Hei!
Nii nagu eelmises postituses oma ulmelisest masterplaanist rääkisin, nii üritasin ka teha. Peaks ütlema, et peaaegu õnnestus, vaid venelane ei olnud oma ülesannete kõrgusel ning ei suutnud sõitu viimase kohaga lõpetada. St, et neljast asjast, mis pidid täide minema minu pronksi võitmiseks kolm ka tõesti läksid. Ma võitsin medal race-i, Taritaš oli minust 2 kohta taga, USA esindaja Charlie oli üheksas nii nagu mu plaan ette nägi. See andis mulle võistluse kokkuvõttes igati tubli ja kõrge neljanda koha.
Tegelikkuses kõik nii lihtsalt ja lakooniliselt ei käi kui kodust blogi lugedes mulje võib jääda. Mis see siis ära ei ole? Ütlesin ju, et lähen võidan medal race-i ära ja no võitsingi. Mitte päris. Konkurendid pole mul laser-klassis papist poisid ning tööd anti mulle kõvasti. Taritaš üritas oma positsiooni hoida, pannes stardis minu nina eest kaatri poolseima "ukse" kinni. See tähendas, et minu start polnud parimate hulgas. Õnneks lugesin konkurentide käitumist ning ka tuult maksimaalselt hästi ning üles märki suutsin end 4ndaks sõita. Taganttuules suutsin Taritaši temal kukile hoides närvi ajada ja vahetult enne märki saingi temast mööda. Teine krüss nägin paari varianti ning kasutasin need ära. Sakslane, Malte juhtis ning kaitses teisena püsinud horvaati, Mihelici. Viimane aga tegi tuule suhtes paar viga ning see andis mulle võimaluse rünnata. Kuna punt oli pikalt maas ning Taritaš oli end teise nurka tuuleauku sõitnud, arvestasin oma riskiprotsendi suhteliselt väikseks ning kasutasin võimaluse ära. Teist korda üleval olin juba esimene, mida hoidsin suhteliselt mugava vahega finishini.
Tõele au andes on neljas tulemus kõiki asju arvesse võttes ütlemata hea tulemus. Weymouthi tugev tuul ning siinsed vaiksed olud erinesid üksteisest kui öö ja päev ja kohanemine võttis oma aja. Olen väga õnnelik, et suutsin end lõpuks ikka paika saada ja tõestasin iseendale, tõenäoliselt ka nii mõnelegi teisele, et minuga tuleb arvestada. Samas jääb see neljas otse loomulikult kripeldama. Eriti võttis hamba verele teiste Eestlaste medalitseremoonia, mida vaatamas käisin. Teisalt jällegi oli medaliks ääretult palju õnne vaja ning kasutan selle parema meelega kusagil mujal, veel tähtsamal ajal ära.
Täna üritasime vaadata suurt ja uhket Shenzheni linna, mis ei tundunud üldse uhke. Minule ei jätnud isiklikult mitte mingit muljet kui metroos pissiv väike poiss välja arvata. Need püksid, mis tal jalas olid, vot need olid muljet avaldavad. Jalgevahe oli lahtine, mis tähendas, et kükitades sai kohe asja ajada ilma, et midagi kuskil segamas oleks. Väga kiire ja loogiline variant. Õhtul vaatasime korvpalli finaale ning nüüd ongi aeg magama sättida.
Olge mõnusad,
Karla
No comments:
Post a Comment