Tagasi juurte-uute juurde!

Moikka!

Nagu ikka, üritasin mingisuguse mõtte sellele pealkirjale anda.

Alustan sellest, et räägin nendest "uutest": Võib-olla te juba märkasite mu lehele tulles, et midagi on teisiti, kuid isegi kui mitte, siis pole lugu. Viin teid kohe teemaga kurssi. Nimelt, edasi on arenenud blogspot ja edasi olen arenenud ka mina. Minu suureks õnneks ei pea mul enam hetkeksi tekkima ebavajalikku tahet arendada mingisugust uut kodulehte, sest blogspot on jõudnud oma asjadega (kindlasti juba mõnda aega tagasi, kuid mina avastasin seda nüüd, sügaval talvel, kus mul muid asju ka aega ajada on peale purjetamise) nii kaugele, et saab lisada erinevaid eraldi seisvaid lehti. Minu jaoks on see suurepärane uudis! See tähendab, et blogi postituste üleval ning ilusa, Miami pildi all ilutsevad esialgu neli uut lehte: veidike juttu minust endast, mu tulemustest, mõningad pildid, mida sinna kindlasti juurde ja juurde hakkab tekkima hetkest, mil ma oma põhitegevuse purjetamise juurde naasen. Neljandaks ja vaata, et ilmselt kõige tähtsamaks leheks on aga minu toetajatele suunatu. Nüüdsest saan ilma muredeta riputada üles kõik mind abistavad organid ja neile sellega veel kord erilist tänu osutada selle eest, et nad mind ikka aitavad! Suur tänu teile!

Samuti vahetasin välja oma profile pildi, millele oli juba peaaegu auk sisse kulunud. Liiga kauaks oli too sinna jäänud. Probleemiks aga osutus see, et kõikvõimast kella, mis ennist mu blogis ilusti tiksus, mina enam ei oska leida ning seetõttu vähemalt hetkel midagi enam mu lehel ei tiksu. No tegelikult on see väga pessimistlik arvamus, sest teie, minu kallid lugejad ikka ju tiksute, loete mu suurepärast kirjandust over and over again, kas pole? Okei, nali naljaks...

Lähen hoopis tähtsama asja juurde. Ega ma tegelikult ei veeda oma päevi blogspotis IT-arendusega tegeledes. Selle töö jätan ma hoopis Patricku hooleks, kes meie raha ilma muredeta homme öösel eurodeks muudab. Mina aga olen sõjaväest vabanemise järgselt juba mõnda aega nüüd tegelenud tubli treenimisega ning pean ütlema, et olen oma igapäevaellu uuesti hästi sisse elanud. Algul ei saa käima, pärast ei saa seisma. Nii ta minuga kipub olema. Suusakilomeetreid juba on. Jõusaalis tõstetud kilosid samuti. Nüüd jääb ainult üle oodata ära saabuv aasta, mis loodetavasti teile kõigile (minule ka!) väga edukaks osutub! Juba kahe nädala pärast täna leian end USA-st, Miamist, kus hakkame kõvasti merd traalima!

Ilusat vana lõppu!

Karla

Side Lõpp!

...Tegevuse algus!

Sidelõpp, ehk siis lõpp minu veedetud ajale sidepataljonis. Läbi on saanud kaitseväeteenistus!

Lõpetasin SBK kuldmärgi ja "ergutusega", st. et sain eeskujuliku teenistuse eest sidepataljoni t-särgi! JEEII!!!

Üldkokkuvõttes ütleks, et minu jaoks maha visatud 3 kuud, kuid tavalisele Eesti vabariigi itihundist noorele on see katsumus täitsa vajalik.

Millest selline arvamus? Võtame kas või lõpurännaku. Läbisime paksus lumes ligi 37km, selleks kulus 17h ja minul 9200kCal. Olgugi, et minul ei olnud hetkekski tõsiselt raske, oli järgmine hommik suhteliselt vaevaline ning peab tunnistama, et eks ta katsumus siiski oli. Kõrvalt jälgijana nägin, et eks ta oli vägagi raske nii mõnelegi sportlasele ka! Seega, minu arust alustades sellest rännakust, on see täitsa vajalik. Viib noored piirideni ning sellest üle, toob välja huvitavaid omadusi kõigis ning näitab ära isiksuse, iseloomu ning tahtejõu. Eks iga võitleja peab nendest asjadest end analüüsides tegema omad järeldused.

Nüüd aga tähtsama osa juurde. Lõpuks on aeg käes, kus saan hakata täies mahus tegelema sellega, mida ma enda tööks pean! Purjetamine st.

Olgu, päris purjespordiga tegelema hakkan ma alles jaanuaris, kuid kiire füüsiline ettevalmistav periood ei tule mulle sugugi kahjuks praegu. Tõenäoliselt jääb see füüsiline edasi areng, mida suve lõpul talvest võtta lootsin veidi hiljaks, kuid hetkel olen veel igati enesekindel, et tulemata too ei jää.

Mida teile veel rääkida? Olen siin eelnevates postitustes igasugu asju vihjanud. Olgugi, et ise viibisin sõjaväes, liikus minu programm suure sammu edasi. Nüüdsest on minu ja mu treeneri, Reinu käsutuses tuttuus coachboat VSR, mis saab kindlasti suureks abiks olema. Kaob igasugune lisapinge, et kust rentida kaatrit, kellelt seda laenata jne jne. Nüüd on enda oma olemas, panen selle käruga taha ning minek! Samuti ei ole minust enam liigipuhast ROPK esindajat. Nüüdsest hakkab minu klubitähise taga ilutsema TYK/ROPK.

Samuti on paljud erinevad firmad minu arengule jätkuvalt õla alla pannud ning neid on ka juurde tekkinud. Nendest ja neile tänu osutamisest teen tulevikus kindlasti ka eraldi sissekande, kuid ära võiks märkida näiteks selle, et minusse usku näitab ka üle maailma tuntud ülipopp päikseprilli firmi Rudy Project, kellega samuti koostööd alustan.

Hetkel kiirustan oma esimesse trenni tsiviilisikuna,

Enam ei ole RMS, vaid lihtsalt...

KARLA

Suprise, Suprise!

Hei!

Nüüd on siis aasta Officially over. Seda seepärast, et eile leidis aset iga-aastane EJL hooaja lõpu üritus. Üritus oli omamoodi imelik põhjusel, et tavapärasest, juba koduseks muutunud Bonnie & Clyde-ist oli meid meist mitte sõltuvatel põhjustel pekstud hoopis klubisse Amigo, mis minule väga ei istunud. Asi võis muidugi olla mingil määral ka selles, et olin tulnud otse 5 päevasest sõjaväe metselaagrist, kus oli sõdurikeeli "meeldivalt jahe" ning und sai "piisavalt".

Igatahes, positiivsel toonil jääb eilne õhtu meelde igal juhul. Seda mitte sellepärast, et RMS Rammo linnaloale lasti (seda ka), kuid pigem sellel lihtsal põhjusel, et Laser Standard olümpiaklassis oli mul esmakordne võimalus seista laval Eesti Karikasarja üldvõitjana. Seda ülekaalukalt, võitnuna kõik regatid. Tunne oli võimas! Valetan, eile olin nii väsinud, et ainuke tunne, mis valdas, oli see, et erinevalt metsalaagrist tundsin enda varbaid. Suurepärane!

Ei, aga tegelikult tagantjärele mõeldes on tõesti suhteliselt märkimisväärne, et võitsin siiski kõik võistlused. Endale küll meeldib. Seda enam, et ei pannud neile regattidele sel aastal pea mitte mingit rõhku.

Õhtu muutis minu jaoks veelgi meeldejäävamaks asjaolu, et jahtklubide vahelise hääletuse tulemusena sai minust 2010 Aasta Üllataja. Ennast ma küll nii väga ei üllatanud, kuid eks see MM-i esimene päev oli ausalt öeldes ka mulle veidi ikka üllatus. Teistele seda enam, sellest ka see auhind.

Võite ju mõelda, et olen rahulikult kaitseväes ja teenin aega, mis ma muud ikka teen. Vale puha! RMS Rammo, tsiviilkeeli Karl-Martin Rammo ei puhka hooaja planeerimise koha pealt hetkegi ning vaevalt 13-14 tundi pärast eelmise hooaja lõppu oli konteiner pakitud ning valmis minema uhkelt vastu järgmisele hooajale, juba vaata, et traditsiooniliselt, MIAMIS!

Üleüldises plaanis toob eelseisev hooaeg päris mitu muudatust, kuid sellest teen mingil ajahetkel tulevikus pikema sissekande.

Olge tublid,

RMS Rammo

Rühm, Valvel!

Hei!!

No nüüd on küll pikk paus sisse tulnud, kuid nagu te kindlasti juba teate, siis sel korral on mul ka põhjus veidi tõsisem kui varasemast.

Nimelt nüüdseks on läbi saanud umbes täpselt pool minu ajateenistusest Staabi- ja sidepataljoni II rühmas reamehena ning tunnen, et on õige aeg teile veidi kirjutada. Seda enam, et nüüd on selja taga ka esimene reaalne laskmiskogemus.

Kaitsevägi jõudis minuni kuidagi väga ootamatult. Tavaliselt on ikka nii, et sõbrad on rääkinud, soovitanud jne jne. Mul puudus igasugune arvamus ja eelnevate sõdurite kogemuse jutustus. Seetõttu olin suhteliselt üllatunud igasugu erinevatel põhjustel umbes nii esimene nädal. Seejärel hakkas asi sujuma, sain end joonele ning isegi võimaldati meil trenni teha. See privileeg on säilinud tänaseni ning olen selle eest tänulik.

Selle aja jooksul, mis ma teeninud olen, oleme jõudnud käia ka ühes metsalaagris, mis oli suhteliselt kurnav. Seda mitte füüsiliselt, vaid pigem vaimselt. Samuti nappis kõvasti unetunde, toit andis soovida jne. Pataljonis seevastu saab SÜÜA suurepäraselt, toitumisest on muidugi endiselt asi väga kaugel, kuid see on minu arvates viimane asi, mille kallal norida.

Üldiselt arvan, et asjad on suhteliselt paika loksunud ning minu teine pool ajateenistusest läheb tunduvalt libedamalt ning pärast oma isamaalise kohustuse täitmist saan 100% keskenduda juba enda põhitööle - purjetamisele.

Purjetamisest rääkides, siis läheb järgmise aasta planeerimine suhteliselt hästi. Olen suutnud igasuguseid selle alaseid kohustusi erinevate üliabivalmite inimeste vahel ära jaotada ning usun, et sõjaväes teenimise tõttu ükski laager ega võistlus käimata ei jää. See, kuidas mu vorm selleks ajaks välja näeb, seda näeme aga siis.

Seniks nägemiseni

RMS Rammo

Thats a Wrap!

Ma olen nüüd paar päeva mõelnud, et millest siia kirjutada.

Hooaeg sai pühapäeval lõppenud Eesti KV III-nda ja viimase etapiga läbi. Tuleb enesele au anda, et suutsin ka sellel võistlusel oluliselt puhanumate vastaste ees võidu võtta. Seega, tegin midagi, mis ma veel Laser Standardi peal teinud ei olnud: võitsin kõik Eestis peetud regatid, samuti võitsin esmakordselt Eesti Karika!! Karikasarja lõpupidu toimub 26.novembril, hetkel veel teadmata kohas. Loodan, et selleks ajaks olen ma piisavalt kaua juba sõdurielu vilju maitsnud ning mind sinna üritusele ikka lubatakse ja linnaloa ma saan, sest oleks veidi nõme seda vastu võtmata jätta.

Pean tunnistama, et olgugi, et on olnud väga pikk ja ilmselt pingelisem hooaeg kui kunagi varem, olen ma ääretult nördinud, et ta läbi sai. Sõidaks meeleldi veel mõningad võistlused ning arendaks endal neil külgi, mis arengu järgi karjuvad. Samas pole ka väga hullu, sest järgmise hooaja ettevalmistustsükli alguseks tuleb kenasti välja puhata, sest ees seisev hooaeg on juba hoopis teiste meeste killast! Ees seisab OM-i valik, teistest regattidest rääkimata.

Rohkem ma nagu esialgu ei soovigi siia kirjutada, üritan kuidagi puhkerežiimile saada, kuigi ausalt ka see on keerukam kui te arvate! Tühi tunne on, ei oska midagi peale hakata.

Hoidke tuule eest!

Karla

Kirves näkku!

Hei!

Võistlusturnee on päris pikale veninud.

Sellest sain kinnitust eile kui Tallinnas kodustes tingimustes uuesti tavapärast ja rutiinset treeningut alustasin. Esimese asjana ei meenunud mulle enam mõningad detailid, kuidas treeningu lõppedes asjad paadis asetan, et neid järgmisel päeval võimalikult kerge võtta oleks. Selle suutsin endale lõpuks meelde tuletada, kuid see pani mind mõtlema: millal ma viimati Tallinnas trenni tegin?

Kiire pilk treeningpäevikusse ning saangi teada, et tegemist oli 26nda juuliga. Päris pikk aeg. Võistlusreisid, ettevalmistused ja kõik sellega seonduv võtab oma aja. Tundub, et see-eest sai kõik õigesti planeeritud ning MM läks asja ette.

Pean nentima, et Tallinnas trenni teha hea väljakutse. Täna tutvusin kuidagi taas nende nö imeliste tingimustega. Üks kuni mitu meetrit sekundis, vahelduv. Tuul oli 5-14m/s ja keerutas kusagil 50 kraadi. Väga meeldiv. Olgu, see selleks, kuid linna pealt puhuva tuulega tekkiv kirve laine on kõige õudsem asi, mida mina maailmas näinud olen. Loomulikult, sellega harjub, kuid issand halasti kui ärritav see tänasel päeval oli. Olen ennegi öelnud, kuid nagu peksaks peaga vastu kiviseina! Mis muud kui üritan selle koduse eluga uuesti harjuda, järgmise nädala lõpus on viimane Eesti KV etapp, üritan hooajale kena punkti panna.

Laters,

Karla

Recharge. Reboot. Refocus.

Need 3 sõna iseloomustavad mu eelmist nädalat.

Tänase seisuga on 6 päeva möödas viimasest sõidust MM-il ning olen kodumaal end juba kenasti sisse seadnud. Kui MM-ini oli kogu aur suunatud sellele, et teha seal võimalikult hea tulemus ning saada hooajal ka üks korralik resultaat maha, mis ma arvan, et ka õnnestus, siis nüüd on täpselt õige hetk hakata mõtlema edasi. Pärast ääretult väsitavat nädalat MM-il olin täiesti tühi ning vajasin kõvasti aega taastumiseks. Olen selle aja nüüd võtnud, veetnud aega sõpradega, mänginud rohkem kui tavaliselt golfi, teinud 100% relaxi pööramata tähelepanu sellele, mida või millal endale suust sisse ajan. Täielik puhkuse nädal.

See on mõjunud üliturgutavalt. Olen täis motivatsiooni. Osaliselt kindlasti tänu MM-il nähtud arengule, mis mõjub suurepäraselt. Näen, et on kindlasti veel pikk tee minna, kuid samas olen siiski juba peaaegu seal, kus tahan lähiaastate vältel olla. Paar päevakest on mul veel aega puhata ning siis hakkan täismahuga edasi treenima, et laduda järgmiseks hooajaks sügisene põhi alla, kasutada võimalust kuni veel soojasid ilmasid jagub.

Tallinnas tuleb veel septembri lõpul üks Eesti KV etapp ka, mis on mõnusaks võimaluseks end viimast korda hooajal kokku võtta, fokusseerida ning anda endast kogu kaadervärk, mis välja panna on.

Ilusat sügist,

Karla