Monday, February 1, 2010

Minu kallis maratoonar


Viimased 3 päeva on läinud nagu naksti.

Nii nagu sai läbi võistlus, arvasin, et on õige hetk võtta aeg maha ka teile sündmuste kajastamisest. Midagi märkimisväärset ei juhtunud seega? Juhtus, ja kuidas veel!

Ma arvan, et lihtsurelike jaoks juhtus palju rohkem asju kui mu tavalises postituses kajastuks: Paut, halss, valesti, tuleb areneda. See polnud aga viimastel päevadel üldse teema!

Laupäev, nii nagu koduski, oli meil PUHKEpäev. Suurte tähtedega sellepärast, et see oli vist esimene päev pärast kohalejõudmise hommikut kui ma ilma kellata ärkasin, nii võrd kui võrd. Kuna võistlustega kujunes sisse selge rutiin, sis olin ka puhkepäeval 7.59 triksis traksis üleval 1 minut enne tavapärast kella. Eriti nõme! Kuna ma väga kaua paigal ei püsinud, siis läksin viisin oma paadi kohe algsesse klubisse, kus nüüd treenime, tagasi. Seejärel mängisime Mehuga palli bassu ääres ja käisime õhtul loomade aias neil külas. Kõik oli ääretult mõnus, samas kuidagi väga rahulik.
Käsipalli viskeliigutus at its best! NOT!


Nunnukad kiisud

Pühapäev oli hoopis teistsugune päev. Ärkasin kell 4AM! Seda seetõttu, et Stina-Sandra Mats oli ainuke Eesti rahvusest isik (rahvuskangelane), kes startis Miami maratonil. Tegelikult küll poolmaratonil, kuid see ei muuda asja! Meie elasime Anne ja Toomasega talle meeletult kaasa, seisime 1h15min PINGSALT finishikoridoris, et talle kaasa elada, kuid ühel hetkel helistas meile küsides, et kus te nüüd olete, ma olen ammu finishis? Ma ei osanud selle peale midagi kosta, sest olen omaarust väga hea tähelepanuvõimega. Nördinult, et olin suutnud ta finisheerimise maha magada, liikusime kodu poole. Otsisime jupp aega parklast autot ka muide! Õhtupoolikul tegime kerge shopingu.

"Mina staariga", Papparazzi style

Täna algas meil treeningtsükkel, uus ja huvitav. Ootasin seda juba tegelikult laupäeval. Teile võin seda öelda, ärge teistele rääkige! Mitte, et mul ei olnud mõnus puhata, aga merel on ka sigamõnus! Ärkasin ja teadsin juba sisemuses, et on sitt ilm. Oligi. Vihma kallas, kuid õnneks oli tuult. Veel parem, klubi oli paatidest tühjenend nagu Tšernobõl tühjenes paarikümne minutiga vms. Oli ruumi, et paadi kallal nokitseda ja kui oleks tahtnud, oleks saanud rattaga ka ümber paadi sõita. Trenn oli väga mõnus ja produktiivne. Vägisi kõlas kõrvus pärast trenni sellele tagasi mõeldes kreisiraadio skit "Noh, Zoopark" naljast, kus ka rääkimised väga sisukad ja produktiivsed olid. Tegime 3,5h, rohkem ei lastud, tuul vaikis maha. Õhtupoolikul tegime OSJ abiga päris jõhkra jõmmi. OSJ stands for "One Strong Jew". Meil on siin pingemajas üks mees, kes on juudimütsiga selline suur punnis lihastega juudist habemik, kes meid ikka siin aegajalt piitsutab. Nii kutsuvad teda teised treenerid.

Õhtul tegime Stina ärasaatmiseks (naaseb külma, lumisesse, ei taha mõeldagi, Eestisse) väikse, tegelikult millest ma räägin, siin maal ei ole väikseid, õhtusöögi. Seejärel kerge bassein lõdvestuseks ja tudileeee!!!
Ahjaa, eile tekitasin panni peale 1m kõrguse leegi! Päris omamoodi kogemus.
Homseni vist,
Karla

1 comment:

Jann said...

ultimate handball picture man! :) tuus