Omas elemendis

Hei!

Täna oli juba tunduvalt asjalikum päev kui kaks eelmist. Nimelt tulin hommikul klubisse ning seisin Toomasega vaheldumisi ligi tund, pool teist järjekorras, et pandaks mu purjele peale Eesti lipp. Aega võttis, aga asja sai! Samuti sain ma siiski pettumuse osaliseks eilsel päeval puudutatud teema osas. Nimelt eile olin korraldajatega rahul, et nad TEADSID, mis pidi lipp kleepida. Tegelikkuses ei tea nad mitte kui miskit! Neil on kleepsu peal kirjas "this side up" ja ongi kogu muusika, nukker!

Edasi sõime siin samas klubis lõunat ning selleks ajaks oli piisavalt tuult ning ka rahvast mere peal, et neile järgneda ja üks korralik treening endale naha vahele saada. Merel olles tundsin end üldplaanis suurepäraselt, kuigi pean mainima, et kodus trennis sõitmine ja siin tihedas pundis rügamine on endiselt kaks täiesti eri dimensioonidest tegevust ning võrdlusmomenti absoluutselt ei kannata. See tähendas, et mul võttis veidi aega end sättida ümber tiheda fliidi mentaliteedile ning faktile, et pean tõesti endast 100% andma kui soovin olla esimese poole hulgas. Ebakõla tekitas merel veel fakt, et minule arusaamatutel põhjustel (ei tea, kas oldi juba äksi täis, et Test Event või mis) tehti müstiliselt palju üldisi valestarte. Asi arenes nii kaugele, et üldiste ajal enam tagasi tulla ei raatsitud ja nii sõidetigi 2 treeningstarti nii, et osad oli stardihetkest alates teistest 1-2 paadipikkust ees. Sellises saginas ma eriti rabeleda ei raatsinud. Mõlemas sõidus võtsin all märgis lihtsalt kõrvale ja jälgisin, kuidas 15 koos märki jõudnud paati üksteise vastu ragiseb.

Uus-meremaa treener, kelle märkide vahel me sõitsime ning kes kogu üritust delegeeris polnud aga rumal mees. Leidis meie suhteliselt suure, 25 paadise fliidi tormakuse vastu rohtu ning hakkasime tegema "rabbit-starte". Mitte purjetajatele teadmiseks, siis seda stardiliiki kasutatakse treeningutel kui on palju paate ning ei suudeta valestarte vältida. Sel juhul valitakse pundist üks mees, kes kõigil ülejäänutel eest läbi sõidab ja nii öelda "Avab" sõidu. See tähendas automaatselt stabiilsemaid vahesid ning "windows of opportunity" hakkasid avanema. Selleks hetkeks olin end ka juba piisavalt sisse sõitnud ning leidsin end treeningsõidu kohta suhteliselt pika, 12 minutilise krüssu järel 4ndalt kohalt. Taganttuules ei hoidnud tagasi ja läksin Slingsbyle ära tegema. Sellega sain ühe koha laksida ja all olin 5. Finishis samuti 5.

Selleks ajaks olin juba üle kahe tunni merel olnud ning mõtlesin, et tõmban otsad kokku. Kuna kallas oli ülemise märgi suunas, siis leidsin, et otstarbekas on veel üks krüss teha ja sellega kinnistada fakti, et kui stardis mingeid debiilsusi ei korraldata, siis suudan väga hästi sõita. Minu soov enesekindlust otsida ei saanud kuidagi paremini lõppeda, sest ülemisse märki tulin suhteliselt comfortable vahega esimesena.

Võiks öelda, et kui ma suudaksin end kõrvalt jälgida, siis oli tänase päeva jooksul minus toimunud areng midagi müstilist. Võiks kogu aeg nii kiiresti areneda! Alguses olin toores ning võttis aega, et tavalised manöövrid laineloksuses meres uuesti paika lihvida. Tallinnas oli ju valdavalt ilma laineta keerutav tuul. Siin on asi uuesti rohkem mere moodi ning kogu asi võttis oma aja, et harjuda.

Nüüd tunnen, et aeg on klubist sääred teha, kodus süüa, võib-olla, et kerge rattatiir teha ning süüa. Seejärel vajun diivanisse ja naudin kohalikku televisiooni ja ootan homset päeva, et end uuesti merelt leida, kus on mitte väga mõnus, vaid nii nagu Anne-Mari ütleks: "mõnus, mõnus!"

Olge musid,

Karla