Tulemustes ei kajastu, aga tõesti,
tänane päev oli kuidagi veidi parem. Kokkuvõttes leian end hetkel 48ndalt positsioonilt, ilusti Kuldfliidis sees. Homme siis hakkavad kulla sõidud.
Tänasest päevast:
Läksime vee peale mingi 1h10min enne starti ja ilma, et Rein meid vedanud oleks, poleks meil lootust starti jõuda eriti olnud. Meie suurepärased kohtunikud olid vedanud raja kusagile aafrika rannikule umbes.
Mattiasele ja kollasele grupile keerati veel siga kohtunike poolt, mina sellest õnneks pääsesin. Nimelt: Selle asemel, et varem startinud tüdrukud saata Outer-Loopi peale, st. välimise ringi peale, saadeti nad sisemise peale, mis tähendas, et teisele meeste grupile starti anda ei saanud. Kohtunikud läksid oma kaatri kajutisse rahulikult kohvile, purjetajad ootasid rahus üle tunni kuni tüdrukud oma sõitu lõpetasid. Ilus, kas pole?
Igatahes...
Esimene sõit oli selline, et mul oli oma PLAAN, mida jälgida tahtsin. Seda ma ka tegin ning vaatamata täiesti alla poole igasugust arvestust stardile suutsin ka tänu sellele suhteliselt hästi sõita. Tegelikult oli start mul tõesti halb, kohe nii halb, et suhteliselt ilusa krüssuga leidsin end endiselt ülevalt kusagil 30 kandis. Pea oli kuidagi õiget pidi otsa kruvitud ja mõttekonveier töötas täie mahuga. Vigu nagu väga palju ei teinud. Väike viga oli sees selles, et kui taganttuules võitis väljast kaarega, siis algul vallasin (purjetamises üks manööver) liiga järsult alla, sisse poole. Parandasin selle aga väga kiiresti, sõites üle välja koheselt välja. Tean, et kõlab valesti, kuid toimis ilusti. All märgis olin juba mingi 13. St, et taganttuulega tegin hunniku kohti!
Teine krüss tegin samuti ühe väikese vea, jätsin ühe faasi kasutamata. Tegelikult on selle taga põhjus ka: ma tahan liiga palju. Teises sõidus oli sama jutt, aga sinna ma veel jõuan. Vaat kui hea, et siin kirjutan, saan ise ka analüüsida end paremini ja treeningpäeviku jaoks mõtteid!
Igatahes, oli nagu õige hetk grupil eest läbi sõitmiseks, nö. "ära lõikamiseks", kuid läksin veidi ahneks, lootsin, et lähen VEIDI veel (nii nagu ta ikka tavaliselt on), siis võidan ehk rohkem. Loomulikult sain sellega vastu näppe. Üleval olin tagasi miski 16. Taganttuules see kord enam ei eksinud, lõikasin väikse grupi eest läbi märki võttes ja sõitsin finishi peale 12ndana, mis oli mu kohaks. Siiani parim sõit tulemuse poolest, samuti suhteliselt ilusa "Käekirjaga" ehk mõttega sõidetud. Üleni pea töötas.
Ei tea, kas kasutasin kogu ressursi esimese sõidu peale, kuid enne teist oli pea kuidagi mõtetest tühi. Keeruline oli keskenduda, kuid mingil määral ma seda siiski saavutasin. Tegelikult ma valetan, kui ütlen, et ei keskendu. Loomulikult keskendun, kuid siis keskendun liiga paljudele erinevatele asjadele ja siis vajuvad nad kõik laiali mööda külgi maha. Stardis teadsin täpselt, mida ma tegema pean. Paremalt startima ja pautima, sest vasak oli tõstev halss ja ma olin kindel, et tuul pöörab tagasi, misjärel on tõstvaks parem, muutes minu läbitud tee palju lühemaks.
Tegin Karpakika, tegelt võib vist öelda juba südame rahuga Karlaka, sest Karpak sellist asja küll ei teind. Ma ei hakka enam mingit purjetamise tavategu järgima, startisin kohe ilusti vasaku halsiga, teistel tagant läbi vallates ja sellega super kiirenduse saades. Kahjuks pidin tegema vahepaudi, sest ei läind napilt stardikaatri ninast läbi. See ei takistanud, olin selle kõik nii hästi ajastanud, et olin endiselt super poose peal. Seadsin siis suuna sinna paremale, nii nagu olin enne plaaninud. Minul pööras tuul kogu aeg vastu, ootasin, et teistelgi seda teeks, kuid neil oli vasakul pool hoopis teine pagi ning see jäigi pööramata. EI hakanud ka pundile lähemale sõitma, sest ootasin kinnisilmi seda pööramist, et saaksin pautida ja kõigil uhkelt esimesena eest läbi sõita. No mida ei tulnud oli see pööramine! Nii ma leidsin end üleval märgis kusagil 35 peal ma arvan. Pole hullu, arvasin mina. Tegelikult oli nüüdseks minu plaan lõppenud. Edasi pidin improviseerima. See ei tulnud mul aga kõige paremini välja, sest meie grupp oli väga tihe, vahed minimaalsed ja aega reageerimiseks, genereerimiseks ja mõtete aktiviseerimiseks liialt vähe, et need mõtted ka midagi väärt oleks. Nii ma seal keskel tiksusin, mõne targa liigutuse tegin ka ikka, finishis olin 31.
Tegelikult oli nii nagu siin kõik päevad olnud on, väga väga keeruline ilm jällegi. Paadikiirusega pole nagu väga midagi peale hakata kui suudad lolle vigu organiseerida. Lolle vigu jääb vast aina vähemaks, liigutused muutuvad läbimõeldumaks ja sellist niisama tiksumist, nagu eelmise lõigu lõpus kirjutasin, tegelikult enam ette ei tule. Eelnevatel aastatel on seda aga olnud küllaga. Olen alati mõttega asja juures ja üritan olukorda parandada, tihti küll seda selle läbi hoopis hullemaks tehes.
Kes õpib see varsti oskab, nii loodan mina. Ei tea, kas keegi seda kunagi öelnud ka on, aga mina praegu ütlesin. Geniaalne, kas pole?
Igatahes lõpuks said sõidud läbi, ilm oli nii ilus päikeseline, et mõtlesin kaldale mineku asemel veel treenima jääda, sest see on ju asi, milleks siia tulnud olen. Rein aga pakkus, et viib mu kaatri taga kaldale lähemale, millest oli raske keelduda, sest ise oleksin u. 1h40min sinna kaldale purjetanud. Nii ta läks. Kokkuvõttes oli täna ilus lühike päev. 5h15min merel ja juba kell 3 oli päev õhtus minu jaoks. Relaxisin veidi rohkem kui tavapäraselt, jõudsin kuidagi kergesse rahulolematuse seisundisse, mistõttu võib-olla, et kirjutangi natukene pikemalt täna, et sellele mingi väljund leida.
Füüsiliselt olen vähemalt hetkel nii tugev, (muide vaim väsib ka siis aeglasemini), et mingist väsimusest, nagu pikemas perspektiivis väsimusest, et ei jaksa treenida või võistelda, "võistlus venib pikaks" vms, sellest pole haisu ka. Tahaks, et võistlus kestaks kauem ja tänagi oleksin soovinud kolmandat sõitu, et rohkem kogemusi enda pagasisse toppida, eks ikka selleks, et koju minnes rohkem lisakilode eest maksta.
Homme juba kuldfliidis, tõusta palju, langemisel suhteliselt kohe, 52 peal piir ees. (armastan seda situatsiooni)
Karla
