Saturday, February 2, 2013

Hõbe!

Parandaksin siinkohal meediat: ma mitte ei SAANUD teist kohta, vaid VÕITSIN hõbemedali!


Hei!

Täna oli siis kuues ja viimane võistluspäev, medal round nagu seda uut moodi nimetatakse. Nagu eile mainitud, siis uue süsteemi järgi koosneb see kolmest topeltpunktidega sõidust, mis tähendas omakorda, et kõik oli põhimõtteliselt võimalik (olgugi, et paljud peale minu seda ei uskunud). Aga, mis kõige tähtsam, siis mina uskusin, sest teadsin kui palju regati algusest saadik konditsiooni poolest edasi olen liikunud.

Läksin aegsasti klubisse ja panin kõik valmis nagu tavaliselt, võibolla ehk kontrollisin asjad veidi rohkemgi kullipilguga üle, kuid see selleks. Ei tundnud suurt pinget, sest teadsin, et langeda saan vaid 8ndalt kohalt 10ndaks, tõusta aga palju. Kõik oli mu enda kätes ja ei arvanud, et mul kellegi eest mingit kohustust põdeda oleks. Uskuge või mitte, aga minust on saamas vaikselt vaikselt medal race-ide veteran, või vähemalt nii mulle tundub. Huvitav on kõrvalt jälgida neid, kes seda elus esmakordselt läbi teevad ning kuidas nende emotsioonid mängivad.

Keskendunult asjatamas

Merel ootas mind täpselt see, mida olin lootnud. Ma tean, et mingit kindlat tuult pole ilus loota, kuid ma ausalt ka pole hetkel veel oma 81kg-ni langenud kaalu ja allapoole minu tavapärast kallutamisvormi nende 84-85kg-ste kollidega võimeline pika-ajalist sirgjoonelist kiirust hoidma. Täna polnud selleks õnneks ka erilist vajadust. Medal Roundi rada oli kalda all, enamuse lainetest moodustasid pealtvaatajate ja žürii kaatrid ning tuul oli kusagil 3-6m/s ja umbes sama keerutav kui Evgeni Plushenko jääl oma hiigelajal.
Sõjaplaani üle käimas

Kaatrite lainetes
Ma ei taha küll kellelegi tuhka pähe raputada, kuid Reinu kooli maast-madalast poole tunnised treeningsõidud on põhimõtteliselt täpselt nagu medal race, seega oskan selles olukorras iroonilisel kombel võibolla, et pareminigi ümber käia kui tavalistes sõitudes. Statistika toetab mu mõttelendu, sest siiani on mul kuuest medal race-ist nüüdseks kolm võitu ja üks teine koht. Seega noored, läks vorst minna!

Olin täpselt sellises konditsioonis nagu vaja ja teadsin raja üle vaadates suhteliselt täpselt, mida teha tahan ja miks seda teha tahan. Viisin oma plaanid laitmatult ellu ning esimeses kolmest medal race-ist olin ülemiseks märgiks juba vahega esimene. Taganttuules tõmbasin vahe pikaks ja edasi oli vaja hoida.  Finišeerisin umbes 25-30 sekundilise edumaaga teise ees ning tundsin end hästi.

Teine sõit jälgisin sarnast plaani ja järjekordselt suutsin ülemisse märki sõita esimeseks. Taganttuules lasin itaallase endale kõrvale ja loomulikult sai ta pärast terve taganttuule pikkust võitlust lõpuks mööda. Sellele vaatamata olin tolleks hetkeks eneses nii kindel, et ei põdenud möödunud itaalia paadi pärast. Olin kindel, et võtan ta veel tagasi. Ülejäänud gruppi jälgides ja kattes läks mu suurepärane sõidujoon veidi kaduma (loe: lappama) ja itaallast ma siiski kätte ei saanud. Tasuks teine koht. Isegi kui ma ei taha ja eile ei suutnud blogis 11-le 7t liita ja sain kokku 19, siis matemaatikaklassi taust on mul mingil määral siiski alateadvuses ning olin selleks hetkeks teadlik, et olen tõusnud kolmandaks.

Teise sõidu esimese märgi lähistel

Keskendunud nägu

Viimaseks sõiduks oli plaan endiselt sama ja miks ta polekski pidanud olema, töötas ju! Mis ma oskan öelda! Hea start, paar nutikat pauti ja finišisse sel korral hiljaks ei jäänud. Järjekordne u. 30-40 sekundiline võit ja päev oli minu jaoks lõppenud. Ei jäänud muud kui tõdeda, et domineerisin tänast otsast lõpuni. Pole küll suurem asi eneseupitaja, kuid täna see tõesti nii oli. Kanada koondise treener sõitis minu juurde ja ütles, et nii karmi finaalseeriat pole ta kunagi näinud. Päris hea tunne oli!

Igatahes, mina olin juba õnnest rõkkamas, kuid siis sain veel oma kaatri peal olnud arvutustiimilt (Mehu ja Rein) teada, et näed siis, hoopis hõbe mitte pronks nagu mina olin arvanud! Päris hea päev oli, pole midagi öelda!





Esimese asjana üle finiši sõites karjusin nii kuis jaksasin ja siis viskasin showmehe poolest ühe asja, mis nüüdseks kannab purjetajate seltskonnas nime "the Karl flip". Seejärel lendas peale Kanada koondise kaater, kes pritsis mind shampaga üle. Endiselt ei saanud enesetunde üle kurta! 
"Karl flip" tundub purjetamismaailmale peale minevat, sest üleval olev pilt vaatas vastu rahvusvahelise purjespordi föderatsiooni kodulehelt.
Samuti on minust saanud USA MK-etapi kaanestaar, haha! Midagi pole teha, kui uus süsteem tuleb, siis peab ju keegi esimesena midagi tegema ja fakt, et keegi pole kunagi medaliseeriat nii hästi kui mina sõitnud tundub mulle hetkel veel päris fantastilisena. On top of the world, baby!

Autasustamine

Pildid Walter Cooper

Teie värske MK hõbe,
Karla

6 comments:

Anonymous said...

Väga kõva!

Anne said...

Karlaaaaaaaaa, ma olen nii õnnelik su üle! Veelkord, super töö!!

Merit said...

NIiiii, niii, niiiiii super lihtsalt :)

Anni said...

CRAZY!!!!

Rass said...

Ülikõva, kuuenda kuuri ankur :D

Justin Jin said...

Thannks great blog post