No, I stay!

Buongiorno!

First things first: Ma ei tea, mis te tegema peate, et mind siit ära meelitada. Esimene mõte on küll igal juhul, et jääks nüüd siia, sest issand jumal küll millisesse paradiisi ma eksinud olen!

Ehk siis teisisõnu, olen jõudnud Itaaliasse, Garda järve äärde. Tegelikult jõudsime juba eile õhtul, kuid pimedas ja suurt midagi enam näha polnud. Täna avanes aga hoopis teistsugune vaatepilt. Ma olen oma vanuse juures suhteliselt hilise "Garda õitsemisajaga". St. et ma pole enne siinsesse purjespordimekasse mingil põhjusel sattunud, ehk olen Garda virgin.

Kirjade järgi oli mul täna ainuke puhkepäev, kuid see lendas mööda kiiremini kui menufilmist "Tulnukas" perelaenu eest ostetud bmw. Hommik algas küll üpris rahulikult, kuid seejäral otsustasime ikka asjalikkuse kasuks ja läksime klubisse asju lahti pakkima. Minu suureks üllatuseks oli mu paat selle lühikese, 666km pikkuse otsa peal kannatada saanud, suisa auk oli sees. Ju siis oli selle kilomeetrite arvuga midagi sellist ette nähtud. Minu kohustuste arv suurenes, pidin minema poodlema vahendeid, et paati parandada, seejärel muidugi auk ära lappida.

Paadipoodi jõudnuna vaatas vastu suhteliselt normaalne vaatepilt. Tegu ei olnud mingi suure laohoonega, kus tavaliselt massiivselt suured purjetamiskauplused pesitsevad. Pood oli hoopis alpiküla lumelaua poe kombel väikse maja all korrusel, või täpsemalt vist kahel alumisel korrusel, kuid oi issand, mis seal kõik oli. Rein oleks seal poes hulluks läinud! Mina ei suutnud välja mõelda asja, mis minul vaja võiks minna ja mida neil ei olnud. Kinnitasin enda varusid, ostsin ka paadiparanduseks vaja mineva ja tulime tulema.

Väike osa nendest otstest, mis seal paadipoes müüdi.

Edasi oli vaja kiirelt lõuna võtta ja kui me juba Itaalias oleme, siis on igal nurga peal nii hea pizza, et ma ei oska ühtegi halba sõna öelda. Pärast lõunasööki polnud aega muneda, sest tahtsime hoopis inglastega koos ratast sõitma minna. Meid oli kokku 6 ja issand kui tore meil oli. Üks inglise koondise poiss, Lorenzo, on siit pärit. Tema teadis üpris täpselt, kuhu, kuidas ja miks minna ja ütleme nii, et nii ägedat rattatrenni pole mul küll kunagi olnud. See on ikka suhteliselt imeline kui kena siin on ja veel imelisem, kuidas ratta seljas seda kõike ilu endasse ammutada on võimalik, samal ajal veel füüsilist vormi lihvides.  Siinsetes mägistes oludes saan täpselt selliseid mõnusaid olusid nagu mulle ratta otsas meeldib ja mida Eesti pinnalt kahjuks naljalt ei leia. Täna saime 45min ronida, et siis 20 minutiga mööda sinkavonka teesid läbi mägikülade Garda järve äärde tagasi laskuda. Imeline!

Mägijärv 45min Gardast taeva suunas

All Garda järv

Õhtupoolikul käisin veel klubis paati parandamas, tegin veel asjalikke toimetusi nagu näiteks toidupoe külastus ja vaatasin NBA playoffe, sest meil on nüüd normaalne intenet! Kuna meil oli juba enne siia tulekut plaan, et tahaks sellele Garda järvele rattaga tiiru peale teha, siis homme on meil plaanis pikem rattatrenn. Kohalikud räägivad, et ümber järve sõit pole esiteks üldse nii huvitav kui võiks arvata, teiseks on tegu suhteliselt tasase sõiduga, mis siin tingimustes on patt ja kolmandaks jääb teele hunnik tunneleid, mis on valgustamata, ehk siis väga ohtlikud. Seega otsustasime leida endale alternatiivse route-i, mida sõtkuda. Leidsime "rahuliku" 113km-se mineku, mille jooksul peaksime vahepeal tõusma isegi 1800-2000 meetri peale. Saab huvitav olema, mis ma muud oskan öelda!

Üks homne rattavariant

Siin on igal juhul uskumatult ilus ja mulle pole ammu mingist paigast nii meeldivat esmamuljet jäänud. Loodetavasti tuleb see nädal ikka tuult ka ja purjetamismeka vastab oma kuulsusele, ilmaennustus ülearu lootusrikas pole.

Järgmise kirjutiseni,

Carlos

Fakstaak

Hei!

Minu jaoks sai tänasega Hyeresi regatt läbi. Olgugi, et võistlus läks väga rabedal ja ohtralt üle kivide ja kändude, siis tuleb tõdeda, et nii hästi, 27nda kohaga, pole ma siin kunagi veel esinenud. Rahuloluks aga põhjust just väga palju pole.

Tahtsin tõesti hästi sõita, endale tõestada, et aitab nüüd küll sellest jamast, et siin lootusetult võimatu tuul on ja ma sellega hakkama ei kipu saama. Esimene sõit ei olnud aga siiski asi heaks loodud. Sain küll hea stardi, kuid vaikselt vaikselt hakkas stardis veel 5m/s puhunud tuul kustuma ja trikke tegema. Üleval olin tagant viies, finišisse rabelesin 30ndaks. Tegelikult oli huvitav sõit ja mulle meeldis, kuidagi asjalik siiski, mitte täielik sobla-jobla, olgugi, et tuul oli vahepeal selgelt alla 2,5m/s.

Teine sõit sain vasakult maruhea stardi. Tuul oli selleks hetkeks tagasi 5m/s+ küündinud, umbes 7m/s isegi kohati. Suutsin endale regati lõpetuseks tõestada, et hea stardi korral olen võimeline ükskõik kellega jõudu katsuma. Ajasin jalad pakuks ja üles märki jõudsin 3-4. Sellele järgnes pikk ja ääretult lolli nurga all bakstaak, milles tundsin end umbes sama mugavalt kui Paris Hilton telgis magades. See oli tõesti õudne, nii lootusetut "leg"-i, sõidu osa pole mul ammu olnud. Langesin vist kusagile 11-14. Edasi läks elu veidi rahulikumas taktis kuni teise korrani üleval märgis, kus sattusin jällegi ääretult lolli olukorda, mistõttu sai 4-5 matsi ühe korraga mööda. Nii ma finišisse tiksusingi, 19ndana, mõeldes, et kuhu need 15 kohta küll kadusid?

Kokku tähendas see 27ndat kohta. Samuti tõmbas see alla joone selle aasta MK-hooajale, mis siinse regatiga lõppeb. Kuna tugevamad peavad veel hommegi jõuvahekordi nihutama, siis päris kindlalt ei saa ma veel midagi öelda, aga MK üldkokkuvõttes peaksin ma asetsema halvimal juhul 14ndaks, mis on kaugelt minu elu parim tulemus olgugi, et kaks viimast regatti ei ole just nii õnnestunud nagu tahtnuks.

Praegu olen väsinud ja midagi erilist enam kokku kribada ei taha, homme seame suuna Itaaliasse, Garda järve äärde, et seal trenni teha ja juba 8ndal mail alustada Euroopa kontinentaalsarja esimese etapiga. Hoian teid eluga kursis..

Karla

Küngas

Hei,

Täna oli siis teine kuldfliidi sõitude päev. Lubatud oli meile 10m/s+, aga näha polnud seda kuskil. Hommikul oli hoopis pilves ja pilvisele hommikule ebatavaliselt soe, lausa palav. Ei tea, kas see suur ja uhke Sahara soojalaine tahtis meile siia jõuda või mis, aga igatahes imelik see ilm oli. Jäimegi kaldale ootama ja saime alles mingi ühest vee peale. Tuul tundus kuidagi "fluky", ehk siis Eesti keelde tõlgituna kahtlane, õnnest sõltuv ja ebastabiilne.

Tahaks kangesti öelda nii nagu ühed teised Eesti purjetajad aastaid tagasi pärast mitte-just-kõige-paremat-päeva, et "täna me purjetamisest ei räägi", aga ma olen siiski purjetaja ja mulle meeldib sellest rääkida. Tuult oli meil esimeseks sõiduks kogunend u. 5-6m/s. Tundus kangesti, et tahan paremale minna, sest minu nägemuse järgi oli see pool Rimi Käikkoneni järgi "eduline". Järjekordselt pööras tuul u. 30sek enne starti aga nii palju vasakule, et minu hea parempoolse stardi võisin ma endale kabuuri tagasi panna, sest sellega polnud enam mõtet vehkida. Sõitsin küll hästi ja olen oma "käekirjaga" rahul, aga stardi järel polnud enam tippu pürgimisest juttu, pidin leppima väikeste ja mitte nii tähtsate võitudega. Finišis 25. Teine sõit tahtsin kangesti vasakule minna, sest tuul oli sama teinud. Startisin siis vasakult poolt ja sain jälle väga hea stardi. Uskuge või ärge uskuge, aga tuul oli teinud umbes täpselt sama moodi nagu eelmine sõit, ainult, et see kord olin mina vasakul, ehk siis tuul pidas vajalikuks pöörata paremale. Jällegi võisin võtta oma hea stardi ja minna koos 2005 Dallas Mavericksiga paraadi planeerima (Selgitus: 2005 NBA finaalides juhtis Dallas Miami vastu seeriat 2-0 ja oldi kindel, et tiitel tuuakse koju ning hakati paraadi planeerima. Miami võitis 4-2). Vajutasin lõpuni vasakule, aga sealt ei olnud muud teha kui ülekäinud massil sabas sörkida, finišis 50! Kokku tõusin sellegipoolest 28ndaks, aga see selleks.

Nüüd, kus sõidud on kirjeldatud saan edasi liikuda esimese tänase teema juurde: Defineerida hea start. Selliste probleemidega pean ma siin Hyeresis alavormis olles tegelema - Purjetamise A ja O. Eelmistel päevadel olen startides selgelt vaevelnud, aga tulem pole alati sugugi kehv olnud. Täna sain paberil nagu head stardid, aga kasu sellest ei miskit. Mis kasu on sellest kui ma saan vabalt minema, täpselt liini sihtinuna ja kõik tundub super kui pärast tuleb välja, et ma kütan valele poole? Mõni kord on hoopis kasulikum olla stardis 25ndas reas, vasaku halsiga kõigil tagant läbi sõita ja vähemalt õigele poole lammutada. Seega, startimisoskus kui selline on overrated, vähemalt siin, Hyeresis.

Teine tänane põhiteema puudutab vormi. Ma pole seda siin veel kordagi välja öelnud (enne tänast posti vist mitte), aga eks targemad ja rohkem jälgivad inimesed on nüüdseks juba aru saanud, et minu vorm praegu ülearu kiita pole. See pole aga põhjus muretsemiseks. Eks sellel, et ma kunagi Hyeresi enne seda aastat kulda pole saanud on ka oma põhjus. Minu treeningplaan on aastaid nii üles ehitatud olnud, et aprillis saabub alavorm. Selle jutu point pole aga halamine ja selgitamine, miks ma 28s olen vaid hoopis muu. Pärast OM-i puhanuna ja üliõpilasena käitudes tundus puhand ja kaine mõistusega sõites hooaja alguses, et olen lõpuks "over the hump", üle künka, teel absoluutsesse tippu. Nüüd saabunud alavormis näen lisaks mitmekümnendates kohtadele aga palju positiivset. Olgugi, et praegu pean rajal end kvalifitseeruma "midfleet hunteriks", siis tundub, et ka alavormis suudan kuldfliidis üldplaanis sõita normaalseid kohti. See on suur edasiminek, sest vanasti olin alavormis olles kui peata kana. Kogu see värk annab aga julgust, et kui aasta alul tundus kõik nii ilus, siis suvel, kui peaks "pärisvorm" saabuma, siis suudan astuda selle vajaliku sammu ja lõpuks üle järjekordse künka astuda, see kord juba lõplikult. Vähemalt kuni Palma finaalideni toimunu annab selleks kõvasti lootust.

Mul oli täna palju erinevaid  mõtteid peas ja võib juhtuda, et ei osanud neid kuigi hästi siduda, puudus flow nagu hetkel võistlustelgi, aga loodetavasti sain oma mõtteid teiega jagada. Ma ise usun, et vahel on mõtete kirjeldamine kordi mõnusam lugemine kui "kütsin vasakule, tegin paudi, olin esimene" stiil.

Homseni (meil saab täna nett otsa, seega tegelt ei luba midagi),
Karla

Scheidt - Karla, 1-1.

Hei!

Täna oli esimene kulla sõitude päev. Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, siis kohe hommikul ärgates, aknast välja vaadates oli selge, et saame kohe sõita ja ei pea kaldal ootama. Selline asi juhtus vist Hyeresis küll esimest korda mul.

Igal juhul oli tuult piisavalt, kuskil 5m/s ja me suundusime rajale, et lõpuks, pärast pikki aastaid ootamist saada mõõtu võtta comebacki teinud the one and only, 7x maailma meister ja 2x OM-kuld (laseril) Robert Scheidtiga. Ta oli kõik eelsõidud minuga erinevas grupis, seega ei langenud mulle eelsõitudes seda au.

Esimeses sõidus sain küll hea stardi, kuid tuul polnud veel korralikult volli peale keeranud ja ma vist veits struggle-isin õige trimmi leidmisega. Igatahes olin off the line vähe aeglasem kui mõni teine ja minust kössutati umbes nii üle nagu Vince Carter Sydney olümpial üle 2.13 pika prantslase hüppas. Pidin otsima vaba tuult ja minu plaan pöörati pea peale. Üritasin, mis ma üritasin, aga finišisse jõudsin keskpärase 23nda kohaga. Scheidt 1, Karla 0, ta oli ees.

Teiseks sõiduks oli tuult juurde tulnud ja järjekordse hea stardi järel tahtsin veel vabamat tuult leida. Tegin vahelõike paremale ja sealt oli vaade lilleline. Vaatasin enamus grupile ülevalt alla, purjeaknast. Andsin jalgadele valu, tõmbasin keha sirgu ja kallutasin nii, et ei saaks endale pärast öelda, et laisk olen. Üleval olin ees, all olin ees, finišis olin ees. Kohaks viies, Scheidt 1, Karla 1, ta oli taga.

Kui ilm selline on nagu täna, siis võib see Hyeresi värk mulle varsti isegi meeldima hakata. Keskpäevaks oli meeldiv 8m/s tuul, 0 pilve ja soe õhk. Ei tahaks kuskil mujal olla, isegi kui raha eest pakutaks! Loodetavasti ilm näitab oma ilu ka järgmistel päevadel, kokkuvõttes olen roninud vist 34ndaks, eks näis, mis homsest päevast välja pigistada annab.

I'm Out,
Karla

Comeback Kid

Hei.

Täna kostitati meid vähe rohkema tuulega. Kohati oli viimast isegi kuni 5m/s, mis tähendas, et vahepeal sai isegi veidi kallutada, vinge! Kui nüüd asi väga lihtsalt kokku võtta kahe päeva lõikes, siis oli asi umbes nii, et kui sõit on see lasteraamat, kus tuleb punktid pliiatsiga omavahel ühendada ja siis tuleb kokku nt. mingi looma kujutis, siis eile olin ma kahe aastane laps, kes punase vildikaga üle terve lehekülje suure hurraaga vehkis. Täna olin juba 6-7 aastane laps, kes saab asjaga põhimõtteliselt hakkama, aga vahepeal teeb paar väikest viga.

Aga kui nüüd vähe tõsisemalt asjast rääkida, siis oli eilse pehmelt öeldes huvitava tuule asemel täna vähe loogilisem tuul, millele minagi pihta sain. Teiseks olin täna rohkem mina ise, tegus, asjalik ja otsiv. Eile olin umbes selline nagu enne regatti kirjeldasin - vati sees. Lõpp-produktiks on praegu see, et näete kui vähe on õnneks vaja. Tuleb esimene päev sügavale mutta vajutada, et siis järgmistel päevadel juba 50ndast kohast rõõmu tunda. Tegelikult kui asjast vähe tõsisemas toonis rääkida, siis õnnelik pole ma mitte 50nda koha üle, vaid pigem selle üle, et täna suutsin jälle purjetada, mitte mööda merd kõva mehe kombel käekellaga roolides edasi-tagasi triikida. Kogu asja boonuseks on uskuge või mitte see, et ma murdsin needuse ja pääsesin JUBA 6ndat korda Hyeres-i regatil olles esmakordselt kuldfliiti, haha!

Nüüd läheb võistlus edasi. Negatiivse poole pealt hakkab silma see, et selle regati süsteem ei luba carry-forward race-i, ehk siis minu 50ndat kohta maha visata. Seega on mul üks kehv koht algusest peale olemas ja mind kummitamas. Positiivse külje pealt ootab meid homsest võistluse lõpuni suure tõenäosusega tugev tuul, mis on minu jaoks siin maal jällegi midagi uudset. Meeldiv ja ma juba ootan, et saaks sõita.

Muu eluolu kohta nii palju, et meil siin majas on ukse peal silt, et laupäevadel ja pühapäevadel ei tohi parklas autot hoida, sest seal on turg. Inglise keeles seisab seal, et "Your car will be impounded". Selles ei ole küll midagi erilist, aga mis lause naljakaks teeb on järgmine, seda järgnevates sulgudes seisev "(Your car is stolen by the Police-man)". Seega, oma autot ma sinna ei jäta, sest mul ei ole soovi, et policeman mu auto ära varastaks. Fun fact veel nii palju, et kanafilee kilo maksab poes 25€, vinge värk, peab saia peale üle kolima ja paksuks hakkama... homme lubas puhuda ka, seega pole viga!

Homme juba uued tuuled (vähemalt lubab)
Karla

Day 1 of Captivity

Hei!

Esimene päev klassikast, Hyeresi regatist on nüüdseks seljataga. Miks ütlen klassika, sest tuul oli täpselt selline nagu kõik minu senised Hyeres-i kogemused. Kirjutan siia viksile lugejale kohe ära, et minu kohad olid mingi 41, 27 ja 42, kokku olen vist mingi 93? 113st paadist, Woah!

Kõik Hyeresi armastajad andke mulle andeks, aga kui hommikul klubisse minnes veel täielikku vaikust nägin, siis teadsin, et täna tuleb huvitav päev. Meil laser klassis on kirjade järgi reegel, et kui tuul puhub alla 2,5m/s, siis sõite ei tehta. Reinu tuulemõõtja näitas terve päeva jooksul ühe mõõtmiskorra jooksul rohkem kui 2,5m/s.

Kui tuult veidi veel edasi kiruda, siis võin teile tuua paar meeldivat näidet tuule ja võistluskomitee koostöö kohta. Ühes sõidus õnnestus mul isegi 15 seas olla, kuid siis läks tuul 20 kraadi vasakule. Märk pandi ringi, mõtlesin, et selge, vasakule läinud tuulega tuleb rajal end ka vasakule positsioneerida. Kõik nagu toimis, tuul läks 10 kraadi veel vasakule ja "on paper" oleks pidand kõvasti võidus olema. Mingil põhjusel juhtus aga nii, et võitsid hoopis need, kes olid sõitnud paremalt, piltlikult öeldes ümber terve raja, kaarega. Mina langesin 27ndaks. See oli siis mu see tänane "hea" sõit.

Viimases tänases sõidus, mitte minu grupi, vaid kollase grupi sõidus juhtus selline seik, et tuul pööras esimese krüssu lõpus 60 kraadi (mul on siin regatil kompass paadi peal, seega mõõtsin ja see 60 kraadi on fakt, mitte taevast võetud), aga sõitu ei katkestatud. Lasti trollibussiga finišisse sõita ja siis tuli ka meil nui pooleks see kolmas sõit ära teha, sest noh, neil ju tehti! Nii me siis viimasesse sõitu läksimegi. Esimesel katsel, mis õnneks oli üldine valestart juhtus nt. nii, et liinil oli kõva vasaku eelis, seadsin siis suuna vasaku liiniotsa suunas, sinna jõudes (mis võttis aega u. 3min, sest tuult pmst ei olnud) pööras aga tuul 20 kraadi paremale ja nüüd oli täielik parema eelis. Teises üldises vales tegi tuul risti vastupidi. Huvitav! Põhimõtteliselt oligi viimane sõit stardis kinni. Kes sai hea stardi, see oli ees. Mina seevastu sain stardis kollase lipu ja pidin u. 100m eelviimasest maas alustama, jeei! Sõit oli tehtud, minu oma vähemalt...

Ma ei tea, võibolla ma peaksin kurvastama ja kõvasti närveldama, et kuidas nii kehvasti sõita on võimalik ja ma tean, et ütlejaid, kes arvavad, et mul "on see Hyeres peas kinni" on rohkem kui mõni, siis kes mind vähegi tunneb, siis teab, et ma üritan alati anda endast parima, üks kõik mida teen. Siin lihtsalt kipub mingil põhjusel minema nii, et üks kõik, kus MINA rajal ei paikne, siis sinna tuul ei jõua, pöörab kahjuks ja igast muud huvitavat. Väga ei põe, homme on jälle päev ja suure tõenäosusega tuleb pärast sedagi veel päevi. Kui häid, seda näitab tulevik..

Peace out,
Karla

Ya'll Gonna Make Me Loose My Mind, Up In Hyeres, Up in Hyeres

Näed, juba pildi peale jäänd ka

DMX-Up in Here räägib tegelikult Hyeresist, räppi kuulavad pole sellest lihtsalt kunagi aru saanud.
Ehk siis teisisõnu oleme otsapidi Hyeresis. Pealkirjani jõuani hiljem.

Lend siia läks valutult, sain lennukis teha viimaseid korrektuure lõputöös ja usun, et nüüd olen tõesti enamvähem kooli asjadega ühel pool ja saan keskenduda jälle oma põhitööle - spordile. Teadsin, et siia jõudes mul see võimalikuks osutub, mistõttu tundsin lennujaama uksest välja astudes ka meeletut rõõmu. Selleks oli tegelikult üks põhjus veel, õues oli 20 kraadi!

Igal juhul ei jäänud me Prantsuse riviera võlusid nautima vaid hakkasime koheselt toimetama. Ootasime Nice-i lennujaamas veel Mehut paar tunnikest, kuid seejärel kihutasime juba autoga Hyeres-i, et jõuda elamisse, mille laadset pole ma siin maal veel kohanud. Maeva, mis on tuntud oma kilukarbi sarnaste tubade poolest, kuhu suurem inimene üksigi magama ei mahu, on suutnud meile provide-ida toa, kus on 3 erinevat tuba, maas ilus parkett ja rõdu on suurem kui Patkuli trepi vaateplatvorm. Ja isegi nett on toas, või noh, enamvähem ja raha eest.

Eile hommik olime juba lootusetult produktiivsed. Kella poole 11ks olid meil paadid üles pandud, kaater vees ja valmidus vee peale minna olemas. Mida polnud olemas oli tuul. Ootasime veidi ja seejärel läksime veele, et teha esimene kahest regatieelsest trennist (hästi palju eks). Merel ootas meid klassikaline Hyeres. Esmamulje päevale tagasi vaadates on selline, et Simpsonite comicbook-guy ütleks selle peale "worst day, ever!" aga ega nii hull ka asi polnud. Midagi head seal see-eest nüüd ka ei olnud. Üritasime paar korda suure pundiga sõite teha, aga igas sõidus suutsin mina valida poole, kus pööras 20-30 kraadi kahjuks ja minu parimaks kohaks jäigi vist tagant viies või midagi sellist. Mitte, et ma ülearu nüüd põeksin ja arvaksingi, et ma kehvasti purjetan, lihtsalt oli selline päev, mis pani laulma lugu, mille sõnad pealkirjas ilutsevad.

Lisaks sellele tundsin end eile üldse kuidagi vati sees. Ilmselt on tegu koduste pingete kadumisega, mis tekitavad mingil kujul kerge pingelanguse ja üldise väsimusega. Üritasin end õhtupoolikul veel jooksuga turgutada, täna on tormipühad ja nii ehk naa vaba päev, seetõttu saan veel terve päeva puhata, mistõttu usun, et suudan homseks selle vati enda ümbert ära ajada ja juba end võistluseelsel päeval - homme, juba meeldivalt tunda.

I'm Out,
Karla