seal kõik järgi uurida.

See aga ei tähendanud, et kella 4ni ma lihtsalt istusin ja ootasin. Mina üritasin oma antud juppidega ära mõõta. See oli ütlemata keeruline, sest algul öeldi mulle, et mõõtmine on peatatud kuna keegi ei tea, mis varustust kasutada tohib, siis öeldi, et too oma paat siia ja mõõdame ära. Lõpuks oli asi nii kaugel, et minu paat oli üles pandud ning mõõtmisangaaris, seda mõõtmas aga mitte kedagi. Kui kell oli juba nelja paiku tuli keegi härra ja pani minu paadile peale mõned allkirjad. Paat oligi mõõdetud. Osadel omad jupid, osadel need, mis anti. Mainiks veel ära fakti, et u. 30min enne kui mu paati mõõtma hakati, ilmus teadete tahvlile notice: "Measurement is Cancelled!" Go figure!

Miiting oli väga produktiivne, nii nagu ütles Kreisiraadiost Zoopargi mees. Võtsin isegi veidi sõna ja üritasin võistluse peakorraldajale mikrofoni abil suures saalis seletada, et nad on asjad sassi ajanud. Nimelt eile räägitud lühikesele pinnipikendusele on kerge lahendus. 470 purjetajatel olid pikad pikendused, meil lühikesed. Loogika ütleks, et nad on asjad sassi ajanud ning kui me need omavahel ära vahetame, siis on kõik ok. Seda üritasin ka neile seletada. Vastust ma selle kohta ei saanud, kuid pikenduse ma igal juhul ära vahetasin Singapuri 70 rahvaga. Paat jäi mul igal juhul sinna angaari homset ootama, kus hommik õhtust targem äkki on?!

Nagu te aru saate, siis ei tea mina, mis homme, esimene sõitude päev, saama hakkab. Samuti ei tea midagi ilmselt ka korraldajad, ega mitte keegi teinegi. Ainuke asi, mida ma tean on, et homme kell 10 on start, mis tähendab 5.45 äratust ja seda, et tuult nii ehk naa ei ole. Pole kunagi olnudki! See ei takistanud neil kahte Topi suurust sadamat ehitamast, üks fleet race-i jaoks ja teine team race-i jaoks. Team Race-is on osalejaid 3 riiki. Vinge!

Eks homme ole näha, mis saab...
Karla