Olen nüüd paar päeva kohal olnud Miamis. Pean tunnistama, et issand kui hea on tagasi olla. Soe, tuttav ja lihtsalt mõnus! Sõit siia läks tip-top, kuigi Delta Airlines-i kellelegi eriti ei soovitaks.
Sel korral on elukorraldus veidi erinev kui eelnevatel kordadel. Finantskaalutlustel pole sel aastal kaasas treener Reinu, kellest ma eriti võistluse ajal ilmselt kõvasti puudust tundma hakkan. Pole lugu, tuleb õppida nii ka hakkama saada. Et vürtsi veidi veel juurde lisada, siis pole ma sel korral ka ühegi teise eestlasega otseselt koos siin. Lauri on küll ka Miamis, elab minust kusagil kilomeetri kaugusel ja suhtleme tihedalt, kuid tema elab USA finnisõitjatega ja mina USA laserisõitjatega. Esialgu on elu üpris uudne ja huvitav seetõttu. Kuuleb erinevaid jutte väga teistsuguste inimeste vaateväljast. Suurriigi inimene on ikka väga teise mõttemaailmaga kui väikse Eesti kodanik.
Tegelikkuses olen juba vee peale ka jõudnud ja ka füüsilist veidi teinud. Merel oli ütlemata mõnus, esimesel päeval tervitas meid korralik, kusagil 8m/s tuul, punt oli samuti suhteliselt suur, hea trenni teha. Paat, mille sel korral siit koha pealt rentisin, on okei. Paar pisidetaili vajavad küll tööd, aga usun, et saan need hädad minetatud.
Ega mul rohkemat väga midagi kirjutada polegi, elan siin tavapärast purjesportlase argielu ja how sweet it is!
Karla
1 comment:
Oh jah, oi kui kade !
Post a Comment