Veits rohkem kui "minor speedbump"

Nonii,

Täpselt sellest ma eile rääkisingi kui ütlesin, et oleks ju võinud palju hullemini minna. Täna siis läkski palju hullemini. Nii hullusti, et kohe ei mäleta, millal oma purjesportlaskarjääri jooksul nii ebaõnnestunud päevaga maha sain.

Tulemustes ta päris nii katastroofiliselt ei kajastugi, kuid minu sõit oli igal juhul alla igasugust arvestust. Nagu purjetamisseltskonnas öeldakse, siis ei suutnud mitte millegi suhtes end õigele poole positsioneerida (couldn't get to the right side of anything).

Esimeses tänases sõidus üritasin liigselt oma rida ajada ja seetõttu sõitsin pundist veidi liiga eraldi. Olgu nagu on, kuid laseri punt on alati nii tugev, et karistab su igas olukorras ära. Grupp on pea alati kiirem kui üksiküritaja, nii nagu rattasõidus või suusatamiseski, suures plaanis vähemalt. Kuna tuult oli suhteliselt vähe, siis ei saanud ka puhtalt kiirusega kellestki mööda tuhiseda ja nii ma seal 20ndatel poosedel olingi.

Teises sõidus tahtsin oma esimese sõidu vea parandada - püsisin pundis! Kõik oli hästi kuniks umbes esimese krüssu viimase neljandiku peal jäin liiga keskele, sellega kaasnevalt ka tuuleauku ja mõlemad ääred tuhisesid ette. Üleval olin kusagil 25. Suutsin end vähemalt korra täna ka soonde saada, alla märki sõitsin end 8ndaks. Päris raju allatuul oli, midagi pole öelda. Teise krüssu sõitsin päris pole viga kuniks mind ootas sarnane lõpp nagu esimene krüss. Ääred ujusid suurelt välja ja langesin kusagil 14ndaks. Viimases allatuules jäin veel korra tuuleauku ja kaotasin veel, finishis 17.

Olin päris crushed. Poleks endast nii kehva esitust oodanud, kuid midagi pole teha, tuleb peeglisse vaadata ja endale tunnistada, et tee perfektsuseni ei ole lühike ega ka kerge. Olgugi, et tänane päev oli veidi rohkem kui minor speedbump, siis väljakutsed mulle õnneks meeldivad ja üritan endast homme parema mulje jätta.

Endiselt mitte kiiresti, kuid siiski tähtede poole,

Karla

No hei!

Esimene päev selle hooaja esimesest regatist on õhtusse jõudnud.

Kohtadega 11 ja 7 olen hetkel kokkuvõttes 15ndal kohal.

Kui mult küsida, et kas võtta või jätta, siis loomulikult võtan need kohad, kuid väga eufoorias ma seevastu pole.

Põhjuseid selleks võiks otsida tänastest sõitudest.

Ühest küljest olen õnnelik, et haiguse järgselt nii head minekut näitasin, samuti meeldib mulle, et näen endiselt endas suuri arenguvõimalusi ja potensiaali. Milles see kajastub?

Esimeses tänases sõidus sain täiesti alla poole igasugu arvestust stardi ning suutsin end 11ndaks välja rabeleda, mis on hea. Sellega olen igati rahul. Teises sõidus parandasin oma esimese sõidu vea, tegin hea stardi ning olin ülemises märgis esimene. Allatuulega langesin juba kolmandaks, kuid üritasin seda, mis ära olin andnud, tagasi võita. See võib-olla, et oli viga, sest top 3 on endiselt väga hea ning suurt põhjust rabelemiseks pole. Mina igaljuhul sõitsin üpris ründavalt ja jõudsin teisele juba järgi, vaata, et mööda. Selle peale sain ma minuti jooksul sama palju merohtu, mida täna merel tonnides oli, endale sverdi taha kui ma terve eelneva päeva jooksul saanud olin. Pidin mitu korda sverti kergitama kaotades sellega vajalikku kõrgust ja lõpp-produktina ka kohti. Tasuks 7. koht.

Loomulikult olin esimese emotsioonina ärritunud ja veidi pettunudki, kuid nüüd, kus blogi kirjutades sellest juba tunde möödas on, olen tegelikkuses suhteliselt rahul, et see hooaja algus nii välja tuli. Oleks võinud kordades hullemini minna. Samuti on see hea positsioon, mille najalt edasi pingutada ja üritada seisu vähe paremaks võluda.

Esimene olemisel on ka omad eelised. International media teeb pilte ja mul on, mida blogisse üles panna. Win!

Karla

Hooaeg alaku!

Hei!

Aeg on kiiresti tiksunud nii kaugele, et võib, või tegelikult isegi peab ütlema, et homme hakkab ametlikult 2012 hooaeg. Mõõtmised ja muud toimetused, mis regatile alatasa eelnevad on nüüdseks juba seljataga ja jääb üle vaid homset esimest starti oodata.

See uus ja tähtis hooaeg on alanud minu jaoks suhteliselt vastakate tunnetega. Merel olen end üldplaanis hästi tundnud, purjetamine on välja tulnud ka minu standardite kohaselt hästi, kuid viimased 2-3 päeva olen end haiglaselt tundnud, kurk on kinni paistetand ja vee peale viimased kaks päeva asja pole olnud. Pole hullu, tundub, et olen haiguse kõrgpunkti ületanud ja tunne muutub juba järjest paremaks.

Võistlus tõotab tulla huvitav. Seda mitmel tasandil. Esiteks on olenemata suhteliselt äsja lõppenud MM-ist isegi minule üllatuslikult siia siiski päris palju inimesi kokku tulnud. Minu klassis 80 paati. Teiseks on üle pika aja mul ka veidi võistlusituatsiooni välist pinget. Kahjuks pole majanduslikel kaalutlustel minuga ühes treener Reinu, mis tähendab, et merele saamine ning sealt tagasi tulemine võib vaikse tuule ja kaugustes asuva raja puhul muutuda ebameeldivaks, treeneri näpunäidete puudumisest rääkimata. Ei jää muud üle kui tule endaga ise hakkama üritada saada.

Homsest pöidlad pihku,

Let the good times roll!

Karla

Puhkepäev, uhke päev

No hei!

Andke mulle andeks, et ma teile igapäevaselt ei kirjuta, kuid ausalt ka pole suurt miskit teatada. Üldiselt on päevad üpris sarnased. Lõuna paiku merele ja seejärel füüsiline. Siis ongi käes õhtu, mida veedan tihtipealetelekast NBA-d vaadates. Selline ma juba kord olen..

Tänane päev oli aga hoopis teistsugune. Nimelt oli juba esimene puhkepäev. Ma tean, endale tundus ka, et kuidagi väga kiiresti tuli ta kätte, kuid mõtlema hakates on ta siiski väga vajalik, et võistluse ajal vaim ikka värske oleks ja sooritus maksimaalne.

Oma firma ka valmis, ei tulegi koju!

Siiani on purjetamine läinud mõnusalt. Mulle kuidagi eriliselt meeldib siin seilata. Mõnus on. Inimesed, kellega treenida on ka tasemel, mida muud tahta. Paadiga olen asjad enamvähem joonele saanud, täna panin puhkepäeva sissejuhatuseks uuele purjele, mida homme testin numbridka peale. Asjad hakkavad paika loksuma, võistluse aeg hakkab kätte jõudma.

Puhkepäev oli aga tore. Hea oli vahelduse mõttes veidi Eesti keelt rääkida. Veetsin päeva Mehu (mis Eesti keelt?), Lauri ja eile saabunud vanem-Väinsalu, Antsuga. Tegime veidi shopingut, sõime lõunat ja jalutasime Miami Beachilgi. Meeldiv!

83-84kg puhast tõugu rootsi-soomlast Miami Beachil poosetamas (Mehu)

Homme alustan viimast lühikest treeningtsüklit enne 2012 hooaja esimest MK-etappi. Need päevad võiksid mu eesootavaks lõplikult valmis seada, et regatt kukuks välja nii nagu mina ja ilmselt ka mu blogi lugejad seda loodavad.

Järgmise korrani,

Karla

Miami!

No tsau,

Olen nüüd paar päeva kohal olnud Miamis. Pean tunnistama, et issand kui hea on tagasi olla. Soe, tuttav ja lihtsalt mõnus! Sõit siia läks tip-top, kuigi Delta Airlines-i kellelegi eriti ei soovitaks.

Sel korral on elukorraldus veidi erinev kui eelnevatel kordadel. Finantskaalutlustel pole sel aastal kaasas treener Reinu, kellest ma eriti võistluse ajal ilmselt kõvasti puudust tundma hakkan. Pole lugu, tuleb õppida nii ka hakkama saada. Et vürtsi veidi veel juurde lisada, siis pole ma sel korral ka ühegi teise eestlasega otseselt koos siin. Lauri on küll ka Miamis, elab minust kusagil kilomeetri kaugusel ja suhtleme tihedalt, kuid tema elab USA finnisõitjatega ja mina USA laserisõitjatega. Esialgu on elu üpris uudne ja huvitav seetõttu. Kuuleb erinevaid jutte väga teistsuguste inimeste vaateväljast. Suurriigi inimene on ikka väga teise mõttemaailmaga kui väikse Eesti kodanik.

Tegelikkuses olen juba vee peale ka jõudnud ja ka füüsilist veidi teinud. Merel oli ütlemata mõnus, esimesel päeval tervitas meid korralik, kusagil 8m/s tuul, punt oli samuti suhteliselt suur, hea trenni teha. Paat, mille sel korral siit koha pealt rentisin, on okei. Paar pisidetaili vajavad küll tööd, aga usun, et saan need hädad minetatud.

Ega mul rohkemat väga midagi kirjutada polegi, elan siin tavapärast purjesportlase argielu ja how sweet it is!

Karla

www.kmrammo.com

Hei!

Et inimestel oleks kergem meelde jätta ja näputööd klaviatuuril vähem, siis nüüdsest leiab sama, vana hea blogi ka uuel ja paremal lehel www.kmrammo.com

Muudest uudistest nii palju, et olen tegelenud aktiivse puhkusega, mis tähendab enamasti 1, vahel ka kaks treeningut päevas ning end rahulikult, kuid kindlalt eesseisvaks hooajaks valmis seadnud. Juba varajastel ülehomsetel tundidel lendan siit külmalt ja märjalt kodumaalt Miami suunas, kus loodan saada kõike head - tuult, konkurentsi, trenni, häid võistlusi ja sooja!

Vahepeal on ilmunud ka uued ISAF-i ränkingud, kus olen tõusnud mõne pügala võrra hoides nüüdsest 45ndat kohta. Loodame, et Ameerika laager läheb asja ette ja suudan seda kohta ikka ja jälle parandada.

Paari päeva pärast juba kindlasti uuesti,

Karla

Uuel aastal uue hooga!

Tsau ja Head Uut Aastat!

Loodan, et kõigil läksid pühad suurepäraselt, habemega mees tõi asjalikke kinke ning uue aasta algus indu, et täide viia unistusi ja mõtteid, mis eelnevalt on tuhmunud tagaplaanile.

Minule sobis pühade ajastus küll vähemalt sama hästi kui Aivar Pohlakule sobib karvane vest. Pärast olümpianormi täitmisest hoolimata mitte minu tahtmist mööda läinud MM-i Perthis oli see suurepärane võimalus võtta hetkeks aeg maha, nautida pere ja sõprade seltsi ning mõtiskleda, mis siis üldse valesti läks ja kuidas ebaõnnestumisi edaspidi minimaliseerida, sest tuleb neid spordis nii või naa, tahad sa või mitte. Viimast on öelnud ka Eesti viimaste aegade üks edukamaid spordimehi, Gerd Kanter, kes väidab, et tal siiani kaotusi kordades rohkem on kui võite. Loodetavasti liigun nendele võitudele aina lähemale ja kaotused taanduvad kaugustesse.

Nüüd, kus uus aasta on juba parajalt vana, varsti võib rääkida vaid jätkuvast, on täpselt õige aeg kirjutada oma pöidlahoidjatele pehmelt öeldes, et What's up?

Just, ongi ju kaua puhatud, blogisse auk tekkinud ja ammu tunne, et midagi peaks "up" olema, kas pole? Peeglisse vaadates hakkab eestlasest kahvanägu jumekat välismaallast üle trumpama, mis saab tähendada ainult üht - liiga kauaks on koju kudrutama jäädud!

Pole viga, parandan selle vea juba õige pea! 14. jaanuar sean suuna taas päikeselise Florida suunas,et iga-aastasele treeninglaagrile tuli alla teha. Ees ootab Miami MK-etapp Jaanuari viimasel nädalal, pärast mida liigun veelgi eksootilisemasse paika, Mehhikosse, kus väga tugeva pundiga kaks nädalat intensiivseid treeninguid teeme. Pärast seda ootab ees veel üks kontrollvõistlus Floridas ja siis ongi juba veebruari lõpp ning aeg on tagasi koju pöörduda, korraks! Seega, on mida oodata, ja teil, millest lugeda! Luban!

Üks vähestest lombitagustest puhkepäevadest, Miami 2011

Ees ootab minu elu kõige huvitavam hooaeg, selles pole kahtlustki. Olen sama erutunud kui väike laps mänguasjapoe akna taga, sest tegemist on olümpia-aastaga ja otse loomulikult on kõik eesmärgid seotud just sellega!

Olge mõnusad,

Karla